Kuuluta julgesti Jehoova Kuningriiki!
„Ta võttis lahkesti vastu kõiki, kes tema juurde tulid, ja kuulutas neile Jumala kuningriiki.” — APOSTLITE TEOD 28:30, 31, NW.
1, 2. Missugune tõend Jumala toetusest oli apostel Paulusel ja millise eeskuju ta andis?
JEHOOVA toetab alati neid, kes kuulutavad Kuningriiki. Kui hästi pidas see paika apostel Pauluse puhul! Jumala toetusel ta ilmus valitsejate ette, pidas vastu märatsevate rahvahulkade rünnakutele ja kuulutas julgesti Jehoova Kuningriiki.
2 Isegi Roomas vangis olles Paulus „võttis lahkesti vastu kõiki, kes tema juurde tulid, ja kuulutas neile Jumala kuningriiki”. (Apostlite teod 28:30, 31, NW) Milline hea eeskuju Jehoova tunnistajatele tänapäeval! Me võime palju õppida Pauluse teenimisest, nagu seda kirjeldab Luukas Piibli Apostlite tegude raamatu viimastes peatükkides. — Apostlite teod 20:1—28:31.
Kaasusklike ülesehitamine
3. Mis juhtus Troas ja kuidas saab seda meie ajaga võrrelda?
3 Pärast Efesose mässu vaibumist jätkas Paulus oma kolmandat misjonireisi. (20:1—12) Kui ta hakkas laevaga Süüriasse minema, sai ta siiski teada, et juudid korraldasid tema vastu vandenõu. Kuna nad võisid kavatseda minna samale laevale, et Paulust tappa, läks ta Makedoonia kaudu. Troas veetis ta ühe nädala, ehitades üles kaasusklikke, nagu seda teevad tänapäeval Jehoova tunnistajate reisivad ülevaatajad. Ööl enne ärasõitu pidas Paulus pika kõne, mis kestis keskööni. Eutühhos, kes istus ühel aknal, oli päeva pingutustest ilmselt väga väsinud. Ta jäi magama ja kukkus kolmandalt korruselt alla ning sai kohapeal surma, aga Paulus tegi ta jälle elavaks. See pidi küll põhjustama väga suurt rõõmu! Seepärast kujutlege, milline rõõm valitseb siis, kui saabuvas uues maailmas paljud miljonid surnud üles äratatakse. — Johannese 5:28, 29.
4. Mida Paulus Efesose vanematele Jumala teenimise kohta õpetas?
4 Teel Jeruusalemma tuli Paulus Mileetosesse, kus ta kohtas Efesose vanemaid. (20:13—21) Ta meenutas neile, et ta oli neid õpetanud „majast majja” (NW) ja et ta oli „tunnistanud nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse”. Need, kes lõpuks vanemateks said, olid loomulikult juba kahetsenud ja neil oli usk. Apostel oli õpetanud neile ka Kuningriigi kuulutamist uskmatutele julgel majast majja teenimisel, samuti nagu seda teevad Jehoova tunnistajad tänapäeval.
5. a) Kuidas oli Paulus püha vaimu juhtimisele allumises eeskujulik? b) Miks oli tarvis vanemaid manitseda, et nad ’kõike karja tähele paneksid’?
5 Jumala pühast vaimust juhindumisel oli Paulus eeskujulik. (20:22—30) „Vaimus seotuna” või tundes kohustust järgida selle juhtimist, läks apostel Jeruusalemma, kuigi teda ootasid seal ahelad ja rasked katsumused. Ta hindas elu, kuid Jumala ees laitmatuse säilitamine oli temale kõige tähtsam, nagu see peaks olema ka meile. Paulus manitses vanemaid ’panema tähele kõike karja, kellele püha vaim oli pannud neid ülevaatajateks’. (NW) Pärast tema „äraminekut” (ilmselt pärast tema surma) pidid tulema „hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna”. Sellised mehed pidid tõusma vanemate endi seast ja väiksema vahetegemisvõimega jüngrid võisid võtta nende väärad õpetused vastu. — 2. Tessalooniklastele 2:6.
6. a) Mispärast võis Paulus vanemad usaldavalt Jumala hoolde jätta? b) Kuidas Paulus Apostlite tegude 20:35 põhimõtet järgis?
6 Vanemad pidid jääma vaimselt valvsateks, et nad suudaksid ärataganemise vastu kaitset pakkuda. (20:31—38) Apostel oli neile õpetanud Heebrea Kirju ja Jeesuse õpetusi, mille pühitsev jõud võis aidata neil saada taevase Kuningriigi „pärandi kõikide seas, kes on pühitsetud”. Sellega, et ta oli enda ja oma kaaslaste ülalpidamiseks töötanud, julgustas Paulus ka vanemaid hoolega ja kohusetundlikult töötama. (Apostlite teod 18:1—3; 1. Tessalooniklastele 2:9) Kui me tegutseme samas suunas ja aitame teistel saavutada igavest elu, siis me hindame Jeesuse sõnu: „Õndsam on anda kui võtta!” Nende sõnade mõte on leitav evangeeliumides, kuid seda tsiteeris ainult Paulus, kes võis selle saada suusõnal või inspiratsiooni abil. Me võime nautida suurt õnne, kui oleme ohvrimeelsed nagu Paulus. Tema oli rakendanud kogu oma jõu, nii et Efesose vanemad said tema lahkumise puhul väga kurvaks.
Sündigu Jehoova tahtmine
7. Kuidas Paulus andis Jumala tahtele allumises head eeskuju?
7 Kui Pauluse kolmas misjonireis lõpule lähenes (umbes aastal 56 m.a.j.), andis ta Jumala tahtele allumises head eeskuju. (21:1—14) Tema ja ta kaaslased peatusid Kaisareas Filippuse juures, kelle neli neitsist tütart prohvetlikult ’ennustasid’, kuulutades püha vaimu abil sündmusi ette. Seal sidus kristlik prohvet Agabus oma käed ja jalad Pauluse vööga kinni ja ütles vaimu ajendil, et juudid seovad selle vöö omaniku Jeruusalemmas kinni ja annavad ta mittejuutide kätte. „Ma pole mitte üksnes valmis laskma ennast siduda, vaid ka surema Jeruusalemmas Issanda Jeesuse nime pärast!” ütles Paulus. Jüngrid nõustusid, öeldes: „Sündigu Jehoova tahtmine.” — NW.
8. Mida me peaksime siis meenutama, kui meil mõnikord on raske head nõu kuulda võtta?
8 Jeruusalemmas jutustas Paulus vanematele, mida Jumal tema teenimise läbi mittejuutide seas oli teinud. (21:15—26) Kui meil kunagi peaks raske olema head nõu kuulda võtta, siis me peaksime meelde tuletama, et Paulus oli valmis seda vastu võtma. Et oleks võimalik tõestada, et ta paganlikes maades ei õpetanud juutidele ’Moosesest ärataganemist’, võttis ta kuulda vanemate nõuannet, et läbi teha iseenda ja veel nelja mehe tseremoniaalne puhastamine ning kanda kõik sellega seoses olevad kulud. Kuigi Seadus oli Jeesuse surmaga kõrvaldatud, ei teinud Paulus midagi väära, kui ta tõotuse pidamise eeskirju täitis. — Roomlastele 7:12—14.
Inimjõukude rünnakutest hoolimata siiski kartmatud
9. Kuidas võib võrrelda Pauluse ja tänapäeva Jehoova tunnistajate kogemusi selles, mis puudutab vägivaldsete inimjõukude rünnakuid?
9 Jehoova tunnistajad on sageli olnud vastamisi vägivaldsete inimjõukudega ja säilitanud laitmatuse Jumala ees. (Vaata näiteks raamatut 1975 Yearbook of Jehovah’s Witnesses [Jehoova tunnistajate aastaraamat 1975], lehekülg 180—190.) Samuti ässitasid Väike-Aasia juudid inimjõugu Pauluse vastu. (21:27—40) Nähes efeslast Trofimost temaga koos, süüdistasid nad ekslikult apostlit selles, et ta on templit sellega rüvetanud, et ta kreeklasi sinna kaasa võttis. Nad olid juba valmis Paulust tapma, kui Rooma tribuun Claudius Lüüsias ja tema mehed mässu maha surusid! Nagu oli ette kuulutatud (aga juutide poolt põhjustatud), pani Lüüsias Pauluse ahelaisse. (Apostlite teod 21:11) Kui apostlit hakati viima kasarmusse, mis oli templi eesõue kõrval, sai Lüüsias teada, et Paulus ei ole ässitaja, vaid on juut, kes tohtis templi maa-alale tulla. Saanud rääkimiseks loa, pöördus Paulus rahva poole heebrea keeles.
10. Kuidas Jeruusalemma juudid Pauluse kõne vastu võtsid ja miks teda ei piitsutatud?
10 Paulus andis julge tunnistuse. (22:1—30) Ta tegi teatavaks, et ta on juut, keda oli õpetanud väga lugupeetud Gamaaliel. Apostel selgitas, et kui ta oli teel Damaskusse, et Tee pooldajaid taga kiusata, jäi ta aulist Jeesus Kristust nähes pimedaks. Kuid Ananias taastas tema silmanägemise. Hiljem oli Issand Paulusele öelnud: „Mine, sest ma tahan sind läkitada kaugele paganate [„rahvaste”, NW] sekka!” Need sõnad langesid nagu säde metsa. Karjudes, et Paulus ei tohi ellu jääda, kiskusid nad oma riided seljast ja viskasid vihaselt tolmu vastu taevast. Seepärast lasi Lüüsias Pauluse kasarmusse tuua, et teda piitsutades üle kuulata ja teada saada, miks juudid tema vastu olid. Piitsutamiseks (nahkrihmadega, mille sees olid sõlmed või mille sisse olid kinnitatud metalli- või konditükid) siiski ei läinud, kui Paulus küsis: „Kas teil on luba peksta Rooma kodanikku ja pealegi ilma kohtu otsuseta?” Saades teada, et Paulus oli Rooma kodanik, hakkas Lüüsias kartma ja viis ta Sünedriumi ette, et teada saada, miks juudid teda süüdistasid.
11. Mis suhtes oli Paulus variser?
11 Oma kaitsekõne algul Sünedriumi (ehk Suurkohtu) ees selgitas Paulus, et ta oli „täiesti hea südametunnistusega Jumala ees elanud”. Seepeale käskis ülempreester Ananias teda lüüa. (23:1—10) Paulus ütles: „Küll Jumal sind lööb, sa lubjatud sein!” Siis mõned küsisid: „Kas sa teotad Jumala ülempreestrit?” Halva nägemise tõttu võis Paulus Ananiast mitte tunda. Aga nähes, et nõukogu koosnes variseridest ja saduseridest, ütles Paulus: ’Ma olen variser, kelle üle mõistetakse kohut ülestõusmise lootuse pärast.’ Seepeale jagunes Sünedrium kaheks, sest variserid uskusid ülestõusmist, aga saduserid ei uskunud. Lahkarvamused läksid nii suureks, et Lüüsias pidi apostli ära päästma.
12. Kuidas Paulus Jeruusalemmas tema elu ohustava vandenõu eest pääses?
12 Järgnevalt õnnestus Paulusel pääseda vandenõulaste käest, kes kavatsesid teda tappa. (23:11—35) Nelikümmend juuti olid andnud vande, et nad enne ei söö ega joo, kui nad on tema tapnud. Pauluse õepoeg teatas seda temale ja Lüüsiasele. Apostel viidi sõjaväe kaitse all maavalitseja Antonius Feeliksi juurde Kaisareasse, mis oli Rooma administratiivne pealinn Juudamaal. Feeliks lubas Paulust üle kuulata ja hoidis teda valve all maavalitseja residentsis, Heroodes Suure lossis, mida valvasid preetorid.
Julgus valitsejate ees
13. Mille kohta Paulus Feeliksile tunnistust andis ja kuidas see mõjus?
13 Juba varsti kaitses apostel ennast valesüüdistuste vastu ja andis Feeliksile julge tunnistuse. (24:1—27) Paulus selgitas juutidest süüdistajate ees, et tema ei põhjustanud ega õhutanud inimjõugu kogunemist. Ta ütles, et usub kõike, mis on esitatud Seaduses ja Prohvetites, ja et tal on lootus, „et tuleb õiglaste ja ebaõiglaste ülestõusmine”. (NW) Paulus oli läinud Jeruusalemma „annetustega” (mis olid antud Jeesuse järelkäijate jaoks, kes olid tagakiusamise pärast vaeseks jäänud) ja oli ennast tseremoniaalselt puhastanud. Kuigi Feeliks lükkas kohtuotsuse langetamise edasi, rääkis Paulus hiljem temaga ja tema naise Drusillaga (kes oli Heroodes Agrippas I tütar) Kristusest, õiglusest, enesevalitsemisest ja tulevasest kohtumõistmisest. Feeliks hakkas selle vestluse pärast kartma ja saatis Pauluse ära. Aga hiljem ta lasi apostlit sageli enda juurde kutsuda, lootes asjatult altkäemaksu. Feeliks teadis, et Paulus oli süütu, aga ta jättis ta ahelatesse, lootes sellega võita juutide poolehoidu. Kaks aastat hiljem sai Feeliksi ametikohale Porkius Festus.
14. Millist seaduslikku korraldust Paulus Festuse ette ilmudes kasutas ja kuidas saab seda praeguse ajaga võrrelda?
14 Paulus kaitses ennast julgesti ka Festuse ees. (25:1—12) Kui apostel oleks ära teeninud surmanuhtluse, siis ta ei oleks palunud ennast sellest vabastada. Aga ükski ei võinud teda poolehoiu pärast juutidele välja anda. „Mina nõuan keisri kohut!” ütles Paulus, kasutades Rooma kodaniku õigust minna kohtu ette Roomas (tol ajal Nero ette). Edasikaebus rahuldati, Paulus võis ’tunnistada ka Roomas’, nagu oli ette kuulutatud. (Apostlite teod 23:11) Ka Jehoova tunnistajad kasutavad teatud korraldusi, et ’head sõnumit kaitsta ja seaduslikult kinnitada’. — Filiplastele 1:7, NW.
15. a) Milline ennustus läks täide, kui Paulus kuningas Agrippase ja keisri ette ilmus? b) Kuidas Saulus ’astla vastu takka üles lõi’?
15 Põhja-Juudamaa kuningas Heroodes Agrippas II ja tema õde Berniike (kellega tal oli verepilastuslik vahekord) kuulasid Paulust, kui nad Festust Kaisareas külastasid. (25:13—26:23) Agrippase ja keisri ees tunnistuse andmisega viis Paulus täide ennustuse, et ta kannab Issanda nime kuningate ette. (Apostlite teod 9:15) Jutustades Agrippasele, mis oli juhtunud teel Damaskusse, mainis Paulus Jeesuse sõnu: „Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa!” Nii nagu tõrges pull ennast vigastab, kui ta astlatorgetele vastu paneb, nõnda oli ka Saulus ennast vigastanud, kui ta võitles Jeesuse järelkäijate vastu, kellel oli Jumala toetus.
16. Kuidas Festus ja Agrippas Pauluse tunnistusele reageerisid?
16 Kuidas Festus ja Agrippas reageerisid? (26:24—32) Olles võimetu mõistma ülestõusmist ja hämmastudes Pauluse veendumusest, ütles Festus: „Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!” Samuti süüdistavad mõningad tänapäeval Jehoova tunnistajaid, et nad on hullumeelsed, kuigi nad tegelikult räägivad „tõelisi ja mõistlikke sõnu” nagu Paulus. „Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!” ütles Agrippas, kes lõpetas ülekuulamise, kuid tunnustas, et Pauluse oleks võinud vabastada, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.
Merehädas
17. Kuidas sa kirjeldaksid ohtusid, millega Paulus teekonnal Rooma merel kokku puutus?
17 Teekonnal Rooma oli Paulus mitmes ’merehädas’. (2. Korintlastele 11:24—27) Üks ohvitser, nimega Juulius, oli vastutav vangide eest, keda viidi Kaisareast Rooma. (27:1—26) Kui nende laev jõudis Siidonisse, siis lubati Paulusel külastada usklikke, kes teda vaimselt kosutasid. (Võrdle 3. Johannese 14.) Mürras Väike-Aasias pani Juulius vangid ühele Itaaliasse minevale viljaveolaevale. Tugevast vastutuulest hoolimata jõudsid nad paika, mida nimetatakse Heaks Sadamaks, mille lähedal asus Kreeta linn Lasaia. Pärast sealt ärasõitu sattus laev teel Foiniksisse kirdetormi kätte. Kuna meremehed kartsid sattuda Põhja-Aafrika rannalähedasele Sürti ajuliivade madalikule, võtsid nad purjed ja mastid maha. Laeva kere seoti köitega ümbert kinni, et selle plangud ei läheks laiali. Kui torm järgmisel päeval ikka veel märatses, tegid nad laeva sellega kergemaks, et heitsid laadungi üle parda. Kolmandal päeval nad heitsid üle parda taglase (purjed või nende juurde kuuluvad varuseadmed). Kui kõik lootus näis olevat kadunud, ilmus Paulusele üks ingel ja ütles temale, et ta ei kardaks, sest ta peab saama keisri ette. Milliseks kergenduseks see küll oli, kui apostel ütles, et laev jõuab ühe saare randa ja kõik reisijad pääsevad maale!
18. Mis juhtus lõpuks Pauluse ja tema kaasreisijatega?
18 Reisijad jäid ellu. (27:27—44) Neljateistkümnendal päeval, kesköö ajal, tundsid meremehed, et maa on ligidal. Seda näitasid sügavuse mõõtmised. Karidele sattumise vältimiseks jäid nad ankrusse. Pauluse manitsuse peale võtsid kõik 276 meest leiba. Siis kergendati laeva veel sellega, et nisulaadung heideti üle parda. Koidikul raiusid meremehed ankruköied katki, päästsid lahti tüüriköied ja seadsid väikese purje tuule järele. Laev jooksis madalikule ja laeva ahter hakkas lagunema tükkideks. Ent kõik jõudsid maale.
19. Mis juhtus Paulusega Maltal ja mida ta seal teiste heaks tegi?
19 Läbimärgade ja kurnatutena olid merehädalised nüüd Maltal, kus saare elanikud ’osutasid neile suurt lahkust’. (28:1—16) Kui Paulus hagu tulle pani, elustas tulekuumus ühe magava rästiku, kes tema käest kinni hakkas. (Tänapäeval Maltal mürkmadusid ei ole; tookord oli igatahes tegemist mingi „mürgise loomaga”. [NW]) Maltalased arvasid, et Paulus oli inimesetapja, keda „õiguse jumalanna” ei lase elada. Aga kui ta surnult maha ei langenud ega põletikuga üles ei paistetanud, siis ütlesid nad, et ta on jumal. Paulus parandas hiljem paljusid, kaasaarvatud Malta kõige kõrgema ametniku Puubliuse isa. Kolme kuu pärast sõitsid Paulus, Luukas ja Aristarhos ära ühe laevaga, mille vööris oli „Dioskuuride märk” ehk „Zeusi poegade” (NW) figuurid (kaksikud Castor ja Pollux, keda peeti meremeeste kaitsejumalateks). Pärast Puteolisse saabumist läks Juulius oma vangigrupiga edasi. Paulus tänas Jumalat ja sai julgust, kui ta kohtus Rooma pealinna kristlastega Appiuse turuplatsil ja Appiuse tee ääres asuva Trestaberna (Kolme Taverni [NW]) juures. Lõpuks anti Paulusele Roomas luba jääda omaette elama koos sõduriga, kes teda valvas.
Jätka Jehoova Kuningriigi kuulutamist!
20. Millega Paulus oma Rooma korteris pidevalt tegeles?
20 Roomas, oma korteris, kuulutas Paulus julgesti Jehoova Kuningriiki. (28:17—31) Ta ütles juudi peameestele: „Iisraeli lootuse pärast ma olen kinni selles ahelas!” Selle lootuse juures oli tähtis ka Messia vastuvõtmine, mille eest meie peame samuti valmis olema kannatama. (Filiplastele 1:29) Kuigi enamik neist juutidest ei uskunud, oli siiski palju mittejuute ja teatud juudi jäänus, kellel oli õige südameseisund. (Jesaja 6:9, 10) Kahe aasta kestel (umbes 59—61 m.a.j.) võttis Paulus vastu kõiki, kes tema juurde tulid, ja „kuulutas Jumala riiki ning õpetas Issandast Jeesusest Kristusest kõige julgusega ilma takistamata”.
21. Millist eeskuju andis Paulus kuni oma maise elu lõpuni?
21 Näib, et Nero tunnistas Pauluse süütuks ja lasi ta vabaks. Apostel alustas pärast seda oma tööd uuesti koos Timoteose ja Tiitusega. Kuid ta vangistati Roomas uuesti (umbes aastal 65 m.a.j.) ja tõenäoliselt kannatas märtrisurma Nero käe läbi. (2. Timoteosele 4:6—8) Aga Paulus jäi siiski lõpuni julgeks Kuningriigi kuulutajaks ja andis head eeskuju. Kuulutagu kõik, kes on Jumalale pühendunud, julgesti Jehoova Kuningriiki, näidates neil viimseil päevil üles samasugust vaimu!
Kuidas sa vastaksid?
◻ Millist õpetust andis Paulus Efesose vanematele kuulutusteenistuse kohta?
◻ Kuidas Paulus Jumala tahtele allumises eeskuju andis?
◻ Milline sarnasus on Pauluse ja tänapäeva Jehoova tunnistajate kogemuste vahel selles osas, mis puudutab inimjõukude vägivalda?
◻ Millist seaduslikku korraldust Paulus maavalitseja Festuse ees olles kasutas ja mis on käesoleval ajal selle paralleel?
◻ Millega Paulus oma Rooma korteris pidevalt tegeles ja millise eeskuju ta andis?