Lugejate küsimusi

Miks öeldi 2002. aasta 1. aprilli „Vahitornis” leheküljel 11 lõigus 7, et uute juudi soost usklike veeristimine meie ajaarvamise 33. aasta nelipühal sümboliseeris seda, et nad „on Kristuse kaudu Jumalale pühendunud”? Varem ju arvati, et juutide ristimine aastatel 33–36 ei nõudnud sellist isiklikku pühendumist.

Aastal 1513 e.m.a andis Jehoova Jumal iisraellastele võimaluse saada tema pühaks rahvaks tingimusel, et nad ’tõesti kuulavad tema häält ja peavad tema lepingut’. Nad vastasid: „Me teeme kõik, mis Jehoova on öelnud!” (2. Moosese 19:3–8; 24:1–8).

Nõustudes järgima Moosese seaduselepingut, pühendasid iisraellased end Jehoovale. Järgmised juutide põlvkonnad kuulusid juba sünnist saati selle pühendunud rahva hulka. Kui aga alates 33. aasta nelipühast hakati ristima juute, kellest said Jeesus Kristuse järelkäijad, tähendas see midagi muud kui seda, et nad esitasid end pühendunud rahva liikmetena Jumalale. See ristimine sümboliseeris nende pühendumist Jehoova Jumalale, kellega neil oli nüüd uut laadi suhe Jeesus Kristuse kaudu. Miks võib nii öelda?

Kui 33. aasta nelipühal oli püha vaim Jeruusalemma ühes ülakambris umbes 120 jüngri peale välja valatud, tõusis apostel Peetrus püsti ja hakkas kuulutama juutidest ja proselüütidest koosnevale rahvahulgale, kes oli kogunenud toimunut vaatama. Ta andis põhjaliku tunnistuse ja ütles siis juutidele, keda vaevas südametunnistus: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks.” Peetrus innustas neid veelgi ning tulemuseks oli see, et kes „vastu võtsid tema sõna, need ristiti, ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge” (Apostlite teod 2:1–41).

Kas need juudid, kes Peetruse innustuse peale end ristida lasid, juba ei kuulunud pühendunud rahva sekka? Kas nad juba ei olnud Jumalaga pühendunud suhetes? Tegelikult ei olnud. Apostel Paulus kirjutas, et Jumal „kõrvaldas [Seaduse], seda risti külge naelutades” (Koloslastele 2:14). Kristuse surmaga aastal 33 kõrvaldas Jehoova Jumal seaduselepingu, mille alusel iisraellased olid talle pühendunud. Jumal hülgas rahva, kes oli hüljanud tema Poja. Sellepärast ei saanud „liha poolest” Iisrael enam väita, et ta on Jumalale pühendunud rahvas (1. Korintlastele 10:18; Matteuse 21:43).

Aastal 33 seaduseleping küll tühistati, kuid sel ajal ei lõppenud veel Jumala eriline soosing ja tähelepanu juutide suhtes.a See kestis kuni aastani 36, mil Peetrus kuulutas jumalakartlikule itaallasele Korneeliusele, tema perele ja ka teistele mittejuutidele (Apostlite teod 10:1–48). Mille alusel Jumal seda soosimisaega pikendas?

„[Messias] peab hoidma lepingut jõus paljude jaoks ühe nädala jooksul,” ütleb Taanieli 9:27 (UM). See leping –, mida hoiti jõus seitse aastat ehk „ühe nädala jooksul” alates aastast 29, mil Jeesus ristiti ja algas tema kui Messia avalik teenistus – oli Aabrahamiga tehtud leping. Et olla selle lepingu all, pidi isik lihtsalt olema Aabrahami heebrealasest järeltulija. Selle ühepoolse lepingu kaudu ei olnud inimene Jehoovale pühendunud. Seega, need juudi soost usklikud, kes pärast Peetruse kõnet 33. aasta nelipühal end ristida lasid, olid küll sünnipäraste juutidena Jumala erilise tähelepanu all, ent kui seaduseleping oli kõrvaldatud, polnud neil enam õigust väita, et nad on temale pühendunud. Neil oli vaja isiklikult Jumalale pühenduda.

Juutide ja proselüütide isiklik pühendumine ja nende ristimine 33. aasta nelipühal oli oluline veel ühel põhjusel. Apostel Peetrus õhutas oma kuulajaid kahetsema ja Jeesuse nimel ristida laskma. Selleks pidid nad loobuma maailma tavadest ning tunnistama Jeesust Issandana, Messiana, Ülempreestrina ja Isikuna, kes istub taevas Jumala paremal käel. Neil oli vaja hüüda appi Jehoova Jumala nime, et Kristus Jeesuse kaudu päästetud saada. Muu hulgas tähendas see usu ilmutamist Kristusesse ja tema tunnustamist Juhina. Alus, mille põhjal nad võisid Jumalaga heades suhetes olla ja oma patud andeks saada, oli täielikult muutunud. Juudi soost usklikud pidid selle uue korralduse üksikisikutena vastu võtma. Kuidas nad seda tegid? Nad pühendusid Jumalale ja lasid selle avalikuks märgiks Jeesus Kristuse nimel end vee alla kasta. Veeristimine sümboliseeris nende pühendumist Jumalale ja andis neile temaga uut laadi suhte Jeesus Kristuse vahendusel (Apostlite teod 2:21, 33–36; 3:19–23).

[Allmärkus]