„Me peame kuuletuma eelkõige Jumalale”

 1.–3. a) Miks on apostlid kohtu ees ja milles küsimus sisuliselt seisneb? b) Miks apostlitega juhtunu meile huvi pakub?

SANHEDRINILIIKMED keevad vihast. Apostlid seisavad kohtu ees ning Joosep Kaifas, kes on nii ülempreester kui ka ülemkohtunik, käratab neile: „Me keelasime teid rangelt, et te enam tema nimel ei õpetaks!” Kaifas on nii vihane, et ei suuda isegi Jeesuse nime üle huulte lasta. Ta jätkab: „Sellest hoolimata te olete täitnud Jeruusalemma oma õpetusega ja tahate tuua selle inimese vere meie peale.” (Ap. t. 5:28.) Sõnum on selge: lõpetage kuulutamine või muidu . . .

² Mida apostlid teevad? Nad on saanud oma ülesande Jeesuselt, kellele on andnud võimu Jumal ise. (Matt. 28:18–20.) Kas nad annavad järele inimkartusele ja lasevad endal suu lukku panna või kas nad kuulutavad julgelt edasi? Ehk teisisõnu, kas nad kuuletuvad Jumalale või inimestele? Hetkegi kõhklemata võtab Peetrus kõigi apostlite nimel sõna. Seda, mida ta ütleb, pole võimalik mitmeti mõista.

³ Ka meil tuleb teha kuulutustööd, ning nagu apostlid, kohtame meiegi selles töös vastuseisu. (Matt. 10:22.) Näiteks võidakse seada kuulutustööle piiranguid või see üldse ära keelata. Mida me teeme, kui nii juhtub? Vaatame, mida tegid apostlid ja mis üldse viis selleni, et nad kohtu ette sattusid.a

4., 5. Mis Kaifast ja teisi sadusere marru ajas?

⁴ Meenutagem, et esimesel korral, kui kohus käskis Peetrusel ja Johannesel kuulutamise lõpetada, ütlesid nad: „Me ei saa jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud.” (Ap. t. 4:20.) Ja nad ei jätnudki. Nii nemad kui ka teised apostlid kuulutasid head sõnumit innukalt edasi. Nad tegid seda Saalomoni sammaskäigus, mis asus templi välisõue idaküljes ja kus juutidel oli tavaks koguneda. Apostlite käte läbi sündis palju tunnustähti ja imesid. Näiteks tervendasid nad haigeid ja ajasid kurje vaime välja. Paistab, et isegi Peetruse vari võis teha inimese terveks. Kõige selle tulemuseks oli, et „üha rohkem mehi ja naisi uskus Isandasse ja sai jüngriks”. (Ap. t. 5:12–15.)

⁵ Kaifas ja teised saduserid keesid vihast ja kadedusest ning heitsid apostlid vanglasse. (Ap. t. 5:17, 18.) Miks nad nii suures marus olid? Apostlid õpetasid, et Jeesus on surnuist üles äratatud, kuid saduserid ei uskunud ülesäratamist. Samuti ütlesid apostlid, et ainult Jeesusesse uskudes on võimalik saada pääste. See aga tekitas saduserides hirmu. Nad võisid mõelda, et mida küll roomlased võivad teha, kui inimesed hakkavad oma juhiks pidama Jeesust. (Joh. 11:48.) Seega tegid nad kõik selleks, et sundida apostleid vaikima.

 6. Kes on Jehoova rahva peamised vastased tänapäeval ja miks see meid ei üllata?

⁶ Ka tänapäeval õhutavad Jehoova teenijate vastast vaenu peamiselt just vaimulikud. Sageli kasutavad nad ära oma mõjuvõimu valitsusametnike ja meedia üle. Selles pole midagi üllatavat, meie sõnum paljastab ju nende valeõpetused. Tänu sellele vabanevad siirad inimesed piibliga vastuolus olevatest uskumustest ja kommetest. (Joh. 8:32.) On arusaadav, et meie tegevus tekitab vaimulikes viha ja kadedust.

7., 8. Kuidas ingli sõnad apostlitele mõjusid ja mida me võiksime endalt küsida?

⁷ Vanglas kohtuprotsessi oodates võisid apostlid mõelda, kas neil tuleb ehk vaenlaste käe läbi märtrisurma surra. (Matt. 24:9.) Kuid sel ööl juhtus midagi ootamatut: Jehoova ingel avas vangla uksed.b (Ap. t. 5:19.) Ta andis neile selge käsu: „Minge templisse ja kuulutage.” (Ap. t. 5:20.) Need sõnad kinnitasid apostlitele, et nad olid teinud õiget asja, ning andsid neile jõudu samas vaimus jätkata, tulgu mis tuleb. Niisiis „läksid nad päeva hakul templisse ja hakkasid õpetama”. (Ap. t. 5:21.)

⁸ Me võiksime endalt küsida: kuidas mina analoogses olukorras toimiksin, kas mul oleks piisavalt usku ja julgust, et kuulutustööd jätkata? Teadmine, et kuningriigisõnumi kuulutamist juhivad ja toetavad inglid, võib meile palju jõudu anda. (Ap. t. 28:23; Ilm. 14:6, 7.)

 9.–11. Mida Peetrus kõigi apostlite nimel kohtule ütles ja millise pretsedendi see lõi?

⁹ Kaifas ja teised kohtuliikmed olid nüüd valmis apostleid ette võtma. Nad saatsid korravalvurid neid vanglast ära tooma. Viimaste jahmatuseks oli aga kong tühi, kuigi vangla oli kindlalt lukus ja valvurid seisid uste juures. (Ap. t. 5:23.) Peagi sai templiülem teada, et apostlid on jälle templis ja teevad just seda, mille pärast nad vangi olid pandud: räägivad Jeesus Kristusest. Ta ruttas koos korravalvuritega templisse ja nad tõid apostlid kohtu ette.

¹⁰ Nagu peatüki alguses oli juttu, andsid raevunud sanhedriniliikmed apostlitele selge käsu kuulutustöö lõpetada. Seepeale lausus Peetrus sõnad, mis kajastasid kõigi apostlite seisukohta: „Me peame kuuletuma eelkõige Jumalale, mitte inimestele.” (Ap. t. 5:29.) See juhtum lõi pretsedendi, millest tõelised kristlased on juhindunud läbi aegade. Inimvalitsejatel pole õigust keelata midagi, mida Jumal ootab, ega nõuda midagi, mida Jumal keelab. Seega, kui võimud meie kuulutustöö keelustavad, ei saa me neile alluda. (Rooml. 13:1.) Me räägime kuningriigisõnumit edasi, kuid teeme seda ettevaatlikult.

¹¹ Peetruse julge vastus oli viimane piisk vastaste vihakarikasse ja nad võtsid nõuks apostlid ära tappa. (Ap. t. 5:33.) Näis, et nende vaprate kuulutajate elupäevad on loetud. Siis aga, nagu välk selgest taevast, tuli neile ootamatust allikast abi.

12., 13. a) Millist nõu Gamaaliel andis ja mida kohtuliikmed tegid? b) Kuidas võib Jehoova oma rahvast tänapäeval aidata? c) Milles me võime olla kindlad, kui kannatame seetõttu, et teeme, mis on õige?

¹² Sõna võttis Gamaaliel, „Moosese seaduse õpetaja, kellest kogu rahvas lugu pidas”.c Paistab, et tal oli kaaskohtunike hulgas autoriteeti, kuna ta võttis juhtimise enda kätte ja andis koguni käsu apostlid korraks välja viia. (Ap. t. 5:34.) Ta mainis mässusid, mis olid pärast juhtide surma kiiresti vaibunud, ja soovitas kohtul mitte tegutseda tormakalt – oli ju ka apostlite juht Jeesus hiljuti surnud. Ta ütles veel: „Jätke need mehed rahule, sest kui see ettevõtmine või töö on inimestest, siis läheb see tühja, aga kui see on Jumalast, siis ei suuda te seda tühjaks teha. Muidu võib juhtuda, et te võitlete Jumala enda vastu.” (Ap. t. 5:38, 39.) Gamaalieli mõttekäik oli veenev. Kohtuliikmed võtsid tema nõu kuulda, aga enne kui nad apostlid minema saatsid, lasid nad neid peksta ja käskisid neil Jeesuse nimel rääkimise lõpetada. (Ap. t. 5:40.)

¹³ Ka meie ajal võib Jehoova kasutada oma rahva aitamiseks Gamaalieli-sarnaseid inimesi. (Õpet. 21:1.) Oma vaimuga võib ta mõjutada valitsejaid, kohtunikke või seadusandjaid, et nad tegutseksid kooskõlas tema tahtega. (Neh. 2:4–8.) Aga isegi kui peaksime kannatama, kuna teeme, mis on õige, võime olla kindlad kahes asjas. (1. Peetr. 3:14.) Esiteks, Jumal annab meile vastupidamiseks jõudu. (1. Kor. 10:13.) Ja teiseks, vastased ei suuda Jumala tööd nurjata. (Jes. 54:17.)

14., 15. a) Kas peksmine suutis apostlite vaimu murda? Selgita. b) Too näide kellestki, kes on raskustes rõõmuga vastu pidanud.

¹⁴ Ihunuhtlus ei suutnud apostlite vaimu murda. Nad „läksid sanhedrini eest minema ja olid rõõmsad”. (Ap. t. 5:41.) Mis neile rõõmu valmistas? Muidugi mitte valu, mida peksmine oli põhjustanud. Nad rõõmustasid, sest teadsid, et kannatavad Jeesuse nime pärast ja on ustavad Jehoovale. (Matt. 5:11, 12.)

¹⁵ Nagu meie usukaaslased 1. sajandil, peame meiegi rõõmuga vastu, kui meil tuleb hea sõnumi pärast kannatada. (1. Peetr. 4:12–14.) Mõistagi pole ähvardustes, tagakiusamises ega vangistuses iseenesest midagi meeldivat. Kuid meile toob rõõmu see, et oleme Jehoova silmis laitmatud. Henryk Dornik koges totalitaarsete režiimide all aastaid ränka kohtlemist. Augustis 1944 saadeti ta koos oma vennaga koonduslaagrisse. Vastased ütlesid nende kohta: „Neid on võimatu ümber veenda. Nad tunnevad märtriks olemisest rõõmu.” Vend Dornik sõnab: „Muidugi ei soovinud ma olla märter. Kuid see, et ma ei kaotanud kannatustes julgust ja väärikust ning jäin Jehoovale ustavaks, tõi mulle tõepoolest rõõmu.” (Jaak. 1:2–4.)

16. Millest on näha, et apostlid olid kuulutustööd tehes väga põhjalikud, ja kuidas Jehoova tunnistajad nende eeskuju järgivad?

¹⁶ Apostlid jätkasid aega viitmata kuulutustööd. „Nad õpetasid ja kuulutasid iga päev head sõnumit messias Jeesusest nii templis kui ka majast majja.”d (Ap. t. 5:42.) Seejuures olid nad väga põhjalikud. Tasub tähele panna, et nad viisid oma sõnumi otse inimeste koju, nagu Jeesus oli neid õpetanud. (Matt. 10:7, 11–14.) Ilmselt seetõttu õnnestuski neil Jeruusalemm oma õpetusega täita. Jehoova tunnistajad järgivad apostlite eeskuju. Meiegi käime majast majja, kuna soovime, et kõik meie territooriumi elanikud saaksid võimaluse kuulda head sõnumit. Jehoova on seda tööd küllaga õnnistanud. Miljonid inimesed on lõpuajal hea sõnumi vastu võtnud, kusjuures paljud neist kuulsid seda esimest korda just oma koduuksel.

17.–19. Milline probleem koguduses kerkis ja kuidas apostlid selle lahendasid?

¹⁷ Vastrajatud koguduses kerkis aga probleem, mis ohustas koguduse ühtsust. Paljud äsja ristitud jüngrid olid pärit mujalt ning soovisid mõneks ajaks Jeruusalemma jääda, et kristlikku õpetust paremini tundma õppida. Jeruusalemmas elavad usukaaslased tegid meeleldi annetusi selle heaks, et külalistel oleks olemas toit ja muu vajalik. (Ap. t. 2:44–46; 4:34–37.) Ent nagu peagi selgus, ei arvestatud igapäevases toidujagamises kreeka keelt kõnelevate leskedega, samal ajal kui heebrea keelt kõnelevate leskede eest hoolitseti hästi. (Ap. t. 6:1.) Sisuliselt oli tegu diskrimineerimisega, ja pole just palju asju, mis ühtsust rohkem ohustaksid.

¹⁸ Apostlid, kes tegutsesid kui juhtiv kogu, said aru, et neil poleks mõistlik jätta Jumala sõna kõrvale ja keskenduda toidujagamisele. (Ap. t. 6:2.) Seepärast käskisid nad jüngritel valida enda seast seitse meest, kes oleksid täis püha vaimu ja tarkust ning kelle võiks määrata seda vajalikku tööd tegema. (Ap. t. 6:3.) Need mehed pidid olema usaldusväärsed, sest peale toidujagamise tuli neil ilmselt tegeleda ka rahaga, osta toitu ja hoida arvepidamist korras. Väärib märkimist, et kõigil väljavalitud meestel olid kreeka nimed. Tõenäoliselt tehti selline valik sihilikult, kreeka keelt kõnelevatele leskedele mõeldes. Kui apostlid olid asja kaalunud ja palvetanud, määrasid nad need seitse meest ametisse.e

¹⁹ Kas mehed, kellele usaldati toidujagamise ülesanne, olid kuulutustööst vabastatud? Ei, seda mitte. Näiteks üks neist meestest oli Stefanos, kes oli vägagi julge ja oskuslik kuulutaja. (Ap. t. 6:8–10.) Samuti oli nende hulgas Filippus, kellest räägitakse kui hea sõnumi kuulutajast. (Ap. t. 21:8.) Pole kahtlustki, et kõik need seitse meest tegid kuulutustööd innukalt edasi.

20. Millest on näha, et Jehoova rahvas järgib apostlite eeskuju?

²⁰ Tänapäeval toimitakse Jehoova rahva seas samamoodi. Mehed, keda soovitatakse kogudusevanema või -abilise ametisse, peavad olema sellised, kelle elust on näha jumalikku tarkust ja seda, et neid juhib püha vaim. Kui nad vastavad nõuetele, määratakse nad ametisse.f (1. Tim. 3:1–9, 12, 13.) Kuna need nõuded on kirjas piiblis, võib öelda, et nad määrab ametisse püha vaim. Kogudusevanemad ja -abilised teevad ära palju vajalikku tööd. Vanemad korraldavad näiteks abi koguduse eakatele, kes seda vajavad. (Jaak. 1:27.) Mõned vanemad on seotud kuningriigisaalide ehituste või kokkutulekute korraldamisega, mõned teised jälle teenivad haiglasidekomitees. Koguduseabiliste õlul on palju selliseid kohustusi, mis pole otseselt seotud karjasetöö ega õpetamisega. Kuid hoolimata kõigist neist ülesannetest, mida vanemad ja abilised koguduses ja organisatsioonis täidavad, löövad nad innukalt kaasa ka kuulutustöös. (1. Kor. 9:16.)

21., 22. Millest on näha, et Jehoova õnnistas vastrajatud kogudust?

²¹ Tänu Jehoova abile ei suutnud ei tagakiusamine ega koguduse sees tekkinud probleem tema rahva tegevust peatada. Jutustuses öeldakse: „Jumala sõna levis ja jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas kiiresti. Ka suur hulk preestreid võttis selle usu vastu.” (Ap. t. 6:7.) See on vaid üks paljudest kohtadest, kus Apostlite tegude raamatus räägitakse kuulutustöö edenemisest. (Ap. t. 9:31; 12:24; 16:5; 19:20; 28:31.) Kas pole meilgi tänapäeval tore kuulda, kuidas kuulutustöö mujal maailmas läheb?

²² Esimesel sajandil ei tulnud Jehoova rahva vastastel mõttessegi tagasi tõmbuda. Vaenulaine oli juba silmapiiril. Peagi sai Stefanosest julma tagakiusamise sihtmärk. Sellest räägime lähemalt järgmises peatükis.