Kuidas puudutada Piibli tõega oma lähedaste südant?

„MINE koju oma sugulaste juurde ja teata neile, mida kõike Jehoova on sinu heaks teinud ja kuidas ta on sinu peale halastanud.” Need sõnad lausus Jeesus Galilea merest kagu pool, ilmselt Gadara ümbruskonnas, ühele mehele, kes tahtis saada tema järelkäijaks. Jeesuse sõnadest on näha, et ta mõistis, kui omane on inimestele soov jagada huvitavat ja olulist infot oma lähedastega (Mark. 5:19).

Samasugune soov on inimestel ka tänapäeval, kuigi mõnes kultuuris ilmneb see selgemalt kui teises. Seega kui keegi saab Jumal Jehoova teenijaks, tahab ta tavaliselt jagada oma uut usku oma lähedastega. Ent kuidas seda teha? Kuidas puudutada Piibli tõega oma sugulaste ja pereliikmete südant, kui neil on teine usk või kui nad ei usu Jumalat? Piibel annab selle kohta praktilist nõu.

Esimesel sajandil oli Andreas üks esimestest, kes sai aru, et Jeesus on Messias. Kellega ta seda avastust viivitamata jagas? „Esmalt leidis ta [Andreas] oma venna Siimoni ja ütles talle: „Me oleme leidnud Messia” (mis tähendab tõlgituna „Kristus”).” Andreas viis Peetruse Jeesusega kokku, andes seeläbi vennale võimaluse saada Jeesuse jüngriks (Joh. 1:35—42).

Umbes kuus aastat hiljem, kui Peetrus oli parajasti ühes linnas nimega Joppe, kutsuti teda põhja poole Kaisareasse ühe ohvitseri, Korneeliuse juurde. Kes ootasid Peetrust ees, kui ta jõudis Korneeliuse majja? „Korneelius muidugi ootas neid [Peetrust ja ta kaaslasi] ning ta oli kutsunud kokku oma sugulased ja lähimad sõbrad.” Nii andis Korneelius oma sugulastele võimaluse Peetrust kuulata ja langetada kuuldu põhjal oma otsus (Ap. t. 10:22—33).

Mida me võime õppida sellest, kuidas Andreas ja Korneelius oma sugulaste eest hoolitsesid?

Kumbki neist ei jätnud asja juhuse hooleks. Andreas juhatas Peetruse ise Jeesuse juurde ning Korneelius korraldas asjad nii, et tema sugulased saaksid Peetrust kuulata. Kuid kumbki mees ei avaldanud oma sugulastele survet ega meelitanud neid kavalusega Kristuse jüngriks saama. Mida see meile õpetab? Meil on tark tegutseda samamoodi. Meilgi võib õnnestuda jagada oma lähedastega mõningaid mõtteid või luua neile võimalusi saada tuttavaks Piibli tõdede ja meie usukaaslastega. Kuid samas peame lugu nende valikuvabadusest ega avalda neile ebameeldival viisil survet. Hea eeskuju selles, kuidas oma lähedasi aidata, on Petra, kes elab koos abikaasa Jürgeniga Saksamaal.

Petra uuris Jehoova tunnistajatega Piiblit ja lasi end ristida. Tema abikaasa Jürgen teenis sõjaväes ohvitserina. Esialgu ta oma naise otsuse üle ei rõõmustanud. Aja möödudes ta aga mõistis, et tunnistajad õpetavad tõde, mis põhineb Piiblil. Ka tema pühendas oma elu Jehoovale ja nüüd teenib ta kogudusevanemana. Mis nõu annab ta praegu selle kohta, kuidas puudutada Piibli tõega lähedase südant?

Jürgen ütleb: „Me ei tohiks usuteemat oma sugulastele peale suruda ega neid vaimsete asjadega üle külvata. See võib kutsuda neis esile hoopis vastureaktsiooni. Pikas perspektiivis on rohkem kasu sellest, kui räägime vaimsetest asjadest taktitundeliselt ja tilk tilga haaval. Samuti on abiks see, kui viime oma sugulasi kokku vendade või õdedega, kes on nendega samaealised ning kellega neil on sarnaseid huvisid. Nii võime sillutada teed nende südameni.”

Peetrus ja Korneeliuse sugulased reageerisid Piibli sõnumile kiirelt. Kuid mitmed teised esimesel sajandil elanud inimesed vajasid pärast tõe kuulmist otsuse langetamiseks rohkem aega.

Mitmed Jeesuse sugulased hakkasid temasse uskuma tema maise teenistuse ajal. Näiteks olid apostlid Jaakobus ja Johannes ilmselt Jeesuse nõod ja nende ema Saloome tema tädi. Ta võis olla üks „paljudest teistest naistest, kes teenisid neid [Jeesust ja apostleid] oma varaga” (Luuka 8:1—3).

Mõned Jeesuse pereliikmed aga ei ilmutanud temasse kohe usku. Näiteks rohkem kui aasta pärast Jeesuse ristimist kogunes ühe maja juurde teda kuulama suur rahvahulk. „Aga kui tema sugulased toimuvast kuulsid, läksid nad teda kinni võtma, sest nad ütlesid: „Ta on peast segi läinud.”” Mõni aeg hiljem, kui Jeesuse poolvennad rääkisid temaga Judeasse minemisest, ei selgitanud ta neile täpselt oma plaane. Miks? Sellepärast, et „tegelikult ei uskunud ta vennad temasse” (Mark. 3:21; Joh. 7:5).

Mida me võime Jeesuselt õppida? Ta ei solvunud, kui mõned ta sugulased ütlesid, et ta on mõistuse kaotanud. Isegi pärast surma ja ülestõusmist tõendas ta oma sugulastele, et ta on Messias, seeläbi, et ilmus enda poolvennale Jaakobusele. Paistab, et see ilmumine veenis mitte ainult Jaakobust, vaid ka Jeesuse teisi poolvendi. Seetõttu olid nad koos apostlite ja teistega Jeruusalemmas ühes ülemises toas, kui kõik sealviibijad said täis püha vaimu. Aja jooksul said Jaakobus ja veel üks Jeesuse poolvend Juudas aulisi ülesandeid (Ap. t. 1:12—14; 2:1—4; 1. Kor. 15:7).

Nagu esimesel sajandil, kulub ka tänapäeval mõne jumalateenija sugulastel üsna kaua aega, et hakata käima eluteel. Mõtle näiteks Roswithale, kes oli tegus roomakatoliiklane, kui tema mees 1978. aastal end Jehoova tunnistajana ristida lasi. Roswitha oli oma uskumustes siiras ja seisis alguses oma mehe uuele usule vastu. Ent aastate möödudes tema vastumeelsus kahanes ning ta hakkas mõistma, et tunnistajad õpetavad tõde. Aastal 2003 lasi ka tema end ristida. Mis muutis ta suhtumist? Tema abikaasa ei solvunud tema esialgse vastuseisu peale, vaid andis talle võimalusi oma arvamust muuta. Millise soovituse Roswitha teistele annab? „Palju head võib korda saata see, kui olla kannatlik, kannatlik ja veel kord kannatlik.”

Monika lasi end ristida aastal 1974 ja tema kaks poega said tunnistajateks umbes kümme aastat hiljem. Kuigi tema mees Hans ei seisnud tõele kunagi vastu, kulus kaua aega, kuni lõpuks, aastal 2006 lasi ka tema ennast ristida. Millist nõu annab see pere nüüd teistele? „Püsi ustavalt Jehoova juures ja ära tee usulistes küsimustes kompromissi.” Loomulikult oli oluline ka see, et pereliikmed näitasid alati, et armastavad Hansu. Samuti ei kaotanud nad kunagi lootust, et ükskord võtab ka tema tõe omaks.

Kord võrdles Jeesus tõesõnumit veega, mis annab igavese elu (Joh. 4:13, 14). Me tahame, et meie sugulased jooksid jahutavat ja puhast tõevett ning saaksid värskendust. Kuid kindlasti ei taha me seda vett neile korraga liiga suurel hulgal kallata. See, kas nad tunnevad end värskendatuna või läbimärjaks kastetuna, võib sõltuda sellest, kuidas me nendega oma usust räägime. Piibel ütleb, et „õige süda mõtleb, mida vastata”, ja et „targa süda teeb tema suu targaks ja edendab ta huultel õpetust”. Kuidas me saame neid nõuandeid järgida? (Õpet. 15:28; 16:23.)

Oletame, et meie õde soovib oma mehele enda usust rääkida. See, et ta „mõtleb, mida vastata”, tähendab, et ta valib sõnu hoolega ega räägi liiga tormakalt. Ta ei tohiks olla üleolev või oma õigust täis. Kui ta räägib läbimõeldult, on tema sõnad kosutavad ja edendavad rahu. Millal on ta mees rahulik ja valmis mõtteid vahetama? Millest meeldib talle rääkida või mida lugeda? Kas teda köidab teadus, poliitika või sport? Kuidas tekitada temas huvi Piibli vastu, arvestades samal ajal tema tunnete ja tõekspidamistega? Selliste küsimuste üle aru pidades on naisel võimalik vestelda ja käituda targalt.

Et puudutada pereliikmete südant, ei piisa ainuüksi sellest, kui räägime nendega aeg-ajalt oma usust. Meie sõnu peab toetama ka meie hea käitumine.

Eespool tsiteeritud Jürgen soovitab: „Rakenda igapäevaelus järjekindlalt ellu Piibli põhimõtteid. See on tõhus viis äratada lähedase huvi ja panna teda mõtlema, isegi kui see kohe välja ei paista.” Sama meelt on ka Hans, kes käis ristimisel umbes 30 aastat hiljem kui tema naine. Ta sõnab: „Eeskujulik kristlik käitumine on oluline, sest tänu sellele näevad pereliikmed tõe head mõju sinu elus.” Meie sugulased peaksid nägema, et see, milles me oma usu tõttu teistest erineme, on pigem hea kui halb.

Peetrus andis väärtuslikku nõu naistele, kelle abikaasad pole nendega sama usku, öeldes: „Alluge oma meestele, et ka need, kes ei kuuletu sõnale, võidetaks usule ilma sõnadeta, naiste käitumisega, kui nad oma silmaga on näinud teie puhast ja sügavalt lugupidavat käitumist. Teie ehteks ärgu olgu väline juuste palmitsemine ega kuldehete kandmine ega pealisriided, vaid hoopis sisemine isiksus, mille vaikne ja tasane vaim oma kadumatus ilus on Jumala silmis väga väärtuslik” (1. Peetr. 3:1—4).

Peetrus tõi siin välja, et naise eeskujulik käitumine võib panna meest meelt muutma. Õde nimega Christa on alates oma ristimisest aastal 1972 seda Piibli nõuannet meeles hoidnud ja püüdnud oma hea käitumisega abikaasa südant puudutada. Ehkki tema mees uuris mõnda aega tunnistajatega Piiblit, pole ta veel tõde omaks võtnud. Ta on käinud mõnel koosolekul ja saab koguduseliikmetega hästi läbi. Nemad omakorda peavad lugu tema valikuvabadusest. Mida teeb Christa, et tema südameni jõuda?

Ta räägib: „Ma olen otsustanud jääda Jehoova näidatud teele. Samal ajal püüan ma võita oma abikaasat usule ilma sõnadeta, oma hea käitumisega. Kui kaalul pole Piibli põhimõtted, püüan alati oma mehe soovidele vastu tulla. Ja loomulikult arvestan ma sellega, et tal on vaba tahe, ja usaldan asjad Jehoova kätesse.”

Christa mõistab, kui oluline on olla paindlik. Ta peab kinni vaimse tegevuse kavast, käies korrapäraselt koguduse koosolekutel ja andes oma parima kuulutustöös. Samas ta mõistab, et abikaasal on õigus tema armastusele, ajale ja tähelepanule. Paindlikkus ja arukus on vajalikud kõigile, kellel on lähedasi, kes ei teeni Jehoovat. „Igale asjale on määratud aeg,” ütleb Piibel. See käib ka aja kohta, mida me veedame pereliikmetega, eriti abikaasadega, kes pole meiega sama usku. Koosveedetud aeg loob aluse heaks suhtlemiseks. Kogemused näitavad, et hea suhtlemine vähendab tõenäosust, et abikaasa tunneb end üksildasena, kõrvalejäetuna või muutub armukadedaks (Kog. 3:1).

Holger, kelle isa lasi end ristida 20 aastat hiljem kui ülejäänud pereliikmed, sõnab: „On tähtis näidata, et me armastame oma pereliiget, kes ei ole tões. Oleks ka hea, kui ta teab, et me palvetame tema eest.” Christa ütleb, et ta ei kaota kunagi lootust, et tema mees asub Jehoova poolele ja võtab tõe vastu. Meil tuleks suhtuda lähedastesse, kes pole meiega sama usku, ikka lootusrikkalt.

Meie eesmärk on hoida nendega häid suhteid, anda neile võimalusi tõde ära tunda ja puudutada nende südant Piibli sõnumiga. Me peaksime alati ilmutama „tasast meelt ja sügavat lugupidamist” (1. Peetr. 3:15).