Markus, „vajalik teenijana”

ANTIOOKIA koguduses oli varemgi probleeme olnud, kuid erimeelsus apostlite Pauluse ja Barnabase vahel oli sootuks teist laadi. Need mehed tegid plaane misjonireisiks, aga kui oli tarvis otsustada, keda reisile kaasa võtta, „puhkes äge tüli” nende kahe vahel (Ap. t. 15:39). Asi lõppes sellega, et nad lõid lahku ja kumbki läks oma teed. Tüliõunaks oli kolmas misjonär – Markus.

Kes oli Markus? Miks need kaks apostlit tema pärast tülitsesid? Miks olid neil nii kõigutamatud seisukohad? Kas nad muutsid hiljem meelt? Ja mida me võime Markuse loost õppida?

Kodus Jeruusalemmas

Markus, kes pärines tõenäoliselt rikkast juudi perest, oli kasvanud üles Jeruusalemmas. Esimest korda on temast otseselt juttu seoses varakristliku kogudusega. Oli arvatavasti aasta 44. Jehoova ingel oli vabastanud apostel Peetruse ime läbi Herodes Agrippa I vanglast ja Peetrus läks „majja, kus elas Maarja, kes oli Johannese, lisanimega Markuse ema, ning kuhu üsna paljud olid kokku tulnud ja palvetasid” (Ap. t. 12:1–12).a

Näib, et Jeruusalemma kogudus pidas koosolekuid Markuse ema majas. Fakt, et „üsna paljud” olid sinna kokku tulnud, lubab oletada, et maja oli suur. Maarjal oli teenijatüdruk nimega Roode, kes läks välja, kui Peetrus „värava uksele koputas”. Nende üksikasjade põhjal võib järeldada, et Maarja oli küllaltki jõukas naine. Ja kuna maja nimetatakse tema omaks, mitte ta mehe omaks, on võimalik, et ta oli lesk ning et Markus oli sel ajal veel üpris noor (Ap. t. 12:13).

Tõenäoliselt oli ka Markus nende hulgas, kes olid kokku tulnud ja palvetasid. Ilmselt tundis ta hästi Jeesuse jüngreid ja teisigi, kes olid näinud Jeesuse teenistuse ajal toimunud sündmusi. Markus ise võis olla see kergelt riides noor mees, kes järgnes vahistatud Jeesusele ja põgenes, kui tedagi püüti kinni võtta (Mark. 14:51, 52).

Teenistuseesõigused

Lävimine küpsete kristlastega avaldas Markusele kahtlemata head mõju. Ta kasvas vaimselt ning jäi vastutavatele vendadele silma. Kui Paulus ja Barnabas tõid 46. aasta paiku Antiookiast Jeruusalemma abisaadetise näljahäda leevendamiseks, hakkasid nad Markuse vastu huvi tundma. Antiookiasse tagasi minnes võtsid nad Markuse endaga kaasa (Ap. t. 11:27–30; 12:25).

Pealiskaudsel lugemisel võib jääda mulje, et nende kolme vahel polnud mingit erilist sidet – välja arvatud see, et nad olid usuvennad – ning et Paulus ja Barnabas võtsid Markuse kaasa lihtsalt tema võimekuse pärast. Tegelikult aga oli Markus Barnabase nõbu, nagu me ühest Pauluse kirjast teada saame (Kol. 4:10). See tõsiasi võib aidata selgitada Markusega seotud järgnevaid sündmusi.

Umbes aasta hiljem läkitas püha vaim Pauluse ja Barnabase misjonireisile. Nad asusid teele Antiookiast ja suundusid Küprose poole, „abiliseks kaasas” Johannes Markus (Ap. t. 13:2–5). Võimalik, et Markus pidi sel reisil hoolt kandma puhtpraktiliste asjade eest, et apostlid saaksid keskenduda vaimsetele asjadele.

Paulus, Barnabas ja Markus käisid Küprose kuulutades läbi; seejärel reisisid nad Väike-Aasiasse. Seal tegi Johannes Markus otsuse, mis valmistas Paulusele pettumuse. Jutustus ütleb, et Perges „Johannes lahkus neist ja pöördus tagasi Jeruusalemma” (Ap. t. 13:13). Miks ta seda tegi, pole öeldud.

Paar aastat hiljem olid Paulus, Barnabas ja Markus taas Antiookias. Kaks apostlit plaanisid teist misjonireisi, et külastada uuesti neid, keda nad esimese reisi ajal olid aidanud. Barnabas soovis nõo Markuse kaasa võtta, kuid Paulus ei tahtnud sellest kuuldagi, kuna too oli viimati nad maha jätnud. See vallandaski artikli alguses mainitud tüli. Barnabas võttis Markuse ja läks oma kodusaarele Küprosele, Paulus aga asus teele Süüriasse (Ap. t. 15:36–41). On selge, et Paulus ja Barnabas nägid Markuse varasemat otsust eri valguses.

Leppimine

Arvata võib, et see juhtum tegi Markuse meele kurvaks. Siiski teenis ta Jumalat ustavalt edasi. Umbes 11–12 aastat pärast vahejuhtumit Paulusega ilmub Markus jälle varakristluse ajaloo lehekülgedele. Mis olukorras? Koos inimesega, kelle seltsist teda kõige vähem arvaks leidvat – koos Paulusega.

Aastatel 60–61 Roomas vangistuses olles saatis Paulus mitu kirja, mis kuuluvad nüüd Pühakirja kaanonisse. Läkituses koloslastele ütleb ta: „Aristarhos, mu kaasvang, saadab teile tervitusi, ja seda teeb ka Markus, Barnabase nõbu (kelle kohta te saite käsu, et peate ta vastu võtma, millal tahes ta teie juurde tuleb) ... Ainult nemad on mu kaastöölised Jumala kuningriigi heaks ja just nemad on pakkunud mulle abi, mis on mind tugevdanud” (Kol. 4:10, 11).

Milline pööre! Paulus, kes oli olnud Markusega ülimalt rahulolematu, pidas teda jälle väärtuslikuks kaastööliseks. Paistab, et Paulus oli teatanud koloslastele Markuse võimalikust külastusest. Juhul kui see teoks sai, oli Markus Pauluse esindaja.

Kas Paulus oli aastaid tagasi olnud Markuse suhtes liiga kriitiline? Kas Markus oli juhtunust õppust võtnud? Või peitub tõetera nii selles kui ka teises? Kuidas asjalood ka polnud, on Pauluse ja Markuse leppimine tõend nende mõlema küpsusest. Nad unustasid mineviku pahandused ja töötasid jälle koos. Tõesti hea eeskuju igaühele, kel on olnud kaaskristlasega lahkhelisid.

Reisid

Kui lugeda Markuse reisidest, ilmneb, et need polnud sugugi lühikesed. Ta oli pärit Jeruusalemmast, läks elama Antiookiasse ning sõitis sealt Küprosele ja Pergesse. Siis läks ta Rooma, kus ta parajasti oligi, kui Paulus tahtis saata ta Kolossasse. Ja see pole veel kõik.

Apostel Peetrus kirjutas oma esimese läkituse millalgi aastatel 62–64. Seal ta ütleb: „Teid tervitab see, kes on Babülonis, ... ja mu poeg Markus” (1. Peetr. 5:13). Järelikult reisis Markus ka Babüloni, kus ta teenis koos apostliga, kes aastaid varem oli käinud kristlikel koosolekutel tema ema majas.

Umbes aastal 65, olles teist korda Roomas vangistuses, kirjutas Paulus Timoteosele, et see tuleks Efesosest tema juurde, ning lisas: „Võta Markus ja too ta endaga kaasa” (2. Tim. 4:11). Niisiis viibis Markus sel ajal Efesoses. Võib üpris kindel olla, et ta vastas Pauluse kutsele ja läks koos Timoteosega Rooma. Reisimine polnud noil päevil hõlpus, kuid Markus võttis rännakuid ette meelsasti.

Veel üks suur eesõigus

Markusel oli suur eesõigus kirjutada Jehoova vaimu mõjutusel üks evangeeliumitest. Kuigi järjestuselt teises evangeeliumis pole kirjutaja nime mainitud, peavad varaseimad pärimused kirjutajaks Markust ja tema infoallikaks Peetrust. Ja tõsi on, et Peetrus oli peaaegu kõigi Markuse kirjapandud sündmuste pealtnägija.

Markuse evangeeliumi analüüsijad on arvamusel, et see on kirjutatud mittejuutidest lugejaskonnale. Näiteks selgitab Markus juutide tavasid (Mark. 7:3; 14:12; 15:42). Ta tõlgib ära aramea sõnad, mis vastasel juhul poleks mittejuutidest lugejatele midagi öelnud (Mark. 3:17; 5:41; 7:11, 34; 15:22, 34). Ta kasutab paljusid ladina sõnu ja selgitab nende abil isegi tavalisi kreeka sõnu ning annab juudi müntide väärtuse edasi Rooma rahas (Mark. 12:42, allm.). Kõik see paistab harmoneeruvat pikaajalise pärimusega, mille kohaselt Markus kirjutas oma evangeeliumi Roomas.

„Ta on mulle vajalik teenijana”

Evangeeliumi kirjutamine polnud Markuse ainus tegevus Roomas. Meenutagem, et Paulus ütles Timoteosele: „Võta Markus ja too ta endaga kaasa.” Miks? Paulus põhjendas: „Ta on mulle vajalik teenijana” (2. Tim. 4:11).

See on ajaliselt viimane kord, kui Piibel Markust mainib, ning see räägib tema kohta nii mõndagi. Ühestki Pühakirja viitest ei ilmne, et Markus oleks oma teokraatliku tegevuse jooksul olnud kas apostel, juht või prohvet. Ta oli teenija. Sestap tundiski Paulus veidi enne oma surma, et ta vajab Markuse abi.

Kui kõik need infokillud Markusest kokku panna, saame pildi mehest, kes kuulutas eri paigus tulihingeliselt head sõnumit, mehest, kellel oli rõõm teisi teenida. Ta sai tõesti täita rahuldustpakkuvaid ülesandeid, sest ta ei andnud alla.

Meie, nüüdisaja jumalateenijad, kuulutame head sõnumit kuningriigist sama otsusekindlalt nagu Markus. Mõned meist saavad nagu temagi kolida teisale, isegi võõrsile, et seal head sõnumit kuulutada. Ja kuigi enamikul ei pruugi olla võimalik mujale kolida, saame kõik jäljendada Markust ühel teisel tähtsal moel. Nimelt, nagu tema oli valmis oma kristlike vendade teenimiseks kõigest väest pingutama, soovime meiegi usukaaslastele praktilistel viisidel toeks olla, et aidata neil Jumalat teenida. Me võime kindlad olla, et nõnda tehes saadab meid Jehoova õnnistus (Õpet. 3:27; 10:22; Gal. 6:2).

[Allmärkus]

[Kaart/pilt lk 8, 9]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Mõned linnad, kus Markus käis

Rooma

Efesos

Kolossa

Perge

Antiookia (Süüria)

Küpros

VAHEMERI

Jeruusalemm

Babülon