Kas Piibel räägib iseendale vastu?
KIRJANIK Henry Van Dyke kirjutas kord: „Sündinud Idas ja rüütatud orientaalsesse vormi ning kujundlikkusse, astub Piibel oma tuttavlikul sammul kogu maailma teedel ja jõuab ühele maale teise järel, et kõikjal enda omasid leida. Ta on õppinud kõnelema inimsüdamele sadades keeltes. Lapsed kuulavad ta lugusid, täis imetlust ja rõõmu, ning targad mehed mõtisklevad nende kui elu tähendamissõnade üle. Kurjad ja ülbed värisevad ta hoiatuste tõttu, kuid haavatute ja patukahetsejate jaoks on tal emalik toon. . . . Mitte ükski inimene, kellel on see aare, pole vaene ega mahajäetud.”
Piibel on tõepoolest ’õppinud kõnelema sadades keeltes’. Vähemalt üks selle 66 raamatust on tõlgitud 1970 keelde. Miljonid inimesed peavad Piiblit Jumala anniks ning loevad seda rõõmuga ja saavad sellest kasu. Ent teised väidavad, et see sisaldab vasturääkivusi ja ei ole seepärast usaldusväärne. Mida näitab hoolikas uurimine?
Nagu meie kaanepilt osutab, kasutas Jumal Piibli kirjutamiseks ustavaid mehi. Piibli hoolikas analüüs näitab tõesti, et seda kirjutasid umbes 40 meest rohkem kui 16 sajandi jooksul. Kas nad olid elukutselised kirjanikud? Ei olnud. Nende seast võib leida karjase, kalamehe, maksukoguja, arsti, telgivalmistaja, preestri, prohveti ja kuninga. Tihti puudutavad nende kirjutised meile, 20. sajandi inimestele, võõraid rahvaid ja kombeid. Tegelikult ei mõistnud piiblikirjutajad mitte alati selle tähtsust, mida nad kirja panid. (Taaniel 12:8—10) Niisiis ei peaks meid üllatama see, et me Piiblit lugedes teatud raskustega kokku põrkame.
Kas neid raskusi saab lahendada? Kas Piibel räägib iseendale vastu? Jõudmaks selles selgusele, vaadelgem mõningaid näiteid.
Kas need on tegelikud raskused?
▪ Kust sai Kain endale naise? (1. Moosese 4:17)
Võiks arvata, et peale Aabeli mõrvamist jäid maa peale järele ainult tema süüdlasest vend Kain ning nende vanemad Aadam ja Eeva. Ent Aadamal ja Eeval oli suur perekond. Vastavalt 1. Moosese 5:3, 4, oli Aadamal poeg nimega Sett. Aruanne lisab: „Aadama elupäevi oli pärast Seti sündimist kaheksasada aastat, ja temale sündis [„vahepeal”, NW] poegi ja tütreid.” Niisiis abiellus Kain oma õega, võib-olla ka ühe oma venna- või õetütrega. Kuna inimkond oli siis nii lähedal inimlikule täiuslikkusele, kindlasti ei toonud selline abielu nende järglastele kaasa sellist terviseriski, mis võib tänapäeval ohustada taolise ühenduse järglasi.
▪ Kes müüs Joosepi Egiptusesse?
Esimene Moosese 37:27 ütleb, et Joosepi vennad otsustasid ta müüa ismaeliitidele. Aga järgmine salm väidab: „Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid ja võtsid nad [Joosepi vennad] Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse.” Kas Joosep müüdi ismaeliitidele või midjanlastele? Midjanlasi võidi ju samuti kutsuda ismaeliitideks, kellega nad olid seotud oma esiisa Aabrahami kaudu. Või ehk reisisid midjani kaupmehed koos ismaeliitide karavaniga. Igatahes olid Joosepi vennad müüjad, nii et hiljem ta võis neile öelda: „Mina olen Joosep, teie vend, kelle te müüsite Egiptusesse.” — 1. Moosese 45:4.
▪ Kui palju iisraellasi suri ebamoraalsete suhete tõttu moabi naistega ja seetõttu, et nad Baal-Peori kummardamisest osa võtsid?
Neljas Moosese 25:9 teatab: „Sellesse nuhtlusesse [mis tuli Jumalalt nende kurja käitumise tõttu] surnuid oli kakskümmend neli tuhat.” Ometi ütles apostel Paulus: „Ärgem pidagem ka hooraelu, nõnda nagu mõned neist [iisraellased kõrbes] pidasid ja langesid ühel päeval kakskümmend kolm tuhat.” (1. Korintlastele 10:8) Võib-olla oli tapetute arv 23 000 ja 24 000 vahel, nii et mõlemad numbrid on õiged. Siiski viitab 4. Moosese raamat eriliselt sellele, et „rahva peamehed”, kes olid seotud selle patustamisega, tapeti kohtumõistjate poolt. (4. Moosese 25:4, 5) Seal võis olla 1000 süüdlasest „peameest”, moodustades kogusumma 24 000, kui lisada nad 23 000-le, keda mainis Paulus. Kuigi 23 000 olid ilmselt Jumala nuhtluse otsesed ohvrid, sai kõigile 24 000-le osaks Jehoova nuhtlus, sest nad kõik surid tema langetatud ebasoodsa kohtuotsuse tõttu. — 5. Moosese 4:3.
▪ Kuna Agag elas üheaegselt Iisraeli kuninga Sauliga, kas pole vastuolus see, et Bileam vihjab palju varem sellenimelisele Amaleki valitsejale?
Umbes aastal 1473 e.m.a. ennustas Bileam, et üks Iisraeli kuningas on „vägevam Agagist”. (4. Moosese 24:7) Pärastpoole ei viidatud Agagile enne, kui kuningas Sauli valitsemise ajal (1117—1078 e.m.a.). (1. Saamueli 15:8) Siin pole vastuolu, sest „Agag” võis olla samasugune kuninglik tiitel, nagu vaarao Egiptuses. On samuti võimalik, et Agag oli isikunimi, mida Amaleki valitsejad korduvalt kasutasid.
▪ Kes pani Taaveti iisraellasi üle lugema?
Teine Saamueli raamat 24:1, NW ütleb: „Jehoova viha süttis taas põlema Iisraeli vastu, kui keegi õhutas Taavetit [ehk „kui Taavetit õhutati”, NW allmärkus] nende vastu, öeldes: ’Mine loe ära Iisrael ja Juuda.’ ” Aga see ei olnud Jehoova, kes ajendas kuningas Taavetit patustama, sest 1. Ajaraamat 21:1 ütleb: „Aga saatan [ehk „vastupanija”, NW allmärkus] tõusis Iisraeli vastu ja kihutas Taavetit, et ta Iisraeli ära loeks.” Iisraellased ei olnud Jumalale meelepärast ja seepärast Ta lubas Kurat-Saatanal selle patu nende peale tuua. Seetõttu võime 2. Saamueli 24:1 lugeda, nagu oleks Jumal seda ise teinud. On huvitav, et eestikeelse Piibli 1988. a. väljaanne ütleb: „Jehoova viha süttis taas põlema Iisraeli vastu, ja ta kihutas Taavetit nende vastu, öeldes: ’Mine loe üle Iisrael ja Juuda!’ ”
▪ Kuidas võib viia kooskõlla erinevaid arve, mis on antud Iisraeli ja Juuda meeste kohta Taaveti poolt läbiviidud loendusel?
Teine Saamueli raamat 24:9 on arvud 800 000 Iisraeli meest ja 500 000 Juuda meest, aga 1. Ajaraamat 21:5 loendab Iisraelis 1 100 000 ja Juudas 470 000 sõjameest. Regulaarselt oli arvatud kuninglikku teenistusse 288 000 sõdurit, kes olid jagatud 12 rühmaks, igas rühmas 24 000 meest, kusjuures iga rühm teenis aastas ühe kuu. Lisaks oli 12 suguharu vürstide teenistuses 12 000 teenijat, mis moodustab kogusumma 300 000. Ilmselt 1. Ajaraamat 21:5 loetletud 1 100 000 hõlmab ka neid juba loetletud 300 000 meest, samal ajal kui 2. Saamueli 24:9 neid ei hõlma. (4. Moosese 1:16; 5. Moosese 1:15; 1. Ajaraamat 27:1—22) Ilmselt hõlmab 2. Saamueli 24:9—s mainitud Juuda meeste arv neid 30 000 meest, kes olid sõjaväelises vahtkonnas vilistide piiril, aga keda ei arvatud 1. Ajaraamat 21:5 toodud arvu hulka. (2. Saamueli 6:1) Kui me tuletame meelde, et 2. Saamueli raamat ja 1. Ajaraamat on kirjutatud kahe mehe poolt, kes pidasid silmas erinevaid asju ja eesmärke, võime neid arve kergesti kooskõlastada.
▪ Kes oli Sealtieli isa?
Mõned tekstid näitavad, et Jekonja (kuningas Joojakin) oli Sealtieli lihalik isa. (1. Ajaraamat 3:16—18; Matteuse 1:12) Aga evangeeliumikirjutaja Luukas nimetas Sealtieli „Neeri pojaks”. (Luuka 3:27) Neeri ilmselt andis oma tütre Sealtielile naiseks. Kuna heebrealased viitasid tavaliselt väimehele kui pojale, ja seda eriti sugukonna nimekirjades, võis Luukas Sealtieli õigustatult Neeri pojaks nimetada. Samalaadselt osutas Luukas Joosepile kui Eeli pojale, kuigi Eeli oli tegelikult Joosepi naise Maarja isa. — Luuka 3:23.
Jeesusega seotud tekstide kooskõlla viimine
▪ Mitmest mehest ajas Jeesus Kristus välja deemonid, kes läksid suure seakarja sisse?
Evangeeliumikirjutaja Matteus mainib kahte meest, aga Markus ja Luukas vihjavad ainult ühele mehele. (Matteuse 8:28; Markuse 5:2; Luuka 8:27) Ilmselt pöörasid Markus ja Luukas tähelepanu ainult ühele deemonitest vallutatud mehele, sest Jeesus rääkis temaga ja tema juhtum oli kõige silmapaistvam. Võib-olla oli see mees vägivaldsem ja võib-olla oli ta deemonite mõju all kauem kannatanud. Hiljem võib-olla tahtis ainult see üks mees Jeesusele järgneda. (Markuse 5:18—20) Mõnevõrra samasugune olukord on küsimuse all, kui Matteus räägib kahest pimedast mehest, kelle Jeesus terveks tegi, samal ajal kui Markus ja Luukas mainivad ainult ühte. (Matteuse 20:29—34; Markuse 10:46; Luuka 18:35) See ei ole vasturääkivus, sest seal oli vähemalt üks selline mees.
▪ Mis värvi oli kuub, mida Jeesus kandis oma surmapäeval?
Markuse (15:17) ja Johannese (19:2) järgi panid sõdurid Jeesusele selga purpurkuue. Aga Matteuse (27:28, NW) kutsub seda „sarlakpunaseks mantliks”, rõhutades selle punasust. Kuna purpur võib olla ükskõik missugune värv, mille komponentideks on nii punane kui ka sinine, nõustuvad Markus ja Johannes, et mantlil oli punane toon. Valguspeegeldus ja taust võisid anda kuuele erineva varjundi, ja evangeeliumikirjutajad mainisid värvi, mis oli tugevaim nende endi meelest või nende meelest, kellelt nad oma informatsiooni said. Väikesed variatsioonid näitavad kirjutajate isikupära ja tõestavad, et polnud mingit kokkumängu.
▪ Kes kandis Jeesuse piinaposti?
Johannes (19:17) ütles: „[Jeesus] kandis ise oma risti ning väljus nõndanimetatud Pealae asemele, mida heebrea keeli hüütakse Kolgataks.” Aga Matteus (27:32), Markus (15:21) ja Luukas (23:26) ütlevad, et „välja minnes leidsid nad Küreene mehe, nimega Siimon. Seda nad sundisid kandma tema risti”. Jeesus kandis oma piinaposti, nagu Johannes ütles. Kuid oma tihendatud aruandes ei lisanud Johannes seika, et Siimonat sunniti hiljem posti kandma. Järelikult on evangeeliumide aruanded selles suhtes kooskõlalised.
▪ Kuidas Juudas Iskariot suri?
Matteuse 27:5 ütleb, et Juudas poos enese üles, kuid Apostlite teod 1:18 ütleb, et „kui ta ülepeakaela alla kukkus, lõhkes ta keskpaigast ja kogu ta sisikond vajus välja”. Samal ajal kui Matteus näib käsitlevat enesetapukatse laadi, kirjeldab Apostlite teod selle tagajärgi. Ilmselt sidus Juudas nööri puuoksa külge, pani silmuse ümber kaela ja püüdis end puua, hüpates kaljult alla. Näib, et kas nöör või oks läks katki, nii et ta kukkus alla ja läks all kivide peal lõhki. Kui võtta arvesse Jeruusalemma ümbruse pinnavorme, tundub selline järeldus olevat arukas.
Kuidas sa asjadele vaatad?
Kui me satume Piiblis näilistele vasturääkivustele, on kasulik mõista, et inimesed ütlevad tihti asju, mis näivad vastuolulisena, aga mida võib kergesti seletada või mõista. Näiteks võib ärimees olla kellegagi kirjavahetuses, dikteerides kirja oma sekretärile. Kui temalt pärida, siis ütleks ta, et tema saatis kirja. Kuna aga ta sekretär trükkis kirja ja pani selle posti, võib sekretär öelda, et tema saatis selle. Samalaadselt ei läinud Matteus (8:5) vastuollu Luukaga, kuna ta ütles, et sõjapealik tuli Jeesuse juurde abi saama, kuna aga Luukas (7:2, 3) ütleb, et ta saatis oma esindajad.
Eelnevatest näidetest on näha, et Piibliga seotud raskused on lahendatavad. Järelikult on olemas hea põhjus Pühakirja positiivselt suhtuda. Taolist vaimu soovitati sõnadega, mis on kirjas ühes 1876. aastal ilmunud perekonnapiiblis:
„Nende raskuste käsitlemise õige vaim on see, et need eemaldatakse nii kaugele, kui see on mõistlik, ja hoitakse kinni tõest ning kuuletutakse sellele isegi siis, kui kõiki pilvi ei saa selle eest hajutada. Me peaksime jäljendama apostlite eeskuju, kes siis, kui paljusid jüngreid solvas see, mida nad kutsusid ’kõvaks kõneks’, nii et nad Kristuse hülgasid, vaigistasid iga vastuväite nende sõnadega: ’Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme veendunud, et sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.’ . . . Kui me näeme tõde olevat näiliselt vastuolus teise tõega, püüdkem neid kokku sobitada ja nõnda näidata, et nad kõigega kokku sobivad.” — Johannese 6:60—69.
Kas sa võtad sellise hoiaku? Peale vaid mõne näite uurimist, mis näitavad Pühakirja kooskõlalisust, oled loodetavasti nõus laulikuga, kes ütles Jumalale: „Su sõna sisu on tõde.” (Laul 119:160) Jehoova tunnistajad vaatlevad nõnda kogu Piiblit ja esitavad meeleldi põhjendusi oma usu kohta sellesse. Miks mitte koos nendega selle võrratu raamatu üle arutleda? Selle südantsoojendav sõnum võib põhjendatult täita sind tõelise lootuse ja õnnega.
[Pilt lk 7]
Kas sa oled küsinud Jehoova tunnistajatelt, miks nad usuvad Piiblisse?