Jehoova rahvas on usus kinnitatud
„Siis kinnitati kogudusi usus ja liikmete arv kasvas päev-päevalt.” — APOSTLITE TEOD 16:5.
1. Kuidas Jumal kasutas apostel Paulust?
JEHOOVA JUMAL kasutas Saulust Tarsosest nagu üht „valitud riista”. Apostel Paulusena pidi ta ’palju kannatama’. Aga tema ja teiste töö abil nautis Jehoova organisatsioon ühtsust ja imepärast laienemist. — Apostlite teod 9:15, 16.
2. Miks on kasulik vaadelda Apostlite tegusid 13:1—16:5?
2 Ikka rohkem mittejuute sai kristlasteks ja juhtiva kogu tähtis koosolek aitas Jumala rahva ühtsusele palju kaasa ning kinnitas nende usku. On ülimalt kasulik vaadelda neid ja teisi sündmuste arenguid, mis on kirja pandud Apostlite tegudes 13:1—16:5, sest Jehoova tunnistajad kogevad praegu samasugust kasvu ja vaimseid õnnistusi. (Jesaja 60:22) (Käesolevas numbris avaldatud ja Apostlite tegusid käsitlevate artiklite isiklikul uurimisel soovitame sul läbi lugeda piiblitekstid, mille viited on rasvaselt trükitud.)
Misjonärid alustavad tegevust
3. Mis tööd tegid „prohvetid ja õpetajad” Antiookias?
3 Mehed, kes olid läkitatud Antiookia kogudusest Süürias, aitasid usklikel usus tugevaks saada. (13:1—5) Antiookias olid „prohvetid ja õpetajad” Barnabas ja Siimon (Niger), Luukius Küreenest, Maanaen ja Saulus Tarsosest. Prohvetid seletasid Jumala Sõna ja kuulutasid ette sündmusi, kuna õpetajad andsid juhiseid Pühakirjast ning õpetasid Jumalale meelepärast eluviisi. (1. Korintlastele 13:8; 14:4) Barnabas ja Saulus said erilise ülesande. Võttes kaasa Barnabase õepoja Markuse, läksid nad Küprosele. (Koloslastele 4:10) Nad kuulutasid saare idapoolse sadamalinna Salamise sünagoogides, kuid ei ole teateid, et juudid oleksid sellele hästi reageerinud. Kuna need juudid olid materiaalselt heal järjel, siis milleks vajasidki nad Messiat?
4. Mis juhtus, kui misjonärid Küprosel kuulutamist jätkasid?
4 Jumal õnnistas tunnistustööd Küprose teistes paikades. (13:6—12) Paafoses kohtasid misjonärid juudi nõida ja valeprohvetit Barjeesust (Elümast). Kui ta püüdis takistada maavalitsejat Sergius Paulust kuulamast Jumala sõna, sai Saulus täis püha vaimu ja ütles: „Oh sind, kes oled täis kõike kavalust ja kõike tigedust, sa kuradi laps, sa kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka kõverdamast Issanda [„Jehoova”, NW] sirgeid teid?” Seepeale tegi Jumala karistav käsi Elümase teatud ajaks pimedaks ja Sergius Paulus „uskus . . . ja ehmus üliväga Issanda [„Jehoova”, NW] õpetusest”.
5, 6. a) Mida Paulus ütles Jeesuse kohta, kui ta Pisiidia Antiookia sünagoogis kõneles? b) Mis mõju oli Pauluse kõnel?
5 Küproselt purjetas see grupp ühte Väike-Aasia linna, Pergesse. Paulus ja Barnabas läksid siis mägiteid mööda — tõenäoliselt ’jõgede ja teeröövlite ohu pärast’ — põhja poole Pisiidia Antiookiasse. (2. Korintlastele 11:25, 26) Seal Paulus rääkis sünagoogis. (13:13—41) Ta tegi ülevaate Jumala tegudest Iisraeliga ja tõestas, et Taaveti järeltulija Jeesus on Päästja. Kuigi juutide juhid olid nõudnud Jeesuse surmamist, läks nende esiisadele antud tõotus siiski täide, kui Jumal ta üles äratas. (Laul 2:7; 16:10; Jesaja 55:3) Paulus hoiatas oma kuulajaid, et nad ei põlgaks Jumala andi päästeks Kristuse kaudu. — Habakuk 1:5, Septuaginta; NW Viidetega Piibli allmärkus.
6 Pauluse kõne äratas huvi, nagu Jehoova tunnistajate avalikud kõned ka tänapäeval. (13:42—52) Järgmisel hingamispäeval tuli peaaegu kogu linn Jehoova sõna kuulama ja see täitis juudid kadedusega. Jah, ühe nädalaga olid misjonärid ilmselt rohkem mittejuute ümber pööranud kui need juudid kogu endi elu kestel! Kuna juudid Paulusele Jumalat teotades vastu rääkisid, siis oli aeg lasta vaimset valgust paista mujal, ja neile öeldi: ’Kuna te olete Jumala sõna enestest ära heitnud ega arva endid olevat igavest elu väärt, siis me pöördume paganate poole.’ — Jesaja 49:6.
7. Kuidas Paulus ja Barnabas tagakiusamisele reageerisid?
7 Nüüd said mittejuudid rõõmsaks, ja kõik, kes olid igavese elu suhtes õigesti meelestatud, said usklikeks. Kui Jehoova sõna oli kandunud läbi kogu maa, ässitasid juudid üles kõrgema seisuse naisi (tõenäoliselt selleks, et need endi meestele või teistele survet avaldaksid) ja silmapaistvaid mehi, et need Paulust ja Barnabast taga kiusaksid ja nad nende aladelt välja ajaksid. Aga see ei suutnud misjonäre peatada. Nad lihtsalt ’puistasid tolmu oma jalgadelt’ ja läksid Ikoonioni (praegu Konya), mis oli Rooma riigi Galaatia provintsi tähtsaim linn. (Luuka 9:5; 10:11) Aga kuidas oli nende jüngritega, kes jäid Pisiidia Antiookiasse? Olles kinnitatud usus, nad „täitusid rõõmu ja Püha Vaimuga”. See aitab meil näha, et vastupanu ei tarvitse vaimseid edusamme pidurdada.
Usus kindlad tagakiusamisest hoolimata
8. Mis sündis eduka tunnistustöö tagajärjel Ikoonionis?
8 Paulus ja Barnabas jäid tagakiusamisest hoolimata usus kindlaks. (14:1—7) Nende tunnistustöö tulemusena Ikoonioni sünagoogis said paljud juudid ja kreeklased usklikeks. Kui uskmatud juudid mittejuute uute usklike vastu üles ässitasid, siis rääkisid mõlemad hoolsad misjonärid julgesti, sest nad olid Jumala poolt volitatud ja tema andis neile oma heakskiidu, andes neile võime teha tunnustähti. See jagas märatseva rahvahulga kaheks, mõned olid juutide poolt ja teised pooldasid apostleid (läkitatuid). Apostlid ei olnud argpüksid, aga kui nad kuulsid vandenõust neid kividega surnuks visata, siis nad targu lahkusid linnast ja kuulutasid Lükaoonias, Väike-Aasia piirkonnas, mis asus Galaatia lõunaosas. Olles ettenägelikud, võime ka meie sageli jääda kuulutusteenistuses aktiivseteks vastupanust hoolimata. — Matteuse 10:23.
9, 10. a) Kuidas Lüstra elanikud jalutu mehe tervendamisele reageerisid? b) Kuidas reageerisid Lüstras Paulus ja Barnabas?
9 Järgmisena sai tunnistust Lüstra linn Lükaoonias. (14:8—18) Seal tegi Paulus terveks ühe mehe, kes oli sündimisest saadik jalutu. Rahvahulgad ei saanud aru, et selle ime oli teinud Jehoova, ja nad karjusid: „Jumalad on inimeste sarnastena alla tulnud meie juurde!” Seda nad ütlesid lükaoonia keeles. Seepärast Paulus ja Barnabas ei teadnud, mis tegelikult toimus. Kuna Paulus oli see, kes kõneles, pidasid inimesed teda Hermeseks (jumalate kõneosavaks sõnumitoojaks) ja Barnabasest nad arvasid, et ta on Kreeka peajumal Zeus.
10 Zeusi preester tõi isegi härgi ja lillepärgi, et neid Paulusele ja Barnabasele ohverdada. Kas üldiselt arusaadavas kreeka keeles või siis tõlgi abil, selgitasid külalised kiiresti, et nad olid samuti nõrgad inimesed ja et nad kuulutasid head sõnumit, nii et inimesed võiksid „tühjest asjust” (elutuist jumalaist või ebajumalaist) pöörduda elava Jumala poole. (1. Kuningate 16:13; Laul 115:3—9; 146:6) Jah, Jumal lasi endisel ajal rahvastel (aga mitte heebrealastel) käia omi teid, kuigi ta ei ole jätnud andmata tunnistust enda olemasolust ja headusest „ja on taevast meile andnud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga”. (Laul 147:8) Sellele selgitusele vaatamata suutsid Barnabas ja Paulus rahvahulki vaevalt tagasi hoida, et nad neile ei ohverdaks. Aga misjonärid ei lubanud, et neid austataks nagu jumalaid, ja nad ei kasutanud sellist autoriteeti kristluse viimiseks sellesse piirkonda. See on heaks eeskujuks eriti siis, kui meil on kalduvus ihaldada kiitust selle eest, mida Jehoova on lubanud meil tema teenimisel korda saata!
11. Mida me võime õppida neist sõnadest: „Meil [tuleb] mitme viletsuse kaudu . . . minna Jumala riiki”?
11 Äkitselt tõstis oma vastiku pea tagakiusamine. (14:19—28) Kuidas nii? Pisiidia Antiookiast ja Ikoonionist tulnud juutide keelitusel viskasid rahvahulgad Paulust kividega ning vedasid ta linnast välja, arvates, et ta on surnud. (2. Korintlastele 11:24, 25) Aga kui jüngrid tema ümber tulid, tõusis ta üles ja läks märkamatult Lüstrasse, võimalik, et pimeduse katte all. Järgmisel päeval läks ta koos Barnabasega Derbesse, kus ka mõned said jüngriteks. Lüstrat, Ikoonioni ja Antiookiat uuesti külastades kinnitasid misjonärid jüngreid, julgustades neid jääma ususse, ning ütlesid: „Meil [tuleb] mitme viletsuse kaudu . . . minna Jumala riiki.” Kristlastena peame ka meie viletsustega arvestama ja me ei peaks püüdma neist oma usu arvel kompromissi tehes pääseda. (2. Timoteosele 3:12) Tookord määrati kogudustesse vanemad, kellele Paulus hiljem kirjutas läkituse Galaatlastele.
12. Mida tegid mõlemad misjonärid, kui Pauluse esimene misjonireis lõppes?
12 Paulus ja Barnabas läksid siis läbi Pisiidia ning rääkisid sõna Perges, mis oli silmapaistev linn Pamfüülias. Lõpuks nad läksid tagasi Süüria Antiookiasse. Pauluse esimene misjonireis oli sellega lõppenud. Mõlemad misjonärid teatasid siis kogudusele paljudest ’suurtest asjadest, mis Jumal oli teinud, olles nendega, ja et ta oli avanud paganaile [„rahvastele”, NW] usu ukse’. Nad jäid mõneks ajaks Antiookiasse jüngrite juurde ja see kahtlemata aitas nende usu kinnitamiseks väga palju kaasa. Reisivate ülevaatajate külastustel on tänapäeval samasugune vaimne mõju.
Tähtis küsimus on lahendatud
13. Mis oli vajalik, et kristlus ei saaks lõhestatud heebrea ja mittejuudi kildkondadeks?
13 Kindel usk nõuab üksmeelset mõtlemist. (1. Korintlastele 1:10) Et kristlus ei saaks lõhestatud heebrea ja mittejuudi kildkondadeks, selleks oli juhtival kogul tarvis otsustada, kas mittejuutidel, kes voolasid Jumala organisatsiooni, oli tarvis pidada Moosese seadust ja saada ümber lõigatud. (15:1—5) Teatud mehed Juudamaalt olid juba läinud Süüria Antiookiasse ja hakanud seal õpetama mittejuudi usklikke, et kui nad ei lase endid ümber lõigata, siis ei ole neil päästet. (2. Moosese 12:48) Seepärast saadeti Paulus, Barnabas ja teised apostlite ja vanemate juurde Jeruusalemma. Isegi seal oli usklikke, kes olid enne olnud Seadusest rangelt kinnipidava meelsusega variserid ja kes nõudsid, et mittejuudid peaksid laskma endid ümber lõigata ja täitma Seadust.
14. a) Millist head eeskuju andis nõupidamine Jeruusalemmas, kuigi seal vaieldi? b) Milline oli sel juhul Peetruse oluline põhjendus?
14 Jumala tahte teadasaamiseks korraldati nõupidamine. (15:6—11, NW) Jah, vaieldi, aga seal ei olnud tülitsemist, kui need kindlate veendumustega mehed end väljendasid — see on heaks eeskujuks vanematele tänapäeval! Lõpuks Peetrus selgitas: ’Jumal on juba ammusest ajast teie seast ära valinud mind, et minu suu läbi mittejuudid [sellised nagu Korneelius] kuuleksid head sõnumit ja usuksid. Jumal on neile andnud tunnistuse, andes neile püha vaimu, ega ole teinud mingisugust vahet meie ja nende vahel. [Apostlite teod 10:44—47] Miks te siis nüüd kiusate Jumalat, et panete jüngrite kaela ikke [kohustuse pidada Seadust], mida meie esiisad ega meie ei ole suutnud kanda? Ent me [liha poolest juudid] usume Issanda Jeesuse ärateenimata headuse läbi saada päästetud, otse nõnda kui nemadki.’ Ümberlõikamata mittejuutide vastuvõtmisega Jumal näitas, et ümberlõikamine ja Seaduse pidamine ei olnud päästeks nõutavad. — Galaatlastele 5:1.
15. Millised põhilised mõtted tõi esile Jakoobus ja mida ta soovitas mittejuudi kristlastele kirjutada?
15 Kui Peetrus oli oma kõne lõpetanud, jäi kõik kogudus vait, aga kõik ei olnud veel ära öeldud. (15:12—21) Barnabas ja Paulus jutustasid tunnustähtedest, mida Jumal oli nende kaudu mittejuutide seas teinud. Siis ütles koosoleku juhataja, Jeesuse poolvend Jakoobus: ’Siimon [Peetruse heebreakeelne nimi] on seletanud, kuidas Jumal esiti seadis eesmärgiks võtta oma nimele rahvas paganate seast.’ Jakoobus näitas, et ettekuulutatud ’Taaveti maja’ ülesehitamine (Taaveti liinis kuningavõimu taastamine) läks täide Jeesuse jüngrite (Kuningriigi pärijate) kogumisega nii juutide kui ka mittejuutide hulgast. (Aamos 9:11, 12, Septuaginta; NW Viidetega Piibel, allmärkus; Roomlastele 8:17) Kuna see oli Jumala eesmärk, siis pidid jüngrid selle vastu võtma. Jakoobus andis nõu kirjutada mittejuudi päritoluga kristlastele, et nad hoiduksid 1) ebajumalate ohvriliha, 2) porduelu ning 3) vere ja lämbunu eest. Need keelud olid pärit Moosese kirjadest, mida igal hingamispäeval sünagoogides ette loeti. — 1. Moosese 9:3, 4; 12:15—17; 35:2, 4.
16. Millised kolm punkti selles esimese sajandi juhtiva kogu kirjas on juhisteks tänapäevani?
16 Siis saatis juhtiv kogu kirja mittejuudi kristlastele Antiookias, Süürias ja Kiliikias. (15:22—35) Püha vaim ja kirja kirjutajad nõudsid, et hoidutaks neist asjadest, mis on ohverdatud ebajumalatele; verest (mida mõned inimesed regulaarselt toiduks tarvitasid); lämbunust, millest veri ei olnud välja lastud (paljud paganad pidasid sellist liha delikatessiks) ja hoorusest (kreeka keeles por·neiʹa, mis tähendas lubamatuid sugulisi vahekordi väljaspool Pühakirjale vastavat abielu). Sellistest asjadest hoidumine pidi edendama nende vaimset heaolu, täpselt nii nagu on Jehoova tunnistajatega tänapäeval, sest nad täidavad „neid väga tarvilisi määrusi”. Sõnad „head tervist sulle!” (NW) tähendavad sama mis „head aega” ja me ei peaks järeldama, et need nõuded käsitlesid esmajoones tervishoiuga seostuvat. Kui see kiri Antiookias ette loeti, sai kogudus tänu julgustavale sisule väga rõõmsaks. Tookord sai Jumala rahvas Antiookias Pauluse, Siilase, Barnabase ja teiste julgustavatest sõnadest usus kinnitatud. Otsigem samuti võimalusi oma usukaaslaste julgustamiseks ja ülesehitamiseks.
Teine misjonireis algab
17. a) Milline raskus tekkis, kui tehti ettepanek teiseks misjonireisiks? b) Kuidas Paulus ja Barnabas oma vaidluse lahendasid?
17 Kui tehti ettepanek teiseks misjonireisiks, siis tuli esile üks raskus. (15:36—41) Paulus tegi ettepaneku, et tema ja Barnabas külastaksid uuesti kogudusi Küprosel ja Väike-Aasias. Barnabas oli nõus, kuid tahtis võtta kaasa oma õepoja Markuse. Paulus oli selle vastu, sest Markus oli neid Pamfüülias maha jätnud. Sellest tekkis „äge vihapurse”. (NW) Aga Paulus ja Barnabas ei püüdnud kumbki ennast isiklikult õigustada, nii et nad oleksid endi isikliku asjaga teisi vanemaid või juhtivat kogu seganud. Milline suurepärane eeskuju!
18. Mis tulemus oli Pauluse ja Barnabase lahkuminekul ja mis kasu me võime sellest vahejuhtumist saada?
18 See vaidlus põhjustas siiski lahkumineku. Barnabas võttis kaasa Markuse ja läks Küprosele. Paulus koos oma kaaslase Siilasega „käis läbi Süüria ja Kiliikia kinnitades kogudusi”. Barnabast võisid mõjutada perekondlikud sidemed, kuigi ta oleks pidanud tunnustama Pauluse apostliametit ja seda, et ta oli „valitud riist”. (Apostlite teod 9:15) Ja kuidas on meiega? See juhtum peaks meile meelde jätma vajaduse tunnustada teokraatlikku autoriteeti ning teha „ustava ja mõistliku orjaga” täielikku koostööd! — Matteuse 24:45—47, NW.
Edusammud rahus
19. Millega on Timoteos kaasaegsetele kristlikele noortele eeskujuks?
19 Sel vaidlusel ei lubatud häirida koguduse rahu. Jumala rahva usu kinnitamine jätkus. (16:1—5) Paulus ja Siilas läksid Derbesse ja edasi Lüstrasse. Seal elas Timoteos, uskliku juuditari Euniike ja tema uskmatu kreeklasest mehe poeg. Timoteos oli noor, sest isegi 12 kuni 15 aastat hiljem öeldi talle ikka veel: „Ükski ärgu põlaku sinu noorust.” (1. Timoteosele 4:12) Kuna temast „andsid Lüstras ja [umbes 29 kilomeetri kaugusel] Ikoonionis olijad vennad hea tunnistuse”, oli ta oma eeskujuliku teenimise ja Jumalale meelepäraste omaduste tõttu hästi tuntud. Kristlikud noored peaksid tänapäeval otsima Jehoova abi, omandamaks endile samasugust mainet. Paulus lõikas Timoteose ümber, sest nad kavatsesid minna juutide kodudesse ja sünagoogidesse, kus teati, et Timoteose isa oli mittejuut, ja apostel tahtis, et miski ei takistaks juurdepääsu neile juudi meestele ja naistele, kellel oli tarvis Messiat tundma õppida. Samuti Jehoova tunnistajad teevad Piibli põhimõtteid rikkumata tänapäeval kõik, mida suudavad, et teha hea sõnum igasugustele inimestele vastuvõetavaks. — 1. Korintlastele 9:19—23.
20. Mis mõju oli esimese sajandi juhtiva kogu kirjas antud juhiste täitmisel ja kuidas see peaks sinu arvates puudutama meid?
20 Koos Timoteose kui abilisega andsid Paulus ja Siilas jüngritele üle juhtiva kogu poolt täitmiseks antud määrused. Ja milliste tulemustega? Viidates ilmselt Süüriale, Kiliikiale ja Galaatiale, kirjutas Luukas: „Siis kinnitati kogudusi usus ja liikmete arv kasvas päev-päevalt.” Jah, juhtiva kogu kirjaga nõustumise tulemuseks oli ühtsus ja vaimne heaolu. Milline suurepärane eeskuju meile, kes me elame kriitilistel aegadel, mil Jehoova rahval on tarvis jääda ühtseks ja usus kindlaks!
Kuidas sa vastaksid?
◻ Kuidas Paulus ja Barnabas tagakiusamisele reageerisid?
◻ Mida võib õppida sõnadest: „Meil [tuleb] mitme viletsuse kaudu . . . minna Jumala riiki”?
◻ Milliseid nõuandeid me saame esimese sajandi juhtiva kogu poolt saadetud kirja kolmest punktist?
◻ Kuidas on need tegurid, mis kinnitasid Jehoova tunnistajate usku esimesel sajandil, maksvad ka meie kohta tänapäeval?