10. peatükk

Miks on nii palju kannatusi, kui Looja meist hoolib?

SEL ajal kui kell jõuab tiksuda 60 sekundit, sureb rohkem kui 30 inimest nakkushaigustesse, 11 jääb alla võitluses vähiga ja 9-lt röövib elu mingi südame-veresoonkonna haigus. Ja teadagi on need vaid mõned inimesi vaevavatest haigustest; paljud kannatavad ja surevad teistel põhjustel.

Aastal 1996 näitas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni New Yorgi hoone vestibüülis asuva kella sümboolne tiksumine, et minutis sünnib 47 vaesesse peresse laps. Või teisest küljest vaadatuna: iga päev läheb 20 protsenti maakera rahvastikust näljasena magama. Ja mis selgub, kui püüame arvestada kuritegevuse määra kodukandis?

Oleme sunnitud seisma silmitsi tõsiasjaga, et meid praegu ümbritsevas maailmas on nii palju kannatusi.

”Ometi on meie hulgas palju neid, kelle südant kõikjal meie ümber lokkav ülekohus üleüldse ei puuduta,” lausub üks endine politseinik. Ent arvamus, et see meid ei puuduta, võib kesta vaid seni, kuni pole ohus meie või meie lähedaste elu. Püüdkem näiteks panna end Masako olukorda, kes põetas oma ema ja isa, kes mõlemad olid vähihaiged. Nähes, kuidas nad kaalus alla võtavad ja valudes oigavad, tundis Masako end kohutavalt abituna. Või mõelgem meeleheites Aasia tütarlapsele Sharadale, kes oli üheksa aastat vana, kui isa ta 14 USA dollari eest ära müüs. Ta viidi oma külast ühte võõramaa linna, kus teda sunniti osutama seksiteenuseid kuuele mehele päevas.

Miks siis on nii tohutult palju taolisi kannatusi? Ja miks Looja nendele lõppu ei tee? Sellised kannatused panevad paljusid Jumalale selga pöörama. Varemmainitud endise politseiniku ema langes ühe psühhopaadi ohvriks. See endine politseinik selgitab oma reaktsiooni: ”Mõte kõikvõimsast armastavast Jumalast, kes kontrollib kogu universumit, oli mulle võõram kui kunagi varem.” Ehk vaevab ka sind küsimus ”Miks?” Jah, miks siis on selliseid kannatusi? Milles on põhjus ning kas see Loojale üleüldse korda läheb?

Kas eelmine elu põhjustab kannatusi?

Maailmas on miljoneid, kes usuvad, et kannatuste põhjuseks on inimese minevik; tema praegused kannatused on karistuseks tegude eest eelmises elus. ”Inimkannatusi põhjustab see, et me oleme karma köidikuis, sest me kõik hakkame kohe pärast sündi kandma minevikukarma ränka koormat.”a Sellist seisukohta avaldas Daisetz T. Suzuki, Lääne ühiskonnas zen’i populariseerinud filosoof. Üritades inimkannatusi kuidagi seletada, on hindu targad mõelnud välja ”karma seaduse”. Ent kas nende seletus kannatuste kohta on mõistlik või pakub tõelist rahuldust?

Üks budausuline naine ütles: ”Minu arvates oli mõttetu kannatada millegi pärast, mis on mulle kaasa sündinud ja millest ma kuidagimoodi teadlik pole. Pidin sellega kui oma saatusega leppima.” Teda ei rahuldanud kannatuste selline seletus. Ehk oled ka sina samal arvamusel. Kuigi taassünni idee võib sinu ühiskonnas võõras olla, on selle aluspõhjaks õpetus, mida võib leida nii kõikjalt ristiusust kui ka mujalt — õpetus, et inimestel on surematu hing, mis pärast keha surma edasi elab. Seda ”hinge” tabavatki kannatused kas praeguses või hauataguses elus.

Taolised ideed on laialt levinud, ent mis tõendab nende paikapidavust? Kas pole nii tähtsais küsimusis targem otsida juhatust Looja sõnust? Oleme juba näinud, et inimeste ideed ja kindlad veendumused võivad osutuda ekslikeks, samal ajal kui Jumala sõnad on usaldusväärsed.

Nagu me eelmises peatükis märkisime, tõi meie esivanemate patt viimaks kaasa inimtragöödia — surma. Looja oli hoiatanud Aadamat: ”Päeval, mil sa [sõnakuulmatu oled ehk patustad], pead sa surma surema!” (1. Moosese 2:17; 3:19). Jumal ei rääkinud midagi sellest, nagu oleks Aadamal surematu hing; ta oli inimene. Piibli mõistes tähendas see seda, et tema oligi hing. Seega, kui ta suri, suri hing nimega Aadam. Pärast seda polnud ta ei teadvusel ega kannatustes.

Meie Looja ei propageeri ega kiida heaks õpetusi karmast, taassünnitsüklitest või surematust hingest, mis hilisemas eksistentsis kannatada võiks. Ent kui me saame aru, millised on Aadama patu tagajärjed, siis võime paremini mõista, miks on tänapäeval kannatusi.

Kust on kannatused pärit?

Ehkki kogu seda inimkannatuste laia skaalat on raske mõista, aitab õige abivahendi valik. Nii nagu me võime binokli abil kaugeid objekte selgemini näha, saame Piiblit appi võttes paremini mõista kannatuste põhjust.

Esiteks teadvustab Piibel meile tõsiasja, et ”aeg ja juhus” tabab kõiki inimesi (Koguja 9:11, UM). Näiteks juhtis Jeesus tähelepanu tolle aja suurele uudisele: surma oli saanud 18 inimest, kelle peale langes torn. Ta selgitas, et need ohvrid polnud sugugi suuremad patused kui teised (Luuka 13:1—5). Nad kannatasid seetõttu, et olid vales paigas valel ajal. Ent Piibel läheb veelgi sügavamale ja annab otse kannatuste algpõhjuste kohta rahuldustpakkuvat teavet. Millist teavet?

Jumalik Kohtumõistja Jehoova otsustas pärast esimeste inimeste patustamist, et nad on kaotanud igasuguse õiguse edasisele elule. Tegelikule surmale eelnenud aastatel tabasid Aadamat ja Eevat märkimisväärsed kannatused. Need olid nende endi põhjustatud kannatused: vananemise ja haiguste tagajärjed, elatise hankimise koorem ning südamevalu selle nägemisest, kuidas kiivus ja vägivald perekonda purustab (1. Moosese 3:16—19; 4:1—12). On tähtis meeles pidada, kes eeskätt oli kõigis neis kannatustes süüdi. Nemad ise tõmbasid need endale kaela. Kui see nõnda oli, siis millega seletada seda, et kannatused on meie päevini kestnud?

Ehkki paljud inimesed sugugi ei nõustu sellega, et nad patused on, seab Piibel tõsiasjad õigesse valgusse, öeldes: ”Otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Esimene inimpaar koges oma halva tee tagajärgi, ent see ei jätnud mõjutamata ka nende järeltulijaid (Galaatlastele 6:7). Nende järelsugu päris ebatäiuse, mis toob surma. Seda võib paremini mõista, kui mõelda teaduslikule tõsiasjale, et ka praegu võivad lapsed pärida oma vanematelt haigusi või puudeid. Nõnda võib olla lugu hemofiilia, talasseemia (Vahemeremaades esinev aneemia), pärgarteritõve, üht tüüpi diabeedi ja ka rinnavähiga. Viga pole isiklikult lastes, ent nad võivad kannatada selle tagajärjel, mida nad on pärinud.

Meie geneetilised esivanemad Aadam ja Eeva otsustasid ignoreerida Jehoova valitsusviisi inimkonna üle.b Ajaloost on teada, et inimesed on maakeral valitseda püüdes proovinud läbi kõiksuguseid valitsusi. Neis püüdlustes on osalenud ka heade kavatsustega mehi ja naisi. Ent kuidas võiks inimese iseenda üle valitsemise tagajärgi hinnata? Kas on tulnud inimkannatustele ka märgatavat kergendust? Vaevalt küll. Otse vastupidi, paljud poliitikavoolud ja natsionalistlikud sõjad on vaid suurendanud kannatusi. Umbes 3000 aastat tagasi täheldas üks tark valitseja: ”Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha!” (Koguja 8:9).

Kas on praegune olukord hoopis teistsugune, võib-olla koguni parem? Enamik vastaks sellele eitavalt. Paljud mehed, naised ja lapsed ei kannata mitte ainult päritud patu ja ebatäiuse, vaid ka enda ja teiste tegude pärast. Mõelgem maakera loodusvarade tihtilugu ahnusest põhjustatud ebaperemehelikule majandamisele. Inimesed on süüdi ka keskkonna saastumises, vaesuse levimises, nälja süvenemises ja haigusepideemiate lisandumises. On koguni loodusõnnetusi, mida mõned peavad paratamatuseks, ent mis tegelikult on inimese põhjustatud. Kuid on olemas üks teine tähtis kannatuste põhjus, mis tavaliselt kahe silma vahele jäetakse.

Isik, kes on nende kannatuste taga

Piiblis on üks raamat, mis osutab just sellele, mis on kannatuste peapõhjus ja miks hoolitsev Looja on neid lubanud. Selleks on Iiobi raamat, mis võib kõrvaldada mis tahes vildaka käsituse kannatuste kohta. See raamat võimaldab heita pilku nähtamatusse maailma, kus leidsid aset ühed tähelepanuväärsed sündmused.

Umbes 3500 aastat tagasi, veidi aega enne seda, kui Mooses kirjutas Piibli esimesed raamatud, elas piirkonnas, mida nüüd kutsutakse Araabiaks, mees nimega Iiob. Jutustusest ilmneb, et Iiob oli õiglane, heasoovlik ja väga lugupeetud. Kariloomad olid tema suure jõukuse allikaks, nii et teda nimetati koguni ”rikkaimaks kõigist hommikumaalasist”. Isikliku elu tasandilt vaadates oli Iiobil tore perekond: naine, seitse poega ja kolm tütart (Iiob 1:1—3; 29:7—9, 12—16). Ühel päeval aga tormas kohale sõnumitooja teatega, et röövjõuk on viinud kaasa osa Iiobi väärtuslikust karjast. Peagi teatas teine mees Iiobi lambakarjade hukkumisest. Seejärel viisid kaldealased tema 3000 kaamelit kaasa ning tapsid kõik sulased peale ühe. Lõpuks jõudis kohale kõige halvem sõnum. Enneolematu tuul laastas tema esmasündinu koja ning tappis kõik tema sinna kokku tulnud lapsed. Kas süüdistas Iiob selliste teda tabanud kannatuste pärast Jumalat? Mida sina tema asemel oleksid arvanud? (Iiob 1:13—19.)

Ent õnnetustel polnud otsa. Iiobit tabas kohutav haigus, nii et ta kattus pahaloomuliste paisetega.c Ta oli nii tõbine ja eemaletõukav, et ta naine luges selle Jumala süüks. ”Nea Jumalat ja sure!” lausus too. Iiob ei teadnud, miks ta kannatab, ometi ei süüdistanud ta selles Jumalat. Me loeme: ”Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu” (Iiob 2:6—10).

Kuuldes Iiobi vaevadest, tulid kolm tuttavat ta juurde. ”Kus on õiged hävitatud?” küsis Eliifas, kes oletas, et Iiob peab olema kurja teinud (Iiobi 4. ja 5. peatükk). Ta süüdistas Iiobit salajastes pattudes, koguni selles, et ta on hädasolijaile leiba keelanud ning leski ja vaeseidlapsi rõhunud (Iiobi 15. ja 22. peatükk). Ka teised kaks võltslohutajat tõrelesid Iiobiga, otsekui oleks ta ise oma kannatustes süüdi. Kas neil oli õigus? Sugugi mitte.

Iiobi raamat aitab meil näha Iiobi kannatuste tegelikku põhjust ning mõista, miks Jumal seda lubas. 1. ja 2. peatükist selgub, mis oli leidnud enne seda aset nähtamatutes taevastes, vaimumaailmas. Koos teiste vaimolenditega tuli Jumala ette ka mässuline vaimolend, keda kutsuti Saatanaks.d Kui mainiti Iiobi laitmatut eluteed, ütles Saatan väljakutsuvalt: ”Kas Iiob asjata Jumalat kardab? [——] Aga pista ometi käsi tema külge ja puuduta kõike, mis tal on! Küllap ta sind näkku neab!” (Iiob 1:9—12).

Teiste sõnadega, Saatan süüdistas Jumalat Iiobi äraostmises. See vaimolend väitis väljakutsuvalt, et kui Iiob kaotab oma rikkuse ja tervise, hakkab ta Jehoovat needma. Laiemas mõttes väitis Saatan, et kannatustesse sattudes ei armasta ükski inimene Jumalat ega ole talle lojaalne. See oli globaalse ja kestva tähtsusega väljakutse. Saatana tõstatatud tüliküsimus tuli lahendada. Seepärast andis Jumal Saatanale vabaduse Iiobi vastu välja astuda, misjärel Saatan põhjustaski sellele mehele erisuguseid kannatusi.

Iiob muidugi mõista ei teadnud ega võinudki midagi teada taevas tõstatatud kõikehõlmavast tüliküsimusest. Ja Saatan korraldas asjad nõnda, et kõik Iiobi hädad paistsid olevat Jumala põhjustatud. Kui näiteks välk Iiobi lambakarja tabas, tegi ellujäänud sulane järelduse, et tegemist oli ”Jumala tulega”. Kuigi Iiob ei teadnud, millest see kõik johtub, ei neednud ega hüljanud ta Jehoova Jumalat (Iiob 1:16, 19, 21).

Kui Iiobi kogemusega seotud asjaolusid analüüsida, võib näha, et küsimus seisneb selles, kas inimesed raskustest hoolimata teenivad Jehoovat armastusega. Iiob aitas sellele küsimusele vastust saada. Vaid tõeline armastus Jumala vastu võib inimest ajendada jääma Jehoovale ustavaks, nii nagu Iiob jäi. Milline tunnistus Saatana valesüüdistuste vastu! Ent see kohtuasi ei alanud ega lõppenud kaugel ajal elanud Iiobiga; see on kestnud sajandeid. Ka meie oleme sellesse segatud.

Kuidas paljud reageerivad, kui nad näevad või kogevad kannatusi, olgu nende põhjus milline tahes? Nad ehk ei tea, millised tüliküsimused tõstatati Iiobi päevil, või ehk nad ei usu üleüldse, et Saatan eksisteerib. Seetõttu nad tihti kahtlevad, kas on olemas Loojat, või siis süüdistavad kannatuste pärast teda. Mida sina sellest arvad? Kas pole sa selle põhjal, mida sa Looja kohta tead, samal arvamusel nagu piiblikirjutaja Jakoobus? Kannatustest hoolimata oli ta veendunud ühes: ”Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: ”Mind kiusab Jumal!” Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja tema ise ei kiusa kedagi” (Jakoobuse 1:13).

Selleks, et asjale õigesti vaadata, on meil olemas hinnaline abi. Me võime vaadelda lähemalt Jeesuse juhtumit. Me teame, et Jeesust hinnatakse tema sügavate arusaamade, teadmiste ja õpetajaoskuste poolest. Milline oli tema seisukoht Saatana ja kannatuste suhtes? Jeesus oli kindel selles, et Kurat-Saatan on olemas ning võib ka kannatusi põhjustada. Saatan, kes oli püüdnud murda Iiobi laitmatust, püüdis seda varjamatult teha ka Jeesuse puhul. Lisaks tõendusele, et Saatan on tõesti olemas, osutab see, et Iiobi päevil esitatud väljakutse oli ikka veel jõus. Nagu Iiobki, jäi Jeesus Loojale ustavaks ka rikkusest ja võimust loobumise hinnaga ning hoolimata sellest, et see tõi talle kaasa füüsilisi kannatusi ja surma piinapostil. Jeesuse juhtum osutab sellele, et Jumal laskis inimestel ikka veel näidata üles oma lojaalsust temale, hoolimata raskustest (Luuka 4:1—13; 8:27—34; 11:14—22; Johannese 19:1—30).

Kannatuste kestmiseks on tõsine põhjus

Püüdes mõista kannatuste põhjusi, tuleb tunnistada seda, et kannatused on tingitud õnnetusjuhtumitest, inimeste patustest kalduvustest, maakera loodusvarade ebaperemehelikust majandamisest ning Kurat-Saatana tegevusest. Ent ei piisa vaid kannatuste põhjuste teadmisest. Kui ollakse hädas, võidakse kergesti mõelda nagu muistne prohvet Habakuk, kes ütles: ”Kui kaua, Jehoova, ma pean appi hüüdma, ilma et sa kuuleksid? Või sulle kisendama vägivalla pärast, ilma et sa aitaksid? Miks sa lased mind näha nurjatust ja vaatad ise seda õnnetust pealt? Hävitus ja vägivald on mu ees — on tulnud riid ja tõusnud tüli!” (Habakuk 1:2, 3). Tõepoolest, miks ’vaatab Jehoova seda õnnetust pealt’, ilma et võiks näha teda tegutsemas? Temal kui Kõigevägevamal on kannatustele lõpu tegemiseks vajalik vägi ja õiglusearmastus. Millal ta siis seda teeb?

Nagu juba varem mainisime, oli Looja ajal, mil esimene inimpaar valis täieliku sõltumatuse, kindel, et osa nende järeltulijaist käitub teistmoodi. Jehoova laskis targalt ajal mööduda. Miks? Tõestamaks, et valitsemine Loojat eirates toob vaid õnnetust, seevastu elu kooskõlas Loojaga on õige ja toob õnne.

Selle aja jooksul on Looja taganud maakeral võrdlemisi meeldiva elukeskkonna. Apostel Paulus arutles: ”Endisel põlvel on [ta] lasknud kõik rahvad käia omi teid, ja siiski ei ole [ta] jätnud andmata enesest tunnistust, vaid on meile head teinud, ja on taevast meile andnud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga!” (Apostlite teod 14:16, 17). On selge, et Looja ei too kannatusi, kuid ta on neid lubanud, lahendamaks ülimalt tähtsad vaidlusküsimused.

Millal tuleb vabastus?

Tõsiasi, et inimkannatused aina suurenevad, osutabki sellele, et lähedal on aeg, mil neile lõpp tehakse. Miks seda öelda võib? Piibel näitab seda, mis toimus nähtamatus maailmas Iiobi päevil, ja ka seda, mis toimub seal meie päevil. Selle viimases raamatus Ilmutusraamatus on tähelepanu keskmes taevas aset leidnud konflikt. Millised olid tagajärjed? Saatan koos oma deemonite hordidega ”visati maa peale”. Edasi öeldakse selles Piibli raamatus: ”Seepärast olge väga rõõmsad, taevad, ja teie, kes seal sees elate! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!” (Ilmutuse 12:7—12).

Kui vaadata Piibli prohvetiennustusi lähemalt, selgub, et see sündmus leidis aset sel sajandil. Nagu on ehk teada, tunnistavad ka tuntud ajaloolased, et Esimese maailmasõja algus aastal 1914 tõi ajalukku tähtsa pöördepunkti.e Sellest alates on kannatused ja hädad aina suurenenud. Jeesus osutas just sellele ajaperioodile, kui lähedased jüngrid esitasid talle küsimuse ’tema tulemise ja maailmaajastu lõpetuse tunnuse’ kohta. Jeesus ütles: ”Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja suuri maavärisemisi on siis ja paiguti nälga ning katku; ja hirmsaid asju on näha ning suuri tunnustähti taeval!” (Matteuse 24:3—14; Luuka 21:5—19). Esmakordselt ajaloos on need suurtele kannatustele viitavad sõnad täieulatuslikult täide minemas.

Piibel kirjeldab neid sündmusi kui eelmängu ”suurele viletsusele, mille sarnast ei ole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tulegi” (Matteuse 24:21). See on Jumala otsustav sekkumine inimeste ettevõtmistesse. Ta teeb lõpu sellele kurjale maailmaajastule, mis on nii kaua kannatusi põhjustanud. Ent see ei tähenda ”maailmalõppu” tuumasõjamöllus, mis hävitaks kogu inimkonna. Jumala Sõna kinnitab meile, et on ellujääjaid. ”Suur hulk rahvast .. kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest” elab selle viletsuse üle (Ilmutuse 7:9—15).

Et saada asjast täit pilti, vaadelgem, mida Piibel sellele järgneva kohta ütleb. Algselt inimkonnale elupaigaks mõeldud aialaadne kodu taastatakse (Luuka 23:43). Mitte kuskil pole näha kodutuid. Jesaja kirjutas: ”Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! .. sest mu rahva eluiga on otsekui puu eluiga ja mu valitud kasutavad ise oma kätetööd! Nad ei näe asjata vaeva ega sünnita kohkumuseks, sest nad on Jehoova õnnistatud sugu ja ühes nendega nende võsud! [—] Hunt ja tall käivad ühes karjas, lõukoer sööb õlgi nagu veis ..[,] ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, ütleb Jehoova!” (Jesaja 65:21—25).

Kuidas on lugu kannatustega isiklikul tasandil? Siis pole enam sõdu, vägivalda ega kuritegevust (Laul 46:9, 10; Õpetussõnad 2:22; Jesaja 2:4). Inimese Looja ja Eluandja aitab kuulekatel inimestel tervise täiesti tagasi saada ja seda säilitada (Jesaja 25:8; 33:24). Pole enam nälga, sest taastatakse maakera ökoloogiline tasakaal ning maa annab rikkalikku saaki (Laul 72:16). Praeguste kannatuste põhjused on tõepoolest kadunud minevikku (Jesaja 14:7).

Kindlasti võib seda pidada parimaks sõnumiks. Ent võidakse arvata, et jäänud on veel kaks nii-öelda musta pilve. Inimene saaks neid õnnistusi üsna piiratud määral nautida, kui teda ootaks juba 70—80 aasta pärast surm. Ja kas ei valdaks teda kurbus lähedaste pärast, kes surid enne, kui Looja inimkannatustele lõpu tegi? Milline on vastus?

Ka kõige kohutavamad kannatused heastatakse

Loojal on lahendus. Tema on universumi ja siinse maapealse inimelu Looja. Ta suudab teha seda, mis ületab inimvõimete piirid või mille teostamise võimalikkust inimene alles nüüd aimama on hakanud. Vaadelgem vaid kahte näidet selle kohta.

Meil on eeldusi elada lõputult.

Piibel räägib selgesõnaliselt väljavaatest saada Jumalalt igavene elu (Johannese 3:16; 17:3). Uurinud geene inimese rakkudes, teatas dr. Michael Fossel, et vananemisega ei kaasne mehe sugurakkude kvaliteedi halvenemine. ”Need geenid, mis meil juba olemas on, võivad õige ekspressiivsuse korral hoida ära meie rakkude vananemise.” See on kooskõlas 4. peatükis käsitletuga, kust nägime, et inimese ajumaht on nii suur, et ta seda praeguse eluea jooksul justkui ei kasutakski; paistab, et aju on kavandatud lõputult funktsioneerima. Muidugi mõista on need vaid lisamõtted, täienduseks sellele, mida Piibel ütleb otse: Jehoova võimaldab meil elada igavesti, ilma et peaksime kannatama. Pangem tähele, mida ta tõotab Piibli viimases raamatus: ”[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam” (Ilmutuse 21:4).

Looja on suuteline aitama inimest, kes on pidanud kannatama ja surema — Ta äratab tema taas ellu.

Üks ülesäratatuist oli Laatsarus (Johannese 11:17—45; vaata lk. 158—160). Professor Donald MacKay kasutab arvutifaili näidet. Ta kirjutab, et arvuti purunemine ei pruugi veel tähendada selles olnud võrrandi või protsessi lõplikku hävimist. ”Kui matemaatikul tahtmist on”, võib ta sellesama võrrandi või protsessi panna teise arvutisse ja siis seal selle käivitada. Professor MacKay jätkab: ”Mehhanistlik ajuteadus paistab tekitavat sama vähe vastuväiteid [Piiblis] väljendatud igavese elu lootusele koos sellele iseloomuliku rõhuasetusega ”ülestõusmisele”.” Kui inimene suri, võis Looja ta hiljem ellu äratada, nii nagu ta tegi seda Jeesuse puhul ja Jeesus Laatsaruse puhul. MacKay avaldas lõpuks arvamust, et inimese surm pole mingiks takistuseks, et teda uues kehas tagasi ellu tuua, ”kui meie Loojal selleks soovi on”.

Jah, lõplik lahendus on meie Looja käes. Ainuüksi tema võib täielikult kaotada kannatused, tühistada patu tagajärjed ning hävitada surma. Jeesus Kristus rääkis oma jüngritele ühest silmapaistvast sündmuste arengust, mis meid alles ees ootab. Ta ütles: ”Tuleb tund, mil kõik, kes on mälestushaudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29, UM).

Mõelda vaid! Universumi Suverään-Valitseja on valmis ja võimeline tooma taas ellu need, kes on tema mälestuses. Neile antakse võimalus näidata, et nad on väärt saama ”tõelist elu” (1. Timoteosele 6:19; Apostlite teod 24:15).

Ent kas meil on tarvis teha midagi juba nüüd, mil me ootame täielikku vabanemist inimkannatustest? Ja kui on, siis kas võiks see muuta meie elu ka tänapäeval mõttekamaks? Vaadelgem seda.

[Allmärkused]

[Kast lk 168]

Surematut hinge pole olemas

Piibel õpetab, et iga inimene on hing; sureb inimene, sureb hing. Hesekiel 18:4 ütleb: ”Hing, kes teeb pattu, peab surema!” Surnud pole mitte kusagil teadvuse juures või elus. Saalomon kirjutas: ”Surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5, 10). Õpetus, et hing on surematu, ei pärine ei juutidelt ega algkristlastelt.

”V[anas] T[estamendi]s ei tähenda hing mingit osa inimesest, vaid inimest tervikuna — inimest kui elusolendit. Samuti U[ues] T[estamendi]s märgistab see inimelu. [———] Piibel ei räägi mittemateriaalse hinge ellujäämisest.” (”New Catholic Encyclopedia”.)

”Hinge surematuse idee ja usk surnuist ülestõusmisse .. on kaks täiesti eri plaanis käsitust.” (”Dopo la morte: immortalità o resurrezione?”, teoloog Philippe H. Menoud.)

”Kuna inimene tervikuna on patune, siis sureb ta täielikult koos nii oma ihu kui hingega (täielik surm). [—] Surma ja ülestõusmise vahel on tühik.” (Lutheri katekismus ”Evangelischer Erwachsenenkatechismus”.)

[Kast lk 175]

Kas tõesti on see kestnud kaua?

Võib tunduda, et kannatuste aeg Iiobist Jeesuse päevini kestis nii kaua — umbes 1600 aastat. Oodata 100 aastat kannatuste lõppemist võib inimesele tunduda pika ajaperioodina. Ent meil tuleb mõista, et Saatana tõstatatud tüliküsimused seadsid Looja halba valgusse. Jumala seisukohalt on seejärel lubatud kannatuste ja kurjuse aeg olnud lühike. Tema on ”ajastute Kuningas”, kellele ’tuhat aastat on nagu eilne päev, kui see on möödunud’ (1. Timoteosele 1:17; Laul 90:4). Ja inimestele, kes on saanud kestva elu, paistab see ajalooperiood, kus eksisteerisid kannatused, samuti üsna lühikesena.

[Kast lk 178]

Ajaloo pöördepunkt

”Kui praegusel ajahetkel tagasi vaatame, siis näeme selgesti, et Esimese maailmasõja puhkemine juhatas sisse kahekümnenda sajandi ”hädade ajastu” — nagu briti ajaloolane Arnold Toynbee seda kujukalt nimetab —, millest meie tsivilisatsioon ei ole kaugeltki veel väljunud.” (”The Fall of the Dynasties”, Edmond Taylor.)

”Kahtlemata oli meie aja pöördepunktiks aasta 1914, aga mitte Hiroshima-aasta, sest nüüd on näha, et .. just Esimese maailmasõjaga algas see segane üleminekuaeg, kus me praegu abitult sipleme.” (Dr René Albrecht-Carrié, Barnardi kolledž.)

”Aastal 1914 kadus maailmast kokkukuuluvustunne, mida tal siiani pole õnnestunud taastada. [———] See on olnud erakordse segaduse ja vägivalla aeg nii riikidevaheliselt kui riigisiseselt võttes.” (”The Economist”.)

[Kast lk 181]

Kas sama isiku ülestõusmine võiks olla võimalik?

Neuroloog Richard M. Restak märkis seoses inimaju ja selle neuronitega: ”Vaatleja, kes oleks võimeline dešifreerima meie 50 miljardis närvirakus tekkinud ühendusi ja lülitusringe, võiks sealt lugeda välja kõik selle kohta, kes me oleme, ja kõik selle kohta, mida me teinud oleme.” Kui see on nõnda, siis kas poleks meie armastav Looja võimeline oma käsutuses oleva informatsiooni abil isikut taas looma?

[Kast lk 182]

Neuronitevahelised ühendused on ära loetud

Jeesus ütles: ”Teie juuksekarvadki on kõik ära loetud” (Matteuse 10:29—31). Kuidas on lugu hallainega inimese koljuõõnes? Ajurakud (nimetusega neuronid) on nii väiksed, et neid võib näha vaid võimsa mikroskoobi abil. Kujutlegem, et me ei ürita loendada mitte ainult neuroneid, vaid ka nendevahelisi peenemaid ühendusi (sünapse), millede arv võib mõnede neuronite puhul ulatuda 250 000-ni.

Dr. Peter Huttenlocher oli esimene, kes võimsat elektronmikroskoopi kasutades loendas lahkamisele toodud surnud loodete, imikute ja eakate inimeste neuronitevahelisi ühendusi. Oli üllatav, et kõikides umbes nööpnõelapea suurustes proovides oli umbkaudu sama arv neuroneid — ligi 70 000.

Seejärel hakkas dr. Huttenlocher loendama neuronite ehk ajurakkude vahelisi ühendusi neis imeväikestes proovides. Loote neuronitel oli ühendusi 124 miljonit; vastsündinu omadel 253 miljonit; kaheksakuusel imikul 572 miljonit. Dr. Huttenlocher leidis, et lapse sirgudes see arv järk-järgult vähenes.

Pidades silmas seda, mida Piibel ütleb ülestõusmise kohta, pakuvad need uurimistulemused huvi (Johannese 5:28, 29). Täiskasvanu peaajus tervikuna on umbes miljon miljardit, see tähendab üks viieteistkümne nulliga neuronitevahelist ühendust. Kas Looja on võimeline lisaks nende ühenduste loendamisele neid ka taastama?

”The World Book Encyclopedia” pakub tähtede arvuks Universumis 200 miljard miljardit ehk kaks kahekümne nulliga. Looja teab kõiki neid tähti nimepidi (Jesaja 40:26). Niisiis on Looja täiesti võimeline pidama meeles ning taastama mälu ja tundmusi tagavaid neuronitevahelisi ühendusi inimestel, keda ta arvab heaks üles äratada.

[Pilt lk 166]

Paljud usuvad sünnist surmani kulgevasse karma-tsüklisse

[Pilt lk 171]

Tsaar Nikolai II ning Aleksandra Fjodorovna poeg Aleksei oli pärinud hemofiilia. Meie oleme pärinud oma esiisalt Aadamalt ebatäiuse

[Pildid lk 179]

Ehkki Looja on lubanud inimestele kannatusi, on ta pakkunud ka palju rõõme