Kas Paulus oli kaheteistkümnes apostel?
KES sai Juudas Iskarioti asemel kaheteistkümnendaks apostliks? See küsimus on vaevanud paljusid Piibli uurijaid. Mida Piibel näitab?
Seetõttu, et Juudas Iskariot ära taganes ja ustavusetuna suri, jäi järele vaid 11 apostlit, ja Jeesus ei määranud 40 päeva kestel alates tema ülestõusmisest kuni taevasseminekuni kedagi Juudase asemele. Mingil ajal Jeesuse taevassemineku ja nelipühi vahel kümne päeva sees peeti vajalikuks valida Juudase tühjaksjäänud kohale keegi teine, ja seda mitte lihtsalt sellepärast, et ta suri, vaid pigemini seetõttu, et ta õelalt taganes, nagu Peetruse tsiteeritud pühakirjatekstid seda näitavad (Apostlite teod 1:15—22; Laul 69:26; 109:8; võrdle Ilmutuse 3:11). Vastupidiselt sellele ei ole mingit ülestähendust selle kohta, et kui ustav apostel Jakoobus hukati, oleks peetud vajalikuks määrata keegi tema asemele apostliseisusesse (Apostlite teod 12:2).
Peetruse ütlustest ilmneb, et tollal mõisteti, et iga inimene, kes on Jeesuse Kristuse apostli seisuses, pidi olema temaga isiklikult tuttav ning tema tegude, imede ja eriti just tema ülestõusmise pealtnägija. Seda silmas pidades võib näha, et igasugune apostellik järgnevus muutuks aja jooksul võimatuks, kui just Jumal ei asendaks neid nõudeid igal konkreetsel juhul. Ometi oli sel erilisel ajal enne nelipühi mehi, kes vastasid nendele nõuetele, ja nende seast valitigi välja kaks, kes olid kõlblikud asendama ustavusetut Juudast. Kahtlemata peeti liisku heites silmas teksti Õpetussõnad 16:33, ning valiti välja Mattias, kes peale seda „arvati nende üheteistkümne apostli juurde” (Apostlite teod 1:23—26). Niisiis arvati ta „nende kaheteistkümne” hulka, kes lahendasid kreeka keelt kõnelevaid jüngreid puudutava probleemi (Apostlite teod 6:1, 2), ja ilmselt mõtleb Paulus ka teda, kui ta viitab „neile kaheteistkümnele”, rääkides tekstis 1. Korintlastele 15:4—8 Jeesuse ilmumistest pärast ülestõusmist. Niisiis, kui jõudsid kätte nelipühad, oli olemas 12 apostlit, kes olid tollal moodustatud vaimse Iisraeli alustugedeks.
Koguduse apostliamet
Mattias ei olnud lihtsalt üks Jeruusalemma koguduse apostlitest, nagu seda ei olnud ka ülejäänud 11 apostlit. Tema olukord erineb leviit Joosep Barnabase omast, kes sai Süürias asuva Antiookia koguduse apostliks (Apostlite teod 13:1—4; 14:4, 14; 1. Korintlastele 9:4—6). Ka teistele meestele viidatakse kui „koguduste apostlitele” selles mõttes, et nad esindasid kogudusi, kes neid oli läkitanud (2. Korintlastele 8:23). Ja filiplastele kirjutades räägib Paulus Epafroditosest kui „teie apostlist [a·poʹstolon] ja minu vajaduste eest hoolitsejast” (Filiplastele 2:25). Nende meeste apostliamet polnud kindlasti mitte apostelliku järgnevuse tulemus ega kuulunud nad ka „nende kaheteistkümne” hulka nagu Mattias.
Õige arusaam termini „apostel” laiemast tarvitamisest võib aidata kõrvaldada iga näilise vasturääkivuse tekstide Apostlite teod 9:26, 27 ja Galaatlastele 1:17—19 vahel, kui kohaldada need samale sündmusele. Esimene jutustus teatab, et kui Paulus oli jõudnud Jeruusalemma, viis Barnabas ta „apostlite juurde”. Kuid kirjas galaatlastele teatab Paulus, et ta külastas Peetrust, ja lisab: „Kedagi muud apostlitest ma ei näinud kui vaid Jakoobust, Issanda venda.” Jakoobust (mitte algne apostel Jakoobus, Sebedeuse poeg, ega Jakoobus, Alfeuse poeg, vaid Jeesuse poolvend) peeti ilmselt „apostliks” laiemas mõttes, nimelt Jeruusalemma koguduse poolt „läkitatuks”. See lubaks Apostlite tegude jutustuses kasutada seda tiitlit mitmuses, öeldes, et Paulus viidi „apostlite juurde” (see tähendab Peetruse ja Jakoobuse juurde). (Võrdle 1. Korintlastele 15:5—7; Galaatlastele 2:9.)
Pauluse valimine
Tõenäoliselt umbes aastal 34 m.a.j. pöörati Saulus Tarsosest usule ja hiljem viidatakse talle kui Paulusele. Temast sai tõeline Jeesuse Kristuse apostel ning ülestõusnud ja taevasse läinud Jeesus Kristus otseselt valis ta selleks (Apostlite teod 9:1—22; 22:6—21; 26:12—23; 13:9). Ta kaitses oma apostliametit ning esitas oma kõlblikkuse tõestamiseks fakti, et ta on näinud ülestõusnud Issandat Jeesust Kristust, teinud imetegusid ja tema kaudu on ristitud usklikele edasi antud püha vaimu (1. Korintlastele 9:1, 2; 15:9, 10; 2. Korintlastele 12:12; 2. Timoteosele 1:1, 11; Roomlastele 1:1; 11:13; Apostlite teod 19:5, 6). Kuna apostel Jakoobust (Johannese vend) ei tapetud enne, kui umbes aastal 44 m.a.j., olid „need kaksteist” sel ajal veel elus, kui Paulus sai apostliks. Ta ei arva end mitte kuskil nende „kaheteistkümne” hulka, kuigi samal ajal ei pea ta oma apostliametit nende omast vähem väärtuslikuks (Galaatlastele 2:6—9).
Nii Mattiase kui ka Pauluse apostliamet vastas sellele eesmärgile, mille jaoks need mehed „läkitati”, ent siiski kui apostel Johannes nägi ilmutuses (anti umbes 96 m.a.j.) nägemust taevasest Uuest Jeruusalemmast, nägi ta ainult 12 aluskivi, mille peale oli kirjutatud „Talle kaheteistkümne apostli nimed” (Ilmutuse 21:14). Pühakirja tunnistus näitab selgelt, et apostel Paulusele ei viidatud kunagi kui ühele „neist kaheteistkümnest”. Seega võib loogiliselt järeldada, et üks „Talle kaheteistkümne apostli nimedest”, mis oli kirjutatud Uue Jeruusalemma aluskividesse, on Mattiase, mitte aga Pauluse nimi. See tähendab, et apostel Johannese nägemus peegeldab olukorda kristliku koguduse algusajast, nelipühipäevast aastal 33 m.a.j.