Kuuluta head sõnumit kindla veendumusega
1 Esimese sajandi alguses andis Jeesus Kristus oma järelkäijatele ülesande kuulutada head sõnumit Kuningriigist ja ’teha jüngriteks kõik rahvad’ (Matt. 24:14; 28:19, 20). Jehoova tunnistajad on võtnud ta juhendit tõsiselt, mille tulemusel kuulub nüüd, mil 20. sajand on lõppenud, meie kristlikku vennaskonda 234 maal rohkem kui 5 900 000 jüngrit. Kas pole see võimas kiitushüüd meie taevasele Isale!
2 Me elame nüüd juba 21. sajandis. Meie Vastane püüab salakavalalt takistada meid tegemast meie tähtsaimat tööd — kuulutada Kuningriiki ja teha inimesi jüngriteks. Ta kasutab selle maailma surveid, lugematuid vähetähtsaid toimetusi ja muresid, et juhtida kõrvale meie tähelepanu, võtta ära meie aeg ja jõud. Selle asemel et lasta maailmal endale ette kirjutada, mis on elus tähtis, oleme meie Jumala Sõna põhjal kindlad, et esmatähtis on täita Jehoova tahet (Rooml. 12:2). See tähendab kuuletumist Pühakirja üleskutsele ’kuulutada sõna parajal või ebasobival ajal ja täita oma ametit õieti’ (2. Tim. 4:2, 5).
3 Arenda kindlat veendumust. Kristlased peavad ’püsima täielikena ja kindlalt veendunuina kõiges selles, mis on Jumala tahe’ (Kol. 4:12, UM). Sõna ”veendumus” on defineeritud kui ”kindlat teadmist või uskumust; veendunud olekut”. Kristlastena me peame olema veendunud selles, et Jumala prohvetlik sõna on kindel ja et elame praegu kaugel lõpuajas. Meil peaks olema sama tugev usk kui apostel Paulusel, kes ütles, et hea sõnum ”on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub” (Rooml. 1:16).
4 Kurat kasutab kurje inimesi ja petiseid, kes ise on eksitatud, selleks et mõjutada ja eksitada teisi (2. Tim. 3:13). Kuna meid on eelnevalt hoiatatud, siis me astume samme, et tugevdada oma veendumust selles, et meil on tõde. Me ei lase elumuredel lämmatada oma innukust, vaid me paneme alati Kuningriigi huvid esikohale (Matt. 6:33, 34). Samuti ei taha me kaotada silmist aja pakilisust, arvates ehk, et selle maailma lõpp on veel kaugel. See tuleb aina lähemale (1. Peetr. 4:7). Kuigi meile võib tunduda, et mõnedes maades ei saavutata hea sõnumi kuulutamise osas enam niipalju kui varem, tuleb meil hoiatustööd jätkata (Hes. 33:7—9).
5 Sel lõpuajal on tähtis endalt küsida: ”Kas ma suhtun tõsiselt Jeesuse käsku teha inimesi jüngriteks? Kas ma ilmutan heast sõnumist rääkides kindlat veendumust selles, et Kuningriik on reaalne? Kas ma olen otsustanud osaleda selles elupäästvas teenistuses nii suurel määral kui võimalik?” Mõistes seda, kui kaugel lõpuajas me elame, peame panema tähele iseennast ning oma kuulutamise ja õpetamise ülesannet. Seda tehes me päästame enese ja need, kes meid kuulevad (1. Tim. 4:16). Ent kuidas me kõik saame tugevdada oma veendumust Jumala teenijatena?
6 Jäljenda tessalooniklasi. Apostel Paulus ütles oma Tessaloonika vendadele, meenutades nende hoolsat tööd: ”Meie evangeelium ei tulnud teie juurde mitte ainult sõnaga, vaid ka väega ning Püha Vaimuga ja väga kindla veendumusega, nagu te ju isegi teate, missugused me olime teie seas teie pärast. Ja teist said meie ja Issanda järgijad, kui te võtsite sõna vastu suures viletsuses Püha Vaimu rõõmuga” (1. Tess. 1:5, 6, meie kursiiv). Jah, Paulus kiitis Tessaloonika kogudust selle eest, et vaatamata suurele viletsusele kuulutasid nad innukalt ja kindla veendumusega. Kuidas nad seda suutsid? Suurel määral mõjutas neid positiivselt innukus ja veendumus, mida nad nägid apostel Pauluses ja ta kaastöölistes. Kuidas nii?
7 Pauluse ja ta reisikaaslaste elu tõestas, et nende peal on Jumala vaim ja et nad kogu südamest ka usuvad seda, mida kuulutavad. Enne Tessaloonikasse tulekut olid Paulus ja Siilas saanud teotada Filipis. Seal neid peksti, nad heideti vangi ja nende jalad pandi pakku, ilma et nende üle oleks peetud kohut. Kuid see kannatusterohke kogemus ei lämmatanud nende innukust hea sõnumi pärast. Jumala vahelesekkumine viis selleni, et nad vabastati, et vangihoidja ja ta pere pöördusid usule ning et need vennad said teenistust jätkata (Ap. t. 16:19—34).
8 Jumala vaimu väes tuli Paulus Tessaloonikasse. Seal tegi ta tööd, et hankida endale elatist, ning pühendus siis täielikult sellele, et õpetada tessalooniklastele tõde. Ta kuulutas head sõnumit igal võimalusel (1. Tess. 2:9). See, et Paulus kuulutas kindla veendumusega, avaldas kohalikele inimestele sedavõrd suurt mõju, et mõned neist hülgasid ebajumalate kummardamise ja said tõelise Jumala Jehoova teenijaiks (1. Tess. 1:8—10).
9 Tagakiusamine ei takistanud neid uusi usklikke tegutsemast hea sõnumi kohaselt. Oma äsjaleitud usu ajel ja kindlalt veendunuina selles, et neile saavad osaks igavesed õnnistused, kuulutasid tessalooniklased tõde, mille nad olid agaralt vastu võtnud. See kogudus oli nii aktiivne, et kuuldused selle liikmete usust ja innukusest jõudsid teistessegi Makedoonia osadesse ja koguni Ahhaiasse. Niisiis, kui Paulus kirjutas tessalooniklastele oma esimese kirja, olid nad juba tuntud heade tegude poolest (1. Tess. 1:7). Nad andsid tõepoolest väljapaistvat eeskuju!
10 Ajendiks armastus Jumala ja inimeste vastu. Kuidas võime meie sarnaselt tessalooniklastega kindla veendumusega kuulutada head sõnumit tänapäeval? Nende puhul Paulus ’meenutas nende usu tegu ja armastuse tööd’ (1. Tess. 1:3). On selge, et nad armastasid kogu südamest Jehoova Jumalat ja inimesi, kellele nad kuulutasid. Seesama armastus ajendas ka Paulust ja ta kaaslasi andma tessalooniklastele ”mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinged” (1. Tess. 2:8).
11 Kui meiegi armastame kogu südamest Jehoovat ja oma ligimesi, siis tahame ka meie osaleda täiel määral kuulutustöös, mille Jumal meile on teha andnud. Kui meil on selline armastus, siis me mõistame, et meil igaühel lasub Jumala ees vastutus rääkida head sõnumit. Positiivne ja hindav mõtisklemine kõige selle üle, mida Jehoova on teinud, juhtimaks meid ”tõelisse ellu”, ajendab meid rääkima teistele neist imelistest tõdedest, mida ise kogu südamega usume (1. Tim. 6:19).
12 On tõenäoline, et kui oleme toimekad kuulutustöös, siis meie armastus Jehoova ja inimeste vastu kasvab. Kui see on nii meie puhul, siis me tahame osaleda veel rohkem ukselt uksele teenistuses ja ka kõigis teistes kuulutustöövormides. Me kasutame ära võimalust anda eraviisiliselt tunnistust oma sugulastele, naabritele ja tuttavatele. Ehkki enamik inimesi võib lükata tagasi hea sõnumi, mida me neile räägime, ja mõni üritab Kuningriigi kuulutamisele vastu töötada, oleme südames rõõmsad. Miks? Sest teame, et oleme teinud oma parima, et rääkida Kuningriigist ja aidata inimestel saada pääste. Ja Jehoova õnnistab meie pingutusi leida õiglase südamega inimesi. Isegi kui elumured meid ahistavad ja Saatan püüab õõnestada meie rõõmu, võime ikka olla kindlad veendumuses ja innukad teistele tunnistust andma. Kui igaüks meist teeb oma osa, on kogudused tugevad ja innukad nagu Tessaloonikas.
13 Ära anna katsumustes kunagi alla. Kindlat veendumust läheb tarvis ka mitmesugustes kiusatustes (1. Peetr. 1:6, 7). Jeesus andis oma jüngritele mõista, et kui nad teda järgivad, on nad ”kõigi rahvaste [viha] all” (Matt. 24:9). Paulus ja Siilas kogesid seda Filipis. Apostlite tegude 16. peatükk räägib, et Paulus ja Siilas heideti kõige sisemisse vangihoonesse ja nende jalad pandi pakku. Tavaliselt nägi peavangla välja nagu hoov või eeskoda, mille ümber paiknesid valgustatud ja õhu juurdepääsuga vangikongid. Sisevanglas aga polnud mingit valgustust ning õhuvahetus oli vilets. Paulus ja Siilas pidid selles hirmsas vangihoones kannatama pimedust, palavust ja lehka. Kas sa suudad kujutada ette seda valu, mida nad tundsid, olles tundide viisi jalad pakus ning selg piitsutamisest marraskil ja veritsev?
14 Vaatamata taolistele katsumustele jäid Paulus ja Siilas ustavaks. Nad olid kindlad oma südames ja see andis neile jõudu teenida Jehoovat ka katse all. Nende kindel veendumus ilmneb 16. peatüki 25. salmis, kus öeldakse, et Paulus ja Siilas ”palvetasid .. ning kiitsid lauldes Jumalat”. Nad olid Jumala heakskiidus sedavõrd kindlad, et nende valju lauluhäält sisevanglast kuulsid teisedki vangid! Meie tänapäeval peame ilmutama usukatsetes samasugust kindlat veendumust.
15 Kurat paneb meid väga mitmeti proovile. Mõningaid kiusavad taga pereliikmed. Paljudel vendadel on juriidilisi raskusi. Ette tuleb ka ärataganejate vastuseisu. Teised on majanduslikult kehvas seisus ja mures selle pärast, kuidas ots otsaga toime tulla. Noored seisavad koolis silmitsi eakaaslaste mõjuga. Kuidas me võime selliste katsetega edukalt toime tulla? Mida on vaja, et üles näidata kindlat veendumust?
16 Esiteks ja eelkõige peavad meil olema lähedased suhted Jehoovaga. Kui Paulus ja Siilas olid seal sisevanglas, ei hakanud nad nurisema oma olukorra üle ega haletsema ennast. Otsekohe pöördusid nad palves Jumala poole ja kiitsid teda lauluga. Miks? Sest neil olid lähedased suhted oma taevase Isaga. Nad mõistsid, et nad kannatavad õigluse pärast ja et nende pääste on Jehoova käes (Laul 3:9).
17 Kui me tänapäeval kohtame katseid, peame meiegi lootma Jehoovale. Paulus innustab meid kui kristlasi: ”Laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südameid ja mõtteid” (Fil. 4:6, 7). Kui lohutav on küll teada, et Jehoova ei jäta meid katsumustes üksinda! (Jes. 41:10.) Ta on alati meiega, kui me vaid teenime teda südamesttuleva veendumusega (Laul 46:8).
18 Teine tähtis abinõu kindla veendumuse ilmutamiseks on olla innukas Jehoova teenistuses (1. Kor. 15:58). Paulus ja Siilas heideti vanglasse sellepärast, et nad olid kuulutanud innukalt head sõnumit. Kas nad lõpetasid nüüd kuulutamise, kui sattusid raskustesse? Ei, nad kuulutasid edasi ka vangis ning kui nad said vabaks, reisisid nad Tessaloonikasse, läksid juutide kogudusekotta ja ’kõnelesid neile Kirjast’ (Ap. t. 17:1—3). Kui meil on kindel usk Jehoovasse ja me oleme veendunud, et meil on tõde, siis miski ei ”või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Rooml. 8:35—39).
19 Praegusaja eeskujud kindla veendumuse ilmutamises. Meie päevil on palju neid, kes Pauluse ja Siilase sarnaselt on andnud väljapaistvat eeskuju kindla veendumuse ilmutamises. Üks õde, kes jäi ellu Auschwitzi koonduslaagris, räägib, millist kõigutamatut usku ja kindlat veendumust vennad ja õed koonduslaagris ilmutasid. Ta jutustab: ”Kord ühe ülekuulamise ajal tuli mu juurde ohvitser, käed rusikas. ”Mida me teiega peame tegema?” karjus ta. ”Kui me teid arreteerime, pole teil sellest midagi. Kui me paneme teid vangi, pole teil sellest sooja ega külma. Kui me saadame teid koonduslaagrisse, te ei muretse. Kui me mõistame teid surma, te lihtsalt seisate muretult. Mida me peame teiega tegema?”” Kui uskutugevdav on näha, millist usku on ilmutanud meie vennad sedavõrd karmides oludes! Nad palusid alati vastupidamiseks jõudu Jehoovalt.
20 Me mäletame kahtlemata, millist kindlust on viimastel aastatel ilmutanud paljud meie vennad etnilise vihavaenu kolletes. Paljud vastutavad vennad on olukorra ohtlikkusest hoolimata püüdnud eelkõige hoolitseda selle eest, et nende vennad ja õed oleksid vaimselt toidetud. Nad kõik on jätkuvalt ustavad ja kindlalt veendunud, et ’ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse nende vastu’ (Jes. 54:17, EP 97).
21 Paljud meie vennad ja õed, kellel on uskmatu abikaasa, ilmutavad samuti tugevat usku ja vastupidavust. Ühel Guadeloupe vennal oli uskmatu naine, kes seisis ta usule jõuliselt vastu. Et meest heidutada ja takistada minemast kristlikele koosolekutele, ei valmistanud ta mehele süüa, ei pesnud, triikinud ega parandanud ta riideid. Mitu päeva järjest ei rääkinud ta mehega sõnagi. Kuid teenides Jehoovat kogu südamega ja pöördudes abipalves Jumala poole, suutis see vend vastu pidada. Kui kaua? Ligikaudu 20 aastat — ja siis hakkas naise süda vähehaaval muutuma. Viimaks võis vend tõepoolest rõõmu tunda, kui ta naine pani oma lootuse Jumala Kuningriigile.
22 Lõpuks ei tohi me unustada ka seda, millist kindlat veendumust ilmutavad meie noored vennad ja õed, kes käivad iga päev koolis ning peavad toime tulema eakaaslaste mõju ja muude raskustega. Seoses survega koolis märkis üks noor tunnistajast tüdruk: ”Kui sa koolis oled, ergutavad kõik sind alati olema natuke mässumeelne. Teised peavad sinust rohkem lugu, kui teed midagi, mis on piiri peal.” Millist survet meie noored küll kogevad! Neil tuleb oma meeles ja südames kindlalt kiusatusele vastu seista.
23 Paljud meie noored suudavad edukalt katsumustes laitmatuks jääda. Heaks eeskujuks on selles üks noor õde Prantsusmaalt. Ühel päeval pärast lõunasööki püüdsid mõned poisid panna väevõimuga teda neid suudlema, kuid ta palvetas ja seisis kõvasti vastu, nii et poisid jätsid ta rahule. Hiljem tuli üks neist tagasi ja ütles, et ta imetleb õe julgust. Õde sai anda talle head tunnistust Kuningriigist ja rääkida, millised kõrged käitumisnormid seab Jehoova nendele, kes tahavad kogeda ta õnnistusi. Kooliaasta jooksul sai ta oma uskumusi selgitada kogu klassile.
24 Kui hinnaline eesõigus on olla nende hulgas, kes meeldivad Jehoovale, kuna nad räägivad kindla veendumusega tema tahtest! (Kol. 4:12, UM.) Peale selle on meil suurepärane võimalus tõestada oma laitmatust lõvisarnase Vastase, Kurat-Saatana rünnaku all (1. Peetr. 5:8, 9). Ära kunagi unusta, et Jehoova toob Kuningriigi sõnumi kaudu pääste nii meile, kes me seda kuulutame, kui neile, kes seda kuulavad. Näidaku meie otsused ja igapäevaelu, et Kuningriik on meie elus esikohal. Kuulutagem head sõnumit kindla veendumusega ikka edasi!