„Tegelikult pole ta kaugel mitte ühestki meist”

 1.–3. a) Mis Paulust Ateenas häiris? b) Millest selles peatükis juttu tuleb?

PAULUS on Ateenas, hariduskeskuses, kus õpetasid kord sellised filosoofid nagu Sokrates, Platon ja Aristoteles. Kuid ta ei tunne ennast seal sugugi hästi. Ateenlased kummardavad paljusid jumalaid ja seda on linnapildis hästi näha. Kõikjal – templites, väljakutel, tänavatel – on ebajumalakujud. Paulus teab, et Jehoova jälestab ebajumalateenimist, ja sama tunneb ka ta ise. (2. Moos. 20:4, 5.)

² Eriti šokeerib Paulust see, mida ta näeb agoraal ehk turuplatsil. Selle peasissekäigu juures on terve rida ebaproportsionaalselt suure fallosega jumal Hermese kujusid. Turuplats on täis pühapaiku. Kuidas õnnestub Paulusel säärases religioosses kliimas head sõnumit kuulutada? Kas ta suudab oma tundeid talitseda ja leida kuulajatega ühise keele? Kas ta äratab mõneski inimeses huvi tõelise Jumala vastu?

³ Pauluse kõne Ateena haritlastele on sõnaosavuse, taktitunde ja vahetegemisoskuse musternäidis. Seda uurides õpime paljugi selle kohta, kuidas leida kuulajatega ühist keelt ja panna neid mõtlema. (Ap. t. 17:22–31.)

4., 5. Kus Paulus Ateenas kuulutas ja miks oli see paras proovikivi?

⁴ Paulus käis Ateenas umbes aastal 50, kui ta oli teisel misjonireisil.a Ta oli palunud Siilasel ja Timoteosel Beroiast võimalikult kiiresti Ateenasse tulla ning seni kui ta neid ootas, läks ta oma harjumust mööda sünagoogi, et juutidele head sõnumit rääkida. Kuid ta tahtis rääkida ka Ateena mittejuutidega ning selleks läks ta agoraale. (Ap. t. 17:17.) Agoraa asus akropolist loodes ja hõlmas umbes viit hektarit. See oli midagi enamat kui vaid kauplemispaik – see oli linna majandus-, poliitika- ja kultuurielu keskus. Ateenlastele meeldis selles avaliku elu südames kokku saada ja filosoofilistel teemadel arutleda.

⁵ Agoraal kuulutamine oli Paulusele paras proovikivi. Tema kuulajate hulgas olid epikuurlased ja stoikud, kahe filosoofiakoolkonna esindajad.b Epikuurlased uskusid, et elu on tulnud olemasollu juhuse läbi. Nende elufilosoofia võiks kokku võtta nii: jumalaid ega surma ei pea kartma; headus on saavutatav, kurjus talutav. Stoikud jällegi rõhutasid mõistuse ja loogika tähtsust ega uskunud isikulist jumalat. Kumbki koolkond ei tunnistanud surnute ülesäratamist. Nende vaated ei sobinud kuidagi kokku kristlike õpetustega, mida kuulutas Paulus.

6., 7. Mida kreeka haritlased Paulusest arvasid ja mida sarnast võib ette tulla tänapäeval?

⁶ Mida need kreeka haritlased Paulusest arvasid? Nad nimetasid teda ninatargaks, otsetõlkes seemnenokkijaks. (Ap. t. 17:18, õppepiibli kommentaar.) Vastava kreeka sõna kohta ütleb üks õpetlane: „Algselt tähendas see lindu, kes siit-sealt terakesi nokkis, hiljem aga inimest, kes turuplatsilt toidujäänuseid ja igasugust träni kokku korjas. Veelgi hiljem hakkas see tähendama kedagi, kes kogub igalt poolt kokku infokilde, kuid ei oska neid mõttekalt seostada.” Sisuliselt väitsid need filosoofid, et Paulus lihtsalt püüab tark välja näha ega tea ise ka, mida räägib. Paulus aga ei lasknud end sellest heidutada.

⁷ Meidki võidakse meie veendumuste tõttu halvustada või sildistada. Näiteks mõned kõrgelt haritud inimesed väidavad, et iga arukas inimene usub, et elu on tekkinud evolutsiooni teel. Sellega annavad nad mõista, et need, kes usuvad loomist, on võhikud. Kui näitame, mida piibel ütleb, või osutame looduses ilmnevatele tõenditele kavandatuse kohta, on nad kärmed meid maha tegema. Kuid me ei lase end heidutada. Me räägime julgelt oma sügavast veendumusest, et Maa ja elu sellel on intelligentse Looja Jehoova kätetöö. (Ilm. 4:11.)

 8. a) Mida osa Pauluse kuulajaid ütles? b) Kuhu Paulus viidi? (Vaata allmärkust.)

⁸ Osa inimesi, kes Paulust agoraal kuulas, ütles: „Paistab, et ta kuulutab võõraid jumalaid.” (Ap. t. 17:18.) See polnud mingi tühine märkus. Sajandeid varem oli Sokrates muu hulgas sellel põhjusel kohtu ette viidud ja surma mõistetud. Seega pole üllatav, et Paulus veeti Areopaagile, kus tal paluti neid ateenlastele võõrastavaid õpetusi selgitada.c Kuidas kaitses Paulus oma veendumusi inimeste ees, kel polnud pühakirjast mingeid teadmisi?

 9.–11. a) Kuidas püüdis Paulus leida kuulajatega ühist keelt? b) Kuidas me saame Paulusest eeskuju võtta?

⁹ Kuigi linnas nähtud ebajumalate rohkus häiris Paulust, hoidis ta oma tundeid vaos ega hakanud ebajumalakummardamist armutult materdama. Ta oli ülimalt taktitundeline ning tänu sellele suutis ta leida oma kuulajatega ühise keele. Ta alustas sõnadega: „Ateena mehed, ma näen, et te olete jumalatele igas mõttes rohkem pühendunud kui teised.” (Ap. t. 17:22.) Teisisõnu ütles ta: „Ma näen, et te olete väga jumalakartlikud.” Ta mõistis, et mõnel neist, keda väärusk on eksitanud, võib tegelikult olla hea süda. Oli ta ju ka ise kunagi tegutsenud teadmatuses ja tal oli puudunud usk. (1. Tim. 1:13.)

¹⁰ Paulus mainis, et ta oli näinud ateenlaste jumalakartlikkuse kohta konkreetset tõendit: tundmatule jumalale pühendatud altarit. Tolle aja kreeklased ja muud rahvad kummardasid paljusid jumalaid. Kuna nad kartsid, et mõni võib jääda kogemata austamata ja et sellega tõmbaksid nad endale tema meelepaha, püstitasid nad altari ka tundmatule jumalale. Seega tunnistasid ateenlased, et olemas võib olla jumal, kellest nad midagi ei tea. Paulus nägi selles võimalust kuulutada neile head sõnumit. Ta ütles: „Keda teie teenite kui tundmatut, teda kuulutan mina teile.” (Ap. t. 17:23.) Paulus oli peenetundeline ja ka nutikas. Ta ei tutvustanud neile sugugi mõnd uut, võõrast jumalat, nagu mõned väitsid. Ta hoopis rääkis neile tõelisest Jumalast, keda nad seni olid austanud kui tundmatut jumalat.

¹¹ Kuidas me saame Paulusest eeskuju võtta? Meil tuleks kuulutustööl silmad lahti hoida. Kui märkame inimese või tema kodu juures midagi, mis kõneleb tema religioossetest veendumustest, võime seda vestluses taktitundeliselt mainida. Samuti võime öelda, et lootsimegi kohata kedagi, kes usub Jumalasse. See aitab meil leida ühist keelt. Pidagem meeles, et iga inimene, kui tahes sügavad religioossed veendumused tal ka poleks, võib hakata käima tõeteel. On ju paljud Jehoova teenijad kuulunud kunagi mõnda teise usku.

12. Kuidas arvestas Paulus oma kuulajatega?

¹² Mismoodi Paulus kuulajatega edasi rääkis, nüüd, kui ta oli nende huvi köitnud? Ta teadis, et nad on kursis kreeka filosoofiaga, kuid ei tunne pühakirja, ja ta võttis seda arvesse. Esiteks tutvustas ta neile pühakirja õpetusi ilma seda tsiteerimata. Teiseks ei tõstnud ta ennast neist kõrgemale, vaid kasutas taoti meievormi. Kolmandaks tsiteeris ta oma sõnade kinnituseks kreeka kirjamehi. Uurigem nüüd Pauluse kõnet lähemalt. Mida ta ateenlastele Jumala kohta teada andis?

13. Mida ütles Paulus maailma tekke kohta ja mis oli tema sõnade mõte?

¹³ Jumal on kõige looja. Paulus ütles: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin on, tema, kes on taeva ja maa isand, ei ela kätega tehtud templites.”d (Ap. t. 17:24.) Maailm ei tulnud olemasollu juhuse läbi, Jumal lõi selle. (Laul 146:6.) Athena ja teiste jumaluste au ja hiilgus sõltus templitest ja altaritest. Seevastu taeva ja maa isandat ei mahuta ükski inimkätega valmistatud hoone ja tal pole pühakoda vajagi. (1. Kun. 8:27.) Pauluse sõnade mõte oli selge: tõeline Jumal on ülevam kui ükskõik milline inimkätega valmistatud jumal, keda templites kummardatakse. (Jes. 40:18–26.)

14. Kuidas tegi Paulus selgeks, et Jumal ei sõltu inimestest?

¹⁴ Jumal ei sõltu inimestest. Ebajumalakujusid kaeti uhkete rõivastega, puistati üle kallite kingitustega ning neile toodi toitu ja jooki – otsekui vajaksid nad seda! Kuid isegi kõik filosoofid, kes Paulust kuulasid, ei pruukinud uskuda, et Jumalal oleks inimestelt midagi tarvis. Osa neist võis nõustuda Pauluse sõnadega „samuti ei hoolitse tema eest inimkäed, nagu oleks tal midagi vaja”. Mida materiaalset saakski inimesed Loojale anda? „Ta ise annab kõigile inimestele elu, õhu ja kõik muu”, sealhulgas päikest ja vihma, ning paneb maa vilja kandma. (Ap. t. 17:25; 1. Moos. 2:7.)

15. Kuidas käsitles Paulus rahvusliku uhkuse teemat ja mida me sellest õpime?

¹⁵ Jumal on inimese loonud. Ateenlased pidasid kreeklasi teistest rahvastest paremaks. Kuid rahvuslik uhkus ei sobi kokku piibli tõega. (5. Moos. 10:17.) Paulus käsitles seda delikaatset teemat taktitundeliselt ja targalt. Ta ütles Jumala kohta: „Ta on teinud ühest inimesest kõik rahvad.” (Ap. t. 17:26.) Arvatavasti pani see tema kuulajaid mõtlema. Nende sõnadega viitas ta Aadamale, kellest põlvneb kogu inimsugu. (1. Moos. 1:26–28.) On päevselge, et kui inimestel on ühine esivanem, ei saa üks rahvus teisest parem olla. Sellest, kuidas Paulus seda teemat käsitles, on meil midagi olulist kõrva taha panna. Ühest küljest tuleks meil olla taktitundelised ja arukad, teisest küljest aga peaksime andma piibli tõe edasi sellisena, nagu see on, meeldib see siis kuulajatele või mitte.

16. Mis on Looja eesmärk?

¹⁶ Jumal tahab, et inimesed ta leiaksid. Isegi kui Pauluse kuulajaskonna hulgas olevad filosoofid oleksid pikalt elu mõtte üle väidelnud, poleks nad iialgi rahuldavat selgitust välja mõelnud. Paulus seevastu näitas selgelt, et Looja eesmärk on, et inimesed „otsiksid teda kogu südamest ja tõesti leiaksid ta”. Ta lisas: „Tegelikult pole ta kaugel mitte ühestki meist.” (Ap. t. 17:27.) Nende sõnadega kinnitas ta ateenlastele, et Jumalat, kes on neile tundmatu, on võimalik tundma õppida – et ta on tõesti leitav. (Laul 145:18.) Tasub ka tähele panna, et Paulus kasutab meievormi. Ta arvas ka iseennast nende hulka, kel tuleb Jumalat kogu südamest otsida.

17., 18. Miks on inimestel põhjust tunda kokkukuuluvust Jumalaga ja millist võtet Paulus kasutas?

¹⁷ Inimestel on põhjust tunda kokkukuuluvust Jumalaga. Paulus ütles: „Tänu temale me elame, liigume ja oleme olemas.” Mõnede õpetlaste sõnul viitas ta luuletusele, mille kirjutas 6. sajandil e.m.a Kreeta poeet Epiminides, kes oli Ateena kultuuriloos tähtis tegelane. Paulus jätkas: „Ka mõned teie poeedid on öelnud: „Sest ka meie oleme tema lapsed.”” (Ap. t. 17:28.) Kuna Jumal on inimesed loonud, peaksid inimesed tundma temaga sugulust. Paulus tegi targalt, et tsiteeris kreeka autoreid, kellest tema kuulajad lugu pidasid.e Meiegi võime aeg-ajalt kuulutustööl tsiteerida entsüklopeediaid või muid autoriteetseid allikaid, näiteks kui soovime aidata inimesel mõista, et teatud pühad või kombed pärinevad väärusust.

¹⁸ Niisiis andis Paulus ateenlastele teada põhitõed Jumala kohta ja arvestas seejuures nende taustaga. Mida aga pidid nad nende teadmistega pihta hakkama? Sellest ta edasi rääkiski.

19., 20. a) Kuidas paljastas Paulus ebajumalakummardamise absurdsuse? b) Mida tuli ateenlastel teha?

¹⁹ Nüüd oli õige hetk kuulajaid tegudele innustada. Viidates äsja tsiteeritud sõnadele, lausus Paulus: „Kuna me oleme Jumala lapsed, ei peaks me arvama, et Jumal on kullast, hõbedast või kivist kuju sarnane, mille inimene on välja mõelnud ja valmis teinud.” (Ap. t. 17:29.) Nendes sõnades peitus võimas loogika. Kui inimene on Jumala kätetöö, siis kuidas saab jumalakuju, inimeste kätetööd, Jumalaks pidada? Pauluse mõttekäik paljastas ebajumalakummardamise absurdsuse. (Laul 115:4–8; Jes. 44:9–20.) Ent kuna ta kasutas meievormi, oli tema otsekoheseid sõnu kergem vastu võtta.

²⁰ Edasi ütles Paulus ateenlastele konkreetselt, mida neil tuleb teha: „Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, aga nüüd annab ta kõigile inimestele igal pool teada, et neil tuleks oma patte kahetseda.” (Ap. t. 17:30.) Paulus möönis, et ehkki Jumal on ebajumalakummardamist sallinud, on olukord muutunud. Kutse patukahetsusele võis kuulajaid jahmatada. Ent nagu Paulus oma kõnes selgitas, oli Jumal andnud neile elu ja nad olid tema ees vastutavad. Nüüd tuli neil Jumalat otsida, õppida teda tundma ja hakata elama nii, nagu talle meeldib. Ateenlased pidid mõistma, et jumalakujude kummardamine on vale ja neil tuleb sellest loobuda.

21., 22. Kuidas Paulus oma kõne lõpetas ja miks on tema lõppsõna väga tähendusrikas?

²¹ Paulus põhjendas, miks on nii tähtis tõelist Jumalat otsida ja ta ka leida. Ta ütles: „Sest ta on seadnud päeva, millal ta mõistab maailma üle õiglast kohut enda määratud mehe kaudu. Ja see päev tuleb kindlasti, sest ta on selle mehe surnuist üles äratanud.” (Ap. t. 17:31.) Paulus küll ei nimetanud selle kohtumõistja nime, kuid ta ütles tema kohta midagi põrutavat, nimelt, et ta oli inimene ja suri, kuid Jumal on ta surnuist üles äratanud.

²² Pauluse mõjus lõppsõna on meile väga tähendusrikas. Me teame, et Jumala määratud kohtumõistja on Jeesus Kristus. (Joh. 5:22.) Samuti teame, et kohtupäev läheneb kiiresti ja kestab tuhat aastat. (Ilm. 20:4, 6.) Me ei karda seda aega, sest ustavaile toob see imelisi õnnistusi. Selle võrratu tuleviku tagatiseks on suurim kõigist imedest – Jeesus Kristuse ülesäratamine.

23. Kuidas kuulajad Pauluse kõnele reageerisid?

²³ Kuidas kuulajad Pauluse kõnele reageerisid? „Kui nad surnute ülesäratamisest kuulsid, hakkasid mõned pilkama.” Teised olid viisakad, kuid jäid äraootavale seisukohale ja ütlesid: „Me tahame sind selles asjas veel teinegi kord kuulata.” (Ap. t. 17:32.) Kuid oli ka neid, keda hea sõnum paelus. „Mõned ühinesid temaga ja said Jeesuse jüngriteks. Nende seas olid Areopaagi kohtunik Dionüüsios, naine nimega Damaris ja veel teisedki.” (Ap. t. 17:34.) Nii on ka meie päevil. Mõned pilkavad meid, mõned teised on viisakad, kuid pole heast sõnumist eriti huvitatud. Ent on ka neid, kes hakkavad piiblit uurima ja saavad Jehoova teenijateks.

24. Mida me võime Pauluse kõnest õppida?

²⁴ Me võime Pauluse kõnest paljugi õppida. Ta rääkis loogiliselt, esitas veenvaid tõendeid ja arvestas oma kuulajatega. Kui soovime aidata inimestel valeusu köidikuist vabaneda, tuleb meil olla taktitundeline ja kannatlik, kuid me ei tohiks kunagi piibli tõde lahjendada. Kui võtame Paulusest eeskuju, saame paremateks kuulutajateks. Kogudusevanemad, kes tema kõnest õppust võtavad, saavad paremateks õpetajateks koguduses. Nii võime aidata teistel Jumalat otsida ja ta ka leida, „sest tegelikult pole ta kaugel mitte ühestki meist”. (Ap. t. 17:27.)