„Jehoova sõna levis võimsasti ja võidutses”

1., 2. a) Millisesse ohtu satub Paulus oma kaaslastega Efesoses? b) Millest selles peatükis juttu tuleb?

EFESOSES on möll lahti. Tänavad on täis kisa-kära ja jooksumüdinat. Vihane jõuk on Pauluse kaks kaaslast kinni võtnud ja veab neid endaga kaasa. Lai sammastega ääristatud tänav, kus tavaliselt käib vilgas kauplemine, tühjeneb kiiresti, kuna kõik tormavad ülepeakaela amfiteatrisse.a Enamikul inimestest pole aimugi, mis on selle mürgli põhjus, kuid neil on kuri kahtlus, et nende armas jumalanna Artemis on ohus. Nad kisendavad ikka ja jälle: „Suur on efeslaste Artemis!” (Ap. t. 19:34.)

² Taas kord näeme, kuidas Saatan üritas ülesköetud rahvahulga kaudu kuulutustööd peatada. Vägivald pole aga ainus relv Saatana arsenalis. Selles peatükis tuleb juttu mitmest taktikast, mille abil ta püüdis algkristlaste tegevust takistada ja nende ühtsust lõhkuda. Näeme ka, et kõik tema ponnistused jooksid liiva ning et „Jehoova sõna levis võimsasti ja võidutses”. (Ap. t. 19:20.) Muidugi ei tulenenud kristlaste edukus nende enda tublidusest, selle taga oli Jehoova. Siiski tuli neil teha oma osa ja sama käib meie kohta. Jehoova vaimu abiga võime arendada omadusi, mis aitavad meil kuulutustööd üha edasi teha. Alustuseks räägime mehest nimega Apollos.

3., 4. Mida Akvila ja Priskilla mõistavad ning mida nad ette võtavad?

³ Paulus on kolmandal misjonireisil ja parasjagu teel Efesosse. Samal ajal jõuab sinna Apollose-nimeline juut, kes on pärit kuulsast Egiptuse linnast Aleksandriast. Apollosel on palju tugevaid külgi, näiteks on ta hea kõneleja ja tunneb hästi pühakirja. Ta on ka püha vaimu mõjul tuline ja hakkab sünagoogis julgesti õpetama. (Ap. t. 18:24, 25.)

⁴ Kui Akvila ja Priskilla teda kuulevad, on nad meeldivalt üllatunud, sest ta räägib Jeesuse kohta tõde. Ei lähe aga kuigi kaua, kui nad mõistavad, et Apollose teadmised on lünklikud: ta teab ainult Johannese ristimist. Akvila ja Priskilla, kes on lihtsad inimesed, ametilt telgitegijad, ei lase end tema kõneosavusest ega haritusest heidutada. Nad kutsuvad ta enda juurde ja seletavad talle Jumala tee täpsemini ära. (Ap. t. 18:25, 26.) Kuidas Apollos sellesse suhtub? Paistab, et ta on alandlik ja võtab meeleldi õppust.

5., 6. Tänu millele sai Apollos paremaks Jehoova teenijaks ja mida me temalt õpime?

⁵ Tänu sellele, et Apollos võttis Akvila ja Priskilla abi vastu, sai ta paremaks Jehoova teenijaks. Ta läks Ahhaiasse, kus ta oli usukaaslastele suureks abiks. Sealkandis oli palju juute, kes ei uskunud, et Jeesus on tõotatud messias. Apollos aga „tõestas kõigi ees jõuliselt, et juudid eksivad, ja selgitas pühakirja põhjal, et Jeesus on messias”. (Ap. t. 18:27, 28.) Apollosel oli tõesti suur osa selles, et Jehoova sõna võidutses. Mida me võime temalt õppida?

⁶ Kristlase elus on alandlikkus asendamatu. Igaühel meist on omad tugevad küljed: anded, oskused, kogemused, teadmised. Kuid alandlikkus on kõigest sellest olulisem. Ilma alandlikkuseta võivad meie tugevused muutuda nõrkusteks. Meie südames võib hakata vohama uhkuse umbrohi. (1. Kor. 4:7; Jaak. 4:6.) Alandlik inimene peab teisi endast ülemaks. (Filipl. 2:3.) Ta ei pane pahaks, kui talle nõu antakse, ja ta laseb end meeleldi õpetada. Ta ei hoia kramplikult kinni oma seisukohtadest, vaid on valmis kaasa minema püha vaimu juhtimisega. Senikaua kui oleme alandlikud, oleme Jehoovale ja Jeesusele kasulikud. (Luuka 1:51, 52.)

 7. Milles ilmnes Pauluse ja Apollose alandlikkus?

⁷ Alandlikkus välistab võistlemise. Võime kujutleda, kui väga soovis Saatan algkristlaste seas lõhesid tekitada. Ta oleks kindlasti tundnud kahjurõõmu, kui Apollos ja Paulus, kaks mõjukat isikut, oleksid hakanud rivaalitsema. Pinnas oli selleks igatahes soodne. Korintoses mõned juba ütlesid: „Mina pooldan Paulust,” ja teised: „Aga mina Apollost.” Kas Paulus ja Apollos õhutasid sellist suhtumist kuidagi takka? Mitte kõige vähematki. Paulus tunnustas Apollose head tööd ja usaldas talle lisaülesandeid. Apollos jällegi järgis Pauluse juhtnööre. (1. Kor. 1:10–12; 3:6, 9; Tiit. 3:12, 13.) Nende meeste alandlikkus ja koostöövalmidus on jäljendamist väärt.

 8. Millise marsruudi Paulus Efesosse minekuks valis ja miks?

⁸ Paulus oli lubanud Efesosse naasta ja ta pidas oma sõna.b (Ap. t. 18:20, 21.) Tasub aga tähele panna, millise marsruudi ta valis. Viimati, kui temast juttu oli, oli ta Süüria Antiookias. Efesosse minekuks oleks ta võinud minna lähedalasuvasse Seleukeiasse, astuda seal laevale ja purjetada otse oma sihtpunkti. Tema aga otsustas minna läbi sisemaa. Võttes arvesse, mida öeldakse tekstides Apostlite teod 18:23 ja 19:1, võis Pauluse rännak olla oma poolteist tuhat kilomeetrit pikk. Miks ta valis sellise pika ja vaevarikka tee? Ta tahtis kinnitada jüngrite usku. (Ap. t. 18:23.) Kahe eelmise misjonireisi põhjal võis ta aimata, et ka kolmas ei tule sugugi kerge, kuid ta oli kindel, et kõik pingutused tasuvad end ära. Tänapäeval teevad samasugust tänuväärset tööd ringkonnaülevaatajad ja nende abikaasad. Nad armastavad vendi-õdesid ja on valmis nende pärast oma mugavustest loobuma.

 9. Miks tuli rühmal Ristija Johannese jüngritel lasta end uuesti ristida ja mida õpetlikku on selles meile?

⁹ Efesoses leidis Paulus eest tosinajao Ristija Johannese jüngreid. Nad olid ristitud Johannese ristimisega, mis enam ei kehtinud, ja pühast vaimust polnud nad kuulnudki. Paulus selgitas, et on tähtis uskuda Jeesusesse ning lasta end ristida tema nimesse. Nagu Apollos, olid ka need Ristija Johannese jüngrid alandlikud ja täis õpihimu. Kui nad olid ristitud, „said nad püha vaimu ning hakkasid võõraid keeli kõnelema ja prohvetlikult rääkima”. Nad käisid ühte sammu Jehoova organisatsiooniga ja see tõi neile suuri õnnistusi. (Ap. t. 19:1–7.)

10. Miks hakkas Paulus õpetama Türannose kooli auditooriumis ja mida me sellest õpime?

¹⁰ Luukas jutustab, mis sai edasi: „Paulus läks sünagoogi ja rääkis julgesti kolm kuud, pidades kõnesid ja arutledes veenvalt Jumala kuningriigi üle.” Kõik aga ei tahtnud teda kuulata ja mõned hakkasid talle koguni vastu töötama ja Isanda teed rahva ees halvustama. Raiskamata nende peale aega, lahkus Paulus sünagoogist ja hakkas pidama kõnesid hoopis Türannose kooli auditooriumis. (Ap. t. 19:8, 9.) Neil, kes tahtsid edaspidigi oma tõejanu kustutada, tuli selle muudatusega kaasa minna. Me saame Pauluselt midagi olulist õppida. Kui kohtame kuulutustööl inimest, kes ei soovi meid kuulata või tahab ainult vaielda, siis lõpetame vestluse ja otsime edasi neid, kes on heast sõnumist huvitatud.

11., 12. a) Millest on näha, et Paulus oli töökas ja paindlik? b) Kuidas me saame Pauluse eeskuju järgida?

¹¹ Võimalik, et Paulus kõneles kooli auditooriumis 11-st 16-ni. (Ap. t. 19:9, õppepiibli kommentaar.) Need olid päeva palavaimad tunnid, kui paljud töölised pidasid puhkepausi. Juhul kui Paulusel oli kaks aastat selline tamp peal, pühendas ta õpetamisele rohkem kui 3000 tundi, mis teeb keskeltläbi 125 tundi kuus.c See on veel üks põhjus, miks Jehoova sõna levis ja võidutses. Paulus oli töökas ja paindlik, ta kohandas oma ajakava inimeste järgi. Tulemuseks oli see, et väga paljud kuulsid head sõnumit. Jutustuses öeldakse: „Kõik, kes elasid Aasia provintsis, said kuulda Isanda sõna, nii juudid kui ka kreeklased.” (Ap. t. 19:10.)

¹² Meiegi püüame olla kuulutustöös usinad ja paindlikud. Me kaalume, kus ja millal kuulutada, et võiksime rääkida võimalikult paljudega. Me kõnetame inimesi tänaval, turul, parklates. Me helistame ja kirjutame neile. Samuti käime majast majja, ja seda just ajal, kui inimesed kõige tõenäolisemalt kodus on.

13., 14. a) Mida suutis Paulus Jehoova abiga teha? b) Millise vea tegid Skeua pojad ja mida paljud tänapäeval arvavad?

¹³ Jutustus jätkub: „Jumal tegi Pauluse käte läbi erakordselt vägevaid tegusid. Isegi kui haigetele viidi higirätte ja põllesid, mis olid puutunud tema keha vastu, said nad terveks ja kurjad vaimud läksid neist välja.”d (Ap. t. 19:11, 12.) Säärased võidud Saatana vägede üle pälvisid palju tähelepanu, kuid mõningaid viisid need eksiteele.

¹⁴ Mõned juudid, kes ringi rändasid ja deemoneid välja ajasid, püüdsid Pauluse imetegusid järele teha. Osa neist üritas kurje vaime välja ajada koguni Jeesuse ja Pauluse nime lausudes. Näiteks püüdsid seda teha seitse Skeua poega, kes olid preesterlikust soost. Ent deemon ütles neile: „Jeesust ma tean ja Paulus on mulle tuttav, aga kes teie olete?” Seejärel kargas seestunu neile šarlatanidele kallale otsekui kiskja, nii et nad põgenesid alasti ja haavatuna. (Ap. t. 19:13–16.) Jehoova sõna võidutses järjekordselt, kuna erinevus Paulusele antud väe ja väärusuliste mannetuse vahel sai selgemast selgemaks. Ka tänapäeval arvavad paljud, et lihtsalt Jeesuse nime mainimisest või enda kristlaseks nimetamisest piisab. Jeesus aga ütles, et üksnes neil, kes täidavad tema taevase isa tahet, on parema tuleviku lootus. (Matt. 7:21–23.)

15. Milles on efeslased meile heaks eeskujuks?

¹⁵ Skeua poegadega juhtunu ajendas paljusid tegutsema: nad hülgasid okultsed tavad ja said kristlasteks. Efesose kultuur lausa nõretas nõidusest. Amuletid, loitsud ja manamised olid igapäevaelu osa. Nüüd aga tõid paljud efeslased oma nõiaraamatud välja ja põletasid need ära kõikide nähes, hoolimata sellest, et need olid väga kallid – tänapäeva vääringus oleksid need maksnud kümneid tuhandeid eurosid.e Selle peale kirjutaski Luukas need kõnekad sõnad: „Jehoova sõna levis võimsasti ja võidutses.” (Ap. t. 19:17–20.) See oli tõe triumf vale ning kurjuse jõudude üle. Ka praegune maailm on deemonite mõju all ja okultismist läbi imbunud. Kui avastame, et meil on kodus okultseid esemeid, tuleks neist viivitamata vabaneda. Hoidkem okultismist iga hinna eest eemale!

16., 17. a) Mis viis Efesose mölluni? b) Milles väljendus efeslaste fanatism?

¹⁶ Nüüd jõuamegi peatüki algul kirjeldatud olukorrani, mis ilmestab ühte Saatana taktikat. Luukas kirjutab: „Sel ajal puhkesid Isanda tee pärast rahutused.”f (Ap. t. 19:23.) Nimelt juhtis hõbesepp Demeetrios oma ametikaaslaste tähelepanu sellele, et nende jõukus sõltub Artemise templi kujukeste müügist ja et Pauluse tegevus kahjustab äri, kuna ta ütleb, et kätega tehtud jumalad polegi jumalad. Demeetrios küttis ametikaaslasi veelgi üles, rõhudes nende kui efeslaste kodanikutundele ja öeldes, et ähvardab oht, et nende jumalanna teenimist ja maailmakuulsat templit ei peeta enam millekski. (Ap. t. 19:24–27.)

¹⁷ Demeetriose kihutuskõne andis soovitud tulemuse. Hõbesepad hakkasid kõigest kõrist karjuma: „Suur on efeslaste Artemis!” Seepeale võttis kogu linnas maad segadus ning rahvas kihas ja kobrutas.g Paulus, ennastohverdav nagu ta oli, soovis minna amfiteatrisse, et rahvale kõnelda, jüngrid aga ei lubanud tal ennast ohtu seada. Luukas kirjutab: „Siis toodi rahva seast välja Aleksandros, kelle juudid ette lükkasid.” Võib-olla soovisid nad, et ta selgitaks, et juute ja kristlasi ei saa ühte patta panna. Kuid Aleksandrose sõnavõtust ei tulnud midagi välja. Kui efeslased said aru, et ta on juut, ei lasknud nad tal rääkida, vaid kisendasid endist viisi: „Suur on efeslastele Artemis!” ja nõnda kaks tundi järjest. Näeme, et usulises fanatismis pole midagi uut. Juba tollal pani see inimesi mõistusevastaselt käituma. (Ap. t. 19:28–34.)

18., 19. a) Kuidas linnakirjutaja rahva maha rahustas? b) Kuidas on kõrged ametnikud tänapäeval Jehoova rahvast kaitsnud ja milline on meie roll?

¹⁸ Viimaks õnnestus linnakirjutajal, kes oli mõistlik mees, rahvas maha rahustada. Ta kinnitas rahvahulgale, et kristlased ei ohusta nende templit ega jumalannat, et Paulus ja ta kaaslased pole sooritanud templi vastu mingit kuritegu ning et selliste asjade käsitlemiseks on olemas kindlad protseduurid. Vahest kõige kainestavam oli tähelepanek, et selle möllu pärast võivad roomlased hakata neid süüdistama mässu õhutamises. Seejärel saatis ta rahva laiali. Sama kiiresti kui fanatismileek oli lahvatanud, see ka kustus. Siit on näha, kui mõjusad on asjalikud ja arukad sõnad. (Ap. t. 19:35–41.)

¹⁹ See polnud esimene kord, kui kõrge ametnik Jeesuse järelkäijaid kaitses, samuti ei jäänud see viimaseks. Apostel Johannes nägi viimsete päevade kohta käivas nägemuses, kuidas „maa” ehk ühiskonna stabiilsem osa neelas ära „jõe” ehk vaenujoa, mille Saatan Jeesuse järgijate vastu välja purskas. (Ilm. 12:15, 16.) See nägemus on osutunud tõeks. Õiglased ja erapooletud kohtunikud on palju kordi kaitsnud Jehoova tunnistajate õigust koguneda ning oma usku ja veendumusi kuulutada. Seejuures pole meie käitumisel olnud sugugi väike roll. Paistab, et Paulus võitis just oma käitumisega Efesose ametnike poolehoiu, nii et need soovisid teda kaitsta. (Ap. t. 19:31.) Ka meie ausus ja lugupidav hoiak ei jää teistele märkamata ja ei või iial teada, mida head sellest sünnib.

20. a) Mida on selle peatüki uurimine sulle andnud? b) Kuidas saad sina anda oma osa Jehoova sõna võidukäigus?

²⁰ Kas pole tore näha, kui võimsalt Jehoova sõna 1. sajandil levis ja võidutses? Sama vaimustavaid võite on Jehoova andnud oma rahvale ka nüüdisajal. Meil kõigil võib olla oma osa selles võidukäigus. Võtkem siis eeskuju tublidest kristlastest, kellest selles peatükis juttu oli. Jäägem alandlikuks, pidagem sammu Jehoova organisatsiooniga, tehkem usinasti kuulutustööd, hoidkem eemale okultismist ja laskem oma valgust paista ka hea käitumisega.