„Kes tundis hästi Pühakirja”

Piiblikirjutaja Luukas kirjutas umbes aastal 52 m.a.j., et „keegi juut, Apollos nimi, Aleksandriast pärit, vahva kõnemees [„kõneosav mees”, NW] ja vägev kirjaseletaja [„kes tundis hästi Pühakirja”, NW], tuli Efesosse. Teda oli õpetatud tundma Issanda teed ja ta oli tuline vaimult, rääkis ja õpetas õigesti Jeesusest, aga tundis ainult Johannese ristimist. Tema hakkas julgesti õpetama kogudusekojas” (Apostlite teod 18:24—26).

Egiptuse Aleksandria oli maailma suurimast linnast Roomast järgmine ning oli tolle aja üks tähtsamaid kultuurikeskusi nii juutidele kui ka kreeklastele. Tõenäoliselt omandas Apollos Heebrea Kirjade põhjaliku tundmise ja erilise kõneosavuse tänu koolitusele, mida talle anti selle linna suures juudi ühiskonnas. Kuid raskem on aimata seda, kus Apollos Jeesuse kohta teadmisi sai. „Ilmselt oli ta reisija — võib-olla rändkaupmees,” arvab õpetlane Frederick F. Bruce, „ja kristlikke kuulutajaid võis ta kohata ükskõik millises neist paljudest kohtadest, mida ta külastas.” Igatahes isegi siis, kui ta rääkis Jeesusest ja jagas tema kohta teadmisi õigesti, tundub, et talle anti tunnistust enne 33. aasta nelipühi, kuna ta „tundis ainult Johannese ristimist”.

Ristija Johannes, kes oli Jeesuse eelkäija, andis võimsalt tunnistust kogu Iisraeli rahvale ja paljud lasid temal end ristida, sümboliseerimaks kahetsust (Markuse 1:5; Luuka 3:15, 16). Vastavalt mõningate ajaloolaste arvamusele piirnesid Rooma keisririigi juudi ühiskonna paljude liikmete teadmised Jeesuse kohta sellega, mida oli kuulutatud Jordani jõe ääres. „Nende kristlus oli samal tasemel, nagu see oli olnud meie Issanda teenistuse alguses,” ütlevad W. J. Conybeare ja J. S. Howson. „Nad polnud teadlikud Kristuse surma täielikust tähendusest; on võimalik, et nad ei teadnud isegi seda, et Ta on üles tõusnud.” Tundub, et Apollos polnud teadlik ka püha vaimu väljavalamisest 33. aasta nelipühil. Sellest hoolimata oli ta omandanud mingil määral õiget informatsiooni Jeesuse kohta ja ta ei hoidnud seda endale. Tegelikult otsis ta kartmatult võimalusi, et rääkida seda, mida teab. Ometi polnud tema innukus ja entusiasm veel kooskõlas täpse tundmisega.

Luuka aruanne jätkub: „Aga kui Priskilla ja Akvila teda kuulsid, võtsid nad ta eneste juurde ja seletasid talle selgemini ära Jumala tee” (Apostlite teod 18:26). Akvila ja Priskilla panid ilmselt tähele, et Apollose usul oli palju ühist nende omaga, kuid nad käitusid targalt ega hakanud tema mittetäielikku arusaamist avalikult parandama. Võib arvata, et nad vestlesid Apollosega mitmeid kordi ja et nende eesmärk oli teda aidata. Kuidas reageeris Apollos, „vägev kirjaseletaja”? (Apostlite teod 18:24.) Tõenäoliselt oli Apollos kuulutanud mittetäielikku sõnumit avalikult juba mõnda aega enne seda, kui ta Akvila ja Priskillaga kohtus. Uhke inimene oleks väga kergesti võinud keelduda vastu võtmast ükskõik millist parandamist, kuid Apollos oli alandlik ja tänulik, et võis oma teadmisi täiendada.