„Ma olen puhas kõikide verest”

 1.–3. a) Jutusta, mis juhtus Troases. b) Mida Paulus teeb ja mida see tema kohta näitab?

PAULUS on Troases, ühes toas, mis on puupüsti rahvast täis. Ta kõneleb pikalt, kuna kavatseb järgmine päev sealt lahkuda. On juba kesköö, toas põleb palju lampe ning võib arvata, et on üsna umbne. Aknalaual istub noormees nimega Eutühhos. Kui Paulus muudkui räägib, jääb ta magama ja kukub kolmanda korruse aknast alla.

² Arst Luukas on ilmselt esimeste hulgas, kes Eutühhose juurde tormab. Kahjuks ei ilmuta noormees mingit elumärki, ta on surnud. (Ap. t. 20:9.) Pauluski läheb tema juurde, kummardub ta kohale, embab teda – ja sünnib ime! Paulus rahustab kokkutulnuid: „Ärge käratsege, sest ta on elus!” (Ap. t. 20:10.) Tõepoolest, Eutühhose eluvaim on tagasi, Paulus on ta surnuist üles äratanud.

³ See juhtum illustreerib hästi Jumala püha vaimu väge. Samuti ilmneb sellest, et Paulus pidas inimelu pühaks. Paulus polnud küll Eutühhose surmas süüdi, kuid ta ei soovinud, et see kurb sündmus jääks õhtut varjutama või saaks kellelegi komistuskiviks. Eutühhose ülesäratamine oli vendadele-õdedele suureks lohutuseks ja andis neile tohutu tõuke kuulutustööd jätkata. Pauluse suhtumine inimellu ilmneb ka tema sõnadest, mis ta hiljem ütles: „Ma olen puhas kõikide verest.” (Ap. t. 20:26.) Uurimegi nüüd, mida temalt õppida.

 4. Milline üleelamine oli Paulusel seljataga?

⁴ Nagu oli juttu eelmises peatükis, oli Paulusel seljataga ränk üleelamine. Efesose hõbesepad, kelle elatis sõltus Artemise kummardamisest, olid tema kuulutustöö pärast kõva mürgli tekitanud. „Kui möll oli vaibunud,” jutustab Luukas, „lasi Paulus kutsuda jüngrid, ning olles neid julgustanud ja nendega hüvasti jätnud, asus ta teele Makedooniasse.” (Ap. t. 20:1.)

5., 6. a) Kui kaua Paulus Makedoonias viibis ja mida ta seal tegi? b) Kuidas Paulus vendadesse-õdedesse suhtus?

⁵ Teel Makedooniasse tegi Paulus vahepeatuse sadamalinnas Troases ja jäi mõneks ajaks sinna. Ta lootis seal kohtuda Tiitusega, kes pidi tulema Korintosest. (2. Kor. 2:12, 13.) Kui aga selgus, et Tiitust ei tulegi, läks Paulus edasi Makedooniasse, kus ta viibis umbes aasta ja kosutas jüngreid paljude sõnadega.a (Ap. t. 20:2.) Viimaks tuli sinna ka Tiitus ja tõi Paulusele häid uudiseid: tema kiri oli korintlastele südamesse läinud. See rõõmustas Paulust väga ja ajendas teda kirjutama neile veel üht kirja, mis on praegu tuntud kui teine kiri korintlastele. (2. Kor. 7:5–7.)

⁶ Luukas räägib, et Efesoses ja Makedoonias julgustas ja kosutas Paulus usukaaslasi. Ta tõesti armastas neid. Kui variserid vaatasid teistele ülalt alla, siis Paulus suhtus vendadesse-õdedesse kui kaastöölistesse, seda isegi siis, kui tal tuli neid tõsiselt noomida. (Joh. 7:47–49; 1. Kor. 3:9; 2. Kor. 2:4.)

 7. Kuidas saavad ülevaatajad Pauluse eeskuju järgida?

⁷ Kogudusevanemad ja ringkonnaülevaatajad püüavad Pauluse eeskuju järgida. Ka siis, kui neil tuleb kedagi noomida, on nende sihiks tema vaimu tugevdada. Nad püüavad mõista, mitte hukka mõista. Üks kogenud ringkonnaülevaataja ütleb: „Vennad-õed tahavad teha seda, mis õige, aga tihtilugu võitlevad nad hirmude, pettumuse ja abitustundega.” Ülevaatajad saavad teha palju selleks, et usukaaslasi julgustada ja kosutada. (Heebr. 12:12, 13.)

8., 9. a) Miks pidi Paulus oma plaane muutma? b) Miks juudid Pauluse peale hammast ihusid?

⁸ Makedooniast suundus Paulus Korintosesse ja jäi sinna kolmeks kuuks.b Edasi tahtis ta minna Kenkreast laevaga Süüriasse ja sealt reisida Jeruusalemma, et viia kohale annetus puudust kannatavatele usukaaslastele.c (Ap. t. 24:17; Rooml. 15:25, 26.) Kuid üks ootamatu takistus pööras Pauluse plaanid pea peale. Jutustuses öeldakse: „Juudid haudusid tema vastu salanõu.” (Ap. t. 20:3.)

⁹ Miks nad Pauluse peale hammast ihusid? Sest nende silmis oli ta reetur, usutaganeja, kes oli mõni aeg tagasi nende sünagoogi ülema Krispuse oma usku pööranud. (Ap. t. 18:7, 8; 1. Kor. 1:14.) Neil oli harja punaseks ajanud ka see, et Ahhaia prokonsul Gallio oli Pauluse-vastaseid süüdistusi alusetuks pidanud ja need tagasi lükanud. (Ap. t. 18:12–17.) Korintose juudid võisid teada või vähemasti oletada, et Paulus läheb peagi Kenkreast laeva peale. Seega sepitsesid nad plaani teda seal varitseda. Paulus aga sai sellest teada. Mida ta tegi?

10. Kas Paulus ei läinud Kenkreasse sellepärast, et ta kartis? Selgita.

¹⁰ Paulus otsustas Kenkreast eemale hoida ja minna tagasi hoopis Makedoonia kaudu. Seda mitte ainult isikliku turvalisuse, vaid ka raha pärast, mis tema hoolde oli usaldatud. Muidugi ähvardasid maismaal rändajaid omad ohud. Näiteks võis sattuda teeröövlite kätte ja ka võõrastemajad polnud turvalised. Kuid Paulus leidis, et läbi sisemaa reisida on siiski ohutum kui minna Kenkreasse. Õnneks ei reisinud ta üksi. Temaga koos olid Aristarhos, Gaius, Sekundus, Soopatros, Timoteos, Trofimos ja Tühhikos. (Ap. t. 20:3, 4.)

11. Kuidas me saame kuulutustööl pöörata tähelepanu oma turvalisusele ja kuidas on Jeesus meile eeskujuks?

¹¹ Meiegi pöörame kuulutustööl tähelepanu turvalisusele. Me ei käi territooriumil üksi, vaid kahekaupa ja mõnes paigas on turvalisem liikuda hoopis grupina. Kuidas me toimime siis, kui meid taga kiusatakse? Kristlastena me mõistame, et tagakiusamine on paratamatu. (Joh. 15:20; 2. Tim. 3:12.) Siiski ei torma me pea ees hädaohtu. Jeesuski ei teinud seda. Kord, kui juudid võtsid maast kive, et teda surnuks visata, peitis ta end ära ja lahkus templist. (Joh. 8:59.) Ja hiljem, kui nad pidasid salanõu tema tapmiseks, ei liikunud ta enam juutide keskel avalikult, vaid läks ära kõrbelähedasse piirkonda. (Joh. 11:54.) Jeesus hoolitses oma turvalisuse eest, kui see ei takistanud Jumala tahte täitumist tema suhtes. Meie järgime tema eeskuju. (Matt. 10:16.)

12., 13. a) Kuidas mõjus Eutühhose ülesäratamine kogudusele? b) Milline piibli tõotus meid lohutab, kui oleme kaotanud mõne lähedase?

¹² Paulus ja tema reisikaaslased rändasid läbi Makedoonia üheskoos, kuid siis läksid nende teed lahku. Mõne aja pärast said nad Troases taas kokku.d Piiblis öeldakse: „Meie aga . . . jõudsime viie päevaga nende juurde Troasesse.”e (Ap. t. 20:6.) Seal toimuski ime, millest peatüki alguses juttu oli: Paulus äratas Eutühhose surnuist üles. Kujutle, mida koguduse vennad-õed võisid tunda, kui nende kallis sõber taas silmad avas. Piibel ütleb: „Kõik olid ülimalt rõõmsad.” (Ap. t. 20:12.)

¹³ Tänapäeval selliseid imesid ei toimu. Kui me aga mõne lähedase kaotame, toob meile suurt lohutust ülestõusmislootus. (Joh. 5:28, 29.) Kuna Eutühhos oli ebatäiuslik, suri ta hiljem taas. (Rooml. 6:23.) Seevastu need, kes äratatakse ellu Jumala uues maailmas, võivad elada igavesti. Ja need, kes on valitud koos Jeesusega taevas valitsema, saavad pärast ülestõusmist lausa surematuse. (1. Kor. 15:51–53.) Ülestõusmislootus pakub kõigile, nii taevase kui ka maise lootusega kristlastele põhjust olla ülimalt rõõmsad. (Joh. 10:16.)

14. Mida Paulus Efesose koguduse vanematele Mileetoses ütles?

¹⁴ Paulus ja tema kaaslased läksid Troasest Assosesse, siis Mitüleenesse ning jõudsid Kiose ja Samose kaudu Mileetosesse. Paulus tahtis jõuda nädalatepühaks Jeruusalemma. Aega selleks aga nappis, mistõttu ta valis laeva, mis Efesoses ei peatunud. Kuna ta soovis siiski Efesose koguduse vanematega rääkida, palus ta neil Mileetosesse tulla. (Ap. t. 20:13–17.) Kui nad kohale jõudsid, ütles ta neile: „Te teate hästi, millist elu ma teie keskel elasin esimesest päevast peale, kui ma Aasia provintsi tulin. Ma teenisin Isandat suure alandlikkuse ja pisaratega ning kogesin juutide salasepitsuste tõttu katsumusi. Siiski ei jätnud ma teile rääkimata midagi tarvilikku ega jätnud teid õpetamata avalikult ja majast majja. Ma andsin põhjalikult tunnistust nii juutidele kui ka kreeklastele, et nad kahetseksid oma patte Jumala ees ja usuksid meie isandasse Jeesusesse.” (Ap. t. 20:18–21.)

15. Millised eelised on majast majja tööl?

¹⁵ Nagu Paulus, teeme ka meie kuulutustööd avalikult ja majast majja. See on lausa tõeliste kristlaste tunnusjoon. Me püüame vestelda inimestega seal, kus nad parajasti on, näiteks bussipeatustes, tänavatel või turul. Sellegipoolest on majast majja töö Jehoova tunnistajate peamine kuulutustöömeetod. Miks? Sest see annab kõigile võrdse võimaluse kuulda kuningriigisõnumit ja selles väljendub Jehoova erapooletus. Tänu majast majja tööle on meil ka lihtsam huvilistega teine kord edasi vestelda. Pealegi kasvatab see meie kui kuulutajate usku ja visadust.

16., 17. Millest ilmnes Pauluse vaprus ja kuidas saame meie tema eeskuju järgida?

¹⁶ Paulus ütles Efesose koguduse vanematele, et ta ei tea, millised ohud teda Jeruusalemmas ees ootavad, ja lisas: „Siiski ei pea ma oma elu sugugi tähtsaks, vaid tahan lõpetada võidujooksu ja teenistuse, mille ma olen saanud meie isandalt Jeesuselt: anda põhjalikult tunnistust heast sõnumist Jumala armu kohta.” (Ap. t. 20:24.) Paulust ei peatanud kehv tervis, äge tagakiusamine ega miski muu – ta oli otsustanud oma teenistuse lõpule viia.

¹⁷ Ka tänapäeval pole meie olud alati soodsad. On riike, kus meie tegevus on keelustatud ja meid kiusatakse taga. Mõned kristlased peavad visa võitlust mõne kehalise haiguse või vaimse tervise probleemiga. Noortel tuleb päevast päeva koolikaaslaste halvale mõjule vastu seista. Kuid olgu meie olud millised tahes, me ei anna alla, vaid jätkame nagu Paulus vapralt hea sõnumi kuulutamist.

18. Miks oli Paulus veresüüst vaba ja mida tuli Efesose koguduse vanematel teha, et samuti veresüüst hoiduda?

¹⁸ Järgmisena annab Paulus Efesose koguduse vanematele nõu ja räägib, kuidas tema oli koguduste eest hoolt kandnud. Kõigepealt ütleb ta, et tõenäoliselt nad enam ei kohtu. Seejärel ta lausub: „Ma olen puhas kõikide verest, sest ma pole teile Jumala tahtest midagi rääkimata jätnud.” Mida Efesose koguduse vanematel tuli teha, et samuti veresüüst hoiduda? Paulus ütles: „Pöörake tähelepanu iseendale ja kogu karjale, kelle ülevaatajateks püha vaim on teid määranud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, kelle ta on ostnud omaenda poja verega.” (Ap. t. 20:26–28.) Karja sekka pidid tulema „hirmsad hundid . . . , kes väänavad tõde, et vedada jüngreid enda järele”. Kuidas said kogudusevanemad selleks valmis olla? Paulus sõnas: „Püsige ärkvel ja pidage meeles, et kolm aastat, ööd ja päevad, ei lakanud ma igaühele teist pisarsilmil nõu andmast.” (Ap. t. 20:29–31.)

19. Mis toimus 1. sajandi lõpus ja milleni viis see hilisematel sajanditel?

¹⁹ Esimese sajandi lõpuks olidki need hirmsad hundid välja ilmunud. Apostel Johannes kirjutas umbes aastal 98: „Ilmunud [ongi] palju antikristusi. . . . Nad olid küll meie seas, aga nad ei olnud sellised nagu meie, sest kui nad oleksid olnud nagu meie, oleksid nad jäänud meiega.” (1. Joh. 2:18, 19.) Usust taganemine viis selleni, et 3. sajandil kujunes välja ristiusu vaimulikkond ning 4. sajandil legaliseeris keiser Constantinus selle algkristlusest hälbinud usu. Nimetades paganlikke rituaale kristlikeks, väänasid usujuhid tõde. Usust taganemise mõju on siiani näha ristiusu õpetustes ja kommetes.

20., 21. Millest oli näha, et Paulus on ennastohverdav, ja kuidas kogudusevanemad teda jäljendavad?

²⁰ Paulus ei olnud selline ülevaataja nagu need mehed, kes hilisemal ajal kogudust ära kasutasid. Ta tegi tööd, et end ära elatada, kuna ei tahtnud olla kogudusele koormaks. Ja ta aitas usukaaslasi siirast südamest, mitte omakasu pärast. Paulus kannustas Efesose koguduse vanemaid olema samasugused. Ta ütles: „Ma olen teile kõigiti näidanud, et te niiviisi tublisti tööd tehes aitaksite nõrku ja peaksite meeles meie isanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.”” (Ap. t. 20:35.)

²¹ Ka meie päevil on kogudusevanemad ennastohverdavad. Erinevalt paljudest ristiusu vaimulikest, kes oma karja pealt kasu lõikavad, täidavad need, kelle ülesandeks on karjastena hoida Jumala kogudust, oma kohustusi isetult. Uhkusel ja auahnusel pole kristlikus koguduses kohta. „Endale austuse otsimine ei too au”, see viib vaid häbini. (Õpet. 25:27; 11:2.)

22. Miks oli Paulus Efesose koguduse vanematele kallis?

²² Paulus armastas usukaaslasi kogu hingest ja seepärast oli ka tema neile kallis. Kui saabus aeg lahkuda, „puhkesid nad kõik nutma, kallistasid Paulust ja andsid talle hellalt suud”. (Ap. t. 20:37, 38.) Ka meile on väga kallid vennad, kes teisi isetult teenivad. Paulus oli teiste heaks valmis endast kõik andma. Seega ta ei hoobelnud ega liialdanud, kui ütles: „Ma olen puhas kõikide verest.” (Ap. t. 20:26.)