Te olete saanud vabaks tänu Jumala armule

1., 2. Miks on kirjakoht Roomlastele 5:12 Jehoova tunnistajatele nii tähtis?

KUI sa koostaksid loetelu piiblisalmidest, mida Jehoova tunnistajad hästi teavad ja tihti kasutavad, siis ilmselt oleks selle eesotsas kirjakoht Roomlastele 5:12. Mõtle, kui sageli oled sa lugenud inimestele tõdemust „Nagu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse, sest nad kõik on patused”.

² Raamatus „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” esineb see salm mitu korda. Kui uurid oma laste või kellegi teisega selle raamatu peatükke 3, 5 ja 6, kus räägitakse Jumala eesmärgist maaga, lunastusest ning surnute seisundist, siis arvatavasti loete ka seda piiblisalmi. Ent kui tihti mõtled sa tekstile Roomlastele 5:12 seoses iseenda, oma tegude või tulevikulootusega?

 3. Mida meil tuleks enda kohta meeles pidada?

³ Muidugi me kõik teame, et oleme patused. Me teeme kahjuks iga päev vigu. Kuid Jumalal on meeles, et oleme põrm, ning ta on valmis meile halastama. (Laul 103:13, 14.) Jeesus õpetas näidispalves inimesi Jumala poole palvetama: „Andesta meile meie patud.” (Luuka 11:2–4.) Seega pole meil mingit põhjust aina muretseda vigade pärast, mis Jumal on meile andestanud. Siiski on hea mõelda sellele, miks ja kuidas saab Jumal meile andestada.

4., 5. a) Mis aitab meil paremini mõista, kuidas saab Jehoova meile andestada? b) Mida tähendab Jumala arm?

⁴ Pauluse kiri roomlastele, eriti peatükk 6, aitab meil mõista, kuidas saab Jumal meile andestada. Peatükist 3 võime lugeda: „Kõik inimesed on pattu teinud ... ning see on kingitus, et Jumal nad oma armust õigeks mõistab, vabastades nad Kristus Jeesuse makstud lunastushinna alusel.” (Rooml. 3:23, 24.) Mida Paulus mõtles sõnaga „arm”? Ta kasutas kreeka sõna, mis ühe piiblisõnaraamatu järgi tähendab heast tahtest tehtud tegu, millele ei oodata mingit vastutasu või -teenet. Inimesed ei saa seda välja teenida.

⁵ Õpetlane John Parkhurst märkis: „Jumalast või Kristusest rääkides mõeldakse sellega [kreeka sõnaga] tihti nende heldet ja ärateenimata heategu või heasoovlikkust inimese lunastamisel ja päästmisel.” Niisiis on eestikeelse „Uue maailma tõlke” tõlkevaste „arm” ning allmärkustes toodud alternatiivsed variandid „ärateenimata lahkus” ja „ülim headus” igati sobivad. Ent kuidas on Jumala arm ilmnenud? Ja mismoodi on see seotud sinu ja Jehoova vaheliste suhetega ning su tulevikulootusega? Uurime seda lähemalt.

 6. Milline võimalus on avanenud tänu Jumala armule?

⁶ Aadam oli see, kelle kaudu patt ja surm tulid maailma. Seega, „ühe inimese väärsammu tõttu on surm valitsenud kuningana”. Kuid Jehoova näitas üles oma külluslikku armu ja rajas tee inimkonna päästmiseks Jeesus Kristuse kaudu. (Rooml. 5:12, 15, 17.) See arm toob kogu inimkonnale palju head. Paulus selgitab: „Nii saavad ühe inimese [Jeesuse] kuulekuse tõttu paljud õigeks.” Peale selle võivad inimesed tänu Jumala armule saada „igavese elu meie isanda Jeesus Kristuse kaudu”. (Rooml. 5:19, 21.)

 7. Miks võib öelda, et lunastus on Jumala armu väljendus?

⁷ Jehoova polnud kohustatud saatma oma poega maa peale lunastusohvriks. Lisaks pole patused inimesed teeninud ära seda, mida Jumal ja Jeesus nende heaks on teinud, et nad võiksid saada oma patud andeks. Niisiis on see, et me võime saada oma patud andeks ja et meil on lootus elada igavesti, tõend Jumala ärateenimata lahkusest. Me peaksime Jumalale tema armu eest väga tänulikud olema ja see peaks ilmnema meie elus iga päev.

 8. Milline ekslik mõtteviis võib mõnel oma pattude suhtes olla?

⁸ Kuna me oleme Aadama ebatäiuslikud järglased, on meil kalduvus eksida, teha halba, patustada. Siiski oleks väga suur viga Jumala armu kuritarvitada, mõeldes: „Isegi kui ma teen midagi, mis on Jumala silmis patt, ei pea ma selle pärast muretsema. Jehoova andestab mulle.” Kahjuks oli mõnel kristlasel selline mõtteviis isegi sel ajal, kui mõned apostlid olid veel elus. (Loe Juuda 4.) Võib-olla ei ütleks me ise kunagi midagi sellist, kuid on võimalik, et kanname südames niisuguse väära mõtteviisi sugemeid või et keegi istutab meisse sellise mõtte ja see hakkab idanema.

9., 10. Mis mõttes said Paulus ja teised kristlased vabaks patust ja surmast?

⁹ Pauluse sõnul oleks kristlasel vale mõelda, et kui ta teeb aina pattu, siis Jumal ikka andestab talle. Miks tuleks sellisest mõtlemisest hoiduda? Nagu Paulus kirjutas, on kristlased „patule surnud”. (Loe Roomlastele 6:1, 2.) Mida ta sellega silmas pidas?

¹⁰ Lunastusohvri alusel andestas Jumal nii Pauluse kui ka teiste esimese sajandi kristlaste patud. Ta võidis neid püha vaimuga ja võttis nad oma vaimseteks lasteks. Neil oli lootus tulevikus elada ja valitseda koos Kristusega taevas. Ent Paulus ütles nende kohta, et nad olid „patule surnud”, kui nad elasid ja teenisid Jumalat ikka veel maa peal. Ta tõi näiteks Jeesuse, kes suri ja äratati üles surematu vaimolendina. Surmal polnud enam tema üle võimu. Samamoodi oli ka võitud kristlastega. Paulus kirjutas nende kohta: „Te olete surnud patule ja elate Jumala tahte täitmiseks, sest te olete Kristus Jeesuse jüngrid.” (Rooml. 6:9, 11.) Nende elu ei olnud enam endine. Nad ei lasknud enam oma patusel loomusel seda dikteerida. Nad olid nii-öelda surnud oma endisele eluviisile.

11. Mis mõttes on kristlased tänapäeval „patule surnud”?

¹¹ Kuidas on lood meiega tänapäeval? Enne kristlaseks saamist patustasime tihti ja ei saanud ehk arugi, kui vale või halb oli meie teguviis Jumala silmis. Me olime otsekui rüveduse ja seadusetuse orjad. Võib öelda, et me olime „patu orjad”. (Rooml. 6:19, 20.) Siis aga õppisime tundma Piibli tõde, tegime oma elus muudatusi, pühendusime Jumalale ja lasime end ristida. Sellest ajast alates on meil olnud soov olla südamest kuulekad Jumala õpetustele ja seadustele. Võib-olla me küll ei kasutanud selliseid sõnu, kuid meid „vabastati patu käest” ja me saime „õiguse orjadeks”. (Rooml. 6:17, 18.) Seega võib ka meie kohta öelda, et me oleme „patule surnud”.

12. Milline valik meist igaühe ees seisab?

¹² Mõtle korraks enda peale Pauluse järgmiste sõnade valguses: „Ärge laske patul enam valitseda kuningana oma surelikus kehas, nii et rahuldaksite oma keha himusid.” (Rooml. 6:12.) Me laseme patul edasi valitseda, kui teeme seda, mida meie patune loomus meid tegema ajendab. Kuna meie võimuses on kas lasta või mitte lasta patul enda üle valitseda, on küsimus tegelikult selles, mida me soovime teha oma südames. Võiksime endalt küsida: „Kas ma lasen vahel oma ebatäiuslikul kehal või mõistusel juhtida end vales suunas? Või kas olen „patule surnud”? Kas ma täidan Kristuse jüngrina Jumala tahet?” Kui oleme Jumalale tema armu eest tänulikud, siis teeme oma parima, et talle heameelt valmistada.

13. Mis kinnitab, et me suudame teha seda, mis on õige?

¹³ Jehoova teenijad on pööranud selja patusele elule, mida nad elasid enne, kui õppisid Jumalat tundma ning hakkasid teda armastama ja teenima. Nende endise eluviisiga võisid kaasneda teod, mida nad nüüd häbenevad ja mille eest nad oleks väärinud surma. (Rooml. 6:21.) Ent siis nad muutsid end. Nii oli ka paljude korintlastega, kellele Paulus kirjutas. Mõned neist olid olnud näiteks ebajumalakummardajad, abielurikkujad, homoseksuaalid, vargad või joodikud. Kuid hiljem olid nad „puhtaks pestud, pühitsetud”. (1. Kor. 6:9–11.) Sama lugu oli ilmselt mõne Rooma kristlasega. Paulus kirjutas roomlastele: „Ärge ka andke oma keha patu käsutusse tegema ülekohut, vaid andke oma keha Jumala käsutusse tegema õigust, kuna te mõistate, et te olite surnud, aga nüüd elate.” (Rooml. 6:13.) Paulus oli kindel, et nad suudavad jääda Jumala silmis puhtaks ja saada edaspidigi osa Jumala armust.

14., 15. Mida meil tuleks endalt küsida, kui soovime olla Jehoovale südamest kuulekad?

¹⁴ Kuidas on lood tänapäeval? Mõned vennad ja õed on võib-olla olnud sellised nagu need korintlased enne kristlaseks saamist. Ent nad on end muutnud. Nad on hüljanud patused teod ja on „puhtaks pestud”. Ükskõik mil määral see peab paika sinu puhul, on hea mõelda, milline on sinu seisund Jumala ees praegu. Kas sa hindad Jumala armu ja sellest tulenevat pattude andekssaamist nii palju, et oled otsustanud mitte enam anda „oma keha patu käsutusse”? Kas sa oled hoopis andnud „oma keha Jumala käsutusse”?

¹⁵ Me ei tohiks mingil juhul teha sihilikult niisuguseid ränki patte, mida tegid mõned korintlased. See on äärmiselt tähtis, kui soovime saada osa Jumala armust ja kui soovime, et patt ei oleks enam meie isand. Kuid kas me oleme ka võtnud nõuks olla südamest kuulekad, hoidudes pattudest, mida mõned ei pea nii rängaks? (Rooml. 6:14, 17.)

16. Kust me teame, et kristlastel ei tule hoiduda vaid ränkadest pattudest?

¹⁶ Mõelgem Paulusele. Võime olla kindlad, et ta ei teinud neid jäledaid tegusid, millest on juttu tekstis 1. Korintlastele 6:9–11. Ometi tunnistas ta, et teeb pattu. Ta kirjutas: „Mina olen patune, müüdud patu orjaks. Ma ei saa aru, mida ma teen. Ma ei tee mitte seda, mida tahan, vaid seda, mida vihkan.” (Rooml. 7:14, 15.) See näitab, et oli veel muudki, mida Paulus pidas patuks, ning ta võitles selliste pahede vastu. (Loe Roomlastele 7:21–23.) Meilgi tuleks seda teha, et olla Jehoovale südamest kuulekad.

17. Miks sa tahad olla aus?

¹⁷ Näiteks me teame, et iga kristlane peab olema aus. (Loe Õpetussõnad 14:5; Efeslastele 4:25.) Saatan on „vale isa”. Hananias ja tema naine kaotasid valetamise pärast elu. Me ei taha olla nende moodi, me hoidume valetamisest. (Joh. 8:44; Ap. t. 5:1–11.) Kuid kas ausus võiks tähendada midagi rohkemat? On hea meeles pidada, et tänulikkus Jumala armu eest peaks ajendama meid olema ausad kõiges.

18., 19. Miks võib öelda, et ausus on midagi rohkemat kui otsesest valetamisest hoidumine?

¹⁸ Valetamine tähendab selle rääkimist, mis pole tõsi. Ent Jehoova tahab, et tema teenijad teeksid midagi enamat kui hoiduksid otsesest valetamisest. Ta ütles muistsetele iisraellastele: „Olge pühad, sest mina, teie Jumal Jehoova, olen püha.” Seejärel tõi ta näite, mida tähendab olla püha, öeldes: „Te ei tohi varastada, te ei tohi petta ega üksteist tüssata.” (3. Moos. 19:2, 11.) Kahjuks võib olla nii, et inimene küll ei valeta otseselt, kuid ta võib mingist olukorrast väljapääsu otsides teisi petta.

¹⁹ Näiteks võib keegi oma tööandjale või töökaaslastele öelda, et ta ei saa järgmisel päeval „tervislikel põhjustel” tööle tulla või peab varem lahkuma. Tegelikult läheb ta lihtsalt midagi apteegist ostma või põikab arsti juurest läbi, et maksta ära arve. Tema peamine eesmärk on aga veidi varem puhkusereisile sõita või perega randa minna. Tema põhjenduses leidub tõetera, kuid kas sa ütleksid, et ta toimis täiesti ausalt? Või oli see pettus? Võib-olla tead sinagi selliseid juhtumeid, mida võib pidada teiste petmiseks. Ehk on keegi midagi niisugust teinud selleks, et pääseda karistusest või vähendada oma väljaminekuid. Meie aga tahame kuuletuda Jumala käsule „te ei tohi petta”. Tekstis Roomlastele 6:19 on kirjas: „Andke oma keha nüüd õiguse orjaks, et teha pühasid tegusid.”

20., 21. Mida ajendab Jumala arm meid tegema?

²⁰ Meie tänulikkus Jumala armu eest ajendab meid tegema rohkem kui pelgalt hoiduma abielurikkumisest, liigjoomisest või teistest ränkadest pattudest. Kui soovime Jumala armust osa saada, siis me ei hoidu lihtsalt kõlvatutest tegudest, vaid võitleme väiksemagi soovi vastu nautida sobimatut meelelahutust. Kui oleme andnud oma keha õiguse orjaks, siis me ei hoidu üksnes end purju joomast, vaid väldime ka purjusoleku piirimaile jõudmist. Sellistest valedest tegudest hoidumine võib nõuda suuri pingutusi, ent see on võitlus, mida meil on võimalik võita.

²¹ Meie eesmärk peaks olema vältida nii ränki patte kui ka väiksemaid väärtegusid. On tõsi, et me ei suuda seda teha täielikult. Siiski tuleks meil selle nimel võidelda, nagu võitles ka Paulus. Ta innustas oma vendi: „Ärge laske patul enam valitseda kuningana oma surelikus kehas, nii et rahuldaksite oma keha himusid.” (Rooml. 6:12; 7:18–20.) Kui me võitleme kõigi patuste tegude vastu, siis näitame, et oleme tõesti tänulikud Jumala armu eest, mida ta Kristuse kaudu on osutanud.

22. Mis ootab ees neid, kes näitavad üles tänulikkust Jumala armu eest?

²² Jumal on oma armust andestanud meile meie patud ja saab andestada ka edaspidi. Ajendagu siis tänulikkus meid pingutama, et võidelda mistahes kalduvuse vastu teha midagi sellist, mida mõned peavad pisipatuks. Paulus tõi välja, milline tasu meid sel juhul ees ootab. Ta kirjutas: „Nüüd, kus teid on vabastatud patu käest ja te olete saanud Jumala orjadeks, on viljaks, mida te kannate, püha elu ja see viib igavesse ellu.” (Rooml. 6:22.)