’Otsige rahu ja taotlege seda’
„Olgu kõrgesti ülistatud Jehoova, kellele meeldib oma sulase hea käekäik [„rahu”, NW]!” — LAUL 35:27.
1. Millist rahu me tänapäeval naudime?
MILLINE rõõm on olla rahus selles lõhenenud maailmas! Kui väga meeldiv on kummardada Jehoovat, „rahu Jumalat”, ja saada osa tema „rahulepingu” õnnistustest! Kui värskendav on eluraskuste keskel tunda „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest”, ja kogeda „rahusidet”, mis ühendab Jumala rahvast, vaatamata sellele, milline on nende inimeste rahvus, keel, rass või sotsiaalne päritolu! — 1. Tessalooniklastele 5:23; Hesekiel 37:26; Filiplastele 4:7; Efeslastele 4:3.
2, 3. a) Mis võib juhtuda üksikute kristlastega, kuigi Jumala rahvas tervikuna vastu peab? b) Mida Piibel tungivalt soovitab meil teha?
2 Jehoova tunnistajatena me peame seda rahu kalliks. Kuid me ei peaks seda endastmõistetavaks pidama. Rahu ei säili automaatselt, lihtsalt seetõttu, et me oleme ühenduses kristliku kogudusega või juhtume olema kristliku perekonna liikmed. Kuigi võitud jäänus ja ta „teistest lammastest” kaaslased ühtse karjana lõpuni vastu peavad, võivad üksikisikud oma rahu kaotada ja ära langeda. — Johannese 10:16; Matteuse 24:13; Roomlastele 11:22; 1. Korintlastele 10:12.
3 Apostel Paulus hoiatas oma kaasaegseid võitud kristlasi: „Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast.” (Heebrealastele 3:12) See hoiatus käib ka suure rahvahulga kohta. Piibel soovitab kristlastele tungivalt: ’Otsige rahu ja nõudke [„taotlege”, NW] seda taga. Sest Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende palvetamise poole; aga Issanda pale on pahategijate vastu!’ — 1. Peetruse 3:10—12; Laul 34:15, 16.
„Liha mõtteviis”
4. Mis võib rikkuda meie rahu Jumalaga?
4 Mis võib segada meie rahupüüdlusi? Paulus märkis ühte asja, öeldes: „Liha mõtteviis, see on surm, aga Vaimu mõtteviis, see on elu ja rahu, sellepärast et liha mõtteviis on vaen Jumala vastu.” (Roomlastele 8:6, 7) „Liha” abil vihjab Paulus meie kui ebatäiuslike inimeste langenud seisundile koos päritud patuste kalduvustega. Järeleandmine patuse liha kalduvustele hävitab meie rahu. Kui kristlane harrastab ilma kahetsemata ebamoraalsust, valetab, varastab, tarvitab uimasteid või rikub mingil muul moel Jumala seadust, jääb ta ilma kord nauditud rahust Jehoovaga. (Õpetussõnad 15:8, 29; 1. Korintlastele 6:9, 10; Ilmutuse 21:8) Veelgi enam, kui ta lubab, et materiaalsed asjad muutuvad tema jaoks tähtsamaks kui vaimsed asjad, on ta rahu Jumalaga tugevas hädaohus. — Matteuse 6:24; 1. Johannese 2:15—17.
5. Mida hõlmab rahule püüdlemine?
5 Teisest küljest ütles Paulus: „Vaimu mõtteviis, see on elu ja rahu.” Rahu on vaimu vilja osa ja kui me kasvatame oma südant hindama vaimseid asju, paludes selleks Jumala vaimu abi, väldime „liha mõtteviisi”. (Galaatlastele 5:22—24) Esimese Peetruse 3:10—12 on rahu seotud õiglusega. (Roomlastele 5:1) Peetrus ütleb, et rahule püüdlemine hõlmab ’ära pöördumist kurjast ja hea tegemist’. Jumala vaim võib aidata meil „taotleda õiglust” (NW) ja seega saada rahu Jumalaga. — 1. Timoteosele 6:11, 12.
6. Mis on üks vanemate kohustusi seoses koguduse rahuga?
6 Püüdlemine rahupoole puudutab kõigepealt koguduse vanemaid. Näiteks, kui keegi püüab sisse tuua rüvedaid teguviise, on vanematel kohtustus kaitsta kogudust, püüdes patustajat noomida. Kui ta võtab noomimise vastu, saab ta oma rahu tagasi. (Heebrealastele 12:11) Kui mitte, võidakse ta välja heita, et säiliksid koguduse rahusuhted Jehoovaga. — 1. Korintlastele 5:1—5.
Rahu meie vendadega
7. Millise „liha mõtteviisi” avaldumise eest hoiatas Paulus korintlasi?
7 „Liha mõtteviis” võib ära rikkuda mitte ainult rahu Jumalaga, vaid ka meie head suhted teiste kristlastega. Paulus kirjutas korintlastele: „Te olete ju alles lihalikud. Sest kui teie seas on kadedust ja riidu, eks te siis ole lihalikud ja eks te käitu inimeste taoliselt?” (1. Korintlastele 3:3) Kadedus ja riid on täielikud rahu vastandid.
8. a) Mis võib juhtuda inimesega, kes põhjustab koguduses kadedust ja riidu? b) Millest sõltub meie rahu Jumalaga?
8 Kadeduse ja riiuga koguduse rahu rikkumine on väga tõsine asi. Rääkides omadusest ühenduses rahuga kui vaimu viljaga, hoiatas apostel Johannes: „Kui keegi ütleb: ’Mina armastan Jumalat’, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.” (1. Johannese 4:20) Täpselt samuti, kui keegi isik põhjustab vendade vahel kadedust või riidu, kas võib ta siis tegelikult olla rahus Jumalaga? Muidugi mitte! Meile soovitatakse tungivalt: „Olge rõõmsad, seadke oma asjad korda, võtke manitsust, olge üksmeelsed, pidage rahu. Küll armastuse ja rahu Jumal on siis teiega!” (2. Korintlastele 13:11) Jah, kui me elame üksteisega rahus, siis armastuse ja rahu Jumal on meiega.
9. Kust me teame, et kristlastel on mõnikord arusaamatusi ja lahkarvamusi?
9 See ei tähenda, et kristlaste vahel poleks mitte kunagi arusaamatusi. Nelipühile järgnenud nädalail oli noores kristlikus koguduses lahkarvamusi seoses igapäevase toidu jagamisega. (Apostlite teod 6:1) Kord viisid lahkarvamused Pauluse ja Barnabase vahel „ägeda vihapurskeni”. (Apostlite teod 15:39, NW) Paulusel tuli manitseda Euodiat ja Süntühhet, kahtlemata toredaid ja innukaid õdesid, „olema ühemõttelised Issandas”. (Filiplastele 4:2) Pole ime, et Jeesus andis üksikasjalikku nõu, kuidas lahendada tülisid kristlaste vahel, ja tõstis esile selliste probleemide kohese lahendamise hädavajalikkust! (Matteuse 5:23—25; 18:15—17) Ta poleks seda nõuannet andnud, kui ta poleks oma järelkäijate seas raskusi ette näinud.
10. Millised olukorrad kerkivad mõnikord koguduses ja millise vastutuse paneb see kõigile asjaosalistele?
10 Ka tänapäeval on täiesti võimalik, et keegi võib olla solvunud kaaskristlase taktitu sõna või ilmse halvustuse tõttu. Ühe inimese iseloom võib teist tugevasti ärritada. Isiksused võivad kokku põrkuda. Mõni võib kangelt mitte nõustuda vanemate otsusega. Vanematekogus endas võib üks vanem olla väga kange iseloomuga ja püüda teisi vanemaid kõrvale tõrjuda. Vaatamata faktile, et taolisi asju juhtub, peame ikkagi otsima rahu ja taotleme seda. On väljakutseks käsitleda taolisi probleeme kristlikul viisil, nii et säiliks „rahuside”. — Efeslastele 4:3.
11. Kuidas Jehoova on meie eest hoolitsenud, et aidata meil isekeskis rahu taotleda?
11 Piibel ütleb: „Olgu kõrgesti ülistatud Jehoova, kellele meeldib oma sulase hea käekäik [„rahu”, NW]!” (Laul 35:27) Jah, Jehoova tahab, et oleksime rahus. Seepärast on ta hoolitsenud meie eest kahe silmapaistva korralduse kaudu, aitamaks meil säilitada rahu nii isekeskis kui ka temaga. Üheks on püha vaim, mille üheks vilja osaks on rahu koos sellega seotud rahuküllaste omadustega nagu pikk meel, lahkus, tasadus ja enesevalitsemine. (Galaatlastele 5:22, 23, NW) Teiseks on Jumala tarkus, mille kohta me loeme: „Tarkus, mis on ülalt on küll kõigepealt puhas, siis rahulik, leplik, sõnakuulelik, täis halastust ja head vilja.” — Jakoobuse 3:17, 18.
12. Mida me peaksime tegema, kui meie rahu vendadega on rikutud?
12 Seetõttu, kui meie rahu teistega on rikutud, peaksime paluma tarkust ülalt, et see näitaks meile, kuidas käituda, ja peaksime paluma püha vaimu, et see annaks meile kindlust teha seda, mis on õige. (Luuka 11:13; Jakoobuse 1:5; 1. Johannese 3:22) Kooskõlas oma palvega peaksime vaatama Jumala tarkuse allikasse Piiblisse, et saada juhatust, samuti ka uurima kättesaadavat piibellikku kirjandust nõuande saamiseks, kuidas Pühakirja rakendada. (2. Timoteosele 3:16) Samuti peaksime soovima otsida koguduse vanematelt nõu. Lõplikuks sammuks peaks olema saadud juhatuse järgimine. Jesaja 54:13 (VP) ütleb: „Kõik su lapsed peavad Jehovast õpetatud olema, ja su laste rahu peab suur olema.” See tähendab, et meie rahu sõltub Jehoova õpetatud asjade ellurakendamisest.
„Õnnelikud on rahumeelsed”
13, 14. a) Mida tähendab Jeesuse ütlus „rahumeelsed”? b) Kuidas me saame rahusobitajateks?
13 Jeesus ütles oma Mäejutluses: „Õnnelikud on rahumeelsed, sest neid hüütakse ’Jumala poegadeks’.” (Matteuse 5:9, NW) „Rahumeelsed” ei tähenda siin kedagi, kes on lihtsalt loomult rahulik. Algne kreeka sõna tähendab „rahusobitajad”. Rahusobitaja on osav rahu taastama, kui see on rikutud. Kuid veelgi tähtsam, rahusobitaja jaoks on rahu rikkumisest hoidumine esikohal. ’Rahu valitseb ta südames’. (Koloslastele 3:15) Kui Jumala sulased püüavad olla rahusobitajad, on nendevahelised probleemid viidud miinimumini.
14 Rahusobitajaks saamine hõlmab meie endi nõrkuste tunnustamist. Näiteks võib kristlane olla ägeda loomuga või tundlik ja kergesti solvuv. Surve all võib ta emotsioonide tõttu unustada Piibli põhimõtted. See ei ole ebatäiuslike inimeste puhul mitte midagi ootamatut. (Roomlastele 7:21—23) Kuid vaatamata sellele on vaen, riid ja vihastamised loetletud liha tegudena. (Galaatlastele 5:19—21) Kui me endas taolisi kalduvusi leiame — või kui teised meie tähelepanu nendele juhivad —, peaksime tõsiselt ja püsivalt Jehoova vaimu paluma, et arendada endas enesevalitsemist ja tasadust. Tegelikult peaks igaüks püüdma arendada neid omadusi kui uue isiksuse osa. — Efeslastele 4:23, 24; Koloslastele 3:10, 15.
15. Kuidas on tarkus, mis tuleb ülalt, arutu kangekaelsuse vastand?
15 Mõnikord häirib koguduse või vanematekogu rahu keegi, kes on kangekaelne ja nõuab alati kindlalt enda tahet. Tõepoolest, kui asi puudutab Jumala seadust, peab kristlane alati olema kindlaloomuline, isegi järeleandmatu. Ja kui me tunneme, et meil on hea idee, mis võiks teistele kasuks tulla, ei ole midagi halba, kui me oma põhjuste väljendume otsustavalt tingimusega, et me oma põhjused selgitame. Kuid me ei soovi olla nende ilmalike inimeste sarnased, kes on „leppimatud [„vastu igasugusele kokkuleppele”, NW]”. (2. Timoteosele 3:4) Tarkus, mis tuleb ülalt, on rahumeelne ja mõistlik. Need, kes tegutsevad kangekaelsest järeleandmatusest lähtudes, peaksid järgima Pauluse nõuannet filiplastele ’mitte midagi teha tühja au [„egoismi”, NW]’ pärast. — Filiplastele 2:3.
16. Kuidas aitab Pauluse manitsus kirjas Filiplastele meil egoismist üle saada?
16 Samas kirjas soovitab Paulus tungivalt, et me peaksime ’alanduses’ pidama siiralt „üksteist ülemaks kui iseennast”. See on täielik egoismi vastand. Küps kristlane ei mõtle esmalt enda ideede pealesurumisele, püüdes enda au hoida või kaitstes omaenda positsiooni ja autoriteeti. See oleks kontrastiks Pauluse manitsusele, et keegi ’ei vaataks selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele’. — Filiplastele 2:4; 1. Peetruse 5:2, 3, 6.
Rahumeelsed sõnad
17. Milline keele väärkasutamine rikub koguduse rahu?
17 Kui keegi taotleb rahu, peab ta eriti hoolas olema oma keele kasutamisel. Jakoobus hoiatab: „Nõnda on ka keel pisuke liige ja kiitleb suurist asjust. Vaata, kui pisuke tuli süütab suure metsa!” (Jakoobuse 3:5) Pahandusttekitav keelepeksmine teiste seljataga kritiseerimine, lahkusetud ja karmid sõnad, nurisemine ja kaebamine, samuti ka ebaaus kiitus isiklike eeliste saamiseks — kõik need on liha teod, mis rikuvad Jumala rahva rahu. — 1. Korintlastele 10:10 2. Korintlastele 12:20; 1. Timoteosele 5:13; Juuda 16.
18. a) Milline on iga asjaosalise õige teguviis, kui on tegemist tahtmatu keele väärkasutamisega? b) Kuidas peavad küpsed kristlased reageerima, kui keegi ütleb viha tõttu haavavaid sõnu?
18 Tõesti, Jakoobus ütles: „Keelt ei suuda ükski inimene talitseda.” (Jakoobuse 3:8) Isegi küpsed kristlased ütlevad mõnikord asju, mida nad hiljem siiralt kahetsevad. Kõik me loodame, et teised meile sellised vead andeks annavad, nii nagu ka meie neile andeks anname. (Matteuse 6:12) Mõnikord võib äge vihapurse esile kutsuda haavavaid sõnu. Siis tuletab rahusobitaja meelde, et „rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha”. (Õpetussõnad 15:1) Sageli peab ta lihtsalt sügavalt sisse hingama ja keelduma vihastele sõnadele veelgi vihasemate sõnadega vastamast. Hiljem, kui kired on vaibunud, teab avarasüdameline rahusobitaja, kuidas kõrvale panna asju, mis öeldi ägeduse momendil. Ja alandlik kristlane teab, kuidas vabandada ja püüda parandada haavu, mida ta on tekitanud. See on moraalse tugevuse märgiks, kui ollakse võimeline ausalt ütlema: „Palun andestust.”
19. Mida me õpime Pauluselt ja Jeesuselt nõuandmise kohta?
19 Keelt võib olla tarvis kasutada teistele nõu andmiseks ja manitsemiseks. Paulus tegi Peetrusele avaliku noomituse, kui viimane Antiookias vääralt käitus. Ja Jeesus jagas läkitustes seitsmele kogudusele tugevat nõuannet. (Galaatlastele 2:11—14; Ilmutuse 2. ja 3. peatükk) Kui me neid näiteid uurime, saame teada, et nõuanne ei tohi olla nii leebe, et selle tuum läheb kaduma. Kuid vaatamata sellele, ei olnud ei Jeesus ega Paulus karmid või halastamatud. Nende nõuanne ei olnud nende isiklike pettumuste väljavalamine. Nad püüdsid tõepoolest oma vendi aidata. Kui keegi, kes annab nõu, tunneb, et ta ei kontrolli täielikult oma keelt, võiks ta enne, kui midagi ütleb, teha pausi ja natuke maha rahuneda. Muidu võib ta öelda karme sõnu ja tekitada halvema probleemi kui see, millega ta püüab tegeleda. — Õpetussõnad 12:18.
20. Mis peaks valitsema kõike, mida me vendadele ja õdedele või nende kohta ütleme?
20 Nagu juba märgitud, on rahu ja armastus vaimu viljadena tihedalt seotud. Kui see, mida me oma vendadele või nende kohta ütleme, on alati meie armastuse peegelduseks nende vastu, kindlustab see koguduse rahu. (Johannese 15:12, 13) Meie väljendused peavad olema „armu sees, soolaga soolatud”. (Koloslastele 4:6) Need peaksid olema maitsvad, nii-öelda südamele meeldivad. Jeesus manitses: „Olgu teil enestes soola ja pidage rahu isekeskis!” — Markuse 9:50.
„Tehke kõik, mis võimalik”
21. Mis on Jumala rahva juures iganädalastel koosolekutel, kokkutulekutel ja konventidel ilmne?
21 Laulik kirjutas: „Vaata kui hea ja armas on see, et vennad ka üheskoos elavad!” (Laul 133:1) Tõesti, meil on rõõm olla koos vendadega, eriti meie iganädalastel koosolekutel ning kokkutulekutel ja konventidel. Sellistel aegadel on meie rahu ilmne ka väljaspool seisjatele.
22. a) Millist väärat rahu arvavad rahvad peagi saavutanud olevat ja kuhu see viib? b) Millise tõelise rahuni viib Jumala rahuleping?
22 Varsti arvavad rahvad, et nad on ilma Jumalata mingit rahu saavutamas. Aga kui nad ütlevad: „Rahu ja julgeolek!” tuleb äkiline hukatus kõigi peale, kes ei ole rahus Jumalaga. (1. Tessalooniklastele 5:3) Pärast seda alustab suur Rahuvürst inimkonna tervendamist õnnetusttoonud tagajärgedest, mis tulenesid sellest, kui inimene algul kaotas rahu Jumalaga. (Jesaja 9:5, 6; Ilmutuse 22:1, 2) Siis toob Jumala rahuleping kaasa ülemaailmse rahulikkuse. Isegi metsloomad pääsevad vaenulikkusest. — Laul 37:10, 11; 72:3—7; Jesaja 11:1—9; Ilmutuse 21:3, 4.
23. Mida me peaksime praegu tegema, kui peame kalliks rahuliku uue maailma lootust?
23 Milline ülev aeg see on! Kas sa ootad seda igatsusega? Kui nii, siis ’taotle rahu kõikidega’. Otsi praegu oma vendadega ja eriti Jehoovaga rahu. Jah, „seda oodates püüdke [„tehke ülim”, NW], et ta teid leiaks veatuina ja laitmatuina rahus”. — Heebrealastele 12:14, NW; 2. Peetruse 3:14.
Kas sa mäletad?
◻ Mis võib lõhkuda meie rahu Jehoovaga?
◻ Milliseid arusaamatusi on võib-olla tarvis koguduses lahendada?
◻ Kuidas on Jehoova meie eest hoolitsenud, et aidata meil rahu otsida ja seda taotleda?
◻ Millised lihalikud hoiakud rikuvad koguduse rahu ja kuidas me neile vastu võime seista?
[Pilt lk 22]
Jehoovast õpetatute seas valitseb rahu
[Pilt lk 24]
Kui meeldiv on ühtsuses teenivate vendade rahu!