Kellel tegelikult on taevane kutsumus?
JEHOOVA armastab inimsugu. Ja see armastus on isegi nii suur, et ta andis oma Poja Jeesus Kristuse lunastuseks, et vabaks osta see, mille meie esiisa Aadam kaotas! Ja mis see oli? Igavene täiuslik inimelu kõigi selle õiguste ja väljavaadetega. (Johannese 3:16) Lunastus oli samuti Jeesuse armastuse väljendus inimkonna vastu. — Matteuse 20:28.
Jumala armastust on näidanud kaks Jumala antud lootust, mis on rajatud Jeesuse lunastusohvri väärtusele. (1. Johannese 2:1, 2) Enne seda, kui Jeesus inimesena suri, oli neile, kes said Jumala heakskiidu, ainsaks lootuseks elu maises paradiisis. (Luuka 23:43) Aga pärast nelipühi 33. aastal m.a.j. andis Jehoova „pisukesele karjukesele” taevase lootuse. (Luuka 12:32) Aga mis juhtus hilisemal ajal? Alates 1931. aastast on Kuningriigi sõnum keskendanud rohkem tähelepanu „teistele lammastele” ning alates 1935. aastast on Jumal kutsunud Kristuse kaudu enda juurde ’suure rahvahulga’ lambasarnaseid inimesi. (Johannese 10:16; Ilmutuse 7:9) Nende südamesse on Jumal pannud igavese elu lootuse maises paradiisis. Nad soovivad süüa täiuslikku toitu, valitseda armastavalt loomade üle ja igavesti nautida õiglaste kaasinimeste seltsingut.
Kaastundlikud preestrid ja kuningad
Kuna armastus ajendas Jeesust andma oma elu lunastuseks, saab temast kindlasti kaastundlik taevane Kuningas. Aga kui Jeesus oma Tuhandeaastase Valitsuse ajal inimkonda jälle täiusesse viima hakkab, ei ole ta üksi. Jehoova on varunud ka teisi kaastundlikke taevaseid kuningaid. Jah, „nad peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult [„kuningatena”, NW] ühes temaga need tuhat aastat”. — Ilmutuse 20:1—6.
Kui palju kaasvalitsejaid Kristus saab ja kuidas nad sellise aukartustäratava eesõiguse jaoks on valitud? Apostel Johannes nägi 144000 taevasel Siioni mäel koos Talle Jeesus Kristusega. Olles „ära ostetud ilmamaalt”, teavad nad, mida tähendab kogeda katsumusi, pidada vastu ebatäiuslikkuse koorma all, kannatada ja inimesena surra. (Ilmutuse 14:1—5; Iiob 14:1) Seepärast saavad neist küll kaastundlikud kuningas-preestrid!
Vaimu tunnistus
Neil 144000 „on võidmine Pühalt”, Jehoovalt. (1. Johannese 2:20) See on võidmine taevasele lootusele. Jumal on ’kinnitanud neid pitseriga ja andnud Vaimu pandi nende südamesse’. — 2. Korintlastele 1:21, 22.
Jah, neil, kel on taevane kutsumus, on sellest Jumala vaimu tunnistus. Paulus kirjutas sellest Roomlastele 8:15—17: „Te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapsepõlve Vaimu, kelles me hüüame: ’Abba! Isa!’ Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes temaga kannatame, siis meid ühes temaga ka austatakse.” Võitud hüüavad Jumala vaimu ehk tegutseva jõu abil: „Abba! Isa!”
Peamine tõend sellest, et keegi on võitud taevaseks kutsumuseks, on lapseks olemise vaim ehk valitsev tunne. (Galaatlastele 4:6, 7) See isik on absoluutselt kindel, et ta on sündinud Jumala vaimseks lapseks ühena neist 144000, kes koos pärivad taevase Kuningriigi. Ta võib tunnistada, et taevane lootus ei ole tema enese arendatud soov või ettekujutus, vaid saadud Jehoovalt, kuna Jumala vaim on olnud tegevuses tema juures. — 1. Peetruse 1:3, 4.
Jumala püha vaimu mõju all tegutseb see võitute vaim ehk domineeriv hoiak liikumapaneva jõuna. See mõjutab neid reageerima positiivselt sellele, mida Jumala Sõna ütleb taevase lootuse kohta. Nad reageerivad positiivselt ka sellele, kuidas Jehoova nendega püha vaimu abil tegeleb. Seega on nad kindlad, et on Jumala vaimsed lapsed ning pärijad.
Kui võitud loevad, mida Jumala Sõna räägib tema vaimsetest lastest ja taevasest lootusest, siis nad kalduvad spontaanselt iseenesele ütlema: „See käib minu kohta!” Jah, nad vastavad rõõmuga, kui Isa Sõna tõotab neile taevast tasu. Nad ütlevad: „See käib minu kohta!” kui loevad: „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed.” (1. Johannese 3:2) Ja kui võitud loevad, et Jumal on sünnitanud inimesi, kes oleksid „tema loodute esmasündinute hulgast”, siis nad vastavad oma mõtetes: „Jah, ta sünnitas mind sel eesmärgil.” (Jakoobuse 1:18) Nad teavad, et on „ristitud Kristusesse Jeesusesse” ja tema surmasse. (Roomlastele 6:3) Seega neil on kindel veendumus, et nad on Kristuse vaimse ihu liikmed ja hellitavad lootust minna läbi surma nagu tema ning saada ülesäratatud taevasele elule.
Taeva Kuningriigi pärimiseks peavad võitud ’tegema kõik endast sõltuva, et teha kindlaks oma kutsumus ja valik’. (2. Peetruse 1:5—11, NW) Nad käivad usus ja jätkavad vaimset kasvu nagu needki, kel on maine lootus. Aga mis veel on lisaks vaimu tunnistusele?
Miks nad võtavad osa
Võitud kristlased ei taha minna taevasse mitte sellepärast, et nad oleksid praeguse maise eluga rahulolematud. (Võrdle Juuda 3, 4, 16.) Selle asemel annab püha vaim koos nende vaimuga tunnistust, et nad on Jumala lapsed. Nad on samuti kindlad, et neid on võetud uude lepingusse. Selle lepingu pooled on Jehoova Jumal ja vaimne Iisrael. (Jeremija 31:31—34; Galaatlastele 6:15, 16; Heebrealastele 12:22—24) See leping on jõustunud Jeesuse äravalatud vere läbi, see võtab rahva Jehoova nimele ja teeb neist võitud kristlastest Aabrahami „seemne” osa. (Galaatlastele 3:26—29; Apostlite teod 15:14) Uus leping jääb jõusse seni, kuni kõik vaimsed iisraellased on äratatud surematusse ellu taevas.
Pealegi need, kellel on tõesti taevane kutsumus, ei kahtle, et nad on ka taevase Kuningriigi lepingus. Jeesus viitas sellele lepingule iseenda ja oma järelkäijate vahel, kui ta ütles: „Teie olete need, kes minu juurde on jäänud minu katsetes; ja mina teen teiega lepingu, nii nagu minu Isa on teinud minuga lepingu, kuningriigi jaoks, et te võiksite süüa ja juua minu lauas minu kuningriigis ning istuda troonidel, mõistmaks kohut Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle.” (Luuka 22:28—30, NW) See leping pühitseti Jeesuse jüngritega nelipühil, 33. aastal m.a.j., kui neid võiti püha vaimuga. See jääb Kristuse ja tema kaaskuningate vahel igavesti kehtima. — Ilmutuse 22:5.
Need, kel on taevane kutsumus, suhtuvad positiivselt sellesse, et nad on uues lepingus ja lepingus Kuningriigi jaoks. Sellepärast võtavad nad kohaselt osa sümboolsest leivast ja veinist iga-aastasel Issanda Õhtusöömaaja mälestuspühal ehk Jeesus Kristuse surma Mälestusõhtul. Hapnemata leib sümboliseerib Jeesuse patuta inimihu ja vein tema täiuslikku verd, mis tema surmaga ära valati ja mille abil kehtestati uus leping. — 1. Korintlastele 11:23—26.
Kui Jehoova on istutanud sinusse taevase elu vaieldamatu lootuse, siis sa arvestad sellega. Sa väljendad seda lootust palvetes. See haarab sind ja sa ei saa seda endast eraldada. Sul on vaimsed püüdlused. Aga kui oled kahevahel ja ebakindel, siis sa kindlasti ei tohi võtta osa Issanda Mälestusõhtu sümbolitest.
Miks on ebaõigeid oletusi?
Mõningad võivad Mälestusõhtu sümbolitest ebaõigelt osa võtta, sest nad ei tunnusta tõeliselt seda, et võidmine „ei olene . . . sellest, kes tahab, ega sellest, kes jookseb, vaid Jumalast”. (Roomlastele 9:16) See ei ole isiku enda otustada, kas ta soovib, et teda võetaks uude lepingusse ja ta saaks taevase Kuningriigi kaaspärijaks Kristusega. See, mis loeb, on Jehoova valik. Vanaaja Iisraelis valis Jumal need, kes pidid teenima tema preestritena, ja ta hukkas Korahi, kes taotles jultunult preestriametit, mille Jumal oli andnud Aaroni perele. (2. Moosese 28:1; 4. Moosese 16:4—11, 31—35; 2. Ajaraamat 26:18; Heebrealastele 5:4, 5) Samuti ei meeldi Jehoovale see, kui keegi inimene esitab ennast ise sellena, keda on kutsutud olema taevaste kuningate ja preestrite hulgas, kuigi Jumal teda kutsunud ei ole. — Võrdle 1. Timoteosele 5:24, 25.
Keegi võib mingitest tõsistest probleemidest tekkiva tugeva emotsiooni tulemusel ekslikult arvata, et tal on taevane kutsumus. Abikaasa surm või mõni muu tragöödia võib põhjustada seda, et ta kaotab huvi maise elu vastu. Võib-olla väidab lähedane sõber, et ta on võitud, ja inimene hakkab endalegi sama soovima. Taolised tegurid võivad panna teda tundma, et elu taevas oleks temale kohane. Aga Jumal ei anna kellelegi laste vaimu sellisel viisil. Kui keegi soovib minna taevasse ebameeldivate olukordade või emotsionaalse kitsikuse pärast maises elus, võib see näidata tänutunde puudumist Jumala eesmärgi vastu maa suhtes.
Endised religioossed arusaamad võivad samuti mõjutada inimest tegema väärat järeldust, et tal on taevane kutsumus. Võib-olla ta oli kunagi seotud valereligiooniga, mis pakkus taevast elu kui ainsat lootust ustavaile. Järelikult on kristlasel vaja kaitsta ennast, et teda ei mõjutaks emotsioonid või endised väärarusaamad.
Hoolikas läbikatsumine on eluliselt tähtis
Paulus tõi esile väga tähtsa asja, kui ta kirjutas: „Kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatult, sellel on Issanda ihust ja verest süüd. Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast; sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta enesele ei anna aru sellest ihust.” (1. Korintlastele 11:27—29) Seepärast peaks ristitud kristlane, kes on viimastel aastatel hakanud mõtlema, et ta on saanud taevase kutsumuse, seda asja väga hoolikalt ja palvemeeles kaaluma.
See inimene võiks samuti endalt küsida: „Kas teised on mõjutanud mind omaks võtma taevase elu ideed?” See oleks ebaõige, sest Jumal ei ole mitte kedagi volitanud värbama teisi saama seda eesõigust. Kalduvus fantaseerida ei näita, et Jumal on kedagi võidnud; ka ei võia ta Kuningriigi pärijaid sel viisil, et laseks neil kuulda sellesisulise sõnumiga hääli.
Mõningad võiksid endilt küsida: „Kas ma tarvitasin enne kristlaseks saamist narkootikume? Kas ma kasutan ravimeid, mis mõjutavad tundeid? Kas mind on vaimsete või psüühiliste häirete pärast ravitud?” Mõned on öelnud, et nad alguses võitlesid mõtte vastu, et neil on taevane lootus. Teised on öelnud, et teatud ajal Jumal võttis neilt maise lootuse ja andis taevase. Aga selline teguviis on vastuolus Jumala käitumisega. Pealegi ei ole usk mitte kõikuv, vaid kindel. — Heebrealastele 11:6.
Inimene võiks endalt küsida ka nii: „Kas ma soovin silma paista? Kas ma taotlen positsiooni või autoriteeti praegu või nagu üks Kristusega ühendatud kuningatest ja preestritest?” Esimesel sajandil m.a.j., kui inimesi kutsuti üles peamiselt otsima sissepääsu taevasesse Kuningriiki, ei olnud mitte kõik võitud kristlased vastutavatel kohtadel juhtiva kogu liikmetena või koguduse vanematena või teenistusabilistena. Paljud olid naised ja neil ei olnud erilist autoriteeti; ka ei too vaimuga võidmine üleloomulikku arusaamist Jumala Sõnast, sest Paulus leidis olevat vajaliku mõningaid võituid juhendada ja neile nõu anda. (1. Korintlastele 3:1—3; Heebrealastele 5:11—14) Need, kellel on taevane kutsumus, ei vaata enestele kui silmapaistvatele isikutele ja nad ei tõmba tähelepanu sellele, et nad on võitud. Selle asemel ilmutavad nad tagasihoidlikkust, mida tuleks õigustatult oodata neilt, kel on „Kristuse meel”. (1. Korintlastele 2:16) Nad mõistavad ka, et Jumala õiglasi nõudeid peavad täitma kõik kristlased, olgu nende lootus taevane või maine.
Kui keegi väidab, et tal on taevane kutsumus, ei too see temale mingeid erilisi ilmutusi. Jumalal on ühenduskanal, mille kaudu ta annab oma maisele organisatsioonile vaimset toitu. (Matteuse 24:45—47) Seega ei peaks mitte keegi arvama, et võitud kristlasena on tal parem tarkus kui maise lootusega ’suurel rahvahulgal’. (Ilmutuse 7:9) Vaimuga võidmine ei ilmne oskuslikus tunnistustöös, pühakirjateemalistele küsimustele vastamises või piibellike kõnede esitamises, sest ka maise lootusega kristlased teevad neid asju väga hästi. Nagu võitud, elavad ka nemad eeskujulikku kristlikku elu. Selles suhtes oli Simsonil ja teistel enne Kristust elanud inimestel Jumala vaim ning nad olid täidetud innu ja arusaamisega. Aga mitte ühelgi sellest „suurest pilvest tunnistajatest” ei olnud taevast lootust. — Heebrealastele 11:32—38; 12:1; 2. Moosese 35:30, 31; Kohtumõistjate 14:6, 19; 15:14; 1. Saamuel 16:13; Hesekiel 2:2.
Pea meeles, kes teeb valiku
Kui kaasusklik küsib taevase lootuse kohta, siis määratud vanem või keegi teine vaimselt küps kristlane võib sellest temaga vestelda. Aga üks inimene ei saa teise eest otsustada ning Jehoova on see, kes jagab taevast lootust. See, kellel tõepoolest on taevane kutsumus, ei tarvitse kunagi kaaskristlastelt küsida, kas tal selline lootus on. Võitud on „uuesti sünnitatud mitte kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning püsiva sõna läbi”. (1. Peetruse 1:23) Oma vaimu ja Sõna läbi istutab Jumal „seemne”, mis teeb sellest inimesest taevase lootusega „uue loodu”. (2. Korintlastele 5:17) Jah, Jehoova teeb valiku.
Uute inimestega Piiblit uurides ei oleks siiski hea neile soovitada, et nad püüaksid otsustada, kas neil on taevane kutsumus. Aga mis juhtub siis, kui võitud kristlane osutub ustavusetuks ja on vaja asendamist? Sel juhul on mõistlik järeldada, et Jumal annab taevase lootuse kellelegi, kes on väga paljude aastate jooksul olnud meie taevase Isa ustavas teenistuses eeskujulik.
Tänapäeval ei ole Jumala sõnumi peamine rõhuasetus suunatud inimestele, kes saavad Kristuse taevase pruudi liikmeteks. Selle asemel „Vaim ja pruut ütlevad: ’Tule!’ ” See on kutse elule maises paradiisis. (Ilmutuse 22:1, 2, 17) Kui võitud on selles töös juhtivad, siis nad ilmutavad ’alandlikku meelt’ ja töötavad, et ’teha kindlaks oma kutsumus ja valik’. — Efeslastele 4:1—3; 2. Peetruse 1:5—11; NW.