„Te olete kalli hinnaga ostetud”
„Te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!” — 1. KORINTLASTELE 6:20.
1, 2. a) Mis avas „surmast väljapääsutee”? b) Mida oli tarvis teha, et Kristuse ohver oleks seaduslikult maksev, ja millega see oli ette tähendatud?
„MEIL on Jumal, kes päästab,” ütles laulik, „ja Jehoova Issand, kellel on surmast väljapääsutee!” (Laul 68:21) Selle tee avas Jeesus Kristuse ohver. Et see ohver oleks seaduslikult maksev, selleks pidi Kristus isiklikult ilmuma Jumala ette.
2 Seda tähendati ette lepituspäeval, kui ülempreester sisenes kõige pühamasse paika. (3. Moosese 16:12—15) Apostel Paulus kirjutas: „Aga Kristus, kui tema tuli . . . ülempreestrina, . . . ja ka mitte sikkude ega vasikate verega, vaid iseenese verega, läks ükskord sinna pühasse paika ning saavutas igavese lunastuse. Sest Kristus ei läinud kätega tehtud pühamusse kui tõelise püha paiga kujusse, vaid taevasse enesesse, et nüüd ilmuda Jumala palge ette meie eest.” — Heebrealastele 9:11, 12, 24.
Vere jõud
3. a) Kuidas Jehoova kummardajad veresse suhtuvad ja miks? b) Mis näitab, et verel on seaduslik jõud pattusid lepitada?
3 Missugune osa on Kristuse verel meie päästeks? Noa päevadest alates on tõelised kummardajad verd pühaks pidanud. (1. Moosese 9:4—6) Elutegevuses etendab veri tähtsat osa, sest Piibel ütleb, et „liha hing [või elu] on veres”. (3. Moosese 17:11) Moosese seadusega oli maksev nõue, et looma ohverdamise puhul pidi selle veri valatama välja Jehoova ette. Mõnikord pandi verd altari sarvedele. Ohvri lepitav jõud oli kindlasti selle veres. (3. Moosese 8:15; 9:9) „Peaaegu kõik puhastatakse verega käsuõpetuse järgi, ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas.” — Heebrealastele 9:22.
4. a) Millist eesmärki teenisid kitsendused, mis Jumal andis vere tarvitamise kohta? b) Mis oli tähendusrikas viisi juures, kuidas Jeesus surmati?
4 Ei ole siis ime, et Seaduse all oli igasugune vere väärtarvitamine surmaga karistatav! (3. Moosese 17:10) Meie kõik teame, et kui aine on haruldane või kui selle tarvitamine on rangelt piiratud, siis selle väärtus tõuseb. Jehoova poolt antud kitsendused selle tarvitamiseks kindlustasid, et vere peale ei vaadatud nagu sellele, millel on tavaline väärtus, vaid nagu kallihinnalisele, väärtuslikule. (Apostlite teod 15:29; Heebrealastele 10:29) See oli kooskõlas kõrge eesmärgiga, mida pidi teenima Kristuse veri. On kohane, et ta suri viisil, mis põhjustas tema vere äravalamise. Niisiis oli ilmne, et Kristus mitte üksnes ei ohverdanud oma inimkeha, vaid valas välja oma hinge, ohverdas oma elu täiusliku inimesena! (Jesaja 53:12) Kristus ei kaotanud seaduslikku õigust sellele elule ebatäiuslikkuse pärast, seetõttu oli tema äravalatud verel suur väärtus ja seda võis esitada Jehoovale inimkonna pattude lepitamiseks.
5. a) Mille võttis Kristus taevasse ja miks? b) Kuidas sai ilmsiks, et Jumal Kristuse ohvri vastu võttis?
5 Kristus ei võinud võtta oma sõnasõnalist verd taevasse. (1. Korintlastele 15:50) Pigem võttis ta selle, mida see veri sümboliseeris: oma ohverdatud täiusliku inimelu seadusliku väärtuse. Ta võis selle elu vormikohaselt esitada Jumala palge ette lunastuseks patuse inimkonna eest. Et Jehoova selle ohvri vastu võttis, sai ilmsiks nelipühil, aastal 33 m.a.j., kui püha vaim tuli 120 jüngri peale Jeruusalemmas. (Apostlite teod 2:1—4) Teiste sõnadega, Kristus omandas nüüd inimsoo ostu teel. (Galaatlastele 3:13; 4:5; 2. Peetruse 2:1) Järelikult lunastuse kasu võis voolata inimkonnale.
Esimesed lunastusest kasusaajad
6. Millised korraldused oli Jumal teinud Kristuse lunastuse kasu rakendamiseks?
6 Siiski see ei tähendanud, et inimkonnale saaks kohe antud füüsiline täiuslikkus, sest ilma inimese patusest olemusest jagu saamata ei oleks füüsiline täiuslikkus võimalik. (Roomlastele 7:18—24) Kuidas ja millal võidaks patust jagu saada? Jumal seadis esmalt 144000, et nad oleksid ’preestreiks meie Jumalale ja valitseksid kuningatena maa üle’ koos Jeesus Kristusega. (Ilmutuse 5:9, 10, NW; 7:4; 14:1—3) Nende kaudu rakendatakse lunastuse kasu järk-järgult inimkonnale tuhandeaastase perioodi kestel. — 1. Korintlastele 15:24—26; Ilmutuse 21:3, 4.
7. a) Mis on uus leping, kes on selles osalised ja millist eesmärki see teenib? b) Miks vajati surma, et teha uus leping võimalikuks, ja mis osa on Kristuse verel?
7 Selle ettevalmistamiseks on 144000 preester-kuningat „inimeste seast ära ostetud”. (Ilmutuse 14:4) See on teostatud „uue lepingu” abil. See leping on kokkulepe Jumal Jehoova ja vaimse Iisraeli vahel, et selle liikmed teeniksid kuningatena ja preestritena. (Jeremija 31:31—34; Galaatlastele 6:16; Heebrealastele 8:6—13; 1. Peetruse 2:9) Aga kuidas on leping Jumala ja ebatäiusliku inimese vahel võimalik? Paulus selgitab: „Sest seal, kus on olemas testament [„leping”, NW; Jumala ja ebatäiusliku inimese vahel], on hädavajalik, et tõendataks ka testamenditegija [„lepingutegija”, NW] surm. Sest testament [„leping”, NW] hakkab kehtima pärast surma; sest see ei ole kunagi jõus, niikaua kui testamenditegija [„lepingutegija”, NW] on elus.” — Heebrealastele 9:16, 17.
8, 9. Kuidas on lunastus seotud uue lepinguga?
8 Järelikult on lunastusohver aluseks uuele lepingule, mille Vahemees on Jeesus. Paulus kirjutas: „Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus, kes andis iseenese lunastushinnaks [„vastavaks lunastuseks”, NW] kõikide eest, et sellest antaks tunnistust parajail aegadel.” (1. Timoteosele 2:5, 6) Need sõnad käivad eriti 144000 kohta, kellega on sõlmitud uus leping.
9 Kui Jumal tegi lihaliku Iisraeliga lepingu, siis ei olnud see enne seaduslikult maksev, kui ohvrilooma veri oli valatud. (Heebrealastele 9:18—21) Samuti ei saanud uus leping enne maksvaks, kui Kristus oli valanud „uue lepingu vere”. (Matteuse 26:28; Luuka 22:20) Kristuse tegevusega nii Ülempreestrina kui ka „uue lepingu vahemehena” rakendab Jumal Jeesuse vere väärtust nende suhtes, keda tuuakse uude lepingusse, omistades neile seaduspäraselt inimliku õigluse. (Heebrealastele 9:15; Roomlastele 3:24; 8:1, 2) Siis võib Jumal võtta neid uude lepingusse taevaste preester-kuningatena! Nende Vahemehena ja Ülempreestrina aitab Jeesus neil Jumala ees puhta seisundi hoidmisel. — Heebrealastele 2:16; 1. Johannese 2:1, 2.
Maa peal olevate kogumine
10, 11. a) Kuidas laieneb lunastus peale võitud kristlaste ka teistele? b) Kes kuuluvad suurde rahvahulka ja milline seisund on neil Jumala ees?
10 Kas ainult võitud kristlased on need, kes kogevad lunastusega vabastamist ja nende pattude andeksandmist? Ei, Jumal lepitab endaga kõik teised, tehes rahu piinapostil valatud vere abil, nagu näitab Koloslastele 1:14, 20. See hõlmab neid, kes on taevas (144000), samuti neid, kes on maa peal. Viimatimainitud on need, kes ootavad maist elu, inimesed, kes naudivad täiuslikku elu Paradiisis maa peal. Eriti 1935. aastast peale on nende kogumiseks tehtud kooskõlastatud pingutusi. Ilmutuse 7:9—17 kirjeldab neid nagu „suurt hulka rahvast”, kes omistavad pääste Jumalale ja Tallele. Neil on veel tarvis üle elada „suur viletsus” ja olla ’juhitud elava vee allikaile’, sest Ilmutuse 20:5 näitab, et sellised saavad täielikult elavaiks, kui neil on täiuslik inimelu Kristuse Tuhandeaastase Valitsemise lõpuks. Need, kes täiuslikus inimlikus seisundis olles viimase katse ületavad, kuulutatakse õiglasteks igavese elu jaoks maa peal. — Ilmutuse 20:7, 8.
11 Sellele vaatamata on suur rahvahulk juba eelnevalt „oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres”. (Ilmutuse 7:14) Nende suhtes Kristus ei tegutse uue lepingu Vahemehena, kuid nad saavad sellest lepingust kasu Jumala Kuningriigi töö kaudu. Kuid Kristus tegutseb siiski nende kasuks Ülempreestrina, kelle kaudu Jehoova võib ja tegelikult rakendab lunastust sel määral, et neid kuulutatakse õiglasteks nagu Jumala sõpru. (Võrdle Jakoobuse 2:23.) Millenniumi kestel nad järk-järgult „päästetakse . . . kaduvuse orjusest [kuni nad lõpuks saavad] Jumala laste au vabadusse”. — Roomlastele 8:21.
12. Mis alusel tegeles Jumal ustavate meestega, kes elasid enne Kristust?
12 Mis puutub nende seisundisse Jumala ees, siis võib näida, et suure rahvahulga liikmed ei erine kummardajatest, kes elasid enne Kristust. Siiski, viimatimainitutega tegeldes pidas Jumal silmas tulevast lunastuse korraldust. (Roomlastele 3:25, 26) Nad nautisid endi pattude andeksandmist ainult ajutiselt. (Laul 32:1, 2) Loomohvrid ei olnud täielikuks vabastamiseks nende „patusest südametunnistusest”, vaid pigem ’pattude meeldetuletamiseks’. — Heebrealastele 10:1—3.
13. Millised on meie eelised, võrreldes Jumala sulastega, kes elasid enne Kristust?
13 Tänapäeval on tõeliste kristlastega teisiti. Nad kummardavad lunastuse alusel, mis on juba makstud! Oma Ülempreestri kaudu nad „lähenevad kõnejulgusega ärateenimata headuse troonile”. (Heebrealastele 4:14—16, NW) Olla Jumalaga lepitatud ei ole mingi eelseisev loodetud sündmus, vaid praegune reaalsus! (2. Korintlastele 5:20) Kui nad eksivad, võivad nad saada reaalse andeksandmise. (Efeslastele 1:7) Nad naudivad tõeliselt puhast südametunnistust. (Heebrealastele 9:9; 10:22; 1. Peetruse 3:21) Need õnnistused on eelmaitseks Jumala laste aulisest vabadusest, mida Jehoova sulased naudivad tulevikus!
Jumala tarkuse ja armastuse sügavus
14, 15. Kuidas lunastus Jehoova mõõtmatut tarkust ja samuti õiglust ja armastust esile tõstab?
14 Milline imepärane kink Jehoovalt on küll lunastus! See on kergesti arusaadav, kuid küllalt sügav äratama aukartust kõige suurema intellekti vastu. Meie ülevaade lunastuse toimest on olnud küllaltki pinnapealne. Kuid siiski me hüüame koos apostel Paulusega: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kui väljauurimatud on tema kohtumõistmised ja äraarvamatud tema teed!” (Roomlastele 11:33) Jehoova tarkus on näidatud selles, et ta oli võimeline nii päästma inimkonda kui ka mõistma õigeks oma suveräänsust. Lunastuse abil on nüüd „Jumala õigus . . . ilmutatud . . . Jumal on seadnud [Kristuse] lepitusvahendiks usu kaudu tema veres”. — Roomlastele 3:21—26.
15 Jumala vastu ei või suunata ühtki arvustust, et ta oli andestanud patud, mida olid teinud need kummardajad, kes elasid enne Kristust. Pealegi ei või ühtki arvustust Jehoova vastu teha selle pärast, et ta on kuulutanud võitud õiglased oma poegadeks või suure rahvahulga oma sõpradeks. (Roomlastele 8:33) Jumal on olnud oma tegudes, mis talle kalliks maksma läksid, täielikult seaduslik ehk õiglane, lükates täielikult ümber Saatana valeliku süüdistuse, et Jehoova on ebaõiglane valitseja! Jumala omakasupüüdmatu armastus oma loodud olevuste vastu on samuti kahtlemata tõestatud. — Roomlastele 5:8—11.
16. a) Kuidas on lunastus ette nähtud lahendama Jumala sulaste laitmatuse vaidlusküsimust? b) Kuidas annab lunastus meile aluse usuks saabuvasse uude õigluse maailma?
16 See viis, kuidas lunastus oli korraldatud, lahendas samuti vaidlusküsimused, mis puudutasid Jumala sulaste laitmatust. See oli saavutatud üksnes Jeesuse kuulekusega. (Õpetussõnad 27:11; Roomlastele 5:18, 19) Aga lisa sellele 144000 kristlase elutee, kes Saatana vastupanust hoolimata jäid surmani ustavaiks! (Ilmutuse 2:10) Lunastus teeb neile võimalikuks saada tasuks surematus — hävimatu elu! (1. Korintlastele 15:53; Heebrealastele 7:16) See teeb absurdseks Saatana väite, et Jumala sulased ei ole usaldusväärsed! Lunastus on meile andnud ka kindla aluse usuks Jumala tõotustesse. Me võime näha päästestruktuuri, mis on lunastusohvri abil „seaduslikult rajatud”. (Heebrealastele 8:6, NW) Uus õigluse maailm on niisiis garanteeritud! — Heebrealastele 6:16—19.
Ära seda eesmärki mineta
17. a) Kuidas mõningad näitavad, et nad on lunastuse eesmärgi minetanud? b) Mis võib meid ajendada moraalselt puhtaks jääma?
17 Lunastusest kasu saamiseks on tarvis omandada teadmisi, üles näidata usku ja Piibli normide järgi elada. (Johannese 3:16; 17:3) Aga neid, kes on valmis seda tegema, on suhteliselt vähe. (Matteuse 7:13, 14) Isegi tõeliste kristlaste hulgas on mõningaid, kes „Jumala ärateenimata headuse vastu võtavad ja selle eesmärgi minetavad”. (2. Korintlastele 6:1, NW) Näiteks aastate jooksul on tuhandeid seksuaalsete väärtegude pärast eemaldatud. Milline häbi, kui me arvestame seda, mida Jehoova ja Kristus meie heaks on teinud! Kas ei peaks lunastuse hindamine ajendama inimest, et ta ei ’unustaks ennast endistest pattudest puhastamast’? (2. Peetruse 1:9) Siis on kohane, et Paulus tuletab kristlastele meelde: „Te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!” (1. Korintlastele 6:20) Selle meelespidamine annab meile jõulise põhjenduse moraalselt puhtaks jääda! — 1. Peetruse 1:14—19.
18. Kuidas võib lunastus kristlasele, kes langeb tõsisesse pattu, siiski kasuks olla?
18 Kuidas on siis, kui inimene on juba langenud tõsisesse pattu? Ta peaks ära kasutama andeksandmise, mida võimaldab lunastus, võttes vastu armastavate ülevaatajate abi. (Jakoobuse 5:14, 15) Isegi siis, kui on tarvis ranget distsiplineerimist, ei peaks kahetsev kristlane sellisest karistusest väsima. (Heebrealastele 12:5) Meil on see imepärane piibellik kinnitus: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nii et ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.” — 1. Johannese 1:9.
19. Milline arvamus võib kristlasel kujuneda oma väärtegude suhtes, mis toimusid enne, kui ta tõde tundma õppis?
19 Mõnikord on kristlased minevikus toimunud väärtegude pärast liiga araks muutunud. „Enne tõe tundmaõppimist,” kirjutas üks araks muutunud vend, „mina ja mu naine olime saanud suguelundite herpese. Mõnikord tundsime endid ebapuhastena, otsekui me ei kõlbaks Jehoova puhtasse organisatsiooni.” Tõepoolest, isegi pärast kristlasteks saamist võivad mõningad minevikus tehtud vigade pärast teatud määral kannatada. (Galaatlastele 6:7) Siiski, kui keegi on juba kahetsenud, siis ei ole tal enam põhjust tunda end Jehoova silmis ebapuhtana. „Kristuse veri” on võimeline ’puhastama meie südametunnistuse surnud tegudest’. — Heebrealastele 9:14.
20. Kuidas võib usk lunastusse kristlase tarbetu süütunde alt vabastada?
20 Jah, usk lunastusse võib aidata meil vabaneda tarbetust süükoormast. Üks noor õde tunnistas: „Ma olin võidelnud ebapuhta masturbatsiooni harjumuse vastu rohkem kui 11 aastat. Ükskord ma oleksin peaaegu kogudusest lahkunud, tundes, et Jehoova ei tahaks kunagi, et nii vastik inimene rüvetaks tema kogudust.” Me peame siiski meeles pidama, et Jehoova on „hea ja andeksandja” nii kaua, kui me kohusetundlikult ebaõigluse vastu vaprasti võitleme ega sellele alla ei anna! — Laul 86:5.
21. Kuidas peaks lunastus mõjutama meie suhtumist neisse, kes meid solvavad?
21 Lunastus peaks puudutama ka seda, kuidas me teistega käitume. Näiteks, kuidas sa reageerid, kui kaaskristlane sind solvab? Kas sa oled lahkesti valmis kristlikult andestama? (Luuka 17:3, 4) Kas sa oled ’südamlik, valmis teistele andestama, nii nagu ka Jumal Kristuses sulle on andeks andnud’? (Efeslastele 4:32) Või kaldud sa oma pahameelt või salaviha kasvatama ja varjama? See kindlasti oleks lunastuse eesmärgi minetamine. — Matteuse 6:15.
22, 23. a) Milline mõju peaks lunastusel olema meie eesmärkidele ja eluviisile? b) Millise otsuse peaksid kõik kristlased lunastuse suhtes tegema?
22 Lõpuks peaks lunastuse hindamisel olema sügav mõju meie eesmärkidele ja eluviisile. Paulus ütles: „Teie olete kallilt ostetud, ärge saage inimeste orjaks!” (1. Korintlastele 7:23) Kas majanduslikud vajadused — kodu, töö, toit, riietus — on ikka veel sinu elu keskpunktiks? Või otsid sa esmalt Kuningriiki, lastes usul Jumala tõotusesse sinu eest hoolitseda? (Matteuse 6:25—33) Kas sa võiksid orjata oma tööandjat, jätmata vajalikul määral ruumi teokraatlikuks tegevuseks? Pea meeles, et Kristus ’andis iseenese meie eest, et meid . . . puhastada enesele pärisrahvaks, kes agar on tegema häid tegusid’. — Tiitusele 2:14; 2. Korintlastele 5:15.
23 „Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi” kõige suurema kingi — lunastuse eest! (Roomlastele 7:25) Ärgem kunagi minetagem lunastuse eesmärki, vaid laskem sellel olla oma elus reaalseks jõuks. Austagem alati Jumalat mõtete, sõnade ja tegudega, pidades tänulikult meeles, et me oleme kalli hinnaga ostetud.
Kordamisküsimused
◻ Miks verd pühaks peetakse ja kuidas Kristuse veri taevas Jehoovale esitati?
◻ Mis osa oli Kristuse verel uue lepingu kinnitamisel?
◻ Kuidas on lunastus kasuks võitutele ja suurele rahvahulgale?
◻ Kuidas me võime näidata, et me ei ole lunastuse eesmärki minetanud?
[Pilt lk 16]
Ohvri lepitav jõud on selle eluveres
[Pilt lk 17]
See, kes hindab Jumala andeksandmist, on valmis teistele andestama