Kuulutagu kõik Jehoova au
„Andke Jehoovale au ja võimus! Andke Jehoovale tema nime au.” (LAUL 96:7, 8)
1., 2. Mis annab Jehoovale au ja keda õhutatakse sedasama tegema?
TAAVET, Iisai poeg, kasvas üles Petlemma lähedal karjusena. Ilmselt silmitses ta tihti tohutut tähistaevast, kui ta üksildastel karjamaadel öövaikuses oma isa loomi valvas. Kahtlemata tulid Taavetile need pildid elavalt silme ette, kui ta Jumala püha vaimu inspiratsiooni all seadis ritta ja laulis kauneid sõnu, mis on nüüd Lauluraamatu 19. peatükis. Selles on järgmised read: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd! Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna” (Laul 19:2, 5).
2 Jehoova loodud aukartustäratavad taevad kuulutavad tema aulisust sõnatult ja hääletult päevast päeva, ööst öösse. Loodu ei lakka kunagi seda tegemast. Kui mõtleme selle peale, et niisugust vaikset tunnistust antakse „üle kogu ilmamaa” ja et kõik inimesed saavad seda näha, siis teeb see meid alandlikuks. Ent loodu vaiksest tunnistustööst ei piisa. Ustavaid inimesi õhutatakse kuuldavalt tunnistust andma. Üks tundmatu laulukirjutaja pöördus ustavate jumalateenijate poole järgmiste inspireeritud sõnadega: „Andke Jehoovale au ja võimus! Andke Jehoovale tema nime au” (Laul 96:7, 8). Need, kes on Jehoovaga lähedastes suhetes, vastavad rõõmuga sellele üleskutsele. Mida aga tähendab ’Jehoovale au anda’?
3. Miks inimesed ’Jumalale au annavad’?
3 Tarvis on midagi rohkemat kui vaid sõnu. Jesaja päevil austasid iisraellased Jumalat huultega, kuid suurem osa neist polnud siirad. Jehoova ütles Jesaja kaudu: „See rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult õpitud inimeste käsk” (Jesaja 29:13). Kõik selliste inimeste lausutud kiidusõnad olid mõttetud. Mõttekas kiitus peab tulema südamest, mis on täidetud armastusega Jehoova vastu, ning selle ajendiks peab olema tema ainulaadse au siiras tunnustamine. Ainuüksi Jehoova on Looja. Ta on Kõikvõimas ja kõige õiglasem isik, ta on ka armastuse võrdkuju. Jehoova on meie päästja ning õiglane valitseja, kellele peab alluma iga elusolend taevas ja maa peal (Ilmutuse 4:11; 19:1). Kui me seda kõike tõepoolest usume, siis austagem teda kogu südamest.
4. Milliseid juhendeid Jumala austamise kohta andis Jeesus ja kuidas me saame neid järgida?
4 Jeesus Kristus rääkis, kuidas Jumalat tuleb austada. Ta ütles: „Selles on minu Isa austatud, et te kannate palju vilja ja osutute minu jüngriteks” (Johannese 15:8). Kuidas me kanname palju vilja? Esiteks sel viisil, et osaleme kogu hingega „kuningriigi evangeeliumi” kuulutamises, ühinedes nii kõigi loodutega Jumala „nähtamatu olu” ’jutustamises’ (Matteuse 24:14; Roomlastele 1:20). Nõnda saame kõik kas otseselt või kaudselt aidata kaasa sellele, et inimestest saavad Kristuse jüngrid, kes kogunevad Jehoova Jumalat kiitvasse koori. Teiseks, me arendame vilja, mida püha vaim meis esile toob, ning püüame jäljendada Jehoova Jumala suurepäraseid omadusi (Galaatlastele 5:22, 23; Efeslastele 5:1; Koloslastele 3:10). Tulemuseks on see, et meie igapäevane elu toob Jumalale au.
„Üle kogu ilmamaa”
5. Selgita, kuidas rõhutab Paulus kristlaste kohustust austada Jumalat oma usuliste tõekspidamiste jagamisega.
5 Kirjas roomlastele rõhutab Paulus, et kristlastel on kohustus Jumalat austada, jagades oma usulisi tõekspidamisi teistega. Selle kirja peamine sõnum seisneb selles, et päästetakse ainult need, kes usuvad Jeesus Kristusesse. 10. peatükis näitab Paulus, et tolleaegsed sünnipärased juudid püüdsid õiget seisundit saavutada ikka veel Moosese Seadust järgides, kuigi ’käsu lõppsiht oli Kristus’. Seepärast ütleb Paulus: „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on tema surnuist üles äratanud, siis sa saad õndsaks!” Sellest ajast edasi ei pidanud olema „vahet juudi ja kreeklase vahel, sest üks ja sama on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad. Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse” (Roomlastele 10:4, 9–13).
6. Millele kohaldab Paulus Laulu 19:5?
6 Seejärel küsib Paulus loogiliselt: „Kuidas nad nüüd saavad appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Ja kuidas nad võivad uskuda temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata?” (Roomlastele 10:14). Iisraeli kohta ütleb ta: „Mitte kõik ei ole võtnud kuulda evangeeliumi sõna.” Miks Iisrael ei võtnud seda kuulda? Neil oli selleks võimalus, kuid neil puudus usk. Paulus näitab seda, kui ta tsiteerib Laulu 19:5 ja kohaldab selle kristlikule kuulutustööle, mitte ei räägi looduse vaiksest tunnistusest. Ta ütleb: „Üle kogu ilmamaa käib nende hääl ja maailma otsteni nende sõna!” (Roomlastele 10:16, 18). Tõepoolest, esimese sajandi kristlased kuulutasid head sõnumit päästest kõikjal, kiites Jumalat „üle kogu ilmamaa’’, nagu ka elutu loodu toob Jehoovale au. Kirjas koloslastele räägib Paulus samuti sellest, kui kaugele on hea sõnum levinud. Ta ütleb, et seda on kuulutatud „kõigele loodule taeva all” (Koloslastele 1:23).
Innukad tunnistajad
7. Milline kohustus on kristlastel vastavalt Jeesuse sõnadele?
7 Paulus kirjutas koloslastele ilmselt 27 aastat pärast Jeesus Kristuse surma. Kuidas oli kuulutustöö sellise suhteliselt lühikese ajaga jõudnud nii kaugele kui Kolossasse? Põhjus oli selles, et esimese sajandi kristlased olid innukad ja Jehoova õnnistas seda tööd. Jeesus oli ennustanud, et tema järelkäijatest saavad aktiivsed kuulutajad. Ta ütles: „Kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi” (Markuse 13:10). Sellele ennustusele lisas Jeesus käsu, mis on kirjas Matteuse evangeeliumi viimastes salmides: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud” (Matteuse 28:19, 20). Peagi pärast Jeesuse taevaminekut hakkasid tema järelkäijad seda ülesannet täitma.
8., 9. Kuidas kristlased Jeesuse käsule reageerisid, nagu on kirjas Apostlite tegude raamatus?
8 Kui nelipühal aastal 33 m.a.j oli püha vaim välja valatud, siis esimene asi, mida Jeesuse lojaalsed järgijad tegid, oli see, et nad hakkasid Jeruusalemma kogunenud rahvahulkadele „Jumala suuri asju” kuulutama. Nende kuulutustöö oli väga tõhus, sest „ligi kolm tuhat hinge” ristiti. Need jüngrid jätkasid Jumala avalikku ja innukat kiitmist ning tulemused olid head (Apostlite teod 2:4, 11, 41, 46, 47).
9 Kristlaste tegevus jäi varsti silma usujuhtidele. Neile ei meeldinud Peetruse ja Johannese otsekohesus ning nad käskisid apostlitel kuulutamise lõpetada. Apostlid vastasid: „Me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud.” Kui Peetrust ja Johannest oli ähvardatud, lasti nad vabaks. Nad läksid vendade juurde ja palvetasid koos vapralt Jehoova poole: „Anna oma sulastele kõige julgusega rääkida sinu sõna” (Apostlite teod 4:13, 20, 29).
10. Millist vastupanu hakati osutama ja kuidas tõelised kristlased sellele reageerisid?
10 Veidi hiljem sai selgeks, et see palve oli Jehoova tahtega kooskõlas. Kuigi apostlid arreteeriti, vabastas ingel nad ime läbi. See ingel ütles neile: „Minge, esinege ning rääkige rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!” (Apostlite teod 5:18–20). Kuna apostlid kuuletusid, kogesid nad edaspidigi Jehoova õnnistusi. „Nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest” (Apostlite teod 5:42). On selge, et tugev vastupanu ei suutnud kuidagi peatada Jeesuse järelkäijaid avalikult ’Jumalale au andmast’.
11. Kuidas suhtusid algkristlased kuulutustöösse?
11 Varsti arreteeriti Stefanos ja ta visati kividega surnuks. Tema mõrv pani alguse ägedale tagakiusamisele Jeruusalemmas ning kõiki jüngreid peale apostlite sunniti sealt lahkuma. Kas tagakiusamine tegi nad araks? Üldsegi mitte. Piibel ütleb: „Siis käisid hajaliolevad mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi sõna” (Apostlite teod 8:1, 4). Ikka ja jälle oli näha, kui innukalt nad Jumala au kuulutasid. Apostlite tegude 9. peatükis räägitakse, kuidas variser Saulus Tarsosest sai nägemuse Jeesusest ja jäi pimedaks, kui ta oli Damaskusesse minemas, et seal Jeesuse jüngreid taga kiusata. Damaskuses tegi Ananias ime läbi Sauluse taas nägijaks. Mida Saulus, kellest hiljem sai apostel Paulus, kõigepealt tegi? Ülestähenduses öeldakse: „[Ta] kuulutas varsti [„kohe”, P 1940] kogudusekodades Kristust, tunnistades, et seesama on Jumala Poeg” (Apostlite teod 9:20).
Kuulutustööd tegid kõik
12., 13. a) Mida tähelepanuväärset on öelnud ajaloolased algkristliku koguduse kohta? b) Kuidas Apostlite tegude raamat ja Pauluse sõnad ajaloolaste väiteid kinnitavad?
12 On teada tõsiasi, et kristlikus koguduses tegid kuulutustööd kõik koguduseliikmed. Philip Schaff ütleb tolle aja kristlaste kohta: „Iga kogudus oli misjoniühing ja iga kristlane oli misjonär.” („History of the Christian Church”.) William Samuel Williams nendib oma teoses: „On üldteada, et algkirikus kuulutasid evangeeliumi kõik kristlased, eriti need, kel oli karismaatiline anne [ehk vaimuandeid].” Ta lisab: „Jeesus Kristuse eesmärk ei olnud kunagi see, et kuulutustöö jääks teatavate koguduseliikmete eriliseks eesõiguseks.” („The Glorious Ministry of the Laity”.) Isegi Celsus, kes oli tolleaegne kristluse vaenlane, kirjutas: „Villatöölised, kingsepad, nahaparkijad – kõige harimatumad ja tavalisemad inimesed – olid innukad evangeeliumikuulutajad.”
13 Nende väidete paikapidavust tõendab ajalooline ülestähendus Apostlite tegude raamatus. Nelipühal aastal 33 m.a.j, pärast püha vaimu väljavalamist, kuulutasid avalikult Jumala suuri asju kõik jüngrid – nii mehed kui ka naised. Pärast tagakiusamist, mis järgnes Stefanose tapmisele, kuulutasid kõik hajutatud kristlased suurel territooriumil head sõnumit. Umbes 28 aastat hiljem kirjutas Paulus kõigile heebrea kristlastele, mitte ainult väiksele vaimulike rühmale: „Viigem siis nüüd tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime” (Heebrealastele 13:15). Paulus kirjeldas, kuidas ta ise kuulutustöösse suhtub, öeldes: „Kui ma armuõpetust kuulutan, ei ole mul sellest kiitlemist, sest mu kohus on seda teha. Ja häda mulle, kui ma armuõpetust ei kuuluta!” (1. Korintlastele 9:16). On selge, et kõik ustavad kristlased esimesel sajandil tundsid sedasama.
14. Kuidas on usk ja kuulutamine omavahel seotud?
14 Tõelised kristlased peavad tegema kuulutustööd, sest see on lahutamatult seotud usuga. Paulus ütles: „Südamega usutakse õiguseks, ent suuga tunnistatakse õndsuseks” (Roomlastele 10:10). Kas ainult teatav väike osa kogudusest – näiteks vaimulikkond – ilmutab usku ja on seepärast kohustatud kuulutama? Muidugi mitte! Kõik tõelised kristlased arendavad tugevat usku Issand Jeesus Kristusesse, mis ajendab neid oma tõekspidamisi avalikult kuulutama. Vastasel korral oleks nende usk surnud (Jakoobuse 2:26). Kuna kõik esimesel sajandil elanud ustavad kristlased näitasid oma usku sel viisil, kõlas Jehoova nimele võimas kiitushüüd.
15., 16. Too näiteid selle kohta, kuidas kuulutustöö probleemidest hoolimata edenes.
15 Esimesel sajandil õnnistas Jehoova oma rahvast kasvuga, hoolimata sellest, et nii koguduses kui ka väljaspool oli mõningaid probleeme. Näiteks Apostlite tegude raamatu 6. peatükk räägib erimeelsustest heebrea ja kreeka kristlaste vahel. Apostlid lahendasid selle probleemi ning seetõttu „Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai väga suureks Jeruusalemmas; ja suur hulk preestreid sai sõnakuulelikuks usule” (Apostlite teod 6:7).
16 Hiljem tekkisid poliitilised pinged Juuda kuninga Herodes Agrippa ning Tüürose ja Siidoni elanike vahel. Nende linnade elanikud meelitasid Herodest vaherahu tegema ning seepeale pidas Herodes neile kõne. Kokkutulnud rahvahulk hakkas karjuma: „See on Jumala, aga mitte inimese hääl!” Jehoova ingel lõi otsekohe Herodes Agrippat ja ta suri, sest „ta ei andnud au Jumalale” (Apostlite teod 12:20–23). Kuidas see võis küll kohutada neid, kes lootsid inimvalitsejate peale! (Laul 146:3, 4.) Ent kristlased tõid edasi au Jehoovale. Hoolimata poliitilisest ebastabiilsusest „Jumala sõna kasvas ja levis” (Apostlite teod 12:24).
Enne ja nüüd
17. Mida hakkas järjest rohkem inimesi esimesel sajandil tegema?
17 Tõepoolest, esimesel sajandil koosnes ülemaailmne kristlik kogudus innukatest ja aktiivsetest Jehoova Jumala kiitjatest. Kõik lojaalsed kristlased kuulutasid head sõnumit. Osa neist kohtas vastuvõtlikke inimesi, ning nagu Jeesus ütles, õpetasid nad neid pidama kõike, mida ta oli käskinud (Matteuse 28:19, 20). Selle tulemusena kogudus kasvas ning üha rohkem ja rohkem inimesi hakkas muistse kuninga Taaveti sarnaselt Jehoovat kiitma. Kõik nad ühinesid inspireeritud sõnadega: „Ma ülistan sind kõigest südamest, Issand, mu Jumal, ja austan su nime igavesti! Sest su heldus on suur minu vastu” (Laul 86:12, 13).
18. a) Mille poolest erinevad esimese sajandi kristlik kogudus ja tänapäevane ristiusu kirik? b) Mida käsitletakse järgmises artiklis?
18 Seda silmas pidades on mõtlemapanevad teoloogiaprofessor Allison A. Tritesi sõnad. Võrreldes tänapäevast ristiusu kirikut esimese sajandi kristlusega, ütles ta: „Kirikud laienevad tänapäeval peamiselt bioloogilise kasvu kaudu (kui uskliku pere lapsed võtavad omaks vanemate usu) või inimeste ühest kirikust teise ülemineku teel. Apostlite tegude raamatus räägitakse aga kasvust, mis toimus usule pöördumise kaudu, sest kirik oli alles oma töö alguses.” Kas see tähendab, et tõeline kristlus ei kasvagi enam sel viisil, nagu see Jeesuse sõnade kohaselt peaks kasvama? Kindlasti kasvab. Tänapäeval on tõelised kristlased Jehoova avalikus kiitmises täpselt sama innukad, nagu seda olid kristlased esimesel sajandil. Näeme seda järgmisest artiklist.
Kas oskad selgitada?
• Kuidas me Jumalat austame?
• Kuidas kohaldas Paulus kirjakohta Laul 19:5?
• Kuidas on usk ja kuulutamine omavahel seotud?
• Mille poolest oli esimese sajandi kristlik kogudus tähelepanuväärne?
[Pilt lk 8, 9]
Taevad annavad ühtesoodu tunnistust Jehoova aulisusest
[Allikaviide]
Courtesy of Anglo-Australian Observatory, photograph by David Malin
[Pildid lk 10]
Kuulutustöö ja palvetamine on omavahel tihedalt seotud