Ligimest on võimalik armastada
JEESUS KRISTUSE toodud piltlik näide samaarlasest näitas, mida ehtne ligimesearmastus tegelikult tähendab. (Luuka 10:25—37) Jeesus õpetas ka seda: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast.” — Matteuse 22:37—39.
Kas sa leiad nagu paljud teisedki inimesed, et on raske armastada oma ligimest, kes kuulub teise etnilisse rühma? Võib-olla on see nii sellepärast, et sa oled kuulnud diskrimineerimisest ja ebaõiglusest või oled seda isiklikult kogenud. Sind või sinu lähedasi sugulasi on ehk mõne teise rühma liikmete poolt isegi vägivaldselt koheldud.
Kuna Jeesus näitas, et üks Jumala käskudest on see, et me armastaksime oma ligimest, peab olema võimalik sellistest võimsatest tunnetest üle saada. Võtmeks on see, kui me suhtume inimestesse samamoodi, nagu Jumal ja Kristus seda teevad. Vaadelgem, milline on Jeesuse ja algkristlaste eeskuju selles suhtes.
Jeesuse hea eeskuju
Esimese sajandi juudid tundsid suurt vastumeelsust samaarlaste vastu, kes oli üks Juudamaa ja Galilea vahelisel maa-alal elav rahvas. Ühel juhtumil küsisid juutidest vastupanijad Jeesuse käest põlgusega: „Eks me ütle õigesti, et sina oled samaarlane ja et sul on kuri vaim?” (Johannese 8:48) Neil olid nii tugevad samaarlaste vastased tunded, et mõned juudid isegi needsid samaarlasi avalikult sünagoogides ja palvetasid iga päev, et samaarlastele ei antaks igavest elu.
Jeesus oli sellest sügavalt juurdunud vihkamisest teadlik, ja kahtlemata esitas ta just seetõttu piltliku näite samaarlasest, kes tõestas, et ta on tõeline ligimene, kui ta hoolitses röövlite poolt läbipekstud juudi mehe eest. Kuidas oleks Jeesus võinud vastata, kui üks juudi mees, kes oli Moosese seaduse vilunud tundja, esitas küsimuse: „Kes siis on mu ligimene?” (Luuka 10:29) Jeesus oleks võinud vastata otse ja öelda: „Sinu ligimeste hulka ei kuulu mitte ainult sinu kaasjuudid, vaid ka teised inimesed, isegi samaarlased.” Kuid sellega oleks juutidel olnud raske nõustuda. Niisiis jutustas ta piltliku näite juudist, kelle peale halastas samaarlane. Seega aitas Jeesus oma juudi kuulajaskonnal jõuda järeldusele, et tõeline ligimesearmastus laieneb ka mittejuutidele.
Jeesusel ei olnud samaarlaste vastaseid tundeid. Kui ta kord läbi Samaaria reisis, puhkas ta kaevu ääres, samal ajal kui ta jüngrid käisid lähedalasuvas linnas toitu hankimas. Kui üks Samaaria naine tuli vett ammutama, ütles Jeesus: „Anna mulle juua!” Kuna juudid ei teinud samaarlastega mingit tegemist, küsis naine: „Kuidas sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?” Siis andis Jeesus talle tunnistust ja tegi isegi avalikult teatavaks, et ta on Messias. Naine läks seepeale linna ja kutsus teisi, et nad tuleksid teda kuulama. Mis oli selle tulemus? „Palju samaarlasi sellest linnast uskus temasse.” Milline suurepärane tulemus selle tõttu, et Jeesust ei kammitsenud suhtumine, mis valitses temaaegseid juute! — Johannese 4:4—42.
Jumal ei ole erapoolik
Jumala eesmärk oli, et Jeesus kuulutaks peamiselt juutidele, „Iisraeli soo kadunud lammastele”. (Matteuse 15:24) Seetõttu olid tema esimesed järelkäijad juudi päritoluga. Kuid juba kolm aastat hiljem, pärast püha vaimu väljavalamist meie ajaarvamise 33. aasta nelipühil, tegi Jehoova selgeks oma soovi, et juutidest usklikud hakkaksid inimeste jüngriteks tegemise tööd läbi viima ka rahvaste ehk mittejuutide hulka kuulujate seas.
Juutide meelest oli juba see piisavalt raske, et samaarlast nagu iseennast armastada. Veelgi raskem oleks olnud armastada ümberlõikamata mittejuute, kellel oli juutidega veel vähem ühist kui samaarlastel. Teatmeteoses The International Standard Bible Encyclopaedia öeldakse selle kohta, kuidas juudid suhtusid mittejuutidesse: „Me leiame, et U[ue] T[estamendi] aegu valitses äärmine vastikustunne, põlastus ja vihkamine. Neid [mittejuute] peeti ebapuhasteks inimesteks, kellega vähimgi sõbralik läbikäimine oli seadusevastane. Nad olid Jumala ja Tema rahva vaenlased, kelle jaoks Jumala tundmine oli keelatud, juhul kui nad proselüütideks ei saanud, ja isegi siis ei tohtinud neid nagu muistsetelgi aegadel vendlusesse täielikult vastu võtta. Juutidel oli keelatud neile nõu anda, ja kui nad küsisid midagi Jumala asjade kohta, pidid nad saama neetuks.”
Sel ajal, kui paljud nendest vaadetest veel kinni pidasid, andis Jehoova apostel Peetrusele ühe nägemuse, milles talle öeldi, et ta ’ei arvaks enam keelatuks seda, mille Jumal on puhastanud’. Seejärel juhtis Jumal ta mittejuut Korneeliuse maja juurde. Peetrus andis Korneeliusele, tema perekonnale ja teistele mittejuutidele Kristuse kohta tunnistust. Peetrus ütles: „Tõepoolest, nüüd ma kogen, et Jumal ei ole erapoolik, vaid Talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes Teda kardab ja teeb õigust.” Kui Peetrus alles kuulutas, tuli uute usklike peale püha vaim ja seejärel nad ristiti ning neist said Kristuse esimesed mittejuutidest järelkäijad. — Apostlite teod, 10. peatükk, UT.
Juutidest järelkäijad tunnustasid sellist sündmuste arengut, sest nad mõistsid, et Jeesuse käsk ’teha jüngriteks inimesi kõikidest rahvastest’ ei piirdunud kõikides maades elavate juutidega, vaid see hõlmas ka mittejuute. (Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 11:18) Nad ületasid kõik mittejuutide vastased tunded, mis neil ehk olid, ja korraldasid innukalt kuulutamise hoogtöö, et inimesi rahvaste seas jüngriteks teha. Vähem kui 30 aastat hiljem võis öelda, et head sõnumit on kuulutatud „kõigele loodule taeva all”. — Koloslastele 1:23.
Selle kuulutustöö eesotsas seisis apostel Paulus, kes oli ise samuti juudi päritoluga kristlane. Enne Kristuse järelkäijaks saamist oli ta olnud variseride religioosse sekti innukas liige. Nad ei vaadanud ülevalt alla mitte ainult mittejuutidele, vaid ka oma rahvuse hulka kuuluvale lihtrahvale. (Luuka 18:11, 12) Kuid Paulus ei lasknud nendel vaadetel hoida end tagasi ilmutamast teiste vastu ligimesearmastust. Selle asemel sai temast „paganate [mittejuutide] apostel”, kes pühendas oma elu inimese jüngriteks tegemise tööle kõikides Vahemeremaades. — Roomlastele 11:13.
Paulust visati teenimise käigus kividega, peksti ja võeti vangi. (Apostlite teod 14:19; 16:22, 23) Kas panid sellised karmid kogemused teda kibestuma ja järeldama, et ta raiskab teatud rahvuste ja etniliste rühmade juures oma aega? Üldsegi mitte. Ta teadis, et paljude temaaegsete etniliste rühmade seas on ka ausa südamega inimesi.
Kui Paulus leidis mittejuute, kes soovisid, et neile Jumala teid õpetataks, hakkas ta neid armastama. Näiteks kirjutas ta tessalooniklastele: „Me oleme saanud leebeiks teie seas nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi; nõnda meie, teid ihaldades [„kuna meil oli teie vastu hell kiindumus”, NW], olime valmis teile andma mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinged, sest te olite meile armsaks saanud.” (1. Tessalooniklastele 2:7, 8) Need südamesttulevad sõnad näitavad, et Paulus armastas tõesti mittejuutidest tessalooniklasi ega lasknud millelgi rikkuda rõõmu, mis tulenes nende omavahelistest headest suhetest.
Ligimesearmastus praktikas
Nagu esimeselgi sajandil, arendavad tänapäeval need, kes liituvad kristliku kogudusega, ligimesearmastust kõikidesse etnilistesse rühmadesse kuuluvate inimeste vastu. Arendades endas samasugust suhtumist teistesse, nagu on Jumalal, ja jagades nendega head sõnumit Kuningriigist, on tõelised kristlased hakanud paremini mõistma inimesi, keda nad poleks muidu kunagi tundma õppinud. Nad tunnevad nende vastu isegi vennalikku armastust. (Johannese 13:34, 35) Seda võid kogeda ka sina.
Selline armastus on olemas Jehoova tunnistajate seas, kuigi neid leidub 229 maal ja nad esindavad „kõiki rahvahõime ja suguharusid ja rahvaid ja keeli”. (Ilmutuse 7:9) Nad on ülemaailmse vennaskonnana ühendatud Jehoova kummardamises, sest nad keelduvad osalemast etnilistes konfliktides ja rivaalitsemises ning nad hülgavad eelarvamused, mis röövivad inimestelt südamlikud suhted kaasinimestega.
Käi tunnistajatega läbi ja sa näed, kuidas igasuguse etnilise päritoluga inimesed täidavad Jumala tahet. Sa näed, kuidas ligimesearmastust praktikas rakendatakse, kui nad kuulutavad head sõnumit Jumala Kuningriigist. Ja tõepoolest, nende kogudustes leiad sa eest lahked ja siirad inimesed, kes näitavad oma eluga, et nad on tõesti õppinud oma ligimest armastama.
[Pilt lk 6]
Jehoova tunnistajate kogudustes leiad sa eest kõikidest rassidest pärit õnnelikud inimesed
[Pildi allikaviide lk 4]
Hea samaarlase saabumine öömajja/The Doré Bible Illustrations/Dover Publications, Inc.