Piibli seisukoht

Kas usk ja mõistuspärasus on ühitamatud?

„USK on mõistuspärasuse eitamine,” kirjutas briti filosoof Anthony Grayling. Tema sõnad peegeldavad lugematute kirjanike ja filosoofide arvamusi, kes on sajandeid väitnud, et usk ja mõistuspärasus on ühitamatud.

Mõningad usulised tõdemused on tõepoolest kõike muud kui mõistuspärased. Kuid mõtle järgnevale: hulgaliselt kaljukindlaks peetud teaduslikke tõekspidamisi on osutunud valeks. Kas see tähendab, et kõik teaduslikud tõekspidamised on valed või ei tugine mõistuspärasusele? Miks siis usulistesse tõdemustesse teistmoodi suhtuda? Tegelikult ei saa Piiblis kirjeldatud usk eksisteerida ilma teadmisteta, vaid põhineb kindlalt teadmistel ja veenvatel põhjenditel. Sellekohaseid tõendeid kaaludes pane tähele, kuidas tõeline usk ja mõistuspärasus on ühitatavad.

Usk, mis tugineb kindlalt mõistuspärasusele

Selleks et meie kummardamisviis oleks Jumalale meelepärane, tuleb meil vastavalt Piiblile ’pühas teenistuses kasutada oma mõtlemisvõimet’. Teisisõnu tuleb Jumalat teenida mõistuspäraselt (Roomlastele 12:1). Siit on näha, et Piiblis kirjeldatud usk ei ole pime ega irratsionaalne, nagu mõned arvavad. Samuti pole see kergeusklikkus. Usk on hoopis midagi, mille üle inimene on sügavalt juurelnud, nii et ta on hakanud usaldama Jumalat ja tema Sõna, mis samuti põhineb kindlalt mõistuspärasusel.

Et õigeid järeldusi teha, on loomulikult vaja täpset informatsiooni. Isegi kõige võimsamad arvutiprogrammid, mis põhinevad kindlatel loogikaprintsiipidel, annavad vastuseks väga kummalisi lahendeid, kui sisestada ebatäpset andmestikku. Samamoodi mõjutab sinu usku suurel määral see, mida sa kuuled ja kui usaldusväärseks osutub informatsioon, millega oma mõistust toidad. Piibel ütleb selle kohta: „Seega järgneb usk kuuldule” (Roomlastele 10:17).

Usule esitatav põhinõue on „tõe täpne tundmine” (1. Timoteosele 2:4). Piiblis on kirjas, et üksnes „tõde teeb ... vabaks” – vabaks eksiteele viivatest tõdemustest, olgu need siis teaduslikud või usulised (Johannese 8:32). Piibel hoiatab, et me ei „usuks igat sõna” (Õpetussõnad 14:15). Selle asemel peaksime „uurima kõigi asjade paikapidavust” ehk kontrollima kuuldud infot, enne kui sellesse usume (1. Tessalooniklastele 5:21). Miks on tähtis oma uskumusi läbi uurida ja praktikas kontrollida? Seepärast, et valel põhinev usk on üksnes eksiarvamus. Mõningad muistse Beroia linna üllameelsed inimesed andsid head eeskuju, kuidas omandada õiget usku. Kuigi need inimesed ihkasid uskuda seda, mida kristlikud misjonärid neile õpetasid, võtsid nad kätte ja ’uurisid hoolega iga päev pühakirjast, kas need asjad on nii’ (Apostlite teod 17:11).

Kuidas kasvatada usku Piiblisse

Mida aga teha, kui sa pole kindel Piibli usaldusväärsuses? Kuidas kasvatada usaldust sellesse, et Piibel on tõesti täpsete teadmiste allikas? Kuidas sa tavaliselt teist inimest usaldama hakkad? Kindlasti teda tundma õppides: jälgides mõnda aega, kuidas ta käitub ja milliseks tema tegemised osutuvad. Miks mitte teha sedasama Piibliga?a

Piibel defineerib tõelist usku järgmiselt: „Usk on kindlal alusel põhinev ootus loodetava suhtes, ilmselge tõendus tegelike asjade kohta, ehkki neid pole näha” (Heebrealastele 11:1). On täiesti selge, et tõelise usuga inimene pole kaugeltki naiivne – tema uskumused põhinevad kogu olemasoleva informatsiooni hoolikal uurimisel. Selline loogiline analüüs juhib ta veendumuseni, et on ka asju, mida pole võimalik füüsiliste silmadega näha, kuid mis siiski on tegelikud.

Mida aga teha, kui see, mida sa teada saad, paistab minevat vastuollu sinu sügavalt kinnistunud tõekspidamistega? Kas peaksid seda lihtsalt ignoreerima? Muidugi mitte. Võib vabalt tulla esile hetki, mil on ülimalt kohane kaaluda läbi kõigutamatud tõendid, mis paistavad minevat vastuollu sellega, mida sa tõeks pead. Nagu ütleb Piibel, tõotab Jumal tasustada siiraid tõeotsijaid tarkuse, taipamise ja mõtlemisvõimega (Õpetussõnad 2:1–12).

Piibli õpetustel rajanev usk on mõistuspärasusega ühitatav. Milline on sinu usk? Paljud on oma usulised tõekspidamised pärandina kaasa saanud ega ole nende põhjendatust eales tõsiselt kaalunud. Ent pole sugugi lugupidamatu uurida oma uskumusi, et teha endale selgeks, kas meie mõtteviis on kooskõlas Jumala Sõnaga (Roomlastele 12:2). Piibel manitseb meid „kontrollima ... [inspireeritud] sõnumeid, et näha, kas need lähtuvad Jumalast” (1. Johannese 4:1). Kui sa nii toimid, oskad sa ka juhul, kui sinu uskumused kahtluse alla seatakse, ’kaitsta oma lootust igaühe ees, kes nõuab sult selle kohta selgitust’ (1. Peetruse 3:15).

[Allmärkus]

KAS SA OLED MÕELNUD?

● Kas Piibel taunib mõtlemisvõime kasutamist? (Roomlastele 12:1, 2)

● Mille tundmine on tähtis, et omandada õige usk? (1. Timoteosele 2:4)

● Mida me võime õppida sellest, kuidas Piibel defineerib usku? (Heebrealastele 11:1)

[Väljavõte lk 29]

Jumal annab siirastele tõeotsijatele tasu