Kui kaugele võib kristlane ennast kaitstes minna?

„MILLEKS elada hirmu all? Õpi end kaitsma ja ründaja käest pakku pääsema. Demonstreeritakse üksikasjalikult lihtsaid ja efektiivseid kaitsevõtteid. Sellest õpetlikust videost võib sõltuda, kas sa jääd ellu või satud kurva statistika hulka.” (Ühe enesekaitsevideo reklaam.)

Pole vajadust selgitada, miks taolisel videol on praegusel ajal suur läbimüük. „Anname kolki, kolki, kolki,” mõmisevad USA Pennsylvania osariigi Philadelphia linna tänavatel luusivad noortekambad, otsides järgmisi ohvreid, keda paljaks röövida. „Hirm kuritegevuse ees on haaranud tervet linna,” teatab ajakiri „Time” Rio de Janeiro kohta. Hongkongis esineb relvastatud rööve ja tulistamisi sellistes paikkondades, kus vägivaldne kuritegevus oli varem peaaegu tundmatu.

Samalaadseid teateid võib kuulda kogu maailmast. Mis on selle tagajärg? „Linnaelanikud kaaluvad, kas vastutulistamine on riski väärt,” ütleb „Newsweek”. Kristlased pole nende „raskete aegade” eest kaitstud, aga kas tõesti peaks vastutulistamisest sõltuma see, „kas sa jääd ellu või satud kurva statistika hulka”? (2. Timoteosele 3:1.)

Kas vastata vägivallale vägivallaga?

Nii mõnigi võib mõelda: „Kui ma olen relvastatud, olen väljaspool ohtu. See võimaldab mul tabada ründajat enne, kui ta mind tabab. Vähemalt ajab see talle hirmu nahka!” Nii lihtne see aga pole.

USA Georgia osariigi Atlanta linna avaliku julgeoleku nõunik George Napper ütleb: „Tulirelva omamine tähendab valmisolekut leppida tagajärgedega, mis tulenevad teise inimese tapmisest.” Kas kristlane on valmis elama sedasorti tagajärgedega, mis võivad tõenäoliselt hõlmata ka veresüüd? (Võrdle 4. Moosese 35:11, 12.)

Lisaks käsib Jumala Sõna ’taguda oma mõõgad sahkadeks’ ning ’otsida rahu ja nõuda seda taga’ (Miika 4:3; 1. Peetruse 3:11). Kuidas saaksid kristlased otsida kaitset tulirelvadest ja samal ajal elada kooskõlas Piibli nõuetega? Nii või teisiti on üsna tõenäoline, et ründaja on relva haaramisel kärmem kui tema ohver.

Jeesus ei nõustunud relvastatud vastuhakuga. Tõsi küll, ta käskis apostlitel võtta kaasa kaks mõõka Ketsemani aeda, kus teda pidi arreteeritama. Miks ta aga seda tegi? See näitas võimsalt, et isegi kui Jeesuse järelkäijal on relv, ei tohi ta seda inimese vastu kasutada. Väärib tähelepanu, et kuna Peetrusel oli relv käepärast, oli ta kärme seda ka kasutama. Jeesus sõitles teda selle järelemõtlematu teo pärast kõvasti, öeldes: „Kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:36, 47–56; Luuka 22:36–38, 49–51).

„See kõik kehtib tulirelvade kohta,” võib keegi öelda. „Aga kuidas on lood siis, kui õpin enesekaitseks võitluskunste, näiteks juudot, karated ja kendot?” Küsi endalt, kas niisuguse väljaõppe eesmärgiks pole mitte võidelda ja teistele viga teha? Kas pole nii, et see väljaõpe tähendab tegelikult enda relvastamist surmatoova relvaga? (1. Timoteosele 3:3.) Isegi treeningul on saadud tõsiseid või surmavaid vigastusi.

Roomlastele 12:17–19 annab selle kohta tarka nõu: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga ... Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega. Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand.”” Kreekakeelne sõna ka·kosʹ, mida Paulus kasutab „kurja” kohta, võib tähendada ka „hävitav, kahjustav”. Seega peaksid kristlased hoiduma igasugusest plaanist teisele inimesele kättemaksuhimus viga või kahju teha.

Selle asemel, et ägedalt oma viha väljendada, loodab kristlane täielikult Jumalale, kes ütleb oma rahva kohta: „Kes puudutab teid, see puudutab [minu] silmatera.” Sellega on kooskõlas Jumala tõotus, et ta omal ajal „hävitab kõik õelad” (Sakarja 2:12; Laul 145:20).

Kas aeg vastu hakata?

„Mina küll oma raha vabatahtlikult ära ei anna!” võib keegi uljalt öelda. USA Riikliku Kuritegevuspreventsiooni Instituudi õppejuht Dick Mellard hoiatab: „Vastuhakkamine on juba inimloomuses, aga vales olukorras võib taoline käitumine elu maksta.” Paljud tänavaröövlid on ohtlikult relvastatud ning pinges ja närvilised. Kaotatud raha võib tagasi teenida, aga kuidas on kaotatud eluga? Kas ikka tasub riskida?

George Napper annab sellist nõu: „Ilmselt on parim kaitsta end nii, et riskite oma vara, mitte eluga. Enamik röövleid ja sissemurdjaid on tulnud vargile, mitte tapma.” Olukorras, kus inimest tänaval lihtsalt kõnetatakse või nõutakse tema raha, kehtib selge reegel: „Issanda sulane ärgu tülitsegu” (2. Timoteosele 2:24).a

See ei ole patsifism, vastuhakust keeldumine mistahes olukorras. Tekstis 2. Moosese 22:1, 2 kirjeldatakse olukorda, kui päevasel ajal kellegi koju sisenenud varas lüüakse surnuks. Sellist kaitseabinõu peeti samaväärseks mõrvaga, sest varga isiku oleks võinud kindlaks teha ja kohtu alla anda. Aga öisel ajal oleks majaomanikul raske sissetungijat näha ja tema kavatsusi kindlaks teha. Seepärast peeti seda süütuks, kes tappis sissetungija pimedas.

Piibel ei toeta niisiis tormakat enesekaitset. Samas ei toeta Piibel ka patsifismi, vaid näitab, et on olukordi, kus ennast tuleb kaitsta. Kristlased võivad tõrjuda agressiivseid füüsilisi rünnakuid, mis on suunatud nende endi, nende pere või teiste vastu, kes tõepoolest kaitset vajavad.b Aga nad ei ole rünnaku algatajad ja nad ei osuta oma vara kaitsmiseks füüsilist vastupanu. Nad ei kanna taolise rünnaku kartuses relvi, vaid püüavad ’pidada rahu’ (2. Korintlastele 13:11).

[Allmärkused]