11. Millist nõu andis Paulus kristlastele nende suhtumises ilmalikesse valitsejatesse?

¹¹ See oli kooskõlas ka sellega, mida ütles Rooma kristlastele apostel Paulus veidi rohkem kui 20 aastat pärast Kristuse surma: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele [„kõrgematele võimudele”, NW]” (Roomlastele 13:1). Umbes kümme aastat hiljem, veidi aega enne seda, kui Paulus teistkordselt vangistati ja seejärel Roomas hukati, kirjutas ta Tiitusele: „Tuleta neile [Kreeta kristlastele] meelde, et nad alistuksid valitsejaile ja ülemaile, oleksid sõnakuulelikud, valmis igaks heaks teoks, ei laimaks kedagi, ei oleks riiakad, vaid leebed, osutades kõike tasadust kõigi inimeste vastu” (Tiitusele 3:1, 2).

Järjest selgem arusaam „valitsemas olevaist ülemustest”

12. a) Millist kristlase hoiakut valitsusvõimude suhtes pidas kohaseks Charles Taze Russell? b) Millistele erinevatele seisukohtadele seoses relvajõududes teenimisega asusid võitud kristlased Esimese maailmasõja ajal?

¹² Juba aastal 1886 kirjutas Charles Taze Russell oma raamatus Jumalik aegade kava: „Jeesus ja apostlid .. ei ole .. maisetele võimukandjatele mingil viisil vastu astunud. [—] Nad õpetasid, kirik pidavat seadustele sõnakuulelik olema, ja neid oma ameti tõttu austama, .. nad pidid oma määratud maksud maksma ja, väljaarvatud kus nad Jumala seadustega vastuolus seisavad (Ap. teg. 4:19; 5:29), olevatele seadustele mitte vastu panna. (Rooma 13:1—7; Matt. 22:21) Jeesus, apostlid ja esimene kirik olid seadusele alla heidetud, ehk küll nemad selle ilma valitsustest kaugele hoidusid ja miskit osa sellest ei võtnud.” Selles raamatus näidatakse täpselt ära, et apostel Pauluse mainitud „valitsemas olevad ülemused” on inimeste valitsusvõimud (Roomlastele 13:1). Aastal 1904 teatati raamatus „Uus loomine” (The New Creation), et tõelised kristlased „peaksid kuuluma praegusel ajal kõige seaduskuulekamate inimeste hulka — nad ei tohiks olla kihutustöö tegijad, riiuhimulised, vigadeotsijad”. Mõnede arvates tähendas see täielikku allumist valitsusvõimudele, koguni teenistust relvajõududes Esimese maailmasõja ajal. Kuid teiste meelest oli see vastuolus Jeesuse ütlusega: „Kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:52). Ilmselt oli tarvis selgemat arusaama kristlase allumise kohta valitsemas olevatele ülemustele.

13. Milline muudatus arusaamas selle kohta, kes on kõrgemad võimud, esitati aastal 1929, ja kuidas osutus see kasulikuks?

¹³ Aastal 1929, ajal, mil paljude valitsuste seadused hakkasid keelama seda, mida Jumal käsib, või nõudma seda, mida Jumala seadused keelavad, oldi arvamusel, et kõrgemad võimud peavad olema Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus.b Selline arusaam oli Jehoova sulastel kriitilisel ajal enne Teist maailmasõda ja selle ajal ning edasi külma sõja ajal, mida iseloomustasid terroritasakaal ja sõjaline valmisolek. Tagasi vaadates tuleb nentida, et kuna selline vaade asjadele ülistas Jehoova ja tema Kristuse ülemvõimu, oli Jumala rahval sel raskel ajajärgul kergem säilitada kompromissitult erapooletut hoiakut.

Suhteline allumine

14. Kuidas valgustati aastal 1962 põhjalikumalt teksti Roomlastele 13:1, 2 ja teisi sellega seotud kirjakohti?

¹⁴ Aastal 1961 valmis „Pühakirja uue maailma tõlge” (New World Translation of the Holy Scriptures). Selle valmistamise käigus oli tarvis põhjalikult uurida Pühakirja teksti keelt. Tänu nii Roomlastele 13. peatükis kui ka tekstides Tiitusele 3:1, 2 ja 1. Peetruse 2:13, 17 kasutatud sõnade täpsele tõlkele selgus, et väljend „valitsemas olevad ülemused” ei viita mitte Kõrgeimale Autoriteedile Jehoovale ja tema Pojale Jeesusele, vaid inimeste valitsusvõimudele. Vahitornis avaldati 1962. aasta lõpus artiklid, mis jagasid Roomlastele 13. peatüki kohta täpset selgitust ning andsid ka selgema vaate kui see, mida oli peetud õigeks Charles T. Russelli ajal. Need artiklid näitasid, et kristlane ei saa alluda neile võimudele täielikult. Allumine peab olema suhteline, määratletud sellega, et Jumala sulased ei tohi seeläbi minna Jumala seadustega vastuollu. Hilisemad Vahitorni artiklid on seda tähtsat mõtet rõhutanud.c

15., 16. a) Kuidas aitas uus arusaam Roomlastele 13. peatükist saavutada paremat tasakaalu? b) Millised küsimused ootavad vastust?

¹⁵ See Roomlastele 13. peatüki õige mõistmise võti on võimaldanud Jehoova rahval hoida tasakaalus kohast lugupidamist poliitiliste võimude vastu ja kompromissitut hoiakut Pühakirja tähtsate põhimõtete suhtes (Laul 97:11; Jeremija 3:15). See on lasknud neil vaadata õigesti oma suhetele Jumala ja riigiga. See on taganud selle, et kuigi nad annavad keisrile, mis kuulub keisrile, ei ole nad hooletud andma Jumalale, mis kuulub Jumalale.

On huvitav, et professor F. F. Bruce kirjutab oma kommentaaris Roomlastele 13. peatüki kohta: „Vahetust kontekstist, nagu ka apostellike kirjutiste kontekstist üldse, selgub, et riigil on õigus nõuda kuulekust ainult nende eesmärkide piires, milleks Jumal ta on seadnud — mis eriti tähtis, riigile mitte ainult ei või, vaid ka peab seisma vastu, kui ta nõuab truudust, mis kuulub ainuüksi Jumalale.”