Jumal ja keiser

„Siis andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (LUUKA 20:25)

 1. a) Milline kõrge positsioon on Jehooval? b) Mida sellist me võlgneme Jehoovale, mida me eales ei saa anda keisrile?

POLE kahtlustki, et kui Jeesus Kristus selle juhise andis, oli tal mõttes see, et Jumala nõudmised oma sulastele peavad olema tähtsamal kohal millest tahes, mida keiser või riik võiks neilt nõuda. Jeesus teadis paremini kui keegi teine, kui hästi peab paika lauliku palve Jehoovale: „Sinu riik on kõigi ajastute riik ja sinu valitsus [suveräänsus]a kestab igast rahvapõlvest teise!” (Laul 145:13). Kui Kurat pakkus Jeesusele mõjuvõimu kõigi asustatud maa kuningriikide üle, vastas Jeesus: „Kirjutatud on: sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!” (Luuka 4:5—8). Mitte kunagi ei võiks kummardada „keisrit”, olgu keiser Rooma imperaator, mõni teine inimvalitseja või riik ise.

 2. a) Milline on Saatana positsioon selle maailma suhtes? b) Kelle loal on Saatanal see positsioon?

² Jeesus ei eitanud seda, et Saatana võimuses on maailma kuningriike jagada. Hiljem nimetas ta Saatanat „selle maailma valitsejaks” (Johannese 12:31; 16:11; NW). Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul kirjutas apostel Johannes: „Me teame, et oleme Jumalast ja kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19). See ei tähenda, nagu oleks Jehoova loobunud oma suveräänsusest maa üle. Tuleta meelde, et Saatan teatas Jeesusele poliitiliste kuningriikide üle valitsusvõimu pakkudes: „Ma annan sulle meelevalla .., sest see on antud minule” (Luuka 4:6). Vaid Jumala loal on Saatanal mõjuvõim selle maailma kuningriikide üle.

 3. a) Milline positsioon on riikide valitsustel Jehoova ees? b) Miks me võime öelda, et allumine selle maailma valitsustele ei tähenda seda, et me allume Saatanale, selle maailma jumalale?

³ Samuti on riigil mõjuvõim vaid seetõttu, et Jumal kui Suveräänne Valitseja lubab tal seda rakendada (Johannese 19:11). Seega võib „olemas olevate võimude” kohta öelda, et nad „on oma suhtelistel positsioonidel Jumala poolt seatuina”. Võrreldes Jehoova ülimalt suveräänse mõjuvõimuga, on neil kaugelt vähem mõjuvõimu. Kuid nad on „Jumala teener”, „Jumala avalikud sulased” selles mõttes, et nad osutavad vajalikke teenuseid, hoolitsevad avaliku korra eest ja karistavad kurjategijaid (Roomlastele 13:1, 4, 6, NW). Niisiis peavad kristlased mõistma, et kuigi Saatan on selle maailma ehk süsteemi nähtamatu valitseja, ei allu nad sellega veel temale, kui tunnustavad oma suhtelist alluvust riigile. Nad kuuletuvad Jumalale. Praegu, aastal 1996, on poliitiline riik ikka veel osa „Jumala korrast”, ajutisest korrast, millel Jumal lubab eksisteerida, ja Jumala maised sulased peaksid riiki sellisena ka tunnustama (Roomlastele 13:2).

Jehoova sulased ja riik vanal ajal

 4. Miks lubas Jehoova Joosepil saada väljapaistvaks tegelaseks Egiptuse valitsuses?

⁴ Eelkristlikul ajastul lubas Jehoova mõningail oma sulastel olla riigivalitsuses väljapaistval positsioonil. Näiteks 18. sajandil enne meie ajaarvamist sai Joosep Egiptuse peaministriks, kes seisis vaid võimulolevast vaaraost alamal (1. Moosese 41:39—43). Sellele järgnenud sündmused näitasid, et Jehoova korraldas asjad nõnda, et Joosepi vahendusel sai jääda alles ’Aabrahami sugu’, tema järeltulijad, et täituksid Jumala eesmärgid. Muidugi ei tohiks unustada, et Joosep oli müüdud Egiptusesse orjaks ning ta elas ajal, mil Jumala sulastel ei olnud ei Moosese seadust ega „Kristuse käsku” (1. Moosese 15:5—7; 50:19—21; Galaatlastele 6:2).

 5. Miks kästi juudi pagulastel ’otsida Babüloni rahu’?

⁵ Sajandeid hiljem inspireeris Jehoova oma ustavat prohvetit Jeremijat ütlema juudi pagulastele, et nad Babülonis vangis olles alluksid valitsejatele ja koguni palvetaksid selle linna rahu eest. Jeremija kirjutas neile oma kirjas: „Nõnda ütleb vägede Jehoova, Iisraeli Jumal, kõigile vangidele .. ’Nõudke seda, mis tuleb heaks linnale [„otsige selle linna rahu”, NW], kuhu ma olen lasknud teid vangi viia, ja paluge selle eest Jehoovat; sest kui temal on rahu, siis on teil rahu’ ” (Jeremija 29:4, 7, Suur Piibel) Jehoova rahval on kõigil aegadel põhjust ’otsida rahu’ endale ja riigile, kus ta elab, et ta saaks vabalt Jehoovat kummardada (1. Peetruse 3:11).

 6. Mil kombel keeldusid Taaniel ja tema kolm kaaslast Jehoova Seaduse suhtes kompromissi tegemast, kuigi neil oli valitsuses kõrge positsioon?

⁶ Taaniel ja veel kolm ustavat juuti, kellele Babüloonia vangipõlve ajal kui vangidele oli saanud osaks orjapõli Babülonis, said riigi poolt väljaõppe ning neist said Babüloonias kõrgel ametiastmel riigiteenistujad (Taaniel 1:3—7; 2:48, 49). Kuid juba väljaõpet saades võtsid nad kindla seisukoha toitumistavade suhtes, mida järgides nad oleksid rikkunud Seadust, mille nende Jumal Jehoova oli Moosese kaudu andnud. Selle eest neid õnnistati (Taaniel 1:8—17). Kui kuningas Nebukadnetsar püstitas riiki sümboliseeriva kuju, olid Taanieli kolm heebrealasest kaaslast koos teiste riigiametnikega ilmselt kohustatud vastavast kombetalitusest osa võtma. Kuid sellele vaatamata nad keeldusid ’heitmast maha ja kummardamast’ riiki sümboliseerivat ebajumalat. Jälle andis Jehoova neile laitmatuse eest tasu (Taaniel 3:1—6, 13—28). Samuti tänapäeval peavad Jehoova tunnistajad riigis, kus nad elavad, lipust lugu, kuid nad ei soorita selle ees kummardusakti (2. Moosese 20:4, 5; 1. Johannese 5:21).

 7. a) Millise suurepärase seisukoha võttis Taaniel, kuigi tal oli Babüloni valitsusstruktuuris kõrge positsioon? b) Millised muudatused toimusid kristlikul ajastul?

⁷ Pärast Uus-Babüloonia dünastia langust anti seda asendava Meeda-Pärsia uue valitsusvõimu all Taanielile Babülonis kõrge riigiamet (Taaniel 5:30; 6:1—4). Kuid ta ei lubanud endale seda, et ta oma kõrge ametiposti tõttu laitmatuse suhtes kompromissi teeks. Kui riigi seadus nõudis, et ta kummardaks Jehoova asemel kuningas Dareiost, ta keeldus. Selle eest visati ta lõvide ette, kuid Jehoova vabastas ta (Taaniel 6:5—25). Muidugi mõista toimus see eelkristlikul ajastul. Kui oli juba rajatud kristlik kogudus, olid Jumala sulased ’Kristuse käsu’ all. Selle põhjal, kuidas Jehoova oma rahvaga tegelema hakkas, tuli paljudele juudi süsteemi ajal lubatud asjadele vaadata teistmoodi (1. Korintlastele 9:21; Matteuse 5:31, 32; 19:3—9).

Jeesuse suhtumine riiki

 8. Milline vahejuhtum näitab, et Jeesus oli täis otsustavust mitte sekkuda poliitikasse?

⁸ Kui Jeesus Kristus oli maa peal, seadis ta oma järelkäijatele kõrgemad mõõdupuud ning keeldus täielikult sekkumast poliitilistesse või sõjalistesse küsimustesse. Pärast seda kui Jeesus oli imeväel toitnud mitut tuhandet inimest mõne leiva ja paari kalakesega, tahtsid juudid teda vägisi poliitiliseks kuningaks teha. Kuid Jeesus pääses neist, taandudes kiiresti mägedesse (Johannese 6:5—15). Uut Testamenti käsitlev teatmeteos The New International Commentary on the New Testament märgib seoses selle vahejuhtumiga: „Sel perioodil oli juutidel tuliseid natsionalistlikke ihalusi, ning kahtlemata arvasid paljud imeteo pealtnägijad, et seesinane ongi Jumala lähetatud juht, just see, kes viib nad roomlaste vastu. Nii nad otsustasidki teha ta kuningaks.” Teoses lisatakse, et Jeesus „lükkas otsustavalt tagasi” pakkumise hakata poliitiliseks juhiks. Kristus ei toetanud mitte mingil moel mitte ühtegi juutide vastuhakku Rooma ülemvõimule. Küll aga ennustas ta, millised on peale tema surma asetleidva mässu tagajärjed: Jeruusalemma elanikke tabavad enneolematud hädad ja linn hävitatakse (Luuka 21:20—24).

 9. a) Kuidas kirjeldas Jeesus oma Kuningriigi suhteid selle maailmaga? b) Milliseid juhtnööre andis Jeesus oma järelkäijatele seoses nende suhtumisega selle maailma valitsustesse?

⁹ Vahetult enne oma surma ütles Jeesus Rooma keisri eriesindajale Judeas: „Minu riik ei ole sellest maailmast [„selle maailma osa”, NW]; oleks mu riik sellest maailmast [„selle maailma osa”, NW], küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!” (Johannese 18:36). Kuni Kristuse Kuningriik pole teinud lõppu poliitiliste valitsejate võimulolekule, järgivad Kristuse õpilased tema eeskuju. Olles küll riigivõimudele kuulekad, ei sekku nad nende poliitilistesse ettevõtmistesse (Taaniel 2:44; Matteuse 4:8—10). Jeesus jättis oma jüngritele juhtnöörid: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Matteuse 22:21). Varem oli Jeesus oma mäejutluses öelnud: „Kes [„võimulolijatest”, NW] sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks” (Matteuse 5:41). Selle jutluse kaastekstis illustreeris Jeesus põhimõtet olla valmis alluma seadusnõuetele, puudutagu need siis inimsuhteid või valitsusnõudeid, mis on kooskõlas Jumala seadusega (Luuka 6:27—31; Johannese 17:14, 15).

Kristlased ja keiser

10. Milline kohusetundlik hoiak oli ühe ajaloolase sõnul algkristlastel seoses keisriga?

¹⁰ Need lühidalt väljendatud juhtnöörid pidid kehtima suhetes kristlaste ja riigi vahel. Ajaloolane Ernest W. Barnes kirjutas oma raamatus „Kristluse tõus” (The Rise of Christianity): „Järgnevate sajandite jooksul pöördus kristlane alati Kristuse autoriteetse õpetuse poole, kui tal oli kahtlusi, mis on tema kohus riigi ees. Ta maksis makse: maksukohustused võisid olla rängad — enne Lääne-Rooma riigi kokkuvarisemist muutusid need lausa talumatuks —, kuid kristlane pidas vastu. Samamoodi tunnustas ta ka kõiki teisi kohustusi riigi vastu, muidugi kui temalt ei nõutud seda, et ta peab andma keisrile, mis kuulub Jumalale.”

11. Millist nõu andis Paulus kristlastele nende suhtumises ilmalikesse valitsejatesse?

¹¹ See oli kooskõlas ka sellega, mida ütles Rooma kristlastele apostel Paulus veidi rohkem kui 20 aastat pärast Kristuse surma: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele [„kõrgematele võimudele”, NW]” (Roomlastele 13:1). Umbes kümme aastat hiljem, veidi aega enne seda, kui Paulus teistkordselt vangistati ja seejärel Roomas hukati, kirjutas ta Tiitusele: „Tuleta neile [Kreeta kristlastele] meelde, et nad alistuksid valitsejaile ja ülemaile, oleksid sõnakuulelikud, valmis igaks heaks teoks, ei laimaks kedagi, ei oleks riiakad, vaid leebed, osutades kõike tasadust kõigi inimeste vastu” (Tiitusele 3:1, 2).

Järjest selgem arusaam „valitsemas olevaist ülemustest”

12. a) Millist kristlase hoiakut valitsusvõimude suhtes pidas kohaseks Charles Taze Russell? b) Millistele erinevatele seisukohtadele seoses relvajõududes teenimisega asusid võitud kristlased Esimese maailmasõja ajal?

¹² Juba aastal 1886 kirjutas Charles Taze Russell oma raamatus Jumalik aegade kava: „Jeesus ja apostlid .. ei ole .. maisetele võimukandjatele mingil viisil vastu astunud. [—] Nad õpetasid, kirik pidavat seadustele sõnakuulelik olema, ja neid oma ameti tõttu austama, .. nad pidid oma määratud maksud maksma ja, väljaarvatud kus nad Jumala seadustega vastuolus seisavad (Ap. teg. 4:19; 5:29), olevatele seadustele mitte vastu panna. (Rooma 13:1—7; Matt. 22:21) Jeesus, apostlid ja esimene kirik olid seadusele alla heidetud, ehk küll nemad selle ilma valitsustest kaugele hoidusid ja miskit osa sellest ei võtnud.” Selles raamatus näidatakse täpselt ära, et apostel Pauluse mainitud „valitsemas olevad ülemused” on inimeste valitsusvõimud (Roomlastele 13:1). Aastal 1904 teatati raamatus „Uus loomine” (The New Creation), et tõelised kristlased „peaksid kuuluma praegusel ajal kõige seaduskuulekamate inimeste hulka — nad ei tohiks olla kihutustöö tegijad, riiuhimulised, vigadeotsijad”. Mõnede arvates tähendas see täielikku allumist valitsusvõimudele, koguni teenistust relvajõududes Esimese maailmasõja ajal. Kuid teiste meelest oli see vastuolus Jeesuse ütlusega: „Kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:52). Ilmselt oli tarvis selgemat arusaama kristlase allumise kohta valitsemas olevatele ülemustele.

13. Milline muudatus arusaamas selle kohta, kes on kõrgemad võimud, esitati aastal 1929, ja kuidas osutus see kasulikuks?

¹³ Aastal 1929, ajal, mil paljude valitsuste seadused hakkasid keelama seda, mida Jumal käsib, või nõudma seda, mida Jumala seadused keelavad, oldi arvamusel, et kõrgemad võimud peavad olema Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus.b Selline arusaam oli Jehoova sulastel kriitilisel ajal enne Teist maailmasõda ja selle ajal ning edasi külma sõja ajal, mida iseloomustasid terroritasakaal ja sõjaline valmisolek. Tagasi vaadates tuleb nentida, et kuna selline vaade asjadele ülistas Jehoova ja tema Kristuse ülemvõimu, oli Jumala rahval sel raskel ajajärgul kergem säilitada kompromissitult erapooletut hoiakut.

Suhteline allumine

14. Kuidas valgustati aastal 1962 põhjalikumalt teksti Roomlastele 13:1, 2 ja teisi sellega seotud kirjakohti?

¹⁴ Aastal 1961 valmis „Pühakirja uue maailma tõlge” (New World Translation of the Holy Scriptures). Selle valmistamise käigus oli tarvis põhjalikult uurida Pühakirja teksti keelt. Tänu nii Roomlastele 13. peatükis kui ka tekstides Tiitusele 3:1, 2 ja 1. Peetruse 2:13, 17 kasutatud sõnade täpsele tõlkele selgus, et väljend „valitsemas olevad ülemused” ei viita mitte Kõrgeimale Autoriteedile Jehoovale ja tema Pojale Jeesusele, vaid inimeste valitsusvõimudele. Vahitornis avaldati 1962. aasta lõpus artiklid, mis jagasid Roomlastele 13. peatüki kohta täpset selgitust ning andsid ka selgema vaate kui see, mida oli peetud õigeks Charles T. Russelli ajal. Need artiklid näitasid, et kristlane ei saa alluda neile võimudele täielikult. Allumine peab olema suhteline, määratletud sellega, et Jumala sulased ei tohi seeläbi minna Jumala seadustega vastuollu. Hilisemad Vahitorni artiklid on seda tähtsat mõtet rõhutanud.c

15., 16. a) Kuidas aitas uus arusaam Roomlastele 13. peatükist saavutada paremat tasakaalu? b) Millised küsimused ootavad vastust?

¹⁵ See Roomlastele 13. peatüki õige mõistmise võti on võimaldanud Jehoova rahval hoida tasakaalus kohast lugupidamist poliitiliste võimude vastu ja kompromissitut hoiakut Pühakirja tähtsate põhimõtete suhtes (Laul 97:11; Jeremija 3:15). See on lasknud neil vaadata õigesti oma suhetele Jumala ja riigiga. See on taganud selle, et kuigi nad annavad keisrile, mis kuulub keisrile, ei ole nad hooletud andma Jumalale, mis kuulub Jumalale.

¹⁶ Aga mis siis kuulub keisrile? Milliseid seadusnõudeid võib riik kristlasele esitada? Need küsimused on vaatluse all järgmises artiklis.

[Allmärkused]

On huvitav, et professor F. F. Bruce kirjutab oma kommentaaris Roomlastele 13. peatüki kohta: „Vahetust kontekstist, nagu ka apostellike kirjutiste kontekstist üldse, selgub, et riigil on õigus nõuda kuulekust ainult nende eesmärkide piires, milleks Jumal ta on seadnud — mis eriti tähtis, riigile mitte ainult ei või, vaid ka peab seisma vastu, kui ta nõuab truudust, mis kuulub ainuüksi Jumalale.”

Kas sa oskad selgitada?

◻ Miks ei tähenda allumine valitsemas olevaile ülemustele allumist Saatanale?

◻ Milline oli Jeesuse hoiak temaaegse poliitika suhtes?

◻ Millist nõu andis Jeesus oma järelkäijatele seoses nende suhtumisega keisrisse?

◻ Kuidas soovitas Paulus kristlastel suhtuda riikide valitsejatesse?

◻ Kuidas on aastatega selginenud arusaam sellest, kes on valitsemas olevad ülemused?

[Pilt lk 10]

Jeesus ei nõustunud võtma vastu Saatana pakutud poliitilist võimu

[Pilt lk 13]

Russell kirjutas, et tõelised kristlased „peaksid kuuluma praegusel ajal kõige seaduskuulekamate inimeste hulka”