Kas seda raamatut võib usaldada?

”Ma näen Piiblis rohkem kindlaid märke selle autentsuse kohta kui ükskõik millises ilmalikus ajalooraamatus.” (Sir Isaac Newton, nimekas inglise teadlane)¹

KAS seda raamatut, Piiblit, võib usaldada? Kas ta räägib inimestest, kes tõesti elasid, kohtadest, mis olid tegelikult olemas, ja sündmustest, mis tõepoolest aset leidsid? Kui see nii on, siis peaks olema tõendeid, et selle panid kirja hoolikad ja ausad inimesed. Need tõendid on kahtlemata olemas. Suur osa neist on maa seest välja kaevatud, kuid veelgi enam leidub neid selles raamatus endas.

Tõendite väljakaevamine

Mullasse mattunud muistised, mis piiblimaadest on leitud, kinnitavad Piibli ajaloolist ja geograafilist täpsust. Pane tähele vaid mõningaid tõendeid, mida arheoloogid on välja kaevanud.

Piibli lugejad tunnevad hästi Taavetit, vaprat noort karjust, kes sai Iisraeli kuningaks. Tema nimi esineb Piiblis 1138 korda ja väljend ”Taaveti koda”, mis viitab sageli tema dünastiale, esineb 25 korda (1. Saamueli 16:13; 20:16, UM). Aga kuni viimase ajani polnud selgeid piibliväliseid tõendeid selle kohta, et Taavet üldse olemas oli. Kas Taavet oli vaid väljamõeldud tegelane?

Aastal 1993 tegi professor Avraham Birani juhitud arheoloogide töörühm hämmastava avastuse, millest teatati väljaandes ”Israel Exploration Journal”. Iisraeli põhjaosas asuva muistse Tel Dani künkast tõid nad päevavalgele ühe basaltkivi. Sellesse kivisse on raiutud sõnad ”Taaveti koda” ja ”Iisraeli kuningas”.² Öeldakse, et see 9. sajandisse e.m.a. dateeritud raidkiri on osa võidumonumendist, mille püstitasid aramealased — iisraellaste vaenlased, kes elasid neist ida pool. Miks on see muistne raidkiri nii tähendusrikas?

Professor Birani ja tema kolleegi professor Joseph Navehi aruandel põhinev artikkel, mis ilmus ajakirjas ”Biblical Archaeology Review”, ütleb: ”See on esimene kord, mil väljaspool Piiblit leiti muistselt raidkirjalt Taaveti nimi.”³a Selle raidkirjaga on seotud veel midagi märkimisväärset. Väljend ”Taaveti koda” on kirjutatud ühe sõnana. Keeleekspert professor Anson Rainey selgitab: ”Sõnavahemärk .. jäetakse sageli ära, eriti siis, kui sõnaühend on üldtuntud pärisnimi. 9. sajandi keskpaigas e.m.a. oli ”Taaveti koda” kindlasti selline poliitiline ja geograafiline pärisnimi.”⁵ Niisiis oli kuningas Taavet ja tema dünastia muistses maailmas ilmselt hästi tuntud.

Kas tõesti oli olemas Ninive, suur Assüüria linn, mida mainitakse Piiblis? Veel 19. sajandi algul keeldusid mõned piiblikriitikud seda uskumast. Kuid aastal 1849 kaevas Sir Austen Henry Layard välja kuningas Sanheribi palee varemed Kujundžikist, mis osutus muistse Ninive asupaigaks. See sundis kriitikud vaikima. Kuid neil varemetel oli veel midagi öelda. Ühe hästisäilinud ruumi seintel kujutati tugevate müüridega linna vallutamist ja vange, keda aeti anastajast kuninga ette. Kuninga kohal on järgmine raidkiri: ”Sanherib, maailma kuningas, Assüüria kuningas, istus nîmedu-troonil ja vaatas üle sõjasaagi (mis oli võetud) Laakisest (La-ki-su).”⁶

See pilt ja raidkiri, mida võib näha Briti Muuseumis, on kooskõlas Piibli jutustusega sellest, kuidas Sanherib vallutas Juuda linna Laakise (2. Kuningate 18:13, 14). Selle leiu tähtsust kommenteerides kirjutas Layard: ”Kes oleks enne neid avastusi pidanud tõenäoliseks või üldse võimalikuks, et Ninive asukohta tähistava mulla- ja prahihunniku alt leitakse [Juuda kuninga] Hiskija ja Sanheribi vaheliste sõdade ajalugu, mille pani kirja kuningas Sanherib ise just nende toimumise ajal ja mis kinnitab Piibli jutustust väiksemategi üksikasjadeni?”⁷

Arheoloogid on toonud päevavalgele ka palju teisi muistiseid — keraamikat, hoonete varemeid, savitahvleid, münte, dokumente, monumente ja raidkirju —, mis kinnitavad, et Piibel on täpne. Välja on kaevatud Kaldea linn Ur, kaubandus- ja religioonikeskus, kus elas Aabraham.⁸ (1. Moosese 11:27—31.) 19. sajandil leiti Nabunaidi kroonika, mis sarnaselt Taanieli 5. peatükiga kirjeldab Babüloni langemist Kyros Suure saagiks aastal 539 e.m.a.⁹ Muistse Tessaloonika ühest võlvkäigust leiti linnaülemate nimedega raidkiri (mille fragmente hoitakse Briti Muuseumis), kus neid mehi nimetatakse ”politarhideks” — see on sõna, mida kasutas piiblikirjutaja Luukas, kuid mida kreeka klassikaline kirjandus ei tunne.¹⁰ (Apostlite teod 17:6, UM allmärkus.) Seega sai tõestatud, et nagu muudeski detailides, oli Luukal ka seekord õigus. (Võrdle Luuka 1:3.)

Kuid mitte alati pole arheoloogid ühel meelel üksteisega, rääkimata siis veel Piiblist. Aga sellegipoolest on Piiblis kindlaid tõendeid, mis näitavad, et seda raamatut võib usaldada.

Avameelne esitusviis

Ausad ajaloolased ei kirjuta mitte üksnes võitudest (nagu seda on raidkiri Sanheribi võidust Laakise üle), vaid ka kaotustest; mitte ainult õnnestumistest, vaid ka nurjumistest; mitte üksnes tugevatest külgedest, vaid ka nõrkustest. Vähesed ilmalikud ajaloolased ilmutavad sellist ausust.

Daniel D. Luckenbill ütleb Assüüria ajaloolaste kohta: ”Sageli on ilmselge, et kuninglik edevus sundis neid ajaloolisse täpsusse kergekäeliselt suhtuma.”¹¹ Ilmekaks näiteks taolise ”kuningliku edevuse” kohta on Assüüria kuninga Assurnasirpali hooplemine: ”Ma olen suursugune, ma olen kõrgeauline, ma olen ülev, ma olen vägev, ma olen auväärne, ma olen ülistatud, ma olen silmapaistvaim, ma olen võimas, ma olen vapper, ma olen julge nagu lõvi, ma olen kangelane!”¹² Kui sa selletaolisi annaale loeksid, kas sa usuksid siis, et neis on kirjas ainult õige ajalugu?

Vastupidiselt sellele olid Piibli kirjutajad aga meeldivalt avameelsed. Iisraeli juht Mooses tunnistas siiralt oma venna Aaroni, oma õe Mirjami, oma vennapoegade Naadabi ja Abihu ning oma rahva, aga ka iseenda vigu (2. Moosese 14:11, 12; 32:1—6; 3. Moosese 10:1, 2; 4. Moosese 12:1—3; 20:9—12; 27:12—14). Kuningas Taaveti ränki eksimusi ei varjatud, vaid need pandi kirja — pealegi tehti seda ajal, mil Taavet alles kuningana valitses (2. Saamueli 11. ja 24. peatükk). Matteus, kes kirjutas raamatu, mis kannab tema nime, jutustab, kuidas apostlid (kelle hulka temagi kuulus) vaidlesid selle üle, kui tähtis keegi on ja kuidas nad hülgasid Jeesuse ööl, mil ta arreteeriti (Matteuse 20:20—24; 26:56). Kristlike Kreeka Kirjade kirjutajad tunnistasid avameelselt, et mõningates varastes kristlikes kogudustes oli probleeme, muu hulgas seksuaalset ebamoraalsust ja lahkhelisid. Nad olid otsekohesed, kui rääkisid neist probleemidest (1. Korintlastele 1:10—13; 5:1—13).

Sellises otsekoheses, avameelses kirjutusviisis avaldub siiras huvi tõe vastu. Kuna Piibli kirjutajad olid valmis avaldama ebameeldivaid teateid oma lähedaste, oma rahva ja koguni iseenda kohta, kas pole seega piisavalt põhjust usaldada nende kirjutisi?

Täpsus üksikasjades

Kohtuistungil võib sageli ebaoluliste faktide põhjal kindlaks teha, kas tunnistaja ütlused on usutavad või mitte. Kooskõla väiksemateski üksikasjades võib kinnitada, et tunnistus on täpne ja aus, kuid tõsised vastuolud võivad selle paljastada kui väljamõeldise. Teisest küljest aga võib valetunnistuse reeta ka liigselt lihvitud jutustus, kus viimane kui üks detail on täpselt paigas.

Millise hinnangu võib selles suhtes Piibli kirjutajate tunnistusele anda? Piibli kirjapanijad olid märkimisväärselt kooskõlalised. Nad on väga üksmeelsed isegi väikseimates üksikasjades. Kuid seda kooskõla pole saavutatud hoolika sobitamisega, mis võiks tekitada kahtlusi, et tegemist on kokkumänguga. On ilmselge, et need kokkusattumused pole teadliku kavandamise tulemus, vaid kirjutajate ütlused langevad sageli ühte, ilma et nad seda taotlenud oleksid. Pane tähele mõningaid näiteid.

Piiblikirjutaja Matteus ütleb: ”Ja Jeesus tuli Peetruse kotta ja nägi tema ämma olevat maas palavikus” (Matteuse 8:14, meie kursiiv). Siin esitas Matteus ebaolulise, kuid huvitava detaili: Peetrus oli abielus. Seda väikest üksikasja kinnitab Paulus, kes kirjutas: ”Kas meil ei ole õigust naiseks kaasa võtta usuõde, nagu muil apostlitel .. ja Keefasel?”b (1. Korintlastele 9:5). Kontekst näitab, et Paulus kaitses siin ennast alusetu kriitika eest (1. Korintlastele 9:1—4). On ilmne, et Paulus ei maininud seda detaili — Peetruse abielusolekut — selleks, et kinnitada Matteuse jutustuse õigsust, vaid ta tegi seda muuseas.

Kõik neli evangeeliumikirjutajat — Matteus, Markus, Luukas ja Johannes — jutustavad, et Jeesuse arreteerimise ööl haaras üks tema jünger mõõga ja lõi ülempreestri orjal kõrva maha. Ainult Johannese evangeelium esitab näiliselt tarbetu detaili: ”Sulase nimi aga oli Malkus” (Johannese 18:10, 26). Miks teatab üksnes Johannes selle mehe nime? Mõni salm hiljem annab tema jutustus teada üksikasja, mida pole mainitud kusagil mujal: Johannes ”oli tuttav ülempreestrile”. Ta oli tuttav ka ülempreestri kodakondsetega, sulased tundsid teda ja tema neid (Johannese 18:15, 16). Seega oli täiesti loomulik, et Johannes mainis vigasaanud mehe nime, kuid teised evangeeliumikirjutajad, kes seda meest ei tundnud, ei teinud seda.

Mõnikord jäetakse jutustuses millegi üksikasjalik selgitamine ära, teises kohas aga täiendatakse seda möödaminnes. Näiteks Matteuse ülestähendus Jeesuse kohtuprotsessist juudi süneedriumi ees ütleb, et mõningad kohalolijad ”peksid teda kepiga ja ütlesid: ”Ütle, Kristus, meile kui prohvet, kes see on, kes sind lõi!”” (Matteuse 26:67, 68, meie kursiiv). Miks käskisid nad Jeesusel ”kui prohvetil” öelda, kes oli teda löönud, kui lööja seisis ju sealsamas tema ees? Matteus seda ei selgita. Kuid teised kaks evangeeliumikirjutajat lisavad selle puuduva üksikasja: Jeesuse tagakiusajad katsid ta näo enne löömahakkamist kinni (Markuse 14:65; Luuka 22:64). Matteus esitab oma jutustuse, tundmata muret, kas iga viimane detail sai kirja või mitte.

Johannese evangeelium räägib juhtumist, kus suur hulk rahvast kogunes Jeesuse õpetusi kuulama. Tema ülestähenduse järgi oli nii, et kui Jeesus nägi rahvahulka, ”ütles ta Filippusele: ”Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?”” (Johannese 6:5, meie kursiiv). Miks küsis Jeesus kõigi kohal olnud jüngrite hulgast just Filippuselt, kust nad leiba võiksid osta? Loo kirjutaja seda ei ütle. Ent paralleelses ülestähenduses teatab Luukas, et see vahejuhtum leidis aset Galilea mere põhjakaldal asuva linna Betsaida lähedal, ja Johannese evangeelium oli varem öelnud, et ”Filippus oli pärit Betsaidast” (Johannese 1:44; Luuka 9:10). Niisiis on loogiline, et Jeesus esitas küsimuse inimesele, kelle kodulinn asus lähedal. Kooskõla üksikasjades on hämmastav, kuid on selge, et seda pole teadlikult taotletud.

Mõnel juhul mingi detaili väljajätmine koguni suurendab usaldust Piibli kirjutaja vastu. Näiteks 1. Kuningate raamatu kirjutaja räägib rängast põuast Iisraelis. See oli niivõrd ränk, et kuningas ei suutnud leida piisavalt vett ja rohtu isegi selleks, et oma hobuseid ning muulasid elus hoida (1. Kuningate 17:7; 18:5). Kuid seesama jutustus teatab, et prohvet Eelija käskis endale Karmeli mäele (seoses ohverdamisega) nii palju vett tuua, et sellega sai täita kraavi, mis võis ümbritseda 1000-ruutmeetrist maa-ala (1. Kuningate 18:33—35). Kust saadi põua ajal kogu see vesi? 1. Kuningate raamatu kirjutaja ei võtnud vaevaks seda selgitada. Kuid kõik Iisraeli elanikud teadsid, et Karmel asub Vahemere rannikul, nagu näitab selles jutustuses ka üks hilisem juhuslik vihje (1. Kuningate 18:43). Järelikult oli merevett külluslikult. Kui see kõiges muus üksikasjalik raamat oleks vaid tõe pähe pakutav väljamõeldis, miks siis selle kirjutaja, kes sel juhul oleks pidanud osav võltsija olema, jättis teksti sellise ilmse probleemi?

Kas võib siis Piiblit usaldada? Arheoloogid on kaevanud välja piisavalt palju muistiseid, mis kinnitavad, et Piibel räägib tegelikult elanud inimestest, olemasolnud kohtadest ja asetleidnud sündmustest. Aga veelgi veenvamad on tõendid, mis leiduvad Piiblis endas. Otsekohesed kirjamehed ei säästnud mitte kedagi — ka mitte iseennast —, nad panid kirja karmi tõe. Nende kirjutiste sisemine kooskõla, kaasa arvatud plaanitsemata kokkusattumused, annab sellele tunnistusele selge tõekõla. Kuna Piiblis on selliseid ”kindlaid märke selle autentsuse kohta”, on ta tõesti raamat, mida sa võid usaldada.

[Allmärkused]

[Pilt lk 15]

Tel Dani fragment

[Pilt lk 16, 17]

Assüüria seinareljeef, millel kujutatakse Laakise piiramist, mida mainitakse 2. Kuningate 18:13, 14