Elame vabadena kristliku pühendumistõotuse kohaselt

”Kus on Issanda Vaim, seal on vabadus!” (2. KORINTLASTELE 3:17)

 1. Kellele on Jehoova tunnistajad pühendunud ja miks nad kasutavad seaduslikke esindajaid?

JEHOOVA TUNNISTAJAD usuvad, et nende religioon püsib igavesti. Sellepärast on nad valmis teenima Jumalat kogu igaviku kestel ”vaimus ja tões” (Johannese 4:23, 24). Vaba tahtega isikutena on need kristlased jäägitult pühendunud Jehoova Jumalale ja kindlalt otsustanud elada sellele vastavalt. Sel eesmärgil toetuvad nad Jumala Sõnale ja tema pühale vaimule. Kui tunnistajad tegutsevad Jumala antud vabaduses kogu südamest kooskõlas oma kristliku pühendumistõotusega, osutavad nad kohast lugupidamist ka ”valitsemas olevate ülemuste” positsiooni vastu ning kasutavad kohasel viisil seaduslikke võimalusi ja abinõusid (Roomlastele 13:1; Jakoobuse 1:25). Näiteks kasutavad tunnistajad Vahitorni ühingut ühena paljudest eri maade juriidilistest vahenditest — see võimaldab neil teha tööd, millega nad aitavad oma kaasinimesi eelkõige vaimselt. Kuid tunnistajad on pühendunud Jumalale, mitte ühelegi seaduslikule esindajale, ja nende pühendumus Jehoovale kestab igavesti.

 2. Miks suhtuvad Jehoova tunnistajad väga hindavalt Vahitorni ühingusse ja teistesse sarnastesse seaduslikesse esindajatesse?

² Jumalale pühendunud sulastena on Jehoova tunnistajad kohustatud järgima Jeesuse juhendeid: ”Tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades” (Matteuse 28:19, 20). See töö kestab kuni praeguse asjadesüsteemi lõpuni, sest Jeesus ütles ka järgmist: ”Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots” (Matteuse 24:3, 14). Igal aastal varustavad Vahitorni ühingu ja teiste sarnaste seaduslike organite trükikojad Jehoova tunnistajaid miljonite Piiblite, raamatute, brošüüride ja ajakirjadega, mida kasutatakse nende ülemaailmsel kuulutustööl. Need juriidilised isikud on seega hindamatu väärtusega, kuna nad aitavad Jumala pühendunud sulastel elada kooskõlas pühendumistõotusega, mille nad on talle andnud.

 3. Millises tähenduses kasutasid Jehoova tunnistajad varem terminit ”ühing”?

³ Keegi võib aga väita, et see, kuidas tunnistajad räägivad Vahitorni ühingust — või sagedamini lihtsalt ”ühingust” —, näitab, et nad peavad seda rohkemaks kui vaid juriidiliseks vahendiks. Kas nad ei pea seda lõplikuks autoriteediks Jumala kummardamist puudutavates küsimustes? Raamat ”Jehoova tunnistajad — Jumala Kuningriigi kuulutajad” (”Jehovah’s Witnesses—Proclaimers of God’s Kingdom”) selgitab seda asja: ”Kui ”Vahitorn” [1. juuni 1938] viitas ”ühingule”, ei mõeldud sellega üksnes juriidilist üksust, vaid võitud kristlaste kogu, kes on selle juriidilise isiku moodustanud ja seda kasutavad.”a Seega käis see väljend ”ustava ja mõistliku orja” kohta. (Matteuse 24:45, UM.) Just selles tähenduses kasutasidki tunnistajad üldiselt terminit ”ühing”. Muidugi ei käi termin, mida kasutatakse juriidilise ühenduse kohta, samal ajal ka ”ustava ja mõistliku orja” kohta. Vahitorni ühingu direktorite nõukogu liikmed valitakse, kuid tunnistajad, kes moodustavad ’ustava orja’, on võitud Jehoova püha vaimuga.

 4. a) Kuidas väljenduvad paljud tunnistajad, vältimaks vääritimõistmist? b) Miks me peaksime terminoloogia küsimustes tasakaalukad olema?

⁴ Vääritimõistmise vältimiseks püüavad Jehoova tunnistajad olla hoolikad selles, kuidas nad väljendavad ennast. Selle asemel, et öelda: ”Ühing õpetab”, eelistavad paljud tunnistajad kasutada taolisi väljendeid nagu: ”Piibel ütleb” või: ”Ma saan aru, et Piibel õpetab.” Sellega nad rõhutavad isiklikku otsust, mille on langetanud iga tunnistaja, kui ta on võtnud omaks Piibli õpetused, ja hoiduvad ka jätmast väärettekujutust, nagu oleksid tunnistajad mingil viisil seotud mõne ususekti ettekirjutustega. Muidugi ei peaks terminoloogiat puudutavad soovitused mitte kunagi andma põhjust poleemikaks. On ju terminoloogia lõppkokkuvõttes tähtis ainult sedavõrd, kui see aitab vääritimõistmist vältida. Siin on tarvis kristlikku tasakaalukust. Piibel manitseb meid, et me ”ei riidleks sõnade pärast” (2. Timoteosele 2:14, 15). Pühakiri esitab ka järgmise põhimõtte: ”Kui te keeltega ei räägi arusaadavalt, kuidas siis teatakse, mida räägitakse?” (1. Korintlastele 14:9).

Jumala vaim kahandab vajadust reeglite järele

 5. Kuidas tuleks mõista teksti 1. Korintlastele 10:23?

⁵ ”Kõik on lubatav, kuid kõigest ei ole kasu,” märkis apostel Paulus. Ta lisas: ”Kõik on lubatav, kuid kõik ei ehita” (1. Korintlastele 10:23). Ilmselgelt ei mõelnud Paulus, et on lubatav teha seda, mida Jumala Sõna selgesõnaliselt hukka mõistab. Võrreldes umbes 600 seadusega, mis anti muistsele Iisraelile, on kristliku elu korraldamiseks suhteliselt vähe otseseid käske. Seega on paljud asjad jäetud igaühe südametunnistuse hooleks. Inimene, kes on pühendunud Jehoovale, naudib vabadust, mis kaasneb Jumala vaimu juhtimisega. Kristlane, kes on tõe omaks võtnud, järgib oma südametunnistust, mida on Piibli põhjal õpetatud, ja toetub püha vaimu kaudu tulevale Jumala juhtimisele. See aitab pühendunud kristlasel kindlaks teha, mis ”ehitab” üles ning millest on ”kasu” talle endale ja teistele. Ta mõistab, et tema langetatud otsused mõjutavad tema isiklikke suhteid Jumalaga, kellele ta on pühendunud.

 6. Kuidas me saame kristlikel koosolekutel kinnitada, et oleme tõe omaks võtnud?

⁶ Tunnistaja tõendab, et on võtnud tõe omaks, kui ta kristlikel koosolekutel kommentaare esitab. Esialgu kordab ta ehk seda, mida öeldakse uuritavas väljaandes. Kuid aja jooksul areneb ta nii kaugele, et hakkab Piibli õpetusi oma sõnadega väljendama. Sellega tõendab ta, et arendab oma mõtlemisvõimet, mitte ei korda vaid seda, mida teised on öelnud. Kui ta mõtteid oma sõnadega esitab ning väljendab õigeid tõesõnu südamest, teeb see talle rõõmu ja näitab, et ta on veendunud oma mõtetes (Koguja 12:10; võrdle Roomlastele 14:5b).

 7. Mida on Jehoova sulased vabatahtlikult otsustanud?

⁷ Jehoova tunnistajate motiiviks on armastus Jumala ja kaasinimeste vastu (Matteuse 22:36—40). Tõsi küll, neid kui ülemaailmset vennaskonda ühendab tugevalt kristliku armastuse side (Koloslastele 3:14; 1. Peetruse 5:9). Ent vaba tahtega isikutena on igaüks neist otsustanud kuulutada Jumala Kuningriigi head sõnumit, jääda poliitiliselt erapooletuks, hoiduda verest, vältida mõningaid meelelahutuse vorme ja elada Piibli mõõdupuude järgi. Neid otsuseid pole keegi neile peale surunud. Need otsused on osa eluviisist, mille võimalikud tunnistajad valivad vabatahtlikult veel enne, kui nad kristliku pühendumise sammu astuvad.

Kas nad vastutavad juhtiva kogu ees?

 8. Millises küsimuses tuleks selgust saada?

⁸ Piibel näitab selgelt, et tõelised kristlased ei teeni Jumalat sunniviisil. Seal öeldakse: ”Issand on Vaim, ja kus on Issanda Vaim, seal on vabadus!” (2. Korintlastele 3:17). Aga kuidas saab see fakt olla kooskõlas sellega, et on olemas ”ustav ja mõistlik ori” koos oma juhtiva koguga? (Matteuse 24:45—47, UM.)

9., 10. a) Kuidas kehtib pea-seisundi põhimõte kristlikus koguduses? b) Mida nõudis pea-seisundi põhimõtte järgimine 1. sajandi kristlikus koguduses?

⁹ Et sellele küsimusele vastust saada, tuleb meil meeles pidada Pühakirja pea-seisundi põhimõtet (1. Korintlastele 11:3). Efeslastele 5:21—24 näitab, et Kristus on ”koguduse pea”, kellele kogudus ”on allaheitlik”. Jehoova tunnistajad mõistavad, et ustav ja mõistlik ori koosneb Jeesuse vaimsetest vendadest (Heebrealastele 2:10—13). See ustav orjaklass on määratud ametisse selleks, et Jumala rahvale vaimset ’rooga anda õigel ajal’. Praegusel lõpuajal on Kristus pannud selle orja ”üle kogu oma vara”. Sellepärast väärib tema positsioon igaühe lugupidamist, kes väidab, et on kristlane.

¹⁰ Pea-seisundi eesmärk on säilitada ühtsus ja tagada see, et ’kõik sünniks viisakalt ja korra järgi’ (1. Korintlastele 14:40). Et seda 1. sajandil saavutada, valiti ustava ja mõistliku orjaklassi seast hulk võitud kristlasi, kes esindasid tervet gruppi. Edaspidised sündmused tõestasid, et Jehoova kiitis selle 1. sajandi juhtiva kogu juhtimistöö heaks ja õnnistas seda. Esimese sajandi kristlased võtsid selle korralduse rõõmuga vastu. Jah, neil oli tõesti hea meel ja nad olid tänulikud heade tulemuste üle, mida see andis (Apostlite teod 15:1—32).

11. Kuidas tuleks suhtuda nüüdisaegsesse juhtivasse kogusse?

¹¹ See korraldus on hinnaline veel tänapäevalgi. Praegu koosneb Jehoova tunnistajate juhtiv kogu kümnest võitud kristlasest, kellel kõigil on juba aastakümnete pikkused kristliku elu kogemused. Nad annavad Jehoova tunnistajatele vaimset juhatust, nii nagu tegi seda juhtiv kogu 1. sajandil (Apostlite teod 16:4). Algkristlaste sarnaselt ootavad tunnistajad rõõmuga juhtiva kogu küpsetelt vendadelt Jumala teenimisega seotud asjades Piiblil põhinevat suunamist ja juhatust. Kuigi juhtiva kogu liikmed on Jehoova ja Kristuse orjad, nagu seda on ka nende kaaskristlased, õpetab meid Piibel: ”Olge sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile; sest nemad valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates; sest teil ei oleks sellest kasu” (Heebrealastele 13:17).

12. Kellele peab iga kristlane oma tegudest aru andma?

¹² Kas see, kui Pühakiri annab juhtivale kogule juhtiva rolli, tähendab seda, et igal Jehoova tunnistajal tuleb sellele oma tegudest aru anda? Nii see pole, nagu näitavad Pauluse sõnad Rooma kristlastele: ”Aga sina, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina teine, miks sa paned oma venda halvaks? Meid kõiki ju seatakse Jumala kohtujärje ette. [—] Nõnda tuleb meil igaühel anda aru iseenesest Jumalale” (Roomlastele 14:10—12).

13. Miks annavad Jehoova tunnistajad aruannet oma kuulutustööst?

¹³ Aga kas pole tõsi, et igalt tunnistajalt oodatakse, et ta oma kuulutustöö kohta aruande esitaks? On küll, kuid selle eesmärki selgitab hästi üks tunnistajate käsiraamat, kus öeldakse: ”Jeesuse Kristuse esimesed järelkäijad olid huvitatud teadetest kuulutustöö edenemise kohta (Markuse 6:30). Kui kuulutustöö jõudsalt edenes, koostati statistilisi aruandeid ja ülestähendusi märkimisväärsetest juhtumustest seoses nendega, kes hea sõnumi kuulutamisest osa võtsid. [— — —] (Apostlite teod 2:5—11, 41, 47; 6:7; 1:15; 4:4). [— — —] Kui julgustav oli neil ustavatel kristlikel töötegijail kuulda, kui nad said kuulda teateid tulemustest! [—] Samuti püüab ka Jehoova praegusaegne organisatsioon koostada täpseid aruandeid töö kohta, mis viib täide Matteuse 24:14 sõnad.”

14., 15. a) Kuidas käib 2. Korintlastele 1:24 juhtiva kogu kohta? b) Mille alusel peab iga kristlane tegema isiklikke otsuseid ja mida ta seejuures peab mõistma?

¹⁴ Juhtiva kogu olemasolust ilmneb armastav hool, ja selle liikmete usk on heaks eeskujuks, mis väärib jäljendamist (Filiplastele 3:17; Heebrealastele 13:7). Kuna nad on Kristusele lojaalsed ja järgivad tema eeskuju, võivad nad korrata Pauluse sõnu: ”Ei mitte, et me tahame olla valitsejad teie usu üle, vaid me oleme teie rõõmu kaastegelased [”kaastöölised”, Suur Piibel]; sest teie püsite usus” (2. Korintlastele 1:24). Suundumusi jälgides suunab juhtiv kogu tähelepanu kasule, mida toob Piibli nõuannete järgimine, annab soovitusi selle kohta, kuidas rakendada Piibli seadusi ja põhimõtteid, hoiatab varjatud ohtude eest ning pakub ”kaastöölistele” vajalikku julgustust. Sellega täidab ta oma kristlikku majapidajaülesannet ning aitab neil rõõmu säilitada ja ehitab neid üles usus, nii et nad võivad seista kindlalt (1. Korintlastele 4:1, 2; Tiitusele 1:7—9).

¹⁵ Kui tunnistaja langetab otsuseid vastavalt juhtiva kogu piiblilistele nõuannetele, teeb ta seda omaenda vabal tahtel, kuna ta on ise Piiblit uurides veendunud, et see on õige teguviis. Jumala enda Sõna ajendab igat tunnistajat rakendama juhtiva kogu häid piiblilisi nõuandeid, kuna tunnistajad mõistavad täielikult, et otsused, mis nad langetavad, mõjutavad nende isiklikke suhteid Jumalaga, kellele nad on pühendunud (1. Tessalooniklastele 2:13).

Õpilased ja sõdurid

16. Kuigi käitumist puudutavad otsused on isiklik asi, miks mõned siiski kogudusest eemaldatakse?

¹⁶ Aga kui käitumist puudutavad otsused on isiklik asi, miks siis mõned Jehoova tunnistajad kogudusest välja heidetakse? Mitte keegi ei otsusta oma äranägemise järgi, kas teatud patu pärast tuleb isik kogudusest eemaldada või mitte. Vastupidi, selliselt tegutsemist nõuab Pühakiri ainult juhul, kui koguduse liige teeb kahetsematult ränki patte, näiteks selliseid, mida loetletakse Esimeses kirjas korintlastele 5. peatükis. Niisiis, kuigi kristlane võidakse hooramise pärast kogudusest eemaldada, tehakse seda alles siis, kui ta keeldub võtmast vastu armastavate karjaste vaimset abi. Jehoova tunnistajad pole ainsad, kes järgivad seda kristlikku toimimisviisi. Üks teatmeteos (”The Encyclopedia of Religion”) märgib: ”Igal rühmitusel on õigus kaitsta ennast lahkhelisid tekitavate liikmete eest, kes võivad ohustada üldist heaolu. Religioossetes küsimustes on seda õigust sageli kinnitanud uskumus, et see [kogudusest väljaheitmise] sanktsioon mõjutab isiku seisundit Jumala ees.”

17., 18. Kuidas võiks näitlikult selgitada seda, et kogudusest väljaheitmine on kohane?

¹⁷ Jehoova tunnistajad on Piibli uurijad (Joosua 1:8; Laul 1:2; Apostlite teod 17:11). Juhtiva kogu korraldatud piiblihariduse programmi võib võrrelda kooli õppekavaga, mille on koostanud õppenõukogu. Kuigi see nõukogu pole õpitava materjali allikas, paneb ta paika õppekava, määrab kindlaks õppemeetodid ja annab vajalikke juhtnööre. Kui keegi häbematult keeldub elamast õppeasutuse nõuete järgi, põhjustab kaasõpilastele raskusi või teeb koolile häbi, võidakse ta välja heita. Kooli juhtkonnal on õigus tegutseda õpilaste üldise heaolu nimel.

¹⁸ Peale selle et Jehoova tunnistajad on õpilased, on nad ka Jeesuse Kristuse sõdurid, keda on õpetatud ”võitle[ma] head usuvõitlust” (1. Timoteosele 6:12; 2. Timoteosele 2:3). Loomulikult võib pidev väärkäitumine kristlikule sõdurile Jumala ebasoosingu kaasa tuua. Kuna kristlik sõdur on isik, kellel on võime vabalt valida, võib ta otsustada, nagu soovib, kuid ta peab ka oma otsuse tagajärgi kandma. Paulus arutleb: ”Ükski, kes on sõjateenistuses, ei anna end argielu askelduste kimpu, kui ta tahab jääda meeldivaks sellele, kes ta on sõduriks kutsunud. Ja kui keegi võistleb, ei saa ta ometi võidupärga, kui ta ei võistle korrakohaselt” (2. Timoteosele 2:4, 5, UT). Küpsed kristlased, ka juhtiva kogu liikmed, jäävad täielikult oma Juhi Jeesuse Kristuse käsutusse, tegutsedes ”korrakohaselt”, et nad võiksid võita igavese elu autasu (Johannese 17:3; Ilmutuse 2:10).

19. Milles me võime kindlad olla, kui oleme uurinud kristliku pühendumisega seotud tõsiasju?

¹⁹ Kas ei näita faktid selgelt, et Jehoova tunnistajad on Jumala sulased, mitte inimeste orjad? Pühendunud kristlastena, kes naudivad vabadust, milleks Kristus nad vabastas, lasevad nad Jumala vaimul ja tema Sõnal juhtida oma elu, kui nad teenivad oma vendadega üksmeelselt Jumala koguduses (Laul 133:1). Sellekohased tõendid peaksid kõrvaldama ka vähimagi ebakindluse nende jõu allika suhtes. Nad võivad laulda koos laulukirjutajaga: ”Jehoova on mu tugevus ja mu kilp, tema peale lootis mu süda ja ma sain abi! Sellepärast ilutseb mu süda ja ma tänan teda oma lauluga!” (Laul 28:7).

[Allmärkus]

Kuidas sa vastaksid?

◻ Kuidas aitab Jehoova tunnistajaid Vahitorni Ühing ja muud taolised seaduslikud esindajad?

◻ Millist kasu saavad kristlased Jehoova tunnistajate juhtiva kogu rollist?

◻ Miks esitavad Jehoova tunnistajad oma kuulutustööst aruande?

◻ Millistel tingimustel on kohane eemaldada pühendunud kristlane kogudusest?

[Pilt lk 19]

Juhtiv kogu tagas 1. sajandil õpetuse ühtsuse

[Pilt lk 23]

Kogu maailmas naudivad Jehoova tunnistajad vabadust, milleks Kristus nad vabastas