Mälestamise ajal ’mõista, kes me oleme’

„Kui me mõistaks, kes me ise oleme, siis ei mõistetaks meie üle kohut . . . et me ei saaks hukka mõistatud.” — 1. KORINTLASTELE 11:31, 32.

 1. Mida tõelised kristlased kindlasti tahavad vältida ja miks?

ASJADE hulgas, mida kristlane võiks soovida viimasena, on see, et Jehoova tema üle ebasoodsalt kohut mõistab. „Kõige maailma kohtumõistjale” mittemeeldimine võib viia selleni, et meid ’ühes maailmaga hukka mõistetakse’ ja pääste kaotamiseni. See on nii, kui me loodame elada taevas koos Jeesusega või siis elada lõputult maises paradiisis. — 1. Moosese 18:25; 1. Korintlastele 11:32.

2, 3. Millises asjas võidakse meid hukka mõista ja mida Paulus selle kohta ütles?

² Oma esimeses läkituses korintlastele suunas apostel Paulus 11. peatüki sellesse valdkonda, kus meie üle võidakse kohut mõista. Kuna ta suunas oma kommentaarid võitud kristlastele, siis on tema nõuanded tähtsad kõigile, eriti sel aastaajal. Mõistmine, kes me oleme võib aidata meil saada Jumala heakskiidu, et meie üle kohut ei mõistetaks. Arutades iga-aastast Issanda õhtusöömaaega, Paulus kirjutas:

³ „Issand Jeesus sel ööl, mil ta ära anti, võttis leiva ja tänas ja murdis ning ütles: ’See on [„see tähendab”, NW] minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!’ Samuti ta võttis ka karika pärast söömaaega ning ütles: ’See karikas on uus leping [„see karikas tähendab uut lepingut”, NW] minu veres [„minu vere alusel”, NW]. Seda tehke nii sageli, kui te iganes seda joote, minu mälestuseks!’ Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!” — 1. Korintlastele 11:23—26.a

 4. Mis toimub 10. aprilli õhtul 1990?

⁴ Jehoova tunnistajad pühitsevad Kristuse surma mälestamist 10. aprillil 1990 pärast päikeseloojangut. Tavaliselt on kogunev grupp üks kogudus; nii on seal ruumi inimestele, kes ei ole veel tunnistajad. Missugune koosolek see on? Seal on üks piibliline kõne. Siis, pärast palvet, ulatatakse leiba ringi. Teine palve tutvustab karika ringiulatamist. See kõik ei toimu formaalse rituaali või range protseduuri kohaselt, vaid leibade ja karikate hulk ning see viis, kuidas neid ringi ulatatakse, on korraldatud vastavalt kohalikule olukorrale. Peamine on see, et sümbolid on tehtud kõigile osavõtjaile kättesaadavaks, isegi kui enamus need ilma osavõtmata lihtsalt edasi annab. Aga mida siis edasi antakse ja mida need tähendavad? Pealegi, mida me peaks eelkõige arvestama, et mõista, kes me oleme?

„See tähendab minu ihu”

5, 6. a) Mida tegi Jeesus ühe leivaga? b) Mis sorti leiba ta tarvitas?

⁵ Me oleme lugenud, mida Paulus Mälestamise kohta ’Issandalt oli saanud’. Samuti on olemas kolme evangeeliumikirjutaja aruanded, kelle seast üks viibis juures, kui Jeesus selle pühitsemise sisse seadis. (1. Korintlastele 11:23; Matteuse 26:26—29; Markuse 14:22—25; Luuka 22:19, 20) Need aruanded ütlevad, et Jeesus esmalt võttis leiva, palvetas ning siis seda murdis ja jagas. Mis leib see oli? Mida tänapäeval vastavalt sellele kasutatakse? Mida see tähendab või kujutab?

⁶ Käepärast olid need sümbolid, mida tarvitati juudi paasapüha söömaajal, üheks neist oli hapnemata leib, mida Mooses nimetas „hapnemata leivaks, hädaleivaks”. (5. Moosese 16:3; 2. Moosese 12:8) See leib oli valmistatud nisujahust, ilma et seejuures oleks kasutatud haputaignat, soola või maitseaineid. Olles hapnemata (heebrea keeles mats·tsahʹ), oli see lapik ja rabe ning seda pidi murdma suupärasteks tükkideks. — Markuse 6:41; 8:6; Apostlite teod 27:35.

 7. Millist leiba Jehoova tunnistajad Mälestamise ajal tarvitavad?

⁷ Jeesus tarvitas Issanda õhtusöömaajal hapnemata leiba ja seepärast tarvitavad Jehoova tunnistajad seda ka tänapäeval. Sellele leivale vastab korrakohane juudi matsa, kui seda ei ole valmistatud lisanditega, nagu näiteks linnaste, sibulate või munadega. (Nende lisanditega matsale vaevalt et sobiks nimetus „hädaleib”.) Ka võivad koguduse vanemad lasta kellelgi küpsetada hapendamata leiba taignast, mis koosneb nisujahust ja veest. Kui nisujahu ei ole saada, siis võib hapendamata leiba valmistada odra, riisi, maisi või mõne teise teravilja jahust. Taigen rullitakse õhukeseks ja küpsetatakse toiduõliga kergelt määritud küpsetusplaadil.

 8. Miks on hapnemata leib kohane sümbol ja mida sellest osavõtmine tähendab? (Heebrealastele 10:5—7; 1. Peetruse 4:1)

⁸ Selline leib on kohane, sest see ei sisalda haputaignat (pärmi), mida Piiblis on kasutatud rikutuse või patu kujutamiseks. Paulus andis nõu kogudusele, kus oli üks amoraalne mees: „Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks. . . . Pühkige välja vana haputaigen, et oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata. Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud. Siis pidagem pühi, mitte vana haputaignaga, mitte pahede ega kurjuse haputaignaga, vaid puhtuse ja tõe hapnemata taignaga.” (1. Korintlastele 5:6—8; võrdle Matteuse 13:33; 16:6, 12.) Hapnemata leib on Jeesuse inimihu sobiv sümbol, sest ta oli „püha [„lojaalne”, NW], veatu, laitmatu, eraldatud patustest”. (Heebrealastele 7:26) Jeesus viibis juures oma täiuslikus inimkehas, kui ta apostlitele ütles: „Võtke ja sööge seda [leiba], see tähendab minu ihu.” (Matteuse 26:26, James Moffatt’i A New Translation of the Bible) Leivast osavõtmine tähendab, et inimene usub selle ohvri väärtusse, mis Jeesus tema kasuks on toonud ja võtab selle vastu. Aga see ei ole veel kõik.

Veinil on tähendus

 9. Millist teist sümbolit pidi Jeesuse sõnade kohaselt tarvitatama?

⁹ Jeesus tarvitas veel teist sümbolit: „Samuti võttis ta karika ja tänanud Jumalat, andis ta selle neile, öeldes: ’Jooge kõik sellest; see tähendab minu verd, uut lepinguverd, mis paljude eest valatakse nende pattude andeksandmiseks.’ ” (Matteuse 26:27, 28, Moffatt) Mis oli selles ühises karikas, mille ta neile ulatas ja mida tähendab see meile, kui me püüame mõista, kes me oleme?

10. Kuidas leidis vein koha juudi paasapühal?

¹⁰ Mooses ei maininud algul paasapüha kirjelduses mingit jooki. Paljud õpetlased usuvad, et veini hakati paasapüha ajal tarvitama palju hiljem, võib-olla teisel sajandil e.m.a.b Igal juhul oli veini tarvitamine sel söömaajal esimesel sajandil üldine ja Jeesusel ei olnud sellele vastuväiteid. Ta tarvitas Mälestamise sisseseadmiseks paasapüha veini.

11. Millist veinisorti on kohane Issanda õhtusöömaajal tarvitada?

¹¹ Kuna juutide paasapüha peeti kaua aega pärast viinamarjalõikust, siis ei tarvitanud Jeesus käärimata viinamarjamahla, vaid punast veini, mis võis hästi kujutada tema verd. (Võrdle Ilmutuse 14:20.) Kristuse veri ei vajanud parendamist. Seepärast ei sobi destillaatidega kangeks muudetud veinid (sellised nagu portvein, šerri või muskatell) ega veinid, kuhu on lisatud maitseaineid või rohttaimi (vermut, dubonnet või paljud aperitiivid), vaid ainult lihtne vein. Meie ei tarvitse selle pärast muretseda, kuidas vein oli valmistatud, kas käärimise ajal lisati pisut suhkrut, et saada keskmist maitset või alkoholisisaldust või kas riknemise vältimiseks on kasutatud pisut väävlit.c Paljud kogudused tarvitavad kauplustes müügilolevat punast veini (nagu chianti, burgundi, beaujolais või bordoo vein) või lihtsat punast koduveini. Vein ja leib on ainult embleemid või sümbolid; järelikult võib ülejäägid koju viia ja tarvitada neid hiljem nagu teisi toiduaineid või jooke.

12. Milline sümboolne tähendus on veinil, nagu Jeesus selgitas?

¹² See fakt, et Jeesus rääkis paasaööl oma verest, võis meenutada Egiptuses tapetud tallede verd. Aga pange tähele, et tegelikult tegi Jeesus erineva võrdluse, öeldes: „See karikas tähendab uut lepingut minu vere alusel, mis teie eest välja valatakse.” (Luuka 22:20, NW) Jumal oli varem teinud lepingu lihaliku Iisraeli rahvaga ja see oli pühitsetud loomohvrite verega. Nende loomohvrite vere ja Jeesuse vere vahel oli teatud kooskõla. Nii ühel kui teisel oli oma osa, kui Jumal oma rahvaga lepingut pühitses. (2. Moosese 24:3—8; Heebrealastele 9:17—20) Seaduselepingu üheks iseloomulikuks jooneks oli see, et lihalikul Iisraelil oli väljavaade moodustada üks kuningas-preestritest koosnev rahvas. (2. Moosese 19:5, 6) Aga pärast seda, kui Iisrael ei pidanud Jehoovaga sõlmitud lepingut, ütles ta, et ta asendab „esimese lepingu” „uue lepinguga”. (Heebrealastele 9:1, 15; Jeremija 31:31—34) Veinikarikas, mida Jeesus oma ustavate apostlite seas lasi ringi käia, kujutas seda uut lepingut.

13, 14. a) Mida tähendab olla uues lepingus? b) Mis tähendus sel on, kui keegi embleemidest osa võtab?

¹³ Kristlased, keda võetakse uude lepingusse, moodustavad kuningas-preestritest koosneva vaimse rahva. (Galaatlastele 6:16) Apostel Peetrus kirjutas: „Teie aga olete ‛valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema aulisi tegusid’, kes teid on kutsunud pimedusest omas imelise valguse juurde.” (1. Peetruse 2:9) On selge, millise pääste nad saavad — elu taevas Jeesuse kaasvalitsejatena. Seda kinnitab Ilmutuse 20:6: „Õnnis ja püha on see, kellel on osa esimesest ülestõusmisest; . . . nad peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes temaga need tuhat aastat.”

¹⁴ Pärast seda, kui Jeesus oli oma apostlitele andnud korralduse sümbolitest, leivast ja veinist, osa võtta, ütles ta neile, et nad ’söövad ja joovad tema lauas tema kuningriigis ning istuvad aujärgedel ja mõistavad kohut Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle’. (Luuka 22:28—30) Järelikult Mälestamise embleemidest osavõtmine tähendab rohkemat kui ainult Jeesuse ohvrisse uskumist. Iga kristlane peab lunastushinna vastu võtma ja usku ilmutama, kui ta soovib saavutada igavest elu, olenemata kohast, kus ta selle saab. (Matteuse 20:28; Johannese 6:51) Kuid embleemidest osavõtt teeb teatavaks, et osavõtja on uues lepingus ja välja valitud olema koos Jeesusega tema Kuningriigis.

Mälestamise ajal vajatakse otsustusvõimet

15. Kuidas Jeesus Jumala teenijatele uut lootust tutvustas?

¹⁵ Nagu eelmine artikkel selgitas, ei olnud Jumala lojaalsetel teenijatel, kes elasid enne Jeesuse aega, lootust taevasse minna. Nad ootasid igavese elu saavutamist maa peal, inimkonna algses kodus. Jeesus Kristus oli esimene, keda vaimuna surnuist üles äratati, ja ta sai inimkonna seast esimeseks, keda taevasse võeti. (Efeslastele 1:20—22; 1. Peetruse 3:18, 22) Paulus kinnitas seda, kirjutades: „Nii on meil siis, vennad, Jeesuse veres julgus sissepääsuks pühasse paika; ja selle on ta meile avanud uueks ja elavaks teeks.” (Heebrealastele 10:19, 20) Kes järgib, kui Jeesus on selle tee avanud?

16. Milline väljavaade on neil, kes leivast ja veinist osa võtavad?

¹⁶ Sel ööl, kui Jeesus Issanda õhtusöömaaja sisse seadis, ütles ta oma lojaalsetele apostlitele, et ta läheb neile taevasse aset valmistama. (Johannese 14:2, 3) Pidage siiski meeles, et Jeesus ütles ka seda, et need, kes leivast ja veinist osa võtavad, on tema Kuningriigis ja istuvad aujärgedele kohut mõistma. Kas need oleks ainult apostlid? Ei, sest hiljem sai apostel Johannes teada, et on teisi kristlasi, kes samuti võidavad ja ’istuvad koos Jeesusega tema aujärjel’ ning nad saavad koos ’kuningriigiks ja preestreiks ning valitsevad maa üle’. (Ilmutuse 3:21; 5:10, NW) Johannes sai ka teada kristlaste koguarvu, „kes on ära ostetud ilmamaalt” — 144000. (Ilmutuse 14:1—3) See on suhteliselt väike grupp, ’väike kari’, võrreldes kõigi nendega, kes on sajandite jooksul Jumalat kummardanud. Seepärast on Mälestamise ajal vaja erilist otsustamisvõimet. — Luuka 12:32.

17, 18. a) Millise harjumuse ohvriks olid langenud mõned kristlased Korintoses? b) Miks oli ülemäärane söömine ja joomine midagi väga tõsist? (Heebrealastele 10:28—31)

¹⁷ Paulus võttis selle kõne alla oma kirjas korintlastele ajal, mil mõned apostlid olid veel elus ja kui Jumal nimetas kristlasi kutsutud „pühadeks”. Paulus ütles, et nende hulgas, kes olid kohustatud embleemidest osa võtma, oli arenenud halb harjumus. Mõned olid söögiaja enne ära pidanud, kusjuures nad sõid või jõid liiga palju, tehes endid uniseks ja endi meeled nüriks. Tagajärjeks oli, et nad ei suutnud õieti mõista „seda ihu”, Jeesuse füüsilist ihu, mida kujutati leivaga. Kas see oli nii tõsine asi? Jah oli! Ebaväärika osavõtuga oli neil „Issanda ihust ja verest süüd”. Kui nad oleks hingeliselt ja vaimselt valvsad olnud, nad oleks suutnud õieti mõista, kes nad on ja ’nende üle ei oleks kohut mõistetud’. — 1. Korintlastele 1:2; 11:20—22, 27—31, NW.

¹⁸ Mida oli neil kristlastel tarvis mõista ja kuidas? Esmajoones pidi neil oma südames ja meeles selge olema endi kutsumus olla 144000 hulgas, kes pärivad taevase elu. Kuidas nad seda mõistsid ja kas tänapäeval peaks olema palju neid, kes usuvad, et nad on osa sellest väikesest grupist, keda Jumal on apostlite päevist välja valinud?

19. Milline õpetlik olukord tuli nähtavale 1989. aasta Mälestussöömaajal?

¹⁹ Tegelikult on tänapäeval ainult väga väike vähemus tõelisi kristlasi, kes on mõistnud, et see käib nende kohta. Issanda õhtusöömaaja pühitsemisel kogunes 1989. aastal Jehoova tunnistajate kogudustes üle maailma rohkem kui 9479000 inimest. Ligikaudu 8700 väljendasid lootust saada ’päästetud tema taevasesse kuningriiki’. (2. Timoteosele 4:18, NW) Suur enamik — jah, miljonid teised lojaalsed, õnnistatud kristlased, kes olid kogunenud — olid mõistnud, et neil on põhjendatud lootus elada igavesti maa peal.

20. Kuidas 144000 hulka kuulujad teada saavad, et nad on kutsutud? (1. Johannese 2:27)

²⁰ Nelipühil, aastal 33 m.a.j. hakkas Jumal 144000 taevaseks eluks välja valima. Kuna see lootus oli uus, mida Jumala teenijatel enne Jeesuse aega ei olnud, kuidas võisid siis need valitud teada või selles lootuses kindlad olla? Nad mõistavad seda tunnistuse abil, mida neile annab Jumala püha vaim. See ei tähenda, et nad seda vaimu tegelikult näevad (sest see ei ole isik) või et neil on nägemus, milles see vaim nendega ühendusse astub, ega kuule nad hääli vaimsest riigist. Paulus selgitab: „Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed . . . oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes temaga kannatame, siis meid ühes temaga ka austatakse.” — Roomlastele 8:16, 17.

21. a) Kuidas võitud teavad, et neil on taevane lootus? (1. Korintlastele 10:15—17) b) Millised on vaimuga võitud inimesed ja kuidas nad alandlikult oma lootusest tunnistavad?

²¹ See tunnistus või arusaamine orienteerib ümber nende mõtlemise ja lootuse. Nad on ikka veel inimesed ja naudivad Jehoova maise loomistöö hüvesid, kuid nende elus ja huvides on peamiselt määrav see, et nad on Kristuse kaaspärijad. Selle väljavaate juurde ei ole nad jõudnud tunnete kaudu. Nad on normaalsed inimesed, vaadetelt ja käitumiselt tasakaalukad. Olles Jumala vaimuga pühitsetud, on nad oma kutsumuses veendunud ja neil ei ole selles pidevaid kahtlusi. Nad mõistavad, et kui nad ustavaiks jäävad, siis on nende pääste taevas. (2. Tessalooniklastele 2:13; 2. Timoteosele 2:10—12) Arusaades, mida Jeesuse ohver neile tähendab, ja mõistes, et nad on vaimuga võitud kristlased, võtavad nad Mälestamise embleemidest alandlikult osa.

22. Mida on mõistnud enamik neist, kes Issanda õhtusöömaajal juures viibivad?

²² Enamikul neist, kes 10. aprillil kuulekalt kogunevad, seda lootust ei ole, sest Jumal ei ole neid vaimuga võidnud ega taevasesse ellu kutsunud. Nagu me juba mainisime, hakkas Jumal 144000 välja valima apostlite ajal. Aga pärast selle kutsumise lõpetamist tuleb oodata, et teistel, kes tulevad Jumalat kummardama, on sama lootus, mis oli Moosesel, Taavetil, Ristija Johannesel ja teistel ustavatel, kes surid enne, kui Jeesus avas tee taevasele elule. Niisiis on tänapäeval miljoneid lojaalseid ja innukaid kristlasi, kes Mälestamise embleemidest osa ei võta. Need kristlased on mõistnud, kes nad on Jumala ees selles mõttes, et nad on tajunud oma põhjendatud lootuse. Nad saavad kasu Jeesuse ihust ja verest oma pattude andekssaamisega ja lõputu elu saavutamisega maa peal. — 1. Peetruse 1:19; 2:24; Ilmutuse 7:9, 15.

23. Miks on Mälestamine rõõmus püha? (Võrdle 2. Ajaraamat 30:21.)

²³ Oodakem siis 10. aprilli püha rõõmsa meelega. See on aeg, mil on kohane rakendada otsustamisvõimet, aga ka rõõmu aeg. Rõõmu aeg neile vähestele, kellel on taevane lootus ja kes õigesti ning kuulekalt leivast ja veinist osa võtavad. (Ilmutuse 19:7) Samuti rõõmu aeg miljonitele õnnelikele kristlastele, kes sel õhtul pealtvaatajatena ja õppijatena juures viibivad ja kes loodavad selle tähtsa püha pühitsemist maa peal igavesti meeles pidada. — Johannese 3:29.

[Allmärkused]

Mis on sinu vastus?

◻ Miks Mälestamise ajal jagatakse hapnemata leiba ja mida see sümboliseerib?

◻ Mis on see karikas, mida Issanda õhtusöömaajal ringi ulatatakse ja mida see kujutab?

◻ Mispärast seoses Mälestuse pühitsemisega on nõutav otsustusvõime?

◻ Mispärast sa saabuvast Mälestamisest rõõmu tunned?