Issanda õhtusöömaajal on meie jaoks suur tähendus

KAS Issanda õhtusöömaajal on meie jaoks tõesti suur ja kestev tähendus? Vaadelgem kõigepealt, kui oluliseks pidas seda erilist sündmust Jeesus Kristus.

Meie ajaarvamise 33. aasta 14. niisani õhtul kogunesid Jeesus ja tema 12 apostlit Jeruusalemmas ühes ülemises toas, et tähistada iga-aastast paasapüha. Pärast paasasöömaaega lahkus reetlik Juudas ruumist, et Jeesus ära anda (Johannese 13:21, 26–30). Kohalejäänud apostlitega seadis Jeesus sisse „Issanda õhtusöömaaja” (1. Korintlastele 11:20). Sellele viidatakse ka kui mälestusõhtule, kuna Jeesus käskis oma järelkäijaid: „Seda tehke minu mälestuseks!” See on ainuke sündmus, mida kristlastel kästakse tähistada. (1. Korintlastele 11:24.)

Paljudes paikades püstitavad inimesed monumente või määravad konkreetse päeva, et mälestada ja meenutada kedagi või midagi tähelepanuväärset. Sel juhtumil seadis Jeesus sisse mälestussöömaaja, mis pidi aitama tema jüngritel hoida alal selle ülitähtsa päeva mälestust. Tulevastele põlvkondadele pidi see mälestussöömaaeg meelde tuletama, kui sügav tähendus oli Jeesuse toimingutel sel õhtul, iseäranis tema kasutatud sümbolitel. Mis sümboleid Jeesus kasutas ja mida need tähendavad? Uurigem Piibli jutustust sellest 33. aasta õhtust.

Pühad sümbolid

„Ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile ning ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse; seda tehke minu mälestuseks!” ” (Luuka 22:19.)

Kui Jeesus võttis leiva ja ütles „see on minu ihu”, viitas ta sellele, et see hapnemata leib sümboliseeris tema patuta maist keha, mille ta andis „maailma elu eest” (Johannese 6:51). Eestikeelne Piibel ütleb, et „see on [kreeka keeles es·tinʹ] minu ihu”, kuid Thayeri kreeka-inglise leksikoni järgi tähendab see verb tihti ka ’märkima, tähendama’. See kannab endas kujutamise või sümboliseerimise mõtet. (Matteuse 26:26.)

Sama tähendus oli ka veinikarikal. Jeesus ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse” (Luuka 22:20).

Matteuse jutustuses ütles Jeesus selle karika kohta: „See on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks” (Matteuse 26:28). Jeesus sümboliseeris veinikarikaga oma verd. Tema valatud veri pidi rajama aluse „uuele lepingule” vaimuga võitud jüngritega, kes pidid valitsema kuningate ja preestritena koos temaga taevas (Jeremija 31:31–33; Johannese 14:2, 3; 2. Korintlastele 5:5; Ilmutuse 1:5, 6; 5:9, 10; 20:4, 6).

Veinikarikas pidi ka meelde tuletama, et Jeesuse valatud veri on pattude andeksandmise alus, avades nõnda selle osalistele tee taevasele elule Kristuse kaaspärijatena. Loomulikult võtavad mälestusõhtul pakutavast leivast ja veinist osa vaid taevase kutsumuse saajad, keda on piiratud arv (Luuka 12:32; Efeslastele 1:13, 14; Heebrealastele 9:22; 1. Peetruse 1:3, 4).

Kes on aga need Jeesuse järelkäijad, kes ei ole uues lepingus? Need on Issanda „teised lambad”, kes ei hakka valitsema koos Kristusega taevas, vaid kes saavad igavese elu paradiisliku maa peal (Johannese 10:16; Luuka 23:43; Ilmutuse 21:3, 4). „Suur hulk” ustavaid kristlasi, kes „teenivad teda [Jumalat] ööd ja päevad”, rõõmustavad selle üle, et saavad pealtvaatajatena osaleda Issanda õhtusöömaajal. Nad kuulutavad oma sõnade ja tegudega: „Õnnistus meie Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele!” (Ilmutuse 7:9, 10, 14, 15.)

Kui sageli tuleks seda tähistada?

„Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19.)

Kui tihti tuleks mälestusõhtut pidada, et hoida alal Kristuse surma mälestust? Jeesus ei öelnud seda täpselt. Kuna ta aga seadis sisse Issanda õhtusöömaaja 14. niisanil, iisraellaste iga-aastase paasapüha õhtul, pidas Jeesus ilmselgelt silmas, et ka mälestusõhtut peetaks samal viisil. Nii nagu iisraellased tähistasid igal aastal vabanemist Egiptuse orjusest, nii tähistavad kristlased igal aastal vabanemist patu ja surma orjusest (2. Moosese 12:11, 17; Roomlastele 5:20, 21).

Kord aastas mingi olulise sündmuse pidamises pole kindlasti midagi uut. Mõelgem näiteks, millal peab abielupaar oma pulma-aastapäeva või millal tähistab mõni rahvas neile olulist ajaloosündmust. Tavaliselt tehakse seda kord aastas sündmuse toimumise kuupäeval. Sajandeid pärast Kristust hakati paljusid, kes end ise kristlasteks nimetasid, kutsuma kvartodetsimaanideks, mis tähendab ’neljateistkümnendalased’, kuna nad tähistasid Jeesuse surma kord aastas 14. niisanil.

Lihtne, kuid tähendusrikas

Apostel Paulus selgitas, et Issanda õhtusöömaaja tähistamine võimaldab Jeesuse jüngritel kuulutada „Issanda surma, kuni ta tuleb” (1. Korintlastele 11:26). Seepärast keskendub see mälestuspüha Jeesuse surma otsustavale rollile Jumala eesmärgi täideviimisel.

Jeesus Kristus jäi ustavaks kuni surmani ning näitas sellega, et Jehoova Jumal on tark ja armastav Looja ning õiglane Suverään. Vastupidiselt Saatana väidetele ja Aadama teguviisile tõendas Jeesus, et inimesel on võimalik jääda Jumalale ustavaks kõige suuremateski katsetes (Iiob 2:4, 5).

Samuti aitab Issanda õhtusöömaaeg hoida alal Jeesuse ennastohverdava armastuse hinnalist mälestust. Rasketest katsumustest hoolimata kuuletus Jeesus oma Isale alati täielikult. Seepärast sai ta anda oma täiusliku inimelu ja maksta sellega Aadama patu tohutu hinna. Nagu Jeesus ise selgitas, tuli ta „oma hinge andma lunaks paljude eest” (Matteuse 20:28). Järelikult antakse kõigile neile, kes usuvad Jeesusesse, patud andeks ja nad saavad igavese elu kooskõlas Jehoova algse eesmärgiga inimkonnale (Roomlastele 5:6, 8, 12, 18, 19; 6:23; 1. Timoteosele 2:5, 6).a

See kõik tõstab omakorda esile Jehoova külluslikku headust ja lahkust, et ta võimaldas inimkonnale pääste. Piibel teatab: „Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus – ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest” (1. Johannese 4:9, 10).

Mälestusõhtu on tõesti tähelepanuväärne sündmus! See on lihtne üritus, mis võimaldab seda tähistada kogu maailmas kõiksugustes tingimustes. Samas on sellel sümboolne tähendus, nii et sellest jääb sügav mälestus pikaks ajaks.

Selle tähendus meie jaoks

Issand Jeesus Kristuse ohvrisurm nõudis väga kõrget hinda nii Jeesuselt kui tema Isalt Jehoovalt. Täiusliku inimesena polnud Jeesus pärinud surma, vastupidi kõigile meile (Roomlastele 5:12; Heebrealastele 7:26). Ta oleks võinud elada igavesti. Tema elu poleks lõppenud, kui ta seda ise poleks lubanud. Ta sõnas: „Ükski ei võta seda [minu elu] minult, vaid ma jätan selle iseenesest” (Johannese 10:18).

Jeesus andis vabatahtlikult oma täiusliku inimelu ohvriks, et „ta surma läbi kaotaks selle, kelle võimu all oli surm, see on kuradi, ja vabastaks need, kes surma kartusest olid kogu eluaja kinni orjapõlves” (Heebrealastele 2:14, 15). Kristuse ennastohverdavat armastust tõendab veel see, kuidas ta suri. Ta oli täiesti teadlik sellest, mil moel ta peab kannatama ja surema (Matteuse 17:22; 20:17–19).

Mälestusõhtu meenutab meile ka suurimat armastust, mida osutas meie taevane Isa Jehoova. Kui piinarikas võis olla talle, kes „on väga halastav ja armuline”, näha ja kuulda Jeesuse „hüüdmist ja silmavett” ning jõhkrat piitsutamist Ketsemani aias, tema õelat läbitorkamist ning aeglast ja vaevarikast surma (Jakoobuse 5:11; Heebrealastele 5:7; Johannese 3:16; 1. Johannese 4:7, 8). Vaid mõtlemine tema surmale põhjustab veel nüüdki, sajandeid hiljem, paljudele hingevalu.

Mõelda vaid, et Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus maksid sellist kõrget hinda meie patuste eest! (Roomlastele 3:23.) Me seisame iga päev silmitsi oma patuse loomuse ja ebatäiuse valusa reaalsusega. Siiski võime Jeesuse lunastusohvri alusel paluda Jumalalt andestust (1. Johannese 2:1, 2). See võimaldab meil rääkida Jumalaga ja annab meile puhta südametunnistuse (Heebrealastele 4:14–16; 9:13, 14). Veelgi enam, meil on väljavaade elada igavesti paradiisliku maa peal (Johannese 17:3; Ilmutuse 21:3, 4). Need ja paljud teised õnnistused on kõik võimalikud tänu Jeesuse ülimalt ennastohverdavale teole.

Näita, et sa hindad Issanda õhtusöömaaega

Issanda õhtusöömaaeg on kahtlemata „Jumala üliväga suure armu” imeline ilming. Jehoova Jumala lunastusohvri korraldus, mille tegi võimalikuks Jeesuse ennastohverdav armastus, on tõesti tema „ütlemata suur and” (2. Korintlastele 9:14, 15). Kas ei tekita need Jeesus Kristuse kaudu võimalikuks saanud Jumala headuse väljendused meis sügavat ja kestvat tänutunnet?

Kindlasti tekitavad. Seepärast esitame sulle südamliku kutse tulla koos Jehoova tunnistajatega mälestama Jeesuse surma. Sel aastal peetakse seda kolmapäeval, 16. aprillil pärast päikeseloojangut. Sinu kodukandi Jehoova tunnistajad annavad sulle hea meelega teada selle kõige tähtsama sündmuse täpse aja ja koha.

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 6]

KAS „SEE ON MINU IHU” VÕI „SEE KUJUTAB MINU IHU”?

Kui Jeesus ütles: „Mina olen ... uks” ja „Mina olen tõeline viinapuu”, ei mõelnud keegi, et ta on sõnasõnaline uks või viinapuu (Johannese 10:7; 15:1; meie kursiiv). Samamoodi, kui Jeesus ütles: „See karikas on uus leping”, ei järelda me sellest, et see karikas oli sõnasõnaliselt uus leping. Seega, kui Jeesus ütles, et leib on tema ihu, on täiesti selge, et see leib sümboliseeris tema ihu. Charles B. Williamsi tõlge ütleb: „See kujutab minu ihu.” (Luuka 22:19, 20, meie kursiiv.)

[Pilt lk 5]

Hapnemata leib ja vein sümboliseerivad kohaselt Jeesuse patuta ihu ja tema valatud verd

[Pilt lk 7]

Mälestusõhtul meenutatakse suurimat armastust, mida ilmutasid Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus