Pühitse mälestusõhtut väärilisel viisil

JEESUS seadis mälestusõhtu sisse 14. niisani õhtul aastal 33 m.a.j.a Ta oli just lõpetanud paasapüha pidamise oma 12 apostliga, nii et me võime kuupäevas kindlad olla. Pärast äraandja Juudase ärasaatmist „võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: ’Võtke! See on minu ihu.’ Ja ta võttis karika, tänas ja andis neile; ja nad kõik jõid selle seest. Ja ta ütles neile: ’See on minu veri, lepingu veri, mis ära valatakse paljude eest’ ” (Markuse 14:22—24).

Jeesus käskis oma jüngritel mälestada oma surma selle tähtsuse pärast (Luuka 22:19; 1. Korintlastele 11:23—26). Tema toodud ohver oli ainuke, mis võis inimkonna lunastada päritud patu ja surma needusest (Roomlastele 5:12; 6:23). Leib ja vein, mida ta kasutas, sümboliseerisid tema täiuslikku keha ja verd. Teades algset päeva, saame meiegi pühitseda seda sündmust sellele vastaval päeval aastas, täpselt nii, nagu juudid paasapüha pidasid. Kuid me peame tegema seda väärilisel viisil. Miks?

Apostel Paulus ütles, et need, kes võtavad osa leivast ja veinist kui sümbolitest, ’kuulutavad Issanda surma, kuni ta tuleb!’ (1. Korintlastele 11:26, meie kursiiv). Selle püha keskmeks on seega Jeesuse surm ja selle tähendus inimkonnale. See on tõsine sündmus, aeg mõtiskleda Jumala headuse üle ja näidata oma hindamist Jehoova ja tema Poja vastu (Roomlastele 5:8; Tiitusele 2:14; 1. Johannese 4:9, 10). Seepärast hoiatas Paulus: „Sellepärast: kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatult [„vääritul viisil”, UT], sellel on Issanda ihust ja verest süüd” (1. Korintlastele 11:27).

Kuidas seda pühitseda väärilisel viisil?

On ilmselge, et Jumal ei rõõmustaks selle üle, kui rüvetaksime seda sündmust, võttes omaks küsitavaid tavasid või paganlikke kombeid (Jakoobuse 1:27; 4:3, 4). See välistab ülestõusmispühadega seotud üldlevinud toimingud. Järgides Jeesuse käsku „Seda tehke minu mälestuseks!”, soovime tähistada mälestusõhtut just nii, nagu tema selle sisse seadis (Luuka 22:19; 1. Korintlastele 11:24, 25). See välistab ka igasugused välised tunnusmärgid, mis on lisatud sellele pühale ristiusu kirikute poolt. New Catholic Encyclopedia möönab, et „tänapäeva missa erineb suuresti sellest väga lihtsast tseremooniast, mida Kristus ja tema apostlid järgisid”. Pidades missat sagedasti, isegi iga päev, on ristiusumaailm kõrvale kaldunud sellest, mida Jeesus silmas pidas, ja muutnud selle tavaliseks sündmuseks.

Paulus kirjutas Korintose kristlastele sellest sündmusest vääritul viisil osavõtmisest, kuna sealses koguduses oli kerkinud probleeme seoses Issanda õhtusöömaajaga. Mõned ei mõistnud selle sündmuse pühadust. Nad võtsid endaga kaasa õhtusöögi ja sõid seda kas enne koosolekut või koosoleku ajal. Sageli sõid ja jõid nad üleliia. See tegi nad uniseks ja nüristas nende meeli. Kui nad ei olnud meeleliselt ja vaimselt erksad, siis nad ’ei andnud enesele aru sellest ihust’ ja neil oli seega „Issanda ihust ja verest süüd”. Ka need, kes polnud õhtust söönud, olid näljased, ning nende tähelepanu sai hajutatud. Tegelikult polnud peaaegu mitte keegi neist valmis sümbolitest hindavalt osa võtma ja nad ei saanud täielikult aru selle sündmuse tõsidusest — et seda peetakse Issanda surma mälestuseks. Selle tõttu tuli nende üle kohut mõista, kuna nad näitasid selle sündmuse vastu üles lugupidamatust, isegi põlgust (1. Korintlastele 11:27—34).

Vajalik on vahetegemisvõime

Mõned on mälestusõhtu sümbolitest osa võtnud, kuigi nad said hiljem aru, et nad poleks pidanud seda tegema. Need, kes õigusega mälestusõhtu sümbolitest osa võtavad, on Jumala poolt valitud ja neil on selle kohta Jumala vaimu tunnistus (Roomlastele 8:15—17; 2. Korintlastele 1:21, 22). See ei ole nende isiklik otsus või määramine, mis teeb neid selle vääriliseks. Jumal on nende arvu, kes koos Kristusega taevas valitsema hakkavad, piiranud 144000-ga, mis on suhteliselt väike arv, võrreldes kõigi nendega, kes Kristuse lunastusest kasu saavad (Ilmutuse 14:1, 3). See valimine algas juba Jeesuse päevil ja praeguseks on seega vähe sümbolitest osavõtjaid. Ja kui keegi neist sureb, väheneb see arv veelgi.

Kuidas võiks keegi sümbolitest vääralt osa võtta? See võib juhtuda varasemate religioossete vaadete tõttu — et kõik ustavad lähevad taevasse. Või on see tingitud auahnusest või isekusest — keegi võib tunda, et väärib enamat kui teised — ning soovist silma paista. Võib-olla johtub see mõnest raskest probleemist või mõne traagilise sündmuse põhjustatud tugevatest emotsioonidest, mille tõttu võib keegi kaotada huvi maise elu vastu. See võib tuleneda ka sügavast sõprusest kellegagi, kellel on taevane kutsumus. Me kõik vajame meeldetuletust, et otsuse teeb üksnes Jumal, mitte meie ise (Roomlastele 9:16). Kui inimene on ennast ’läbi katsunud’ ning leiab, et ta tegelikult ei peaks sümbolitest osa võtma, siis peaks ta sellest edaspidi hoiduma (1. Korintlastele 11:28).

Lootus, mille Jumal on andnud enamikule inimkonnast, on igavene elu paradiislikul maal. See on suurepärane õnnistus, mida me võime oodata ning mis meid kergesti võib kütkestada (1. Moosese 1:28; Laul 37:9, 11). Maa peal saavad ustavad inimesed taas kokku ülesäratatud lähedastega ja kohtuvad selliste õiglaste vanaaja inimestega nagu Aabraham, Saara, Mooses, Raahab, Taavet ning Ristija Johannes — kõigiga, kes surid enne seda, kui Jeesus avas tee taevasele elule (Matteuse 11:11; võrdle 1. Korintlastele 15:20—23).

Maise lootusega inimesed pühitsevad Issanda õhtusöömaaega väärilisel viisil oma kohaloleku ja lugupidava suhtumisega, isegi kui nad leivast ja veinist osa ei võta. Ka nemad saavad kasu Kristuse ohvrist, mis võimaldab neil saada heakskiidetud seisundi Jumala ees (Ilmutuse 7:14, 15). Kui nad kuulavad esitatavat kõnet, suurendab see nende hindamist pühade asjade vastu ning kasvatab nende soovi jääda Jumala rahvaga kõikjal ühtsusse.

Selle aasta 2. aprillil, teisipäeval peale päikeseloojangut tähistatakse mälestusõhtut kõigis enam kui 78000 Jehoova tunnistajate koguduses kogu maailmas. Kas sina oled ka kohal?

[Allmärkus]

[Pilt lk 8]

Jehoova tunnistajad pühitsevad mälestusõhtut iga aasta üks kord