Vastupidavus, mis toob võidu

„Kannatlikkust [„vastupidavust”, NW] läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse.” — HEEBREALASTELE 10:36.

 1. Miks vastupidavust on vaja igaühele, kes tänapäeval Jehoova Jumalat teenib?

KOGU see maailm on mässumeelse jumala võimu all. Selle nähtamatu valitseja Kurat Saatan koondab kõik oma jõud, et seista vastu Jehoovale ja võidelda Jehoova universaalse suveräänsuse õigeksmõistmise vastu Messia Kuningriigi kaudu. Seetõttu on vältimatu, et see maailm seisab pidevalt vastu igaühele, kes end Jumalale pühendab ja suveräänsuse küsimuses Tema poolel seisab. (Johannese 15:18—20; 1. Johannese 5:19) Seepärast peab igaüks end kinnitama, et olla vastupidav, kuni see maailm Harmagedoonis lõplikult lüüa saades langeb. Et olla võidukate Jumala inimeste seas, kes maailma oma usu ja laitmatuse läbi ära võidavad, peame visalt lõpuni vastu pidama. (1. Johannese 5:4) Kuidas võime seda teha?

2, 3. Kuidas on Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus suurimad vastupidavuse eeskujud?

² Kõigepealt võime leida julgustust kahest väljapaistvast vastupidavuse eeskujust. Kes need on? Üks on Jeesus Kristus, „kõige loodu esmasündinu”, kes on püsinud ustavalt Jumala teenistuses sellest ajast peale, kui ta minevikus teadmata ajal olemasollu toodi. Olles püsiv ustavas Jumala teenimises, sai Jeesus eeskujuks kõigile intelligentsetele loodolestele, kes hiljem taevas ja maa peal olemasollu toodi. (Koloslastele 1:15, 16) Kuid suurim vastupidavuse eeskuju on Jehoova Jumal, kes on kaua olnud vastupidav mässu suhtes oma universaalse suveräänsuse vastu ja jätkab vastupidavalt, kuni ta tegutseb, et lõplikult lahendada suveräänsuse küsimus.

³ Jehoova on eeskujulikult vastupidav asjade suhtes, mis on puudutanud tema au ja tema kõige vahetumaid isiklikke tundeid. Seistes silmitsi hiigelprovokatsiooniga, on ta end tagasi hoidnud ja on ennast piiranud, et mitte astuda samme nende vastu, kes teda teotanud on — kaasa arvatud Kurat Saatan. Me oleme tänulikud Jumala vastupidavuse ja halastuse eest. Kui seda poleks olnud, poleks me ka kõige lühemast olemasolust rõõmu tunda saanud. Tõepoolest Jehoova Jumal on võrreldamatult teinud end kuulsaks oma vastupidavuse poolest.

4, 5. a) Kuidas Pauluse piltlik näide potissepast näitab Jumala vastupidavust ja tema halastust? b) Kuidas saab ilmsiks, et Jumal pole halastust asjatult ilmutanud?

⁴ Apostel Paulus rõhutab nii Jumala vastupidavust kui ka halastust, kui ütleb: „Või ei ole potissepal meelevalda savi ühest ja samast segust teha ühe astja õilsaks, teise halvaks otstarbeks? Eks Jumal, tahtes osutada oma viha ja teha teatavaks oma väge, suure pikameelega sallinud vihaastjaid, mis olid valmistatud hukatuseks, ja teinud seda selleks, et ilmutada oma au rikkust armuastjate vastu, mis ta ette oli valmistanud aulisteks, nõnda nagu tema on kutsunud ka meid, mitte ainult juutide, vaid ka paganate seast?” — Roomlastele 9:21—24.

⁵ Nagu neist sõnadest ilmneb, tegutseb Jehoova oma käesoleva vastupidamise perioodi vältel seoses oma aulise eesmärgiga edasi ja osutab teatud inimastjatele armu. Ta valmistab neid astjaid ette igaveseks hiilguseks ja nurjab seega oma suure vastase Kurat Saatana ja kõigi Saatana kaaslaste kurjad eesmärgid. Sugugi mitte kogu inimkond ei osutu vihaastjateks, kes väärivad hävingut. See on auks Kõikväelise Jumala kannatlikule vastupidavusele. Tema halastus pole asjatu. Selle tagajärjeks on 1) Jeesus Kristuse, Jumala armastatud Poja valitsuse all olevad aulised taevase Kuningriigi lapsed ja 2) paradiislikul maal elav tervendatud ja täiusesse viidud inimsugu, kõik igavese elu pärijad.

Vastupidav lõpuni

 6. a) Miks ei saa kristlased vastupidavuse katset vältida? b) Mida kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud sõnaga „vastupidavus”, üldiselt märgistab?

⁶ Kuna meie ees seisab selline imeline lootus, peaksid me kõrvus pidevalt kõlama Jeesuse ergutavad sõnad, nimelt: „Kes otsani vastu peab, see pääseb!” (Matteuse 24:13) On tähtis teha õige algus kristlikul jüngriksolemise teel. Aga lõppkokkuvõttes on määrav see, kuidas me vastu peame, kui edukalt me tee lõpetame. Seda rõhutas apostel Paulus, kui ütles: „Kannatlikkust [„vastupidavust”, NW] läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse.” (Heebrealastele 10:36) Siin sõna, mis on tõlgitud „vastupidavus”, on kreeka keeles hü·po·mo·neʹ. Üldiselt märgistab see julget, vankumatut ja kannatlikku vastupidavust, mis takistuste, tagakiusamiste, katsumuste ja kiusatustega silmitsi seistes ei kaota lootust. Kui meie loodame saada lõplikku päästet, peame alistuma vastupidavuse katsele kui osale selle pääste jaoks vajalikust ettevalmistusest.

 7. Millisest eksiarvamusest peame hoiduma ja kelle eeskuju aitab meil vastu pidada?

⁷ Me ei peaks endid petma endi jaoks meeldiva mõttega, et saame katse kiiruga läbi teha. Et universaalse suveräänsuse ja inimese laitmatuse küsimusele otsustavalt vastata, ei säästnud Jehoova end. Ta on ebameeldivate asjade suhtes olnud vastupidav, kuigi oleks võinud need otsekohe hävitada. Ka Jeesus Kristus oli vastupidavuse eeskuju. (1. Peetruse 2:21; võrdle Roomlastele 15:3—5.) Kuna meie ees seisavad need säravad eeskujud, oleme ka meie kindlasti valmis lõpuni vastu pidama. — Heebrealastele 12:2, 3.

Vajalik omadus

 8. Millist meile kõigile vajalikku omadust demonstreeris apostel Paulus?

⁸ Mitte ühtki Jumala sulast, seda isegi kõige varasematest aegadest alates, pole vabastatud vajadusest vastupidavuses oma laitmatust tõestada. Oma vankumatust on pidanud tõestama väga silmapaistvad Piibli ajaloos esinenud isikud, kes jäid ustavaks surmani ja osutusid kõlblikuks igavese elu jaoks taevas. Näiteks ütles endine variser Saulus Tarsosest korintlastele: „Ma pole sugugi vähem kui ülisuured apostlid, ehk ma küll ei ole midagi. Apostli tunnusteod on ju teie seas täide saadetud kõige kannatlikkusega [„vastupidavusega”, NW], nii tunnustähtede kui imede ja väeavaldustega.” (2. Korintlastele 12:11, 12) Vaatamata töökoormale, hindas Paulus oma teenimist nii kõrgelt, et ta pidas vastu paljule ning püüdis tõsiselt oma teenimisele mitte mingit teotust tuua. — 2. Korintlastele 6:3, 4, 9.

 9. a) Kuidas on võitud jäänus vastupidavust ilmutanud ja millise tulemusega? b) Mis annab meile ajendi ustavalt Jumala teenimist jätkata?

⁹ Meile lähemast ajast need võitud kristlased, kes teenisid Jumalat enne Esimest maailmasõda, teadsid, et aasta 1914 märgistab rahvastele määratud aegade lõppu, ja paljud neist arvasid, et saavad sel mälestusväärsel aastal kätte oma taevase tasu. Kuid nii see ei läinud. Nagu nüüd tõsiasjad näitavad, lisandus sellele veel aastakümneid. Selle ootamatult pikenenud maise elutee jooksul tegid nad Jehoova Jumala kätes läbi puhastuse. (Sakarja 13:9; Malakia 3:2, 3) Jätkuv vastupidamine tõi kaasa nende paremaks muutumise. Jehoova teenijatena rõõmustasid nad, et neid märgistati kui tema nime rahvast. (Jesaja 43:10—12; Apostlite teod 15:14) Elanud läbi kaks maailmasõda ja arvukaid väiksemaid konflikte, erutab neid tänapäeval see, et neil on hea sõnumi levitamisel abiks teistest lammastest koosnev suur rahvahulk, keda nüüd on juba üle nelja miljoni. Vaimne paradiis, mida nad naudivad, on levinud üle kogu maailma, isegi kõige kaugemate meresaarteni. See eesõigustatud kohtlemine, mida me ikka rohkem ja rohkem oma eluea jooksul hindame, on olnud ajendiks jätkata ustavalt Jumala teenimist, kuni Jehoova tahe ja eesmärk on täielikult täitunud.

10. Mida on regulaarselt tarvis, et meie seas poleks mitte mingit nõrgenemist?

¹⁰ Kuna tasu sõltub meie vankumatusest, vajame selles tähtsas asjas pidevat manitsemist. (1. Korintlastele 15:58; Koloslastele 1:23) Et Jehoova rahva seas mitte mingit nõrgenemist poleks, vajame regulaarset julgustust hoida kinni tõest ja hinnalisest eesõigusest tõde levitada, nii nagu see oli ka esimese sajandi äsjarajatud koguduste puhul, kellele Paulus ja Barnabas korduskülastusi tegid. (Apostlite teod 14:21, 22) Olgu see meie kindel otsus ja otsustavus, et nagu apostel Johannes ütles, tõde jääb meisse „ja on meiega igavesti”. — 2. Johannese 2.

Ootus koos kõikumatu vastupidavusega

11. Mis paistab olevat Jumala sulaste kohta käiv reegel ja kuidas illustreeris seda Joosepi juhtum?

¹¹ Katse, mis näitab meie täiuslikuks saamist, võtab aega. (Jakoobuse 1:2—4) Paistab, et „Oota! Oota! Oota!” oli vanal ajal Jumala sulaste kohta käiv reegel, kui pandi katsele nende otsustavus usus edasi käia. Kuid lõpuks tõi ootus neile ustavatele sulastele alati kaasa tasu. Joosepil tuli näiteks 13 aastat orja ja vangina oodata, kuid läbielatu puhastas ta isiksuse. — Laul 105:17—19.

12, 13. a) Kuidas oli Aabraham ustava vastupidavuse eeskuju? b) Kuidas seatakse Aabrahami usk ja vastupidavus meile eeskujuks?

¹² Aabraham oli juba 75 aastat vana, kui Jumal kutsus teda Kaldea Urist Tõotatud Maale minema. Ta oli umbes 125-aastane, kui sai Jumala tõotusele vandega kinnituse — see toimus vahetult peale seda, kui Aabraham oma usu tugevust demonstreeris, minnes kuni oma armastatud poja Iisaki ohverdamiseni, peatudes alles siis, kui Jehoova ingel ta kätt tagasi hoidis ja ohvri toomist takistas. (1. Moosese 22:1—18) Oodata viiskümmend aastat kui võõra maa ajutine asunik oli Aabrahami jaoks pikk aeg, kuid ta ootas veel 50 aastat, kuni suri 175-aastaselt. Kogu selle aja oli Aabraham Jehoova Jumala ustav tunnistaja ja prohvet. — Laul 105:9—15.

¹³ Aabrahami usk ja vastupidavus seatakse eeskujuks Jumala sulastele, kes soovivad Jeesus Kristuse, Aabrahami Seemne läbi tõotatud õnnistusi saada. (Heebrealastele 11:8—10, 17—19) Tema kohta loeme Heebrealastele 6:11—15: „Me ihaldame seda, et te igaüks osutaksite sama indu täieliku lootuse säilitamiseks otsani; et te ei läheks loiuks, vaid järgiksite neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mis on tõotatud. Sest kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus ta iseenese juures, sest ei olnud kedagi suuremat, kelle juures ta oleks võinud vanduda, ning ütles: ’Tõesti, õnnistusega ma õnnistan sind ja teen sind väga paljuks!’ Ja nii Aabraham ootas kannatlikult ning sai tõotuse kätte [„sai selle tõotuse”, NW].”

14. Miks ei peaks me arvama, et vastupidavuse katse on lõputu ja tasu tabamatu?

¹⁴ Võitud jäänuse silme eest on alates rahvastele määratud aegade lõpust 1914. aastal, mil mõned neist ootasid tõelise kristliku koguduse aussetõstmist taevasse, möödunud juba 77 aastat. Meie ei tea, kui kaua veel peab jäänus ootama. Kas peaksime siis kõikuma ja arvama, et ootus on lõputu ja tasu tabamatu virvatuluke. Ei! See ei mõistaks iial õigeks Jehoova suveräänsust ega austaks ta nime. Ta ei saaks maailma ees õigeks mõistetud, kui annaks meile võidu ja sellest tuleneva igavese elu tasu. Jäänus koos ustavate lambasarnaste kaaslastega on täis otsustavust, sõltumata aja pikkusest oodata, mil Jehoova oma määratud ajal tegutseb. Ilmutades taolist eeskujulikku püsivust, järgivad nad Aabrahami teed. — Roomlastele 8:23—25.

15. a) Mis on meie juhtlause ja läbi milliste kogemuste on Jumal meid võidukalt toetanud? b) Milline Pauluse manitsus on meie päeviks ikka sobiv?

¹⁵ Seega on jätkuvalt juhtlauseks kõikumatu vastupidavus Jumala tahte täitmisel. (Roomlastele 2:6, 7) Minevikus ei ole ta lasknud meil meelt heita, kui oleme olnud karmis ahistuses, kaasa arvatud vangistused ja koonduslaagrid, ning ta on meid võidukalt läbi toonud, tuues au oma nimele ja eesmärgile.a Meie katse lõpuleviimiseks järelejäänud aja jooksul teeb Jehoova jätkuvalt sedasama. Pauluse manitsus on sobiv ka meie päeviks: „Sest teil on tarvis vankumatut kannatlikkust ja vastupidavust, nii et saaksite teha ja täiel määral lõpule viia Jumala tahet, ja seega täiel määral saada kätte ja vaimustuda ja rõõmustuda selle üle, mida on tõotatud.” — Heebrealastele 10:36, The Amplified Bible; Roomlastele 8:37.

16. Miks ei peaks me oma pühendumist Jehoovale vaid piiratuna või teatud tingimustel võtma?

¹⁶ Senikaua, kuni Jehoova on meile selles kurjas maailmas töö teha andnud, soovime ikka, järgides Jeesuse eeskuju, olla hõivatud selles töös kuni selle lõpetamiseni. (Johannese 17:4) Meie pühendumine Jehoovale ei rajanenud arusaamisel, et me teenime teda vaid lühikest aega ja siis tuleb Harmagedoon. Me pühendusime igaveseks. Jumala töö, mis meile teha antakse, ei lõpe Harmagedooni lahinguga. Kuid alles pärast seda, kui oleme lõpetanud töö, mis oli antud teha enne Harmagedooni, võime näha sellele suurele sõjale järgnevaid suurepäraseid asju. Siis saame lisaks sellele, et meil on õnnelik eesõigus tema tööd edasi teha, tasuks tema tõotatud kauaoodatud õnnistused. — Roomlastele 8:32.

Armastus Jumala vastu aitab meil vastu pidada

17, 18. a) Mis aitab meil pingelistel aegadel Jumalale meelepäraselt vastupidav olla? b) Mis aitab meil võitu saavutada ja mida ei ütle me järelejäänud aja kohta?

¹⁷ Pingelistel aegadel võime ehk küsida: „Kuidas suudame kauem vastu pidada?” Milline on vastus? Armastades Jumalat kogu südamest, meelest, hingest ja väest. „Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis. Tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik [„kannatab kõik välja”, NW]! Armastus ei hävi [„ebaõnnestu”, NW] ilmaski!” (1. Korintlastele 13:4, 7, 8) Kui oleme vastupidavad ilma armastuseta Jumala vastu, ei loe me vastupidavus midagi. Aga kui me Jehoovale andumise tõttu koorma all meelt ei heida, on meie vastupidavuse tagajärg armastuse süvenemine tema vastu. Armastus Jumala, oma Isa vastu tegi Jeesuse võimeliseks vastu pidama. (Johannese 14:30, 31; Heebrealastele 12:2) Kui meie tõeline ajend on armastus Jumala, oma Isa vastu, kas on siis midagi, mida me ei suuda välja kannatada?

¹⁸ Meie kõikumatu armastus Jehoova Jumala vastu on teinud meid võimeliseks neil kõige kriitilisematel katseaegadel maailma üle võidutseda. Ja Jehoova annab meile jätkuvalt Jeesus Kristuse kaudu abi, mida vajame, vaatamata sellele, kui kaua veel sellel vanal asjadesüsteemil on lubatud olemas olla. (1. Peetruse 5:10) Muidugi ei tee me mingeid ettekuulutusi selle kohta, kui palju aega on veel järele jäänud, ja me ei määra mingit kindlat tähtaega. Me jätame selle Jehoova Jumala, Suure Ajajälgija hooleks. — Laul 31:16.

19, 20. a) Kuidas peaksime vaatama igale möödunud päevale, mida välja kannatame? b) Millisest rumalusest soovime hoiduda ja mispärast?

¹⁹ Kuid ennustatud sugupõlv, kes pidi olema tunnistajaks ja kogema ’selle asjadesüsteemi lõpetamist’, on praegu väga kõrges eas. (Matteuse 24:3, NW; 24:32—35) Ärgem siis iial unustagem, et iga möödunud päev, mille oleme välja kannatanud, tähendab seda, et Saatan koos oma deemonitega saab ühe päeva võrra vähem oma tegeliku olemasolu läbi universumit reostada, ja seda, et oleme ühe päeva võrra lähemal ajale, mil Jehoova ei kannata enam välja „vihaastjaid, mis olid valmistatud hukatuseks”. (Roomlastele 9:22) Peagi, kui Jehoova pikameelsus lõpeb, valab ta oma viha jumalatute meeste ja naiste peale. Sellega ilmutab ta nende teguviisi suhtes oma jumalikku hukkamõistu, kuigi ta lubas neil kogu selle ajaperioodi kestel edasi tegutseda.

²⁰ Meie poolt oleks väga rumal katkestada armastusest õhutatud pingutused hiilgava autasu kättesaamiseks, mida meile läbi Jeesus Kristuse pakutakse. Selle asemel oleme sel äärmiselt tähtsal ajal, mil Jehoova on ennast Universumi Suveräänina õigeks mõistmas, täis otsustavust olla edasi ustavad tunnistajad Jehoovale.

[Allmärkus]

Kuidas sa vastaksid?

◻ Miks ei saa me hoiduda selle eest, et meie vastupidavus katsele pannakse?

◻ Millisest eksiarvamusest soovime hoiduda?

◻ Mida on tarvis, et me mingil määral ei nõrgeneks?

◻ Mis on meie juhtlause?

◻ Mis aitab meil pingelistel aegadel vastu pidada?

[Pilt lk 11]

Nagu need Trinidadi Port-of-Spaini tunnistajad, on Jumala rahvas olnud alati valmis Jehoovat ootama