”Surnud tõusevad üles”

”Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume.” (1. KORINTLASTELE 15:52)

1., 2. a) Millise lohutava tõotuse edastas prohvet Hoosea? b) Kust me teame, et Jumal tahab surnud tagasi ellu tuua?

KAS surm on sinult mõne lähedase röövinud? Kui on, siis tead, millist valu võib surm tuua. Ent samal ajal leiavad kristlased lohutust tõotusest, mille Jumal andis prohvet Hoosea kaudu: ”Ma ostan nad lahti allmaailma käest ja lunastan nad surmast. Kus on su katkud, oh surm? Kus on su taud, allmaailm?” (Hoosea 13:14, SP).

² Mõte, et surnud võivad taas elavaks saada, on skeptikute meelest täiesti absurdne. Kuid Kõigeväelisel Jumalal on kindlasti vägi sellist imet teha! Tegelikult on küsimus hoopis selles, kas Jehoova tahab surnuid taas ellu tuua. Õiglane mees Iiob küsis: ”Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” Seejärel andis ta kinnitava vastuse: ”Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd!” (Iiob 14:14, 15). Sõna ”igatsema” näitab tugevat ootust või soovi. (Võrdle Laul 84:3.) Jah, Jehoova ootab väga surnute ülestõusmist — ta igatseb jälle näha lahkunud ustavaid, kes elavad tema mälestuses (Matteuse 22:31, 32).

Jeesus heidab valgust ülestõusmisele

3., 4. a) Millist valgust heitis Jeesus ülestõusmislootusele? b) Miks äratati Jeesus üles vaimuna, mitte lihaliku kehaga?

³ Muistsed usumehed nagu Iiob said ülestõusmisest ainult osaliselt aru. Alles Jeesus Kristus tõi selle imelise lootuse valge ette. Ta näitas enda võtmerolli selles, kui ta ütles: ”Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu” (Johannese 3:36). Aga kus hakatakse elama? Valdav enamik neist, kes ilmutavad usku, saavad maise elu (Laul 37:11). Kuid samas ütles Jeesus oma jüngritele: ”Ära karda, sa pisuke karjuke, sest teie Isa on heaks arvanud anda teile kuningriigi!” (Luuka 12:32). Jumala Kuningriik on taevane. Järelikult tähendab see tõotus seda, et ”pisukese karjukese” liikmed lähevad taevasse, kus nad on vaimolenditena Jeesuse juures (Johannese 14:2, 3; 1. Peetruse 1:3, 4). Milline auline väljavaade! Lisaks andis Jeesus apostel Johannesele ilmutuse kaudu teada, et ”pisukese karjukese” liikmeid on vaid 144000 (Ilmutuse 14:1).

⁴ Aga kuidas pääsevad 144000 inimest taevasesse auhiilgusesse? Jeesus ”on .. toonud valge ette elu ja kadumatu põlve evangeeliumi kaudu”. Oma verega avas ta ”uue ja elava tee” taevastesse (2. Timoteosele 1:10; Heebrealastele 10:19, 20). Esiteks ta suri, nii nagu Piibel oli seda ennustanud (Jesaja 53:12). Siis leidis aset see, mida apostel Peetrus hiljem kuulutas: ”Selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud” (Apostlite teod 2:32). Kuid Jeesust ei äratatud üles inimesena. Ta oli öelnud: ”Leib, mille mina annan, on minu liha, mille annan maailma elu eest!” (Johannese 6:51). Kui ta oleks oma lihaliku keha tagasi võtnud, oleks ta toodud ohvri kehtetuks teinud. Seepärast Jeesus ”surmati liha poolest, kuid elavaks tehti vaimu poolest” (1. Peetruse 3:18). Nõnda ”saavutas [Jeesus] igavese lunastuse” ”pisukese karjukese” jaoks (Heebrealastele 9:12). Ta esitas Jumalale oma täiusliku inimelu väärtuse lunaks patuse inimsoo eest ning 144000 pidid esimestena sellest kasu saama.

 5. Millele võisid loota Jeesuse järelkäijad esimesel sajandil?

⁵ Jeesus ei pidanud olema ainuke, kes äratatakse üles taevasele elule. Paulus ütles Roomas asuvaile kaaskristlastele, et nad on võitud püha vaimuga Jumala lasteks ja Kristuse kaaspärijateks; kuid et jääda oma võidmise vääriliseks, pidid nad otsani vastu pidama (Roomlastele 8:16, 17). Samuti ütles Paulus: ”Kui me oleme kasvanud ühte tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka tema ülestõusmise sarnasusega” (Roomlastele 6:5).

Ülestõusmislootuse kaitseks

 6. Miks sattus ülestõusmisõpetus Korintoses rünnaku alla ja mida apostel Paulus ette võttis?

⁶ Ülestõusmine kuulub kristluse ”algõpetuse” hulka (Heebrealastele 6:1, 2). Siiski sattus see õpetus Korintoses rünnaku alla. Mõned koguduseliikmed, keda arvatavasti mõjutas kreeka filosoofia, ütlesid, et ”ei olevatki surnute ülestõusmist” (1. Korintlastele 15:12). Kui kuuldused sellest apostel Pauluseni jõudsid, asus ta ülestõusmislootust kaitsma, eriti võitud kristlaste lootust. Uurigem Pauluse sõnu, mis on kirjas 1. Korintlastele 15. peatükis. Sulle tuleb kasuks see, kui oled selle peatüki tervenisti läbi lugenud, nagu eelmises artiklis soovitati.

 7. a) Millisele võtmemõttele Paulus tähelepanu koondas? b) Kes nägid ülestõusnud Jeesust?

⁷ Esimeses kirjas korintlastele 15. peatüki kahes esimeses salmis paneb Paulus paika oma arutluse teema: ”Ma juhin teie tähelepanu evangeeliumile, mida ma teile kuulutasin, mille te ka vastu võtsite ja milles ka püsite ning milles te ka õndsaks saate .. olgu siis, et asjata saite usklikuks.” Kui korintlased ei püsiks kindlalt evangeeliumis, oleksid nad tõe asjata vastu võtnud. Paulus jätkab: ”Ma olen teile kõigepealt teada andnud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi ja et ta maeti ja et ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järgi ja et ta ilmus Keefasele, pärast seda neile kaheteistkümnele. Pärast ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest suurem hulk veel praegugi on elus, aga mõned on läinud magama; pärast seda ta ilmus Jakoobusele, siis kõigile apostlitele; aga pärast kõike ta ilmus ka minule kui äbarikule” (1. Korintlastele 15:3—8).

8., 9. a) Kui tähtis on uskuda ülestõusmisesse? b) Millise sündmusega oli tõenäoliselt tegu, kui Jeesus ilmus ”rohkem kui viiesajale vennale”?

⁸ Nendele, kes olid hea sõnumi vastu võtnud, ei olnud uskumine Jeesuse ülestõusmisesse lihtsalt juhuslik valik. Paljud tunnistajad võisid kinnitada, et ”Kristus suri meie pattude eest” ja et ta oli üles äratatud. Üks neist oli Keefas, keda tuntakse rohkem Peetruse nime all. Pärast seda, kui Peetrus oli salanud Jeesuse tema äraandmise ja vahistamise ööl, sai ta kindlasti palju lohutust sellest, kui Jeesus temale ilmus. Ülestõusnud Jeesus käis ka ”nende kaheteistkümne” juures, apostlite kui grupi juures, kellel see juhtum kahtlemata aitas võita hirmu ja anda julgelt tunnistust Jeesuse ülestõusmisest (Johannese 20:19—23; Apostlite teod 2:32).

⁹ Kristus ilmus ka suuremale hulgale inimestele, ”rohkem kui viiesajale vennale”. Kuna nii palju järelkäijaid oli Jeesusel ainult Galileas, võis olla tegu sama sündmusega, millest räägib Matteuse 28:16—20, kus Jeesus andis käsu teha inimesi jüngriteks. Millist võimsat tunnistust võisid need inimesed anda! Osa neist oli veel elus aastal 55 m.a.j., kui Paulus kirjutas Esimese kirja korintlastele. Pane aga tähele, et nende kohta, kes olid surnud, öeldi, et nad on ”läinud magama”. Nad polnud veel üles tõusnud ega oma taevast tasu kätte saanud.

10. a) Mis toimus Jeesuse viimasel kohtumisel oma jüngritega? b) Kuidas ilmus Jeesus Paulusele kui ”enneaegsele”?

¹⁰ Veel üks Jeesuse ülestõusmise silmapaistev tunnistaja oli Jakoobus, Joosepi ja Jeesuse ema Maarja poeg. Enne Jeesuse ülestõusmist Jakoobus ilmselt ei olnud veel usklik (Johannese 7:5). Aga pärast seda, kui Jeesus talle ilmus, sai ta usklikuks ja aitas võib-olla kaasa ka sellele, et tema teisedki vennad usku pöördusid (Apostlite teod 1:13, 14). Kui Jeesus oma jüngritega viimast korda kohtus — tol korral, kui ta taevasse läks —, käskis ta neil olla tema ”tunnistajad .. maailma otsani” (Apostlite teod 1:6—11). Hiljem ilmus ta Tarsosest pärit Saulusele, kes kristlasi taga kiusas (Apostlite teod 22:6—8). Jeesus ilmus Saulusele ”kui äbarikule [”enneaegsele”, SP]”. Oli nõnda, nagu oleks Saulus vaimsele elule juba üles äratatud ning suuteline nägema aussetõstetud Issandat sajandeid enne, kui ülestõusmine tegelikult pidi aset leidma. See sündmus peatas korrapealt Sauluse mõrvarliku vastupanu kristlikule kogudusele ja tõi kaasa märkimisväärse muudatuse (Apostlite teod 9:3—9, 17—19). Saulusest sai apostel Paulus, üks silmapaistvamaid kristliku usu kaitsjaid (1. Korintlastele 15:9, 10).

Usk ülestõusmisesse on ülimalt tähtis

11. Kuidas paljastas Paulus selle vale väite, et ”ei olevatki surnute ülestõusmist”?

¹¹ Niisiis oli Jeesuse ülestõusmine kindlalt tõestatud fakt. ”Kui Kristusest kuulutatakse, et ta on surnuist üles äratatud,” arutleb Paulus, ”kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et ei olevatki surnute ülestõusmist?” (1. Korintlastele 15:12). Need, kellest ta rääkis, ei kahelnud ülestõusmises ega pidanud seda küsitavaks mitte üksi eneses, vaid kuulutasid avalikult oma umbusku. Seepärast paljastas Paulus nende vale arutluse. Ta ütles, et kui Kristus ei ole üles äratatud, siis on kristlaste sõnum vale ja need, kes annavad tunnistust Kristuse ülestõusmisest, on ”Jumala valetunnistajad”. Kui Kristus polnud üles äratatud, siis oli ka lunahind Jumalale maksmata ning kristlased olid ”alles oma pattude sees” (1. Korintlastele 15:13—19; Roomlastele 3:23, 24; Heebrealastele 9:11—14). Ja need kristlased, kes olid ”läinud magama”, mõnel juhul kui märtrid, olid surnud ilma tõelise lootuseta. Millises armetus olukorras oleksid kristlased, kui see elu olekski kõik! Nende kannatused oleksid täiesti mõttetud.

12. a) Mida võib järeldada sellest, et Kristust nimetatakse ”uudseviljaks magamaläinutest”? b) Kuidas tegi Kristus ülestõusmise võimalikuks?

¹² Kuid see polnud nii. Paulus jätkab: ”Kristus [on] surnuist üles äratatud.” Veelgi enam, ta on ”uudsevili magamaläinutest” (UT) (1. Korintlastele 15:20). Kui iisraellased andsid Jehoovale sõnakuulelikult uudsevilja oma põllusaadustest, siis õnnistas Jehoova neid rohke saagiga (2. Moosese 22:28, 29; 23:19; Õpetussõnad 3:9, 10). Nimetades Kristust ”uudseviljaks”, annab Paulus mõista, et on veel inimesi, kes äratatakse surnuist üles taevasele elule. ”Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu,” ütleb Paulus, ”siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses” (1. Korintlastele 15:21, 22). Jeesus tegi ülestõusmise võimalikuks, andes oma täiusliku inimelu lunaks, ja nii avanes inimkonnale tee vabadusse patu ja surma orjusest (Galaatlastele 1:4; 1. Peetruse 1:18, 19).a

13. a) Millal leiab aset taevane ülestõusmine? b) Kuidas peab paika see, et mõned võitud ”ei lähe magama”?

¹³ Paulus jätkab: ”Aga igaüks oma järjekorras: esimesena Kristus, selle järel Kristuse omad tema tulemises [”juuresoleku ajal”, UM]” (1. Korintlastele 15:23). Kristus äratati üles aastal 33 m.a.j. Ent tema võitud järelkäijad — ”Kristuse omad” — pidid ootama ajani veidi pärast aastat 1914, mil Piibli prohvetiennustuse kohaselt algas Jeesuse kuninglik juuresolek (1. Tessalooniklastele 4:14—16; Ilmutuse 11:18). Mida öelda nende kohta, kes tema juuresoleku ajal elavad? Paulus kirjutab: ”Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume, äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume” (1. Korintlastele 15:51, 52). On selge, et kõik võitud ei maga hauas, oodates ülestõusmist. Need, kes surevad Kristuse juuresoleku ajal, muudetakse silmapilkselt (Ilmutuse 14:13).

14. Kuidas ristitakse võituid ”eesmärgil, et olla surnud”?

¹⁴ Paulus küsib: ”Mis teevad muidu need, kes endid lasevad ristida surnute eest [”eesmärgil, et olla surnud”, UM], kui surnuid koguni ei äratata? Mispärast siis neid ristitakse nende eest? Ja mispärast oleme meiegi hädaohus igal hetkel?” (1. Korintlastele 15:29, 30). Paulus ei mõelnud, et elavaid inimesi ristitakse surnute kasuks, nagu võib jääda mulje mõnest piiblitõlkest. On ju ristimine seotud kristlikuks jüngriks olemisega ja surnud hinged ei saa olla jüngrid (Johannese 4:1). Paulus rääkis hoopis elavatest kristlastest, kellest paljud sarnaselt Pauluse enesega olid ”hädaohus igal hetkel”. Võitud kristlased ’ristiti Kristuse surmasse’ (Roomlastele 6:3). Alates nende võidmise ajast neid nii-öelda ’ristiti’ eluviisi, mis viis surma, mis sarnanes Kristuse surmaga (Markuse 10:35—40). Nad pidid surema lootusega saada osa aulisest taevasest ülestõusmisest (1. Korintlastele 6:14; Filiplastele 3:10, 11).

15. Millistes hädaohtudes oli Paulus ilmselt olnud ja kuidas aitas usk ülestõusmisesse tal vastu pidada?

¹⁵ Edasi väidab Paulus end olevat kogenud nii suuri hädaohte, et ta võis öelda: ”Iga päev ma olen surmasuus.” Et teda liialdamises ei süüdistataks, lisab ta: ”Nii tõesti kui teie, vennad, olete minu kiitus, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” Jerusalem Bible ütleb selles salmis: ”Ma olen surmasuus iga päev, vennad, ma võin seda vanduda, nii tõesti kui ma tunnen teie üle uhkust Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” Paulus toob ühe näite kogetud ohtude kohta 32. salmis, kus ta ütleb end olevat ”Efesoses võidelnud metsalistega”. Roomlased hukkasid kurjategijaid sageli nii, et heitsid nad areenile metsloomade ette. Kui Paulus pidi võitlema sõnasõnaliste metsalistega, siis jäi ta ellu üksnes tänu Jehoova abile. Ilma ülestõusmislootuseta olnuks sellise elutee valimine, mis teda nii suurde ohtu saatis, tõesti arutu tegu. Ilma tulevase elu lootuseta olnuks Jumala teenistuses läbitud raskused ja toodud ohvrid suurema tähtsuseta. ”Kui surnuid ei äratata,” ütleb Paulus, ”siis ”söögem ja joogem, sest homme me sureme!”” (1. Korintlastele 15:31, 32; vaata 2. Korintlastele 1:8, 9; 11:23—27).

16. a) Kust võib olla pärit fraas ”söögem ja joogem, sest homme me sureme”? b) Miks oli ohtlik sellist hoiakut omaks võtta?

¹⁶ Võimalik, et Paulus tsiteeris teksti Jesaja 22:13, mis kirjeldab sõnakuulmatute Jeruusalemma elanike fatalistlikku eluhoiakut. Ta võis pidada silmas ka tõekspidamisi, mis olid epikuurlastel, kes hülgasid täielikult usu surmajärgsesse ellu ja uskusid, et lihalikud naudingud on elus peamine hüve. Igal juhul oli ”söögem ja joogem”-mõtteviis jumalavallatu. Seepärast hoiatas Paulus: ”Ärge eksige! ”Kurjad kõned rikkuda võivad kombeid häid!”” (1. Korintlastele 15:33). Seltsimine nendega, kes ei tunnistanud ülestõusmist, võis olla ohtlik. Võimalik, et osaliselt just sellisest seltsingust olid tingitud probleemid, millega Paulus pidi Korintose koguduses tegelema, näiteks seksuaalne ebamoraalsus, lahkmeel, kohtuskäimised ja lugupidamatus Issanda õhtusöömaaja vastu (1. Korintlastele 1:11; 5:1; 6:1; 11:20—22).

17. a) Kuidas Paulus korintlasi manitses? b) Millised küsimused veel vastust ootavad?

¹⁷ Paulus manitseb korintlasi positiivselt: ”Kainestuge õieti ja ärge tehke pattu; sest mõned ei tea midagi Jumalast; seda ma ütlen teile häbiks” (1. Korintlastele 15:34). Ülestõusmise eitamine oli mõningaid inimesi vaimselt uimaseks teinud, nii et nad olid otsekui purjus. Neil tuli ärgata ja püsida kained. Võitud kristlased peavad ka tänapäeval olema vaimselt ärkvel ja mitte laskma end mõjutada maailma skeptilistel vaadetel. Nad peavad taevasest ülestõusmislootusest kõvasti kinni hoidma. Kuid korintlastel oli veel küsimusi, millele meiegi vastust tahame. Näiteks, millise kehaga äratatakse 144000 isikut taevasse? Ja mida öelda nende miljonite kohta, kes on ikka veel hauas ja kellel ei ole taevase elu lootust? Mida tähendab ülestõusmine nende jaoks? Järgmises artiklis uurime Pauluse ülejäänud arutlust ülestõusmise kohta.

[Allmärkus]

Kas sa mäletad?

◻ Millist valgust heitis Jeesus ülestõusmisele?

◻ Kes olid mõned neist, kes nägid ülestõusnud Kristust?

◻ Miks sattus ülestõusmisõpetus kahtluse alla ja mida Paulus ette võttis?

◻ Miks oli ülimalt tähtis, et võitud kristlased usuksid ülestõusmisesse?

[Pilt lk 15]

Jairuse tütrega toimunu tõendas, et ülestõusmine on võimalik

[Pilt lk 16, 17]

Ilma ülestõusmislootuseta oleks ustavate kristlaste märtrisurm mõttetu