Epikuros õpetas ka seda, et pärast surma ei saa olla mingit elu. See oli muidugi vastuolus Piibli ülestõusmisõpetusega. Kui apostel Paulus rääkis Areopaagil, olid tõenäoliselt ka epikuurlased nende hulgas, kes vaidlesid temaga ülestõusmisõpetuse pärast (Apostlite teod 17:18, 31, 32; 1. Korintlastele 15:12—14).

Võib olla, et kõige ohtlikum element Epikurose filosoofias oli ka kõige varjatum. Kuna ta eitas surmajärgset elu, jõudis ta järeldusele, et inimene peab elama võimalikult õnnelikult selle lühikese aja jooksul, mis tal kasutada on. Nagu oleme näinud, ei mõelnud ta, et elada tuleks tingimata patuselt, vaid hoopis nautida käesolevat hetke, kuna praegu on selleks ainus võimalus.

Epikuros taunis salajasi väärtegusid selleks, et vältida vahelejäämise hirmu, mis otseselt häirib käesolevat õnnetunnet. Ta soosis mõõdukust, vältimaks liialdamisest tulenevaid tagajärgi, mis samuti takistavad käesoleval hetkel end õnnelikuna tundmast. Ka soovitas ta teistega häid suhteid hoida, sest kui nad samaga vastavad, tasub see ära. Muidugi on see iseenesest suurepärane, kui hoidutakse salajastest väärtegudest, ollakse mõõdukas ja luuakse sõprussuhteid. Aga miks siis oli Epikurose filosoofia kristlastele ohtlik? Sellepärast, et tema nõuanded lähtusid uskmatust ellusuhtumisest: ”Söögem ja joogem, sest homme me sureme!” (1. Korintlastele 15:32).

On kindel, et Piibel näitab inimestele, kuidas juba praegu õnnelikult elada. Sealjuures aga annab see nõu: ”Hoidke endid Jumala armastuses ja oodake meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks” (Juuda 21). Jah, Piibel paneb igavesele tulevikule suuremat rõhku kui üürikesele käesolevale hetkele. Kristlane on peamiselt huvitatud Jumala teenimisest ja tunneb, et kui ta paneb Jumala esikohale, on ta õnnelik ja rahul. Samuti toimis ka Jeesus — selle asemel, et olla liigselt hõivatud oma isiklike huvidega, kasutas ta oma energiat omakasupüüdmatult Jehoova teenimiseks ja inimeste aitamiseks. Ta õpetas oma jüngritele, kuidas teistele head teha, kuid mitte selleks, et need pärast samaga vastaksid, vaid ehtsast armastusest teiste vastu. Selge on see, et epikureismi ja kristluse põhimotiivid erinevad täielikult (Markuse 12:28—31; Luuka 6:32—36; Galaatlastele 5:14; Filiplastele 2:2—4).

Kuigi epikureism kadus 4. sajandil m.a.j., on tänapäevalgi neid, kes võtavad omaks sarnase nüüd-või-mitte-kunagi-suhtumise. Need inimesed usuvad Jumala igavese elu tõotust pealiskaudselt või ei usu seda üldse. Aga sellegipoolest on mõnel neist suhteliselt kõrged käitumisnormid.

Kristlane võib sattuda kiusatusse luua selliste inimestega lähedased suhted, mõeldes ehk, et nende sündsad omadused õigustavad sõprussuhteid. Kuigi me ei pea ennast teistest paremaks, tuleb meil siiski meeles pidada, et igasugused ”halvad sõbrustamised” — ka need, mille mõju on varjatum — ”laostavad korralikke kombeid”.

Nüüd-või-mitte-kunagi-filosoofia tuleb esile ka mõningates äriseminarides, nõuanderaamatutes, romaanides, filmides, teleprogrammides ja muusikas. Kuigi see uskmatu suhtumine ei pruugi otseselt patust käitumist propageerida, kas võib see meid ehk varjatult mõjutada? Kas me võime näiteks niivõrd süüvida iseenda heaolu taotlemisse, et kaotame silmist Jehoova suveräänsuse vaidlusküsimuse? Kas võime ehk lasta end meelitada ”võtma asja rahulikult”, selle asemel et olla ”innukad Issanda töös”? Või laseme end eksitada kahtlema Jehoova normide õigsuses ja kasulikkuses? Meil tuleb olla valvel, et mitte sattuda otsese ebamoraalsuse, vägivalla ja spiritismi mõjusfääri, aga ka nende suhtes, keda mõjutavad ilmalikud seisukohad! (1. Korintlastele 15:58; Koloslastele 2:8.)