Kust nad oma jõu saavad?

KUI sa vaatad lähemalt liblikat sellel fotol, võid näha, et üks tema neljast tiivast on täiesti kasutu. Ometi jätkab liblikas toitumist ja lendamist. See pole mitte ainus sellelaadne juhtum. On pandud tähele, et liblikad jätkavad igapäevategevust ka siis, kui 70 protsenti nende tiivapinnast on puudu.

Samamoodi ilmutavad paljud inimesed kindlameelset vaimu. Vaatamata sellele, et nad kannatavad tõsiste füüsiliste ja emotsionaalsete probleemide all, ei anna nad alla. (Võrdle 2. Korintlastele 4:16.)

Ka Apostel Paulus pidas vastu suurtes raskustes misjonireiside ajal. Teda piitsutati, peksti, visati kividega ning pandi vangi. Lisaks sellele kannatas ta ka mingisuguse füüsilise puude all, võib-olla oli just probleem silmadega talle pidevaks „liha sisse antud vaiaks” (2. Korintlastele 12:7—9; Galaatlastele 4:15).

Üks kristlik kogudusevanem David, kes võitles mitmeid aastaid tõsiste depressiooniperioodidega, usub, et Jehoova jõud oli teguriks, mis tema paranemist otsustavalt mõjutas. „Ikka ja jälle tundus, et tõsiste pingutustega saavutatud tulemused kaovad käest,” selgitab ta. „Sellise masendusega silmitsi seistes jätsin ma end Jehoova hoolde, ja ta tõesti toetas mind. Oli olukordi, mil ma palvetasin mitu tundi järjest. Kui ma rääkisin Jehoovaga, kadus üksindus- ja väärtusetustunne. Olen võideldes läbinud raskeid nõrkusperioode, kuid tänu Jehoovale olen selle nõrkuse kaudu saanud jõudu — isegi nii palju jõudu, et suudan aidata teisi.”

Jehoova Jumal tugevdas Paulust. Seepärast võis ta öelda: „Kui olen nõder, siis olen vägev!” (2. Korintlastele 12:10). Jah, Pauluse nõrkused õpetasid teda toetuma Jumala antud jõule. „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:13). Jehoova annab tõesti oma sulastele väge.