Kas on mõtet palvetada?

See on õigustatud küsimus. Piiblist on näha, et Jumal teab kõike. Muu hulgas teab ta, mida inimesed vajavad ja millest nad mõtlevad. Jeesus ütles: „Jumal, teie Isa, teab, mida te vajate, juba enne, kui te teda palute” (Matteuse 6:8). Muistse Iisraeli kuningas Taavet mõistis seda ning kirjutas: „Ei ole veel sõnagi mu keelel, näe, siis sa, Jehoova, tead selle kõik ära!” (Laul 139:4). Miks siis pöörduda palves Jumala poole? Vastuse leidmiseks vaadakem, mida Piibel ütleb palvete kohta.a

Ehkki Piibel ütleb, et Jumal Jehoovab teab kõike, ilmneb sealt, et ta eesmärk pole oma teenijate kohta pelgalt infot koguda (Laul 139:6; Roomlastele 11:33). Tema piiritu mälu pole nagu arvuti mälu, mis inimeste kohta lihtsalt informatsiooni talletab. Kuna Jumal soovib, et saaksime temaga lähedasemaks, on ta väga huvitatud meie salajasimatest mõtetest (Laul 139:23, 24; Jaakobuse 4:8). Selsamal põhjusel õhutas Jeesus oma järelkäijaid palvetama, kuigi Jumal teab hästi, mida vajame (Matteuse 6:6—8). Mida rohkem me Loojaga oma mõtteid jagame, seda lähedasemaks me temaga saame.

Me ei pruugi alati teada, mida palves öelda. Sellistel puhkudel suudab Jumal mõista koguni neid tundeid, mida me ei oska sõnadesse panna, ning kuna tal on meie olukorrast täielik ülevaade, võib ta meid aidata just sellisel viisil, nagu vaja (Roomlastele 8:26, 27; Efeslastele 3:20). Kui tunneme, et Jumal on meid aidanud — isegi kui see abi pole nii ilmne —, lähendab see meid temale.

Piibel kinnitab, et kõikvõimas Jumal vastab oma ustavate teenijate palvetele, kuid samas toob see välja põhjused, miks ta mõningaid palveid kuulda ei võta. Näiteks siis, kui muistses Iisraelis lokkas vägivald, käskis Jumal prohvet Jesajal oma rahvale öelda: „Kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte — teie käed on täis verd!” (Jesaja 1:15). Niisiis ei saa inimesed, kes põlgavad Jumala seadusi või palvetavad tema poole väärate ajenditega, oodata, et Jumal neid kuulaks (Õpetussõnad 28:9; Jaakobuse 4:3).

Teisalt ütleb Piibel: „Ükskõik mida me kooskõlas tema tahtega palume, ta kuuleb meid” (1. Johannese 5:14). Kas see tähendab siis, et Jumal täidab automaatselt kõik oma teenijate soovid? Ei tähenda. Mõtle näiteks apostel Paulusele, kes anus kolm korda, et Jumal võtaks talt ära „liha sisse [antud] okka” (2. Korintlastele 12:7, 8). Võimalik, et Paulus kannatas kroonilise silmahaiguse all. See võis teda väga muserdada. Kuigi Paulusele oli antud vägi inimesi terveks teha ning ta oli isegi ühe mehe surnuist üles äratanud, tuli tal taluda omaenda haigust (Apostlite teod 19:11, 12; 20:9, 10). Jumal ei vastanud Pauluse palvele küll nii, nagu too oleks soovinud, kuid Paulus oli Jumalale abi eest siiski tänulik (2. Korintlastele 12:9, 10).

On tõsi, et Piibel räägib inimestest, kelle palvele vastas Jumal imega (2. Kuningate 20:1—7). Kuid see polnud sugugi tavaline isegi piibliaegadel. Oli jumalateenijaid, kellele näis, et Jumal ei vasta nende palvetele, ning see valmistas neile tuska. Kuningas Taavet küsis: „Kui kauaks, Jehoova, oled sa jätnud mind unustusse? Kas igaveseks?” (Laul 13:2, UM). Ent kui Taavet mõtles sellele, kui sageli oli Jehoova teda päästnud, tugevnes tema usk Jumalasse. Samas palves lisas Taavet: „Mina loodan sinu helduse peale” (Laul 13:6). Nii nagu Taavet, peavad jumalateenijad ka tänapäeval ehk korduvalt millegi pärast palvetama, enne kui nad märkavad Jumala vastust (Roomlastele 12:12).

Jumal arvestab meie tegelike vajadustega

Armastavatel lapsevanematel on mõjuvaid põhjusi, miks nad ei täida igat lapse soovi kohe, kui ta sellest teada annab. Samamoodi ei vasta Jumal tingimata meie palvetele sellisel viisil või ajal, kui me seda ootame. Me võime olla aga kindlad, et Looja arvestab lahke isa kombel meie tegelike vajadustega ning vastab me palvetele just õigel ajal ja õigel viisil (Luuka 11:11—13).

Jumala vastus ei pruugi olla ilmne

Mis siis, kui oleme palunud Jumalat mingi ammuse probleemi pärast? Kui Jehoova pole meile vastanud imega, siis kas peaksime järeldama, et ta pole meile üldse vastanud? Tegelikult mitte. Sel juhul tasub mõelda, kas Jumal on toetanud meid mõnel teisel moel. Vahest pakkus mõni tähelepanelik sõber meile oma abi just õigel ajal (Õpetussõnad 17:17). Kas on võimalik, et teda ajendas seda tegema Jehoova? Lisaks võib Jumal meie abipalvetele vastata Piibli lehekülgede kaudu. Sellest raamatust võime leida tarkust, mis aitab keerulise olukorraga toime tulla (2. Timoteosele 3:16, 17).

Jumal annab probleemi kõrvaldamise asemel sageli hoopis vastupidamiseks vajalikku jõudu (2. Korintlastele 4:7). Näiteks siis, kui Jeesus palus oma Isal säästa teda raskest katsumusest, kartes, et ta võib tema nime teotada, saatis Jehoova ingli oma poega kinnitama (Luuka 22:42, 43). Samamoodi võib Jumal kasutada mõnda meie lähedast sõpra, et meid hea sõnaga julgustada just siis, kui seda kõige rohkem vajame (Õpetussõnad 12:25). Kuna selline vastus pole nii otsene, tuleb meil ehk olla tähelepanelikumad, et märgata Jumala vastust oma palvetele.

Vahel tuleb oodata õiget aega

Piibel annab teada, et kõikvõimas Jumal tegutseb alandlike inimeste heaks „omal ajal” (1. Peetruse 5:6). Niisiis, kui meile tundub, et Jehoova viivitab meie palvetele vastamisega, ei peaks me arvama, et need ei lähe talle korda. Pigem võib öelda, et Looja, kellel on olukorrast tervikpilt, kaalub meie palveid. Ta arvestab alati sellega, mis on meile parim.

Oletame, et sul on väike poeg, kes tahab endale jalgratast. Kas sa teed kohe nii, nagu ta palub? Juhul, kui ta pole sinu arvates veel piisavalt suur, et jalgrattaga sõita, võid otsustada ostu edasi lükata. Ent kui aeg on küps, võid tema soovi siiski täita. Nõndasamuti võib Jumal täita meie kohased südamesoovid omal ajal, kui me nende eest pidevalt palvetame (Laul 37:4).

Piibel manitseb tõelisi kristlasi mitte kunagi kahtlema palvetamise mõttekuses. Mõne meelest on seda kergem öelda kui teha. Näiteks kui maadleme mingi probleemiga või kannatame ülekohut, ei pruugi olla sugugi lihtne Jumala vastust oodata. Ent meil tasub hoida meeles, et Jeesus õpetas palvetama järjekindlalt.

Jeesus rääkis loo vaesest lesknaisest, kes läks korduvalt ebaõiglase kohtuniku juurde, et õigust saada (Luuka 18:1—3). Kuigi alguses kohtunik tõrkus, ütles ta viimaks endamisi: „Ma [hoolitsen], et tema kohtuasi saaks õiglaselt lahendatud, et ta ühtelugu ei käiks ja mind lõpmatuseni ei taoks” (Luuka 18:4, 5). Kreekakeelses tekstis kasutatakse väga piltlikku verbi, tähendusega „taguma” või „silmaalust siniseks lööma”, mis viitab maine kahjustamisele.c Kui juba oma maine pärast muretsev ebaõiglane kohtunik soostus vaest lesknaist aitama, siis kui palju enam ihkab armastav Jumal aidata neid, „kes hüüavad tema poole ööd ja päevad”. Nagu Jeesus ütles, laseb Jumal „neile kiiremas korras õigluse osaks saada” (Luuka 18:6—8).

Ehkki vahel võime tüdida lõpmatust abipalumisest, ei peaks me alla andma. Kui oleme palvetes järjekindlad, näitame, et soovime tõesti Jumalalt abi saada. Samuti õpime märkama seda, kuidas Jumal meie palvetele vastab, ning tänu sellele saame temaga lähedasemaks. Seega võime olla täiesti kindlad, et Jehoova vastab meie kohastele palvetele, kui palvetame pidevalt ega kahtle selles, et ta kuulab meid (Luuka 11:9).