„Varustugem valguse relvadega”
„Öö on möödumas, aga päev on lähedal. Siis heitkem enestest ära pimeduse teod ja varustugem valguse relvadega!” — ROOMLASTELE 13:12.
1, 2. Kuidas enamik esimese sajandi juute „tõelisele valgusele” reageeris ja millistele eelistele vaatamata?
JEESUS KRISTUS on „tõeline valgus, mis valgustab igat inimest [„igasuguseid inimesi”, NW]”. (Johannese 1:9) Kui ta tuli Messiana aastal 29 m.a.j., tuli ta rahva juurde, kelle Jumal oli valinud endale tunnistajaks ja kes oli vähemalt nimeliselt Jehoovale pühendunud. (Jesaja 43:10) Paljud iisraellased olid Messiat oodanud ja suur hulk neist teadis prohvetiennustusi, mis määratlesid teda. Veelgi enam, Jeesus kuulutas kõikjal Palestiinas, esitades tunnustähti rahvahulkade silme ees. Rahvahulgad kogunesid teda kuulama ja see, mida nad nägid ning kuulsid, avaldas neile tugevat mõju. — Matteuse 4:23—25; 7:28, 29; 9:32—36; Johannese 7:31.
2 Kuid lõpuks lükkas enamik juute Jeesuse kõrvale. Johannese evangeelium ütleb: „Ta tuli sellesse, mis tema oma, ja tema omad ei võtnud teda vastu.” (Johannese 1:11) Miks nii juhtus? Vastus sellele küsimusele aitab meil vältida nende vigade kordamist. See aitab meil ’heita enestest ära pimeduse teod ja varustuda valguse relvadega’, et vältida sellist ebasoodsat kohtuotsust, mis sai osaks esimese sajandi Iisraelile! — Roomlastele 13:12; Luuka 19:43, 44.
Religioonijuhtide vastuseis
3. Kuidas osutusid juudi religioonijuhid „pimedateks teejuhtideks”?
3 Kõige esimesed, kes Iisraelis valguse kõrvale lükkasid, olid religioonijuhid. Selle asemel, et olla „käsutundjad” õpetajad, panid nad rahvale kaela seadusetähelise reeglite süsteemi, mis oli tihti Jumala Seadusega vastuolus. (Luuka 11:45, 46) Seega nad ’tegid Jumala sõna tühjaks oma pärimusega, mille nad olid pärinud’. (Markuse 7:13; Matteuse 23:16, 23, 24) Nad olid „pimedad teejuhid”, kes tõkestasid valguse levimist. — Matteuse 15:14.
4, 5. a) Kuidas reageerisid variserid, kui teatud hulk juute tahtis teada, kas Jeesus ehk Messias pole? b) Millise halva südameseisundi variserid seega reetsid?
4 Kord, kui paljud iisraellased tahtsid teada, kas Jeesus ehk Kristus pole, läkitasid ärevusse sattunud variserid sulaseid teda arreteerima. Sulased tulid tagasi tühjade kätega, öeldes: „Ükski inimene ei ole iialgi nõnda rääkinud nagu see inimene!” Kõigutamatutena küsisid variserid sulaste käest: „Kas teiegi olete eksitatud? Kas ükski ülemaist või variseridest on uskunud temasse? Aga see rahvahulk, kes ei tunne käsuõpetust, on neetud!” Sünedriumi liige Nikodeemus protesteeris, et on seadusevastane inimese üle kohut mõista teda üle kuulamata. Tigedalt pöördusid variserid tema poole ja ütlesid: „Oled ka sina Galileast? Uuri ja vaata, et Galileast ei tõuse prohvetit!” — Johannese 7:46—52.
5 Miks Jumalale pühendunud rahva religioonijuhid niimoodi käitusid? Sest nad olid välja arendanud halva südameseisundi. (Matteuse 12:34) Põlgus lihtrahva vastu reetis nende kõrkust. Nende väide, et ’ükski ülemaist või variseridest pole uskunud temasse’, esitas uhke oletuse, et Messias on ehtne vaid siis, kui nemad seda kinnitavad. Veelgi enam, nad olid ebaausad, püüdes Jeesust halba valgusse seada sellepärast, et ta oli pärit Galileast, kuigi lihtne uurimine oleks ilmsiks teinud, et ta tegelikult oli sündinud Petlemmas, ennustatud Messia sünnipaigas. — Miika 5:1; Matteuse 2:1.
6, 7. a) Kuidas reageerisid religioonijuhid Laatsaruse ülesäratamisele? b) Mida ütles Jeesus, et paljastada religioonijuhtide pimedusearmastust?
6 Religioonijuhtide leppimatu vastuseis valgusele ilmnes veenvalt, kui Jeesus äratas üles Laatsaruse. Taoline tegu oleks jumalakartlikule inimesele olnud tõendiks, et Jeesusel on Jehoova toetus. Kuid religioonijuhid suutsid näha vaid võimalikku ohtu oma eesõigustatud seisundile. Nad ütlesid: „Mida me peame tegema? Sest see inimene teeb palju tunnustähti. Kui me ta nõnda jätame, usuvad kõik temasse; siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!” (Johannese 11:44, 47, 48) Nad pidasidki nõu tappa nii Jeesus kui ka Laatsarus, lootes ehk sel teel valgust kustutada. — Johannese 11:53, 54; 12:9, 10.
7 Järelikult olid need Jumala rahva religioonijuhid kõrkuse, uhkuse, intellektuaalse ebaaususe ja tugevat mõju avaldava omakasupüüdlikkusega valgusest eemaldunud. Oma teenistuse lõpul paljastas Jeesus nende süü, öeldes: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te sulete taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sisse ega lase sisse minna neid, kes tahavad sisse minna.” — Matteuse 23:13.
Omakasupüüdlikkus ja uhkus
8. Millised Naatsareti sündmused paljastasid sealsete inimeste halva südameseisundi?
8 Üldiselt võttis esimese sajandi juudi rahvas halva südameseisundi tõttu oma religioonijuhid eeskujuks valguse kõrvalelükkamisel. Näiteks oli Jeesus kord Naatsareti sünagoogi rääkima kutsutud. Ta luges ja selgitas lõiku Jesaja raamatust ning algul kogudus kuulas teda. Aga kui ta tõi ajaloolisi võrdlusi, mis paljastasid nende omakasupüüdlikkuse ja usupuuduse, olid nad raevus ja püüdsid teda tappa. (Luuka 4:16—30) Uhkus koos teiste halbade omadustega hoidis neid tagasi valgusele õigesti reageerimast.
9. Kuidas paljastati suure rühma galilealaste väärad ajendid?
9 Teisel juhtumil toitis Jeesus Galilea järve kaldal ime läbi suure rahvahulga. Imeteo tunnistajad ütlesid: „See on tõesti see prohvet, kes maailma pidi tulema!” (Johannese 6:10—14) Kui Jeesus paadiga teise paika sõitis, järgnes rahvahulk talle. Kuid Jeesus teadis, et paljude ajendiks polnud valgusearmastus. Ta ütles neile: „Te ei otsi mind, sellepärast et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis!” (Johannese 6:26) Varsti, kui suur hulk neist, kes teda järgisid, tagasi maailma pöördus, sai selgeks, et tal oli õigus. (Johannese 6:66) Omakasupüüdlik seisukoht — „mida see mulle annab?” — sulges tee valgusele.
10. Kuidas enamik mittejuute valgusele reageeris?
10 Peale Jeesuse surma ja ülestõusmist jätkasid usklikud juudid teistele juutidele valguse viimist, kuid sellele reageerisid vähesed. Seetõttu levitasid apostel Paulus ja teised, kes teenisid kui „paganate [„rahvaste”, NW] apostlid”, head sõnumit teistesse maadesse. (Apostlite teod 13:44—47) Paljud mittejuudid reageerisid sellele, kuid üldine reageering oli, nagu Paulus kirjeldas: „Meie kuulutame ristilöödud Kristust, . . . [sõnumit, mis on] paganaile jõledus.” (1. Korintlastele 1:22, 23) Enamik mittejuute lükkas valguse kõrvale, sest nad olid pimestatud kas paganlikust ebausust või ilmalikest filosoofiatest. — Apostlite teod 14:8—13; 17:32; 19:23—28.
’Kutsutud pimedusest’
11, 12. Kes reageerisid valgusele esimesel sajandil ja kes tänapäeval?
11 Vaatamata üldisele mittereageerimisele, olid esimesel sajandil paljud õige südamega inimesed ’kutsutud pimedusest Jumala imelise valguse juurde’. (1. Peetruse 2:9) Nende kohta kirjutas apostel Johannes: „Kõigile, kes [Kristust] vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad tema nimesse.” (Johannese 1:12) Alates m.a.j. 33. aasta nelipühist ristiti need valgusearmastajad püha vaimuga ja nad said Jumala poegadeks, kellel oli lootus koos Kristusega tema taevases Kuningriigis valitseda.
12 Meie päevil on viimased neist Jumala võitud poegadest kokku kogutud ja, viies täide Taanieli prohvetiennustuse, nad „paistavad . . . nagu taevalaotuse hiilgus, ja . . . saadavad paljusid õiguse teele”. (Taaniel 12:3) Nad on lasknud oma valgust paista sellises ulatuses, et see on tõe juurde toonud üle nelja miljoni „teise lamba”, kes nüüd naudivad õiglast seisundit Jumala ees. (Johannese 10:16) Need omakorda peegeldavad kogu maailmas valgust, nii et praegu särab see valgus nagu ei ealeski varem. Meie päevil, sarnaselt esimesele sajandile, „pimedus ei ole [valgusest] võitu saanud”. — Johannese 1:5, NW.
’Jumalas ei ole mingit pimedust’
13. Millise hoiatuse andis meile apostel Johannes?
13 Kuid me ei tohi eales unustada apostel Johannese hoiatust: „Jumal on valgus ja temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme, et meil on osadus temaga, aga käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt.” (1. Johannese 1:5, 6) On selge, et kristlased võivad langeda samasse lõksu nagu juudid ja, olles vaid nime poolest Jumala tunnistajad, tuua esile pimeduse tegusid.
14, 15. Millised pimeduse teod tulid ilmsiks esimese sajandi kristlikus koguduses ja mida me sellest õpime?
14 Just nii juhtus esimesel sajandil. Võime lugeda tõsistest lahknemistest Korintoses. (1. Korintlastele 1:10—17) Apostel Johannes pidi võitud kristlasi hoiatama, et nad üksteist ei vihkaks, ja Jakoobus pidi mõningaid manitsema, et nad rikkaid vaestele ei eelistaks. (Jakoobuse 2:2—4; 1. Johannese 2:9, 10; 3. Johannese 11, 12) Lisaks, nagu on kirja pandud Ilmutuse raamatus, teatas Jeesus Väike-Aasias seitset kogudust üle vaadates pimeduse tegude, nagu ärataganemise, ebajumalakummardamise, ebamoraalsuse ja materialismi sissetungist. (Ilmutuse 2:4, 14, 15, 20—23; 3:1, 15—17) Noil kristliku koguduse algpäevil oli suur hulk niimoodi valguse hüljanud, mõningad neist eemaldati ja teised lihtsalt triivisid eemale ’välja pimedusse’. — Matteuse 25:30; Filiplastele 3:18; Heebrealastele 2:1; 2. Johannese 8—11.
15 Kõik need esimese sajandi aruanded näitavad, kuidas Saatana maailma pimedus võib erinevaid teid mööda üksikute kristlaste või isegi tervete koguduste mõtlemisse märkamatult sisse tungida. Peaksime olema valvel, et seda meiega iial ei juhtuks. Kuidas võime seda teha?
Uus isiksus
16. Millist tervet nõu andis Paulus efeslastele?
16 Paulus soovitas efeslastele tungivalt mitte enam elada „pimestunuina mõistuse poolest ja võõrdunuina Jumala elust”. Et mitte sellesse pimedusse tagasi libiseda, pidid nad arendama südameseisundit, mis kuulub valguse juurde. Paulus ütles: „Te peaksite enesest ära heitma vana isiksuse, mis on kohandunud teie endisele käitumisviisile ja mis on rikutud vastavalt tema petlikele himudele; aga . . . te peaksite saama uueks teie meelt mõjutavas jõus, ja riietuma uue isiksusega, mis loodi vastavalt Jumala tahtele tõelises õigluses ja lojaalsuses.” — Efeslastele 4:18, 22—24, NW.
17. Kuidas võime tänapäeval vältida pimedusse tagasilibisemist?
17 Nagu näha, soovitab Paulus siin põhjalikku kirurgiat — lõigata välja see, mis varem oli osa meist, meie vana isiksus, ja lasta areneda täiesti uuel vaimul, et see ’mõjutaks meie meelt’. Ja ta ei rääkinud mitte äsjahuvitatutele, vaid ristitud kristlastele. Meie isiksuse muutmine ei peatu ristimisega. See on jätkuv protsess. Kui me peatame uue isiksuse arendamise, kerkib tõenäoliselt pinnale vana isiksus koos uhkuse, kõrkuse ja omakasupüüdlikkusega. (1. Moosese 8:21; Roomlastele 7:21—25) See võib viia tagasi pimeduse tegude juurde.
„Sinu valguses me näeme valgust”
18, 19. Kuidas kirjeldasid Jeesus ja Paulus teed „valguse laste” äratundmiseks?
18 Pea meeles, et meie igavese elu saamine sõltub Jumalalt soodsa kohtuotsuse saamisest, mis põhineb sellel, kui palju me valgust armastame. Peale sellele viimasele tõsiasjale viitamist ütles Jeesus: „Igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei laidetaks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on Jumalas tehtud!” — Johannese 3:19—21.
19 Seda mõtet toetas Paulus, kui ta kirjutas efeslastele: „Käige nagu valguse lapsed — sest valguse vili on kõiksugune headus ja õigus ja tõde.” (Efeslastele 5:8, 9) Niisiis näitavad meie teod, kas oleme valguse või pimeduse lapsed. Kuid õiged teod tulevad esile vaid heast südamest. Seepärast peame valvama oma südant, olema teadlikud vajadusest jätkata isiksuse uuendamist, jälgima hoolsalt vaimu, mis mõjutab meie meelt. — Õpetussõnad 4:23.
20, 21. a) Milline eriline väljakutse seisab laste ees, kes on sündinud kristlikes perekondades? b) Milline väljakutse seisab kõigi laste ees, kellel on kristlikud vanemad?
20 Mõningatel juhtudel on see olnud eriliseks väljakutseks lastele, kes on sündinud pühendunud Jehoova tunnistajatele. Mispärast? Ühest küljest naudivad need lapsed imelisi õnnistusi. Tõe tundmine kõige varasemast lapsepõlvest tähendab tegelikult seda, et inimesel pole mitte kunagi tarvis kogeda esmalt Saatana maailma pimeduses olemist. (2. Timoteosele 3:14, 15) Teisest küljest peavad sellises olukorras lapsed tõde endastmõistetavaks ja ei õpi mitte kunagi valgust tõeliselt armastama. Selline oli enamiku esimese sajandi juutide olukord. Nad kasvasid üles Jumalale pühendunud rahva hulgas ja tundsid mõningal määral tõde. Kuid see polnud neil südames. — Matteuse 15:8, 9.
21 Kristlikel vanematel on Jumala ees vastutus kasvatada oma lapsi valguses. (5. Moosese 6:4—9; Efeslastele 6:4) Kuid lõpuks peab laps ise hakkama valgust enam armastama kui pimedust. Ta peab omaks võtma tõevalguse. Kui ta sirgub, võivad mõningad Saatana maailma osad meeldivaina paista. Tema eakaaslaste muretu või vastutustundetu elustiil võib tunduda põnevana. Koolis õpetatav skeptitsism võib olla ahvatlev. Kuid ta ei tohi mitte kunagi unustada, et väljaspool valgust „pimedus katab maad”. (Jesaja 60:2) Lõppude lõpuks pole sellel pimenenud maailmal mitte midagi head pakkuda. — 1. Johannese 2:15—17.
22. Kuidas õnnistab Jehoova nüüd ja kuidas tulevikus neid, kes valguse juurde tulevad?
22 Kuningas Taavet kirjutas: „Sinu [Jehoova] juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust! Säilita oma heldus neile, kes sind tunnevad.” (Laul 36:10, 11) Need, kes armastavad valgust, tulevad Jehoova tundmisele ja see võib tähendada neile elu. (Johannese 17:3) Jehoova toetab neid nüüd oma helduses ja kui saabub suur viletsus, viib ta nad sellest läbi uude maailma. Võime seda kogeda, kui nüüd väldime Saatana maailma pimedust. Uues maailmas taastatakse inimkond täiusliku elu jaoks Paradiisis. (Ilmutuse 21:3—5) Neil, kes saavad soodsa kohtuotsuse, on siis väljavaade olla kõikidel tulevastel aegadel Jehoova valguses. Milline hiilgav väljavaade! Ja milline jõuline ajend, et praegu ’heita enesest ära pimeduse teod ja varustuda valguse relvadega’! — Roomlastele 13:12.
Kas sa mäletad?
◻ Miks enamik Jeesuse päevade juute valguse kõrvale lükkas?
◻ Mil määral on kaasajal valgus paistnud?
◻ Millise hoiatuse annavad esimese sajandi näited seoses omakasupüüdlikkuse ja uhkusega?
◻ Mis on põhiline, kui kavatseme valgusse jääda?
◻ Millised õnnistused on varuks valgusearmastajatele?
[Pilt lk 14]
Enamik Jeesuse päevade juute ei reageerinud valgusele
[Pilt lk 17]
Läbi aastakümnete on kasutatud mitmesuguseid meetodeid, et inimeste jüngriteks tegemisega lasta valgusel paista
[Pilt lk 18]
’Teil tuleb enesest ära heita . . . vana isiksus, . . . ning riietuda uue isiksusega’