Käige kui Jehoovast õpetatud

„Õpeta mulle, Jehoova, oma teed; ma tahan käia su tões! Kinnita mu süda kartma sinu nime!” — LAUL 86:11.

 1, 2. Mis ajendab Jehoova tunnistajaid keelduma vastu võtmast vereülekandeid?

„EHK on Jehoova tunnistajatel õigus, kui nad keelduvad kasutamast vereprodukte, sest on tõsi, et ülekantud verega võib edasi anda tähelepanuväärse hulga patogeenseid mõjureid.” — Prantsuse meditsiiniline päevaleht Le Quotidien du Médecin, 15. detsember 1987.

² Mõned, kes seda märkust lugesid, võisid pidada vaid juhuslikuks õnneasjaks, et Jehoova tunnistajad keeldusid vereülekandest kaua enne seda, kui üldiselt teatavaks sai, kui ohtlikud, isegi surmatoovad võivad vereülekanded olla. Seisukoht, mille Jehoova tunnistajad on võtnud vere suhtes, pole juhus, see pole ka reegel, mida mingi kummaline sekt on juurutanud, ega pole see seisukoht, mis on kerkinud üles hirmust, et veri pole ohutu. Tunnistajad keelduvad verest pigem seepärast, et nad on otsutanud käia kuulekalt nende Suure Õpetaja — Jumala — ees.

 3. a) Kuidas tundis Taavet sõltuvust Jehoovast? b) Millist väljavaadet Taavet rõõmuga ootas, kuna ta usaldas Jehoovat?

³ Kuningas Taavet, kes tundis sõltuvust Jumalast, oli otsustanud olla temast õpetatud ja ’käia tema tões’. (Laul 86:11) Taavetile anti kord nõu, et kui ta väldib veresüüd Jumala silmis, on ta ’hing seotud elavate kimpu Jehoova juures’. (1. Saamueli 25:21, 22, 25, 29) Nagu inimesed sidusid kimpu väärtuslikud asjad, et neid kaitsta ja hoida, nõnda kaitseb ja hoiab Taaveti elu Jumal. Võttes targa nõuande vastu, ei püüdnud Taavet ennast isiklike pingutuste läbi päästa, vaid usaldas Teda, kellele ta elu võlgnes: „Sina annad mulle teada elu teerada; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks!” — Laul 16:11.

 4. Miks tahtis Taavet Jehoovast õpetatud olla?

⁴ Sellelt seisukohalt ei arvanud Taavet, et tema isiklikult võiks valida, millised Jumala seadused on väärtuslikud või vajalikud kuuletumiseks. Tema seisukoht oli: „Õpeta mind, Jehoova, oma teele ja juhata mind tasasele [„õigluse”, NW] teerajale.” „Õpeta mulle, Jehoova, oma teed; ma tahan käia su tões! Kinnita mu süda kartma sinu nime! Ma ülistan sind kõigest südamest, Issand, mu Jumal!” (Laul 27:11; 86:11, 12) Aeg-ajalt võib Jumala ees tões käimine paista ebamugavana või tähendada suurt ohvrit, kuid Taavet tahtis õigest teest õpetatud olla ja sellel teel ka käia.

Vere suhtes õpetatud

 5. Mida võis Taavet Jumala seisukohast vere suhtes teada?

⁵ On märkimisväärne, et Taavetile oli poisikesest peale õpetatud Jumala vaadet verele, vaadet, mis ei olnud religioosne müsteerium. Kui rahvale Seadust loeti, võis Taavet kuulda: „Liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu. Seepärast ma olen öelnud Iisraeli lastele: ükski teist ei tohi verd süüa, ka teie keskel asuv võõras ei tohi verd süüa!” — 3. Moosese 17:11, 12; 5. Moosese 4:10; 31:11.

 6. Miks oli Jehoova sulastel jätkuv vajadus vere suhtes õpetatud olla?

⁶ Niikaua, kui Jumal Iisraeli oma kogutud rahvana kasutas, oli neil, kes soovisid talle meeldida, tarvis vere suhtes õpetatud olla. Niimoodi õpetati iisraellastest poisse ja tüdrukuid sugupõlv sugupõlve järel. Aga kas selline õpetamine jätkus peale seda, kui Jumal kristlaste koguduse vastu võttis, kuulutades nad „Jumala Iisraeliks”? (Galaatlastele 6:16) Jah, tõepoolest. Jumala vaade vere suhtes ei muutunud. (Malakia 3:6) Tema kindlaksmääratud seisukoht vere väärkasutamise suhtes oli olemas enne, kui Seaduseleping jõusse astus, ja jätkus peale Seaduse lõpetamist. — 1. Moosese 9:3, 4; Apostlite teod 15:28, 29.

 7. Miks on meie jaoks tähtis olla vere suhtes Jumalast õpetatud?

⁷ Austus vere vastu on kristluse jaoks keskne teema. „Kas pole see liialdus?” võib mõni küsida. Ometigi, kas pole Jeesuse ohver kristluse jaoks keskne teema? Ja apostel Paulus kirjutas: „Kelles [Jeesuses] meil on lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda.” (Efeslastele 1:7) The Inspired Letters, mille tõlkis Frank C. Laubach, tõlgib salmi nii: „Meie eest maksti Kristuse verega ja nüüd me kuulume Temale.”

 8. Kuidas sõltub „suure rahvahulga” elu verest?

⁸ Kõik, kes loodavad üle elada ähvardava „suure viletsuse” ja nautida paradiislikul maal Jumala õnnistusi, sõltuvad Jeesuse äravalatud verest. Ilmutuse 7:9—14 kirjeldab neid ja ütleb tagasivaatavalt: „Need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!” Pane tähele siin öeldut. Siin ei öelda, et need, kes suurest viletsusest on päästetud, on „Jeesuse vastu võtnud” või „temasse uskunud”, kuigi need on kindlasti väga tähtsad aspektid. Minnakse samm edasi ja öeldakse, et nad „on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle [Jeesuse] veres”. See on nii seepärast, et tema verel on lunastav väärtus.

 9. Miks on vere suhtes Jehoovale kuuletumine nii tähtis?

⁹ Selle väärtuse hindamine aitab Jehoova tunnistajatel olla otsustavad vere väärkasutamisest hoidumisel isegi siis, kui arst siiralt arvab, et vereülekanne on eluliselt tähtis. Ta võib uskuda, et võimalik vereülekande kasu kaalub üles terviseriskid, mida veri ise endaga kaasas kannab. Kuid kristlane ei saa ignoreerida veelgi suuremat riski, riski kaotada vere väärkasutamisega nõustumisel Jumala heakskiit. Paulus rääkis kord neist, kes ’meelega pattu teevad, pärast seda kui on saanud tõe tunnetuse [„täpse tundmise”, NW]’. Miks oli iga taolist liiki patt nii tõsine? Sest selline inimene ’tallab Jumala Poega ega pea pühaks lepingu verd, millega ta on pühitsetud’. — Heebrealastele 9:16—24; 10:26—29.

Aita teistel õpetatuks saada

10. Mis on meie kindla otsuse taga verest hoiduda?

¹⁰ Meie, kes me Jeesuse ohvrit hindame, oleme hoolsad, et me ei teeks harjumuslikult pattu, lükates tagasi tema elupäästva vere väärtuse. Mõeldes asjad läbi, mõistame, et puhas tänulikkus Jumalale elu eest peaks meid ajendama lükkama tagasi igasuguse kompromissi tema õiglaste seaduste suhtes, milliste suhtes oleme kindlad, et need anti tõesti meie parimaid huve — meie pikaajalisi huve — silmas pidades. (5. Moosese 6:24; Õpetussõnad 14:27; Koguja 8:12) Aga kuidas on lugu meie lastega?

11—13. Milline ekslik vaade oma laste ja vere kohta on mõningatel kristlikel vanematel ja miks?

¹¹ Kui meie järeltulijad on beebid või liiga noored, et mõista, võib Jehoova Jumal meie andumise põhjal neile kui puhastele ja vastuvõetavatele vaadata. (1. Korintlastele 7:14) Seega on tõsi, et lapsed kristlikus perekonnas pole ehk veel mõistnud ja teinud valikut kuuletumises Jumala seadusele vere kohta. Aga kas oleme teinud oma parima, et õpetada neid selles eluliselt tähtsas asjas? Kristlikud vanemad peaksid seda tõsiselt kaaluma, sest paistab, et mõnedel vanematel on ekslik suhtumine oma lastesse ja veresse. Paistab, et mõned arvavad, et nad ei suuda eriti kontrollida, kas nende väikestele lastele tehakse vereülekannet. Millest selline ekslik vaade?

¹² Paljudes maades on seadused või valitsusagentuurid, kaitsmaks hooletussejäetud või halvastikoheldud lapsi. Jehoova tunnistajate lapsed pole hooletusse jäetud või halvasti koheldud, kui vanemad otsustavad keelduda lubamast anda verd oma armastatud pojale või tütrele, nõudes samal ajal alternatiivravi kasutamist, mida kaasaegne meditsiin võib pakkuda. Isegi meditsiinilisest vaatepunktist pole see hooletussejätmine või halvasti kohtlemine, kui mõelda vereülekandega ravimisega kaasnevatele ohtudele. See tähendab õiguse kasutamist kaaluda raviga seotud riske ja siis ravi valida.a Ometigi on mõningad meditsiinipersonalist otsinud tuge seadusandlusest, taotledes seaduslikku jõudu, et peale sundida soovimatut vereülekannet.

¹³ Mõned lapsevanemad, olles teadlikud, et meditsiinipersonalil võib olla kerge väikelapsele vereülekande tegemiseks kohtu toetust saada, võivad arvata, et asi pole nende võimuses, et pole midagi, mida lapsevanemad võivad ehk peavad tegema. Kui ekslik see vaade on! — Õpetussõnad 22:3.

14. Kuidas olid Taavet ja Timoteos oma nooruses õpetatud?

¹⁴ Panime tähele, et Taavetit õpetati noorusest peale Jumala teel käima. See valmistas teda ette pidama elu Jumala kingituseks ja teadma, et veri kujutab elu. (Võrdle 2. Saamueli 23:14—17.) Timoteos oli Jumala mõtteviisis „lapsest saadik” õpetatud. (2. Timoteosele 3:14, 15) Kas nõustud sellega, et isegi siis, kui Taavet ja Timoteos olid nooremad sellest vanusest, mis on tänapäeval seadusega määratud täiskasvanuiga, pidid nad olema võimelised endid Jumala tahtega seotud küsimustes hästi väljendama? Samamoodi peaksid noored kristlased kaua enne täisikka jõudmist olema õpetatud Jumala teel käima.

15, 16. a) Milline vaade on ilmnenud mõningates kohtades laste õiguste suhtes? b) Mis viis selleni, et ühele lapsele anti verd?

¹⁵ Mõningates paikades on niinimetatud küpsetele lastele tagatud täiskasvanutega võrdsed õigused. Lähtudes vanusest või küpsest mõtlemisest või mõlemast, võidakse vaadata noorele kui küllaldaselt küpsele, et teha arstliku ravi suhtes ise otsuseid. Isegi seal, kus pole seda seadust, võivad kohtunikud või ametnikud anda suurt kaalu noore soovidele, kes on võimeline oma kindlat otsust vere suhtes selgelt väljendama. Vastupidi, kui noor ei suuda oma tõekspidamisi selgelt ja küpselt selgitada, võib kohus arvata, et peab ise, nagu beebi puhul, otsustama, mis näib parim.

¹⁶ Üks noormees oli aastaid aeg-ajalt Piiblit uurinud, kuid polnud ristitud. Vaatamata sellele, et tal puudus vaid seitse nädalat east, kus ta oleks võinud toetuda „õigusele enda suhtes arstiabist keelduda”, otsis haigla, kus ta sai vähiravi, kohtult toetust, et teha talle vereülekanne vastu tema ja ta vanemate soovi. Kohusetundlik kohtunik küsitles noormeest tema tõekspidamiste kohta vere suhtes ja esitas põhiküsimusi, nagu näiteks, mis on esimesed viis Piibli raamatut. Noormees ei suutnud neid nimetada ega anda kindlaid tõendeid, et ta mõistab, miks ta verest keeldub. Kahju küll, kuid kohtunik andis vereülekandele seadusliku õiguse, kommenteerides: „Tema vereülekandest keeldumine ei põhine tema isiklike religioossete tõekspidamiste küpsel mõistmisel.”

17. Millise seisukoha võttis üks 14-aastane tütarlaps talle vere andmise suhtes ja millise tulemusega?

¹⁷ Alaealise jaoks, kes on Jehoova teedel hästi õpetatud ja aktiivselt Tema tões käib, võivad asjalood kujuneda teistsuguseks. Ühel noorel kristlasel oli samasugune haruldast tüüpi vähk. Tütarlaps ja ta vanemad võtsid teatavaks ja nõustusid spetsialisti poolt pakutud mõõduka kemoteraapiaga tuntud haiglas. Kuid asi anti siiski kohtusse. Kohtunik kirjutas: „D.P. tõendas, et teeb kõik võimaliku, mis suudab, et seista vastu vereülekandele. Ta vaatas vereülekandele kui kallaletungile tema kehale ja võrdles seda vägistamisega. Ta palus kohtul tema valikust lugu pidada ja lubada tal olla [haiglas] edasi ilma kohtuga määratud vereülekanneteta.” Kristlik õpetus, mida ta oli saanud, tuli talle sel raskel ajal appi. — Vaata kasti.

18. a) Millise kindla seisukoha vere saamise küsimuses võttis raskelt haige tütarlaps? b) Mida otsustas kohtunik tema ravi suhtes?

¹⁸ Ühel 12-aastasel tütarlapsel raviti leukeemiat. Lastekaitse agentuur viis asja kohtusse, et anda talle jõuga verd. Kohtunik otsustas: „L. on kohtule selgelt ja üksikasjalikult rääkinud, et kui tehakse mingi katse talle vereülekannet teha, võitleb ta selle vereülekande vastu kogu jõuga, mida suudab koondada. Ta ütles, ja ma usun teda, et ta karjub ja võitleb ja et rebib süstimisseadeldise käsivarre küljest lahti ning püüab voodi kohal kotis olevat verd hävitada. Keeldun tegemast mingit korraldust, mis paneks selle lapse taolistesse rasketesse katsumustesse . . . Selle patsiendi puhul arvestab haigla poolt soovitatud ravi haigusega vaid füüsilises mõttes. See jätab arvestamata tema emotsionaalsed vajadused ja religioossed tõekspidamised.”

Lapsevanemad — õpetage hästi

19. Millise erilise kohustuse peaksid vanemad laste ees täitma?

¹⁹ Taolised kogemused kannavad jõulist sõnumit lapsevanemate jaoks, kes soovivad väga, et kõik nende perekonnas elaksid vastavuses Jumala seadusega vere suhtes. Üheks põhjuseks, miks Aabraham oli Jumala sõber, oli see, et Ta teadis, et patriarh „käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Jehoova teed ning teha, mis õige”. (1. Moosese 18:19) Kas ei peaks see ka tänapäeva kristlike vanemate kohta käima? Kui oled lapsevanem, kas õpetad oma armsaid lapsi käima Jehoova teed, nii et nad alati on ’valmis andma vastust igaühele, kes . . . nõuab seletust lootuse kohta, mis neis on. Aga nad vastaku tasaduse ja kartusega [„sügava lugupidamisega”, NW]’? — 1. Peetruse 3:15, 16.

20. Mida me eelkõige soovime, et lapsed vere suhtes teaksid ja usuksid? (Taaniel 1:3—14)

²⁰ Kuigi informeeritus haigusohtudest ja teistest vereülekandega seotud riskidest võiks meie lastele kasuks tulla, ei peaks lastele Jumala täiusliku vere küsimuse seaduse õpetamine tähendama eelkõige püüdu sisendada kartust vere ees. Kui näiteks kohtunik küsiks tütarlapselt, miks ta ei taha, et talle verd antakse, ja ta vastus põhineks sellel, et ta peab verd liiga riskantseks või hirmuäratavaks, milline oleks olnud tulemus? Kohtunik oleks võinud teha järelduse, et ta on lihtsalt ebaküps ja ülehirmutatud, samuti nagu ta võiks karta pimesooleoperatsiooni nii, et ta karjuks ja paneks vastu operatsioonile, mida isegi ta vanemad tema jaoks parimaks peavad. Veelgi enam, nagu märkisime eespool, põhiliseks põhjuseks, miks kristlased vereülekandest keelduvad, ei ole see, et veri on saastunud, vaid et see on meie Jumala ja Eluandja silmis kallihinnaline. Meie lapsed peaksid seda teadma, samuti ka seda, et võimalikud meditsiinilised verest tulenevad ohud annavad meie religioossele seisukohale täiendavat kaalu.

21. a) Mida peaksid vanemad oma laste ja Piibli vaate kohta verest teada saama? b) Kuidas võivad lapsevanemad seoses verega oma lapsi aidata?

²¹ Kui teil on lapsi, kas te olete kindlad, et nad on teiega nõus ja võivad Piiblil põhinevat seisukohta vereülekande küsimuses selgitada? Kas nad tõepoolest usuvad, et see seisukoht on Jumala tahe? Kas nad on veendunud, et Jumala seaduse rikkumine võib olla nii tõsine, et see võib panna küsimuse alla kristlase väljavaate igavesele elule? Targad vanemad vaatavad need asjad koos lastega läbi, olgu nad siis väga noored või peaaegu täiskasvanud. Lapsevanemad võivad viia läbi praktilisi õppusi, kus iga noor seisab küsimuste ees, mida võib esitada kohtunik või haiglaametnik. Eesmärgiks pole, et noor kordaks peast valitud fakte või vastuseid. On tähtsam, et nad teavad, mida nemad usuvad ja miks. Muidugi võivad lapsevanemad kohtulikul arutlusel esitada informatsiooni riskidest seoses verega ja alternatiivse ravi kättesaadavusest. Kuid see, mida kohtunik või ametnik meie lastega rääkides teada saada püüab, on see, kas nad on küpsed oma olukorda ja valikuvõimalusi mõistma, ja samuti see, kas neil on isiklikud väärtused ja kindlad veendumused. — Võrdle 2. Kuningate 5:1—4.

22. Milline on püsiv kasu, kui oleme vere suhtes Jumala poolt õpetatud?

²² Meil kõigil on tarvis hinnata ja otsustavalt kinni pidada Jumala vaatest verele. Ilmutuse 1:5 kirjeldab Kristust kui kedagi, kes „meid on armastanud ja meid on vabastanud meie pattudest oma verega”. Vaid Jeesuse vere väärtust hinnates võime saada täieliku ja kestva pattude andeksandmise. Roomlastele 5:9 ütleb selgelt: „Kui palju enam me nüüd, olles õigeks saanud tema veres, pääseme tema kaudu viha eest.” Seega, kui tark on meil ja meie lastel olla selles asjas Jehoovast õpetatud ja olla kindlalt otsustanud käia tema teel igavesti!

[Allmärkus]

◻ Milline vaade peaks meil olema Jehoovast õpetatuse suhtes?

◻ Miks on nii tähtis kuuletumine Jehoova seadusele vere kohta?

◻ Miks on eluliselt tähtis, et noored oleksid võimelised selgelt ja kindlalt oma veendumusi vere suhtes selgitama?

◻ Kuidas võivad kristlikud lapsevanemad aidata oma lastel olla hästi õpetatud Jehoova seadusest vere kohta?

[Kast lk 17]

SEE AVALDAS KOHTULE MULJET

Millise otsuse tegi kohus D.P. suhtes, keda mainiti 17. lõigus?

„Kohtule avaldas tugevat muljet selle 14 1/2 aastase noore inimese intelligentsus, tasakaalukus, väärikus ja veenvus. Tütarlaps oleks võinud olla rusutud avastusest, et tal on surmav vähivorm . . . Sellele vaatamata oli see, kes tuli kohtusse tunnistust andma, küps noor isik. Ilmnes, et ta koondas tähelepanu otse raskele ülesandele, mis ta ees seisis. Ta võttis osa kõigist nõupidamistest, nõustus raviplaaniga, arendas välja selge ning arusaadava filosoofia, kuidas tema kui inimolend peaks selle meditsiinilise väljakutse ees seisma, ja tuli kohtusse südantliigutava nõudmisega: pidage lugu minu otsusest . . .

Lisaks küpsusele andis D.P. oma otsusele küllaldase aluse, et kohus sellest lugu peaks. Raviplaan, mis sisaldas vereülekannet, oleks võinud põhjustada talle vaimset, psühholoogilist, moraalset ja emotsionaalset kahju. Kohus peab lugu ta raviplaani valikust.”

[Pilt lk 16]

Kohtunik või haiglaametnik võib soovida teada, mida kristlik noor tegelikult usub ja miks