Kuidas vaimset nõrkust ära tunda ja võita

KREEKA MÜTOLOOGIA KOHASELT OLI ACHILLEUS VAPRAIM TROOJA sõjas (Trooja linna vastases sõjaretkes) võidelnud kreeka kangelane. Legendi järgi oli ema kastnud vastsündinud Achilleuse Styxi jõe vetesse, et teha poega haavamatuks; vaid kannad, millest ema kinni hoidis, jäid haavatavaks — millest tuleneb ka väljend Achilleuse kand. Just sinna tabas teda Parise, Trooja kuninga Primose poja lastud nool ning Achilleus langes.

Kristlased on Kristuse sõdurid, kes osalevad vaimses sõjas (2. Timoteosele 2:3). ”Meil ei ole maadlemist vere ja lihaga,” selgitab apostel Paulus, ”vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega.” Tõepoolest, meie vaenlased on Kurat-Saatan ja tema deemonid (Efeslastele 6:12).

On selge, et kui me ei saaks abi Jehoova Jumalalt, keda on nimetatud ”sõjameheks”, oleks see ebavõrdne võitlus (2. Moosese 15:3). Et võiksime kaitsta end õelate vastaste eest, on meile antud vaimne sõjarüü. Seepärast õhutaski apostel: ”Varustage endid kogu Jumala sõjavarustusega, et te suudaksite seista kuradi kavalate rünnakute vastu!” (Efeslastele 6:11).

Kahtlemata on Jehoova Jumala antud sõjarüü parim, mis me võime saada, et panna vastu mistahes vaimsetele rünnakutele. Mõtle, mida kõike Paulus nimetas: tõevöö, õiguse soomusrüü, hea sõnum kingadeks, usukilp, päästekiiver ja vaimumõõk. Kas võiksime tahta veel paremat varustust? Seesuguse sõjarüüga on kristlikul sõduril kõik võimalused tulla võitjaks, olgu vastase ülekaal kui tahes suur (Efeslastele 6:13—17).

Kuigi Jehoova antud vaimne sõjarüü on parim võimalik ja pakub meile kaitset, ei tohiks me sellele enesekindlalt lootma jääda. Mõeldes võitmatuks peetud Achilleusele, kas võiks ka meil olla mõni nõrk koht, mõni vaimne Achilleuse kand? Kui kaotame valvsuse, võib see meile elu maksta.

Uuri oma vaimset sõjarüüd

Üks kahekordne olümpiavõitja uisutamises, kes näis olevat oma füüsilises tippvormis, kukkus ühe treeningu ajal äkitselt kokku ning suri. Peagi järgnes sellele mõtlemapanev uudis ajalehes ”The New York Times”: ”Pooltel 600000-st ameeriklasest, keda tabab igal aastal südameinfarkt, ei täheldata mingeid eelnevaid haigusnähte.” On selge, et inimese tervislikku seisundit ei saa hinnata üksnes enesetunde alusel.

Sama lugu on meie vaimse seisundiga. Piibel annab nõu: ”Kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!” (1. Korintlastele 10:12). Kuigi meil on parim võimalik vaimne sõjarüü, võib selles tekkida nõrk koht. See on nii sellepärast, et oleme sündinud patus ning meie patune ja ebatäiuslik loomus võib kergesti tagaplaanile suruda otsuse teha Jumala tahtmist (Laul 51:7). Vaatamata headele kavatsustele, võib reetlik süda meid eksiteele viia, tulles lagedale pealtnäha õigete põhjendustega või õigustustega, nii et vaatame oma nõrkusele kergesti läbi sõrmede ja petame end mõttega, et kõik on parimas korras (Jeremija 17:9; Roomlastele 7:21—23).

Peale selle elame maailmas, kus õige ja väära taju on sageli hägustunud ja väärastunud. Seda, kas miski on õige või väär, on hakatud määrama igaühe tunde järgi. Sedalaadi mõtteviisi propageerivad reklaamid, populaarne meelelahutus ja meedia. On selge, et kui me ei ole hoolikad, võib taoline mõtteviis meilegi tasapisi külge hakata ning meie vaimset sõjarüüd nõrgestada.

Et mitte niisugusesse ohtlikku olukorda sattuda, peaksime võtma kuulda Piibli nõu: ”Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid!” (2. Korintlastele 13:5). Nii tehes võime leida kõik tekkinud nõrgad kohad ning teha vajalikud parandused enne, kui vaenlased need leiavad ning rünnakule asuvad. Aga kuidas end läbi uurida? Milliseid tundemärke me enese uurimisel tähele peaksime panema?

Pane tähele tundemärke

Tavaline vaimsele nõrkusele osutada võiv tundemärk on loidus isiklikes uurimisharjumustes. Mõningad tunnevad küll, et nad peaksid rohkem uurima, kuid nad ei paista kunagi selleni jõudvat. Tänapäeva kiire elu juures võib taolisse kurba olukorda kergesti sattuda. Kuid veelgi hullem on see, et siis hakkab inimene end sageli õigustama, et asi polegi nii hull, kuna ta loeb piiblilisi väljaandeid alati kui võimalik ning käib osal kristlikel koosolekutel.

Selline mõttekäik on omamoodi enesepettus. Sama lugu on mehega, kes arvab, et tal on liiga kiire, et maha istuda ja korralikult süüa, ning seepärast haarab ta oma asjatoimetusi õiendades palukese siit, teise sealt. Kuigi ta ei kannata ehk nälga, võib tal varem või hiljem tekkida tervisehäireid. Samuti võib meil, kui me järjepidevalt ei söö toitvat vaimset toitu, peagi tekkida nõrk koht vaimses sõjarüüs. Olles ilmaliku propaganda ja hoiakute pideva rahe all, võime kergesti langeda Saatana surmava rünnaku ohvriks.

Veel üks vaimse nõrkuse tundemärk on vaimses sõjas pakilisustaju kaotamine. Rahuajal ei tunneta sõdur lahingu pinget ja ohtu. Seepärast ei tunne ta ehk pakilist vajadust olla võitlusvalmis. Kui ta siis äkitselt võitlusse kutsutakse, võib kergesti juhtuda, et ta ei ole selleks valmis. Sama lugu on vaimse sõjaga. Kui laseme oma pakilisustundel kahaneda, ei pruugi me olla valmis tõrjuma meid tabavaid rünnakuid.

Ent kust me võime teada, kas oleme langenud sellisesse olukorda? Võiksime esitada endale asjade tegelikku seisu paljastavaid küsimusi. Kas olen sama innukas teenistuses osalema kui mõnele väljasõidule minema? Kas valmistun koosolekuteks sama meeleldi, kui käin poes või vaatan telerit? Kas mõtlen kahetsusega tagasi püüdlustele või võimalustele, millest loobusin kristlaseks saades? Kas kadestan niinimetatud mõnusat elu, mida teised elavad? Need on mõtlemapanevad küsimused, kuid need aitavad leida nõrku kohti vaimses sõjavarustuses.

Kuna meie kaitserüü on vaimne, on väga tähtis, et Jumala vaim meie elule ohtralt mõju avaldaks. Kas see on nii, nähtub sellest, mil määral me ilmutame kõigis oma tegemistes Jumala vaimu vilju. Kas ärritud kergesti või saad isegi pahaseks, kui teised teevad või ütlevad midagi, mis sulle ei meeldi? Kas sul on raske nõuannet kuulda võtta või kas sulle tundub, et teised norivad alatasa sinu kallal? Kas tunned närivat kadedust teiste õnnistuste või saavutuste pärast? Kas sul on raske teistega, iseäranis oma kaaslastega, läbi saada? Aus enesehinnang aitab mõista, kas meie elu on täidetud Jumala vaimu viljadega või on end salakavalalt ilmutamas hoopis liha teod (Galaatlastele 5:22—26; Efeslastele 4:22—27).

Tõhusad abinõud vaimse nõrkuse võitmiseks

Üks asi on vaimse nõrkuse tundemärke tähele panna, hoopis teine asi on neid endale tunnistada ning olukorda parandama asuda. Kahjuks kipuvad paljud endale õigustusi ja põhjendusi leidma, probleeme vähendama või eitama. See on sama ohtlik kui minna lahingusse pooliku sõjavarustusega! Nii oleksime Saatana rünnaku korral kergesti haavatavad. Me peaksime hoopis kiiresti võtma tarvitusele tõhusad abinõud, parandamaks kõik leitud puudused. Mida me saaksime teha? (Roomlastele 8:13; Jakoobuse 1:22—25.)

Kuna oleme vaimses sõjas — lahingus, kus kristlane peab kontrollima oma mõistust ja südant —, peame tegema kõik võimaliku, et kaitsta oma meeli. Tuleta meelde, et vaimse sõjarüü hulka kuuluvad ”õiguse soomusrüü”, mis kaitseb meie südant, ja ”päästekiiver”, mis kaitseb mõistust. Kui õpime neid sõjavarustuse osi tõhusalt kasutama, ei ole me kaotajad, vaid võitjad (Efeslastele 6:14—17; Õpetussõnad 4:23; Roomlastele 12:2).

Et ”õiguse soomusrüü” meil õigesti seljas oleks, peame pidevalt kontrollima, kas armastame õiglust ja vihkame seadusetust (Laul 45:8; 97:10; Aamos 5:15). Kas meie mõõdupuud on koos maailma omadega madalamaks muutunud? Kas meile pakuvad nüüd — olgu tegelikus elus, teleriekraanil, kinolinal, raamatutes või ajakirjades — lõbu asjad, mis varem meid šokeerinud või häirinud oleksid? Õiglusearmastus aitab meil mõista, et selle varjus, mida maailmas ülistatakse kui vabadust ja haritust, ei pruugi tegelikkuses olla muud kui vaid moraalne lodevus ja eneseupitamine (Roomlastele 13:13, 14; Tiitusele 2:12).

”Päästekiivri” pähepanek tähendab seda, et hoiame elavalt meeles eesootavaid imelisi õnnistusi, laskmata end eksitada selle maailma särast ja võlust (Heebrealastele 12:2, 3; 1. Johannese 2:16). Seesugune meelelaad aitab seada vaimsed huvid ettepoole materiaalsest kasust ja isiklikest eelistest (Matteuse 6:33). Niisiis, et teha kindlaks, kas meil on see sõjarüü osa õigesti paigas, võiksime endalt ausalt küsida: ”Mida ma elus taotlen? Kas mul on konkreetseid vaimseid eesmärke? Mida ma nende saavutamiseks teen?” Ükskõik kas kuulume järelejäänud võitud kristlaste või ”suure hulga rahva” sekka, peaksime järgima Paulust, kes ütles: ”Mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole” (Ilmutuse 7:9; Filiplastele 3:13, 14).

Paulus lõpetab vaimse sõjarüü kirjelduse järgmise manitsusega: ”Iga palve ja anumise kaudu, palvetage igal ajal Vaimus, ning olge selleks valvel kõige püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest” (Efeslastele 6:18). Siin tuuakse ära kaks tõhusat sammu mistahes vaimse nõrkuse võitmiseks ja ennetamiseks: arenda häid suhteid Jumalaga ning tihedaid sidemeid kaaskristlastega.

Kui meil on kombeks pöörduda Jehoova poole iga palve vormiga (patukahetsus, andestuse anumine, juhatuse palumine, tänu õnnistuste eest, südamesttulev kiitus) ja ”igal ajal” (avalikult, omaette olles, isiklikult, spontaanselt), saame Jehoovaga lähedaseks. See on meile parim võimalik kaitse (Roomlastele 8:31; Jakoobuse 4:7, 8).

Teisest küljest manitsetakse meid palvetama ”kõigi pühade eest”, see tähendab oma kaaskristlaste eest. Me võime oma palvetes meenutada kaugetes maades elavaid vaimseid vendi, kes kogevad tagakiusamist või teisi raskusi. Aga kuidas on lugu kristlastega, kellega me päev päeva järel koos töötame ja kokku puutume? Ka nende eest on sobiv paluda, just nagu Jeesuski palus oma jüngrite eest (Johannese 17:9; Jakoobuse 5:16). Niisugused palved muudavad meid lähedasemaks ning annavad jõudu seista ”kurja” rünnakute vastu (2. Tessalooniklastele 3:1—3).

Kõige lõpuks pea kindlalt meeles apostel Peetruse armastavat manitsust: ”Kõigi asjade lõpp on lähedal! Olge siis mõistlikud ja kained palveiks! Kõigepealt olgu teie armastus südamlik üksteise vastu, sest ”armastus katab pattude hulga”” (1. Peetruse 4:7, 8). On nii kerge lasta inimlikel puudustel — nii teiste kui enda omadel — märkamatult oma südamesse ja meeltesse tungida ning takistuseks, komistuskiviks muutuda. Saatan teab seda inimlikku nõrkust vägagi hästi. ”Jaga ja valitse” on üks tema riukalikke taktikaid. Seepärast peame kärmesti katma taolised patud kinni tugeva vastastikuse armastusega ega tohi ’anda maad kuradile’ (Efeslastele 4:25—27).

Püsi praegu vaimselt tugevana

Mida sa teed, kui märkad, et juuksed on segi või lips viltu? Tõenäoliselt teed kõik võimalikult kiiresti korda. Vähesed jätaksid asja sinnapaika, mõeldes, et see väline viga ei loe midagi. Olgem sama kärmed tegutsema ka siis, kui asi puudutab meie vaimseid nõrku kohti. Füüsiline puudujääk võib tuua kaasa halvakspaneva pilgu inimestelt, kuid parandamata jäetud vaimsed puudused võivad tuua Jehoova pahameele (1. Saamueli 16:7).

Jehoova on armastavalt andnud kõik vajaliku, aitamaks meil kõrvaldada vaimsed nõrkused ning püsida vaimselt tugevana. Kristlike koosolekute, piibliliste väljaannete ning küpsete ja hoolitsevate kaaskristlaste kaudu annab ta meile pidevalt meeldetuletusi ja näpunäiteid selle kohata, mida meil tuleks teha. Meie ülesanne on need vastu võtta ja ellu rakendada. See nõuab pingutust ja enesedistsipliini. Ent tuleta meelde apostel Pauluse ausat ütlust: ”Ma ei jookse nagu pimedast peast, ma ei võitle nõnda nagu see, kes tuult peksab, vaid ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks, et ma muile jutlust öeldes ise ei saaks kõlvatuks” (1. Korintlastele 9:26, 27).

Ole valvel ja ära kunagi lase tekkida vaimsel Achilleuse kannal. Tehkem nüüd hoopis alandlikult ja julgelt kõik mis vaja, et tunda ära ja võita oma vaimsed nõrkused.

[Väljavõte lk 19]

”KATSUGE ISEENDID LÄBI, KAS TE OLETE USUS. UURIGE ISEENDID!” (2. Korintlastele 13:5)

[Väljavõte lk 21]

”OLGE .. KAINED PALVEIKS! KÕIGEPEALT OLGU TEIE ARMASTUS SÜDAMLIK ÜKSTEISE VASTU, SEST ”ARMASTUS KATAB PATTUDE HULGA”.” (1. Peetruse 4:7, 8)

[Kast/pilt lk 20]

KÜSI ENDALT . . .

◆ Kas valmistun koosolekuteks sama meeleldi, kui käin poes või vaatan telerit?

◆ Kas kadestan niinimetatud mõnusat elu, mida teised elavad?

◆ Kas ärritun kergesti, kui teised teevad või ütlevad midagi, mis mulle ei meeldi?

◆ Kas mul on raske nõuannet kuulda võtta või kas mulle tundub, et teised norivad alatasa minu kallal?

◆ Kas mul on raske teistega läbi saada?

◆ Kas minu mõõdupuud on koos maailma omadega madalamaks muutunud?

◆ Kas mul on konkreetseid vaimseid eesmärke?

◆ Mida ma oma vaimsete eesmärkide saavutamiseks teen?

[Piltide allikaviited lk 18]

Achilleus: raamatust ”Great Men and Famous Women”; Rooma sõdurid ja lk. 21: ”Historic Costume in Pictures”/Dover Publications, Inc., New York