Lugejate küsimusi

Mida apostel Paulus mõtles, kui ta ütles: „Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees”? (Filiplastele 3:13.) Kas inimene saab tahtlikult midagi unustada?

Ei, enamikul juhtudel ei saa me mälestusi tahtlikult oma mõistusest välja tõrjuda. Tõsi küll, me unustame mõndagi sellist, mida tahaksime meeles pidada, ning mäletame paljusid asju, mida meelsamini unustaksime. Mida siis Paulus mõtles, kui ta pani kirja sõnad, mis on tekstis Filiplastele 3:13? Kaastekst aitab meil sellest aru saada.

Filiplastele 3. peatükis räägib Paulus, et tal on „lootust liha peale”. Ta räägib oma laitmatust juudi päritolust ja innust Seaduse suhtes — asjadest, mis oleksid Iisraeli rahva seas võinud talle palju eeliseid anda (Filiplastele 3:4—6; Apostlite teod 22:3—5). Sellest hoolimata loobus ta neist eelistest, pidades neid piltlikult kahjuks. Miks? Sest ta oli leidnud midagi paremat — „Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse” (Filiplastele 3:7, 8).

Pauluse peamine eesmärk polnud mitte positsiooni saavutamine selles maailmas, vaid ta tahtis saada „varasemat ülestõusmist surnuist” (Filiplastele 3:11, 12, NW). Niisiis ta kirjutab: „Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 3:13, 14). Kui Paulus ütles, et ta ’unustab ära, mis on taga’, ei mõelnud ta, et oli mingil viisil kustutanud oma mõistusest selle, „mis on taga”. Ilmselt mäletas ta neid asju veelgi, kuna ta oli neid just loetlenud. Peale selle kasutab ta sellist algse kreeka keele verbi vormi, mis näitab kestvat, mitte lõpetatud tegevust. Ta ütleb „unustan”, mitte „olen unustanud”.

Kreekakeelsel sõnal (e·pi·lan·thaʹno·mai), mida tõlgitakse sõnaga „unustama”, on mitmesuguseid tähendusvarjundeid, millest üks on „ükskõikne olema” või „hooletusse jätma”. Teose Exegetical Dictionary of the New Testament (toimetanud Horst Balz ja Gerhard Schneider) järgi sõna „unustan” tekstis Filiplastele 3:13 just seda tähendabki. Paulus ei mõelnud pidevalt asjadele, millest ta loobunud oli. Ta oli õppinud neid tähtsusetuks pidama. Need olid kui „pühkmed”, võrreldes taevase lootusega (Filiplastele 3:8).

Kuidas peavad Pauluse sõnad paika tänapäeval? Sarnaselt Paulusega on ka ehk mõni kristlane toonud ohvreid, et Jumalat teenida. Ta on ehk loobunud tulutoovast karjäärist täisaegse teenistuse kasuks. Või on ta ehk jõukast perekonnast, kes teda materiaalselt enam ei toeta, kuna tõde on selle liikmetele vastumeelne. Sellised ohvrid on küll kiiduväärsed, aga need pole midagi sellist, millele pidevalt mõtlema peaks. Kristlane ’unustab’, lakkab muretsemast selle pärast, „mis on taga”, pidades silmas hiilgavat tulevikku, mis teda ees ootab (Luuka 9:62).

Seda Pauluse sõnades avalduvat põhimõtet võib ehk rakendada ka muudmoodi. Mida arvata sellest, kui kristlane käitus enne Jumala tundma õppimist valesti? (Koloslastele 3:5—7.) Või oletame, et pärast kristlaseks saamist sooritas ta tõsise patu ning kogudus distsiplineeris teda (2. Korintlastele 7:8—13; Jakoobuse 5:15—20). Kui ta tõesti kahetseb ning on oma eluviisi muutnud, on ta „puhtaks pestud” (1. Korintlastele 6:9—11). See, mis juhtus, on möödas. Ehk ei unusta ta sõna tõsises mõttes iialgi seda, mida ta tegi — tõesti, ta oleks tark, kui ta õpiks kogemusest, et ta seda pattu enam ei kordaks. Siiski ta ’unustab’ selles mõttes, et ei mõista end pidevalt hukka. (Võrdle Jesaja 65:17.) Olles Jeesuse ohvri alusel andeks saanud, püüab ta möödunu unustada.

Tekstis Filiplastele 3:13, 14 kirjeldab Paulus ennast kui võidujooksus jooksjat, kes ’sirutub sinnapoole, mis on ees’, et jõuda eesmärgini. Jooksja vaatab ettepoole, mitte taha. Samamoodi peaks kristlane vaatama õnnistuste poole, mis on ees, mitte asjadele, mis on jäänud taha. Samuti ütleb Paulus: „Ja kui te midagi mõtlete teisiti, siis Jumal ilmutab teile ka selle” (Filiplastele 3:15). Palu seepärast, et Jumal aitaks sul sellist suhtumist arendada. Täida oma mõistus Piiblis leiduvate Jumala mõtetega (Filiplastele 4:6—9). Mõtiskle selle üle, kuidas Jehoova sind armastab, ja õnnistuste üle, millest sa tänu sellele rõõmu tunned (1. Johannese 4:9, 10, 17—19). Siis aitab Jehoova sul oma püha vaimu kaudu lakata muretsemast selle pärast, mis jäi maha. Pigem hoiad sa Pauluse sarnaselt oma pilgu hiilgaval tulevikul, mis ootab ees (Filiplastele 3:17).