Väljaanne Catechism of the Catholic Church ütleb: „Et koos Kristusega üles ärgata, peame koos Kristusega surema: me peame ’ära olema ihust ja kodus olema Issanda juures’. [2. Korintlastele 5:8] Sellise ’lahkumise’ — surma — puhul eraldub hing kehast. [Filiplastele 1:23] See ühendatakse kehaga surnute ülestõusmise päeval.” Aga kas ütleb Paulus siintoodud tekstides, et peale keha surma jääb hing ellu ja ootab „viimset kohtupäeva”, et saada kehaga uuesti ühendatud?

Filiplastele 1:21, 23 ütleb Paulus: „Minule on elamine Kristus ja suremine kasu. Mind tõmbab nii see kui teine: ma himustan siit lahkuda ja olla Kristuse juures, sest see on hoopis palju parem.” Kas Paulus viitab siin „vahepealsele seisundile”? Mõned arvavad nii. Kuid Paulus ütleb, et teda tõmbab kaks võimalust — elu ja surm. Kuid ta mainis lisaks kolmandatki võimalust: „Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristuse juures.” Kas „lahkuda”, et olla otsekohe pärast surma Kristuse juures? Nagu me juba näha võisime, uskus Paulus, et ustavad võitud kristlased äratatakse üles Kristuse juuresviibimise ajal. Järelikult pidas ta silmas sel perioodil toimuvaid sündmusi.

Seda võib näha tema sõnadest, mis on kirjas Filiplastele 3:20, 21 ja 1. Tessalooniklastele 4:16. Taoline ’lahkumine’ Kristuse Jeesuse juuresviibimise ajal võimaldab Paulusel saada kätte tasu, mille Jumal talle on valmistanud. Seda, et see oli tõesti tema lootus, võib näha tema sõnadest noorele mehele Timoteosele: „Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad ta ilmumist.” — 2. Timoteosele 4:8.