Hoidu võistlusvaimust ja edenda rahu

 1. Kuidas võib võistlusvaim inimesi mõjutada?

TÄNAPÄEVA maailmas on paljud isekad ja püüavad teistest paremad olla. Näiteks võib mõni ärimees kasutada alatuid võtteid, et oma konkurente edestada. Sportlased võivad püüda vastasvõistkonna liikmetele kahju teha, et ise mängu võita. Õpilane võib pettuse teel püüda pääseda mainekasse ülikooli. Kristlastena me mõistame, et sellised teod on valed, need on patuse loomuse teod. (Gal. 5:19–21.) Kas võib aga juhtuda, et mõni Jehoova teenija õhutab koguduses võistlusvaimu, ilma et ta ise seda mõistaks? Seda on oluline tähele panna, sest võistlusvaim võib rikkuda meie vennaskonna ühtsust.

 2. Mida me selles artiklis arutame?

² Selles artiklis arutame, millised negatiivsed omadused võivad võistlusvaimu põhjustada. Samuti vaatame mõnda näidet piiblitegelastest, kes suutsid võistlusvaimust hoiduda. Kõigepealt aga mõtleme sellele, kuidas uurida läbi oma ajendid.

 3. Mida oleks hea endalt küsida?

³ Aeg-ajalt oleks hea mõelda oma motiividele. Näiteks võiksid endalt küsida: „Kas ma kipun end teistega võrdlema? Kas ma püüan teha midagi hästi seepärast, et olla kellestki parem või kas ma tahan lihtsalt anda Jehoovale oma parima?” Miks oleks hea neile küsimustele mõelda? Pane tähele, mida ütleb Jumala sõna.

 4. Miks meil tuleks hoiduda võrdlemast end teistega? (Vt Gal. 6:3, 4.)

⁴ Piibel manitseb meid, et me ei võrdleks end teistega. (Loe Galaatlastele 6:3, 4.) Kui me mõtleksime, et oleme kellestki paremad, siis võime muutuda uhkeks. Kui aga leiaksime end teistega võrreldes, et oleme kehvemad, võime masenduda. Kumbki mõtteviis poleks tasakaalukas. (Rooml. 12:3.) Õde Katerinab, kes elab Kreekas, ütleb: „Mul oli tavaks võrrelda end nendega, kes näisid olevat kenamad, tublimad kuulutajad ja seltsivamad. Seetõttu tundsin, et ma pole midagi väärt.” Meil tuleb meeles hoida, et Jehoova ei tõmmanud meid enda juurde mitte seepärast, et me olime kenad, sõnaosavad või teiste silmis populaarsed, vaid sellepärast, et ta nägi, et meis võib hakata võrsuma armastus tema vastu ja et me oleme valmis kuuletuma tema pojale. (Joh. 6:44; 1. Kor. 1:26–31.)

 5. Mida me võime ühe venna elust õppida?

⁵ Samuti tasuks meil mõelda sellele, kas oleme rahumeelsed või kas meil on sageli teistega erimeelsusi. Mõtleme ühele vennale, kelle nimi on Hyun ja kes elab Lõuna-Koreas. Varem suhtus ta vendadesse, kel samuti olid koguduses vastutusrikkad ülesanded, kui oma rivaalidesse. Ta sõnab: „Olin nende suhtes kriitiline ja ma polnud sageli nõus sellega, mida nad ütlesid. Minu selline suhtumine rikkus koguduse ühtsust.” Hyuni sõbrad aitasid tal mõista, milles tema probleem seisneb. Ta tegi vajalikud muudatused ja praegu on ta tubli kogudusevanem. Kui me tajume, et meis tõstab pead võistlusvaim, siis tuleb meil midagi ette võtta.

 6. Millised omadused soodustavad võistlusvaimu? (Vt Gal. 5:26.)

⁶ Loe Galaatlastele 5:26. Millised omadused soodustavad võistlusvaimu? Üks neist on egotism ehk eneseupitamine ja kalduvus endast liiga palju arvata. Egotistlik inimene on uhke ja isekas. Teine halb omadus on kadedus. Kade inimene mitte üksnes ei ihalda endale seda, mis teistel on, vaid ta tahaks selle koguni teistelt ära võtta. Seega võib öelda, et kade inimene mingis mõttes isegi vihkab teisi. Me tahame sellistest halbadest omadustest hoiduda otsekui katkust.

 7. Milline näide aitab mõista, kui ohtlikud on egotism ja kadedus?

⁷ Egotismi ja kadedust võib võrrelda lennukikütuses olevate võõrlisanditega, mida ei peaks seal olema. Lennuk tõuseb küll õhku, ent millalgi võib kütuse pealevool takerduda, nii et mootorite võimsus enne maandumist väheneb ja võib juhtuda õnnetus. Samamoodi võib juhtuda, et keegi on pikka aega Jehoovat teeninud, kuid laseb siis mingil ajal uhkusel või kadedusel endast võitu saada. (Õpet. 16:18.) Ta lõpetab Jehoova teenimise ja teeb kahju nii endale kui ka teistele.

 8. Mis aitab meil võidelda egotismiga?

⁸ Egotismiga aitab meil võidelda Pauluse nõuanne filiplastele. Ta kirjutas: „Ärge tehke midagi kiusu ega eneseupitamise pärast, vaid pidage alandlikult teisi endast ülemaks.” (Filipl. 2:3.) Kui me peame teisi endast ülemaks, siis ei võistle me nendega, kes on meist andekamad või võimekamad. Me oleme nende üle hoopis rõõmsad. Ja seda eriti siis, kui nad kasutavad oma võimeid Jehoova teenimiseks. Ja kui meie vennad-õed järgivad Pauluse nõuannet, aitab see neil keskenduda meie headele omadustele. Selle tulemusel valitseb koguduses rahu ja ühtsus.

 9. Mis aitab meil hoiduda kadedusest?

⁹ Kadeduse vastu aitab meil võidelda see, kui arendame alandlikkust ja tunnustame seda, et meil on omad piirid. Kui oleme alandlikud, ei püüa me tõestada, et oleme teistest andekamad või võimekamad. Selle asemel me hoopis mõtleme, kuidas õppida neilt, kes on meist võimekamad. Oletame näiteks, et üks vend peab suurepäraseid avalikke kõnesid. Me võiksime temalt küsida, kuidas ta neid ette valmistab. Või kui mõni õde teeb hästi süüa, võime temalt küsida soovitusi, kuidas oma kokaoskusi parandada. Või kui mõnel noorel kristlasel on raske sõpru leida, võiks ta küsida nõu kelleltki, kel on palju sõpru. Nii saame hoiduda kadedusest ja parandada oma oskusi.

10. Millisesse olukorda Giideon kord sattus?

¹⁰ Mõelgem, mis juhtus kord Manasse suguharust pärit Giideoni ja efraimlaste vahel. Giideon ja tema 300 meest olid Jehoova abiga saavutanud märkimisväärse võidu, mille peale nad oleks võinud nina püsti ajada. Efraimlased tulid Giideoniga rääkima, aga mitte selleks, et teda kiita, vaid et hoopis temaga riielda. Nad olid vihased, sest Giideon polnud algul kutsunud neid Jumala vaenlaste vastu võitlema. Nad olid nii keskendunud oma suguharu au eest seismisele, et ei näinud suurt pilti: seda, et Giideon oli toonud au Jehoova nimele ja kaitsnud tema rahvast. (Kohtum. 8:1.)

11. Kuidas reageeris Giideon efraimlaste pahameelele?

¹¹ Giideon ütles efraimlastele alandlikult: „Mida olen mina teiega võrreldes teinud?” Seejärel tõi ta näite, kuidas Jehoova oli aidanud efraimlastel suuri tegusid teha. Selle peale rahunesid Efraimi mehed maha. (Kohtum. 8:2, 3.) Tänu sellele, et Giideon polnud uhke, suutis ta Jumala rahva seas rahu säilitada.

12. Mida me efraimlaste ja Giideoni loost õpime?

¹² Mida me sellest loost õpime? Seda, et me ei peaks muretsema mitte nii väga enda au pärast, vaid keskenduma sellele, kuidas tuua au Jehoovale. Eriti perepeade ja kogudusevanematena on meil Giideonilt midagi õppida. Kui keegi on mõne meie teo pärast pahane, peaksime püüdma näha olukorda tema seisukohast. Samuti võime kiita seda inimest selle eest, mida ta on hästi teinud. See nõuab muidugi alandlikkust, eriti kui tal pole õigus. Ent head suhted vendade-õdedega on palju rohkem väärt, kui enda õiguse tõestamine.

13. Milline katsumus oli Hannal ja kuidas ta sellega toime tuli?

¹³ Mõtleme ka Hanna peale. Ta oli abielus leviit Elkanaga, kes armastas teda väga. Ent Elkanal oli ka teine naine Peninna. Elkana armastas Hannat rohkem kui Peninnat. Kuid Peninnal olid lapsed, aga Hannal polnud. Seepärast Peninna „muudkui solvas Hannat, et teda endast välja viia”. Kuidas Hanna reageeris? Hanna oli seetõttu väga kurb, nii et ta nuttis ega söönud midagi. (1. Saam. 1:2, 6, 7.) Samas ei ütle piibel, et Hanna oleks püüdnud Peninnale kuidagi kätte maksta. Selle asemel valas ta oma südame Jehoova ette välja ja usaldas asjad tema hoolde. Piibel ei räägi sellest, kas Peninna suhtumine muutus või mitte. Ent me teame, et Hanna sai oma rahu tagasi ja ta polnud enam kurb. (1. Saam. 1:10, 18.)

14. Kuidas me saame Hanna eeskuju järgida?

¹⁴ Mida me Hannalt õpime? Kui keegi püüab sinust mingil moel üle olla, siis pea meeles, et see on sinu otsustada, kuidas sa reageerid. Sa ei pea temaga võistlema hakkama. Selle asemel et tasuda halba halvaga, püüa hoida temaga rahumeelseid suhteid. (Rooml. 12:17–21.) Isegi kui ta pole nõus oma hoiakut muutma, saad sina säilitada oma sisemise rahu.

15. Mille poolest sarnanesid üksteisega Apollos ja Paulus?

¹⁵ Viimasena vaatame, mida me saame õppida Apolloselt ja Pauluselt. Nad mõlemad tundsid hästi pühakirja ja olid suurepärased õpetajad. Samuti olid nad mõlemad aidanud paljudel saada Kristuse jüngriks. Ent kumbki neist ei pidanud teist oma rivaaliks.

16. Milline inimene oli Apollos?

¹⁶ Apollos oli pärit Aleksandriast, mis oli tol ajal hariduse omandamise võimaluste poolest kuulus linn. Ta oli kõneosav mees ja tundis hästi pühakirja. (Ap. t. 18:24.) Kui Apollos oli Korintoses, eelistasid mõned koguduses kuulata rohkem teda kui teisi vendi, sealhulgas Paulust. (1. Kor. 1:12, 13.) Kas Apollos ise soosis sellist suhtumist? Seda oleks raske uskuda. Tegelikult mõni aeg pärast Apollose lahkumist Korintosest käis Paulus talle isegi peale, et ta sinna tagasi läheks. (1. Kor. 16:12.) Paulus poleks seda teinud, kui Apollos oleks koguduses lahkmeelt põhjustanud. On selge, et Apollos kasutas oma andi õigesti: selleks et kuulutada head sõnumit ja tugevdada oma usukaaslasi. Samuti oli Apollos alandlik. Näiteks piiblis ei öelda, et Apollos oleks solvunud, kui Akvila ja Priskilla ta enda juurde kutsusid ja „seletasid talle Jumala tee täpsemini ära”. (Ap. t. 18:24–28.)

17. Kuidas edendas Paulus kristlaste seas rahu?

¹⁷ Paulus teadis, kui head tööd Apollos on teinud. Ent ta ei arvanud, et tema positsioon on ohus. Pauluse alandlikkus, tasakaalukus ja mõistlikkus ilmneb tema nõuannetest Korintose kristlastele. Selle asemel et olla meelitatud, kui keegi ütles: „Mina pooldan Paulust”, suunas ta au Jehoovale ja Kristusele. (1. Kor. 3:3–6.)

18. Milles on Apollos ja Paulus meile eeskujuks? (Vt 1. Kor. 4:6, 7.)

¹⁸ Mida me Apolloselt ja Pauluselt õpime? Võib-olla me teeme Jehoova teenistuses kõvasti tööd ja aitame paljudel jõuda ristimiseni. Ent me mõistame, et kõik see on võimalik vaid tänu Jehoova toele. Samuti õpime Apolloselt ja Pauluselt seda, et mida rohkem vastutust meil on, seda suurem võimalus on meil Jehoova rahva seas rahu edendada. Meil on hea meel, kui ametisse määratud meeste nõuanded põhinevad Jumala sõnal ja kui nad ei tõmba tähelepanu endale, vaid aitavad teistel kuuletuda Jeesusele. Nii edendavad nad koguduses rahu ja ühtsust. (Loe 1. Korintlastele 4:6, 7.)

19. Mida igaühel meist tuleks teha? (Vaata ka kasti „Ära õhuta võistlusvaimu”.)

¹⁹ Igaühel meist on Jumala antud andeid ja võimeid. Meil tuleks neid andeid kasutada selleks, et üksteist teenida. (1. Peetr. 4:10.) Võib-olla me tunneme, et meie osa on üsna tähtsusetu. Ent väiksed teod, mis edendavad ühtsust, on nagu õmblusniidid, mis rõivast koos hoiavad. Pingutagem siis selle nimel, et me ei laseks endis kasvada soovil olla teistest parem. Järgigem piibli nõuannet „tehke kõik, mis võimalik, et säilitada ühtsust püha vaimu abil, ja teid ühendagu rahuside”. (Efesl. 4:3.)