Kaitseme oma usku

”Pühitsege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on.” (1. PEETRUSE 3:15)

1., 2. Miks vastupanu Jehoova tunnistajaid ei üllata, kuid mida nad soovivad?

ENAMIKUS maades suhtutakse Jehoova tunnistajatesse üldiselt kui ausatesse, hea moraaliga inimestesse. Paljud peavad neid headeks naabriteks, kes ei tee mingit tüli. Kuid on paradoksaalne, et neile rahuarmastavatele kristlastele on saanud osaks ebaõiglane tagakiusamine — seda nii sõja kui rahu ajal. See vastupanu ei üllata neid. Tegelikult on nad selle suhtes ootevalmis. Pealegi teavad nad, et 1. sajandil m.a.j. olid ustavad kristlased ”vihaalused”, miks peaksid siis need, kes püüavad tänapäeval Kristuse tõelised järelkäijad olla, lootma, et neid koheldakse kuidagi teisiti? (Matteuse 10:22.) Lisaks ütleb Piibel: ”Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga” (2. Timoteosele 3:12).

² Jehoova tunnistajad ei otsi tagakiusamist ega naudi nad ka raskusi — trahve, vangistamisi või karmi kohtlemist —, mida see võib kaasa tuua. Nad soovivad ”vaikset ja rahulikku elu elada”, et takistamatult Jumala Kuningriigi head sõnumit kuulutada (1. Timoteosele 2:1, 2). Nad hindavad usuvabadust, mis võimaldab neil enamikus maades oma usuga tegelda, ja nad annavad kohusetundlikult oma parima, et ’pidada rahu kõigi inimestega’, ka inimvalitsuste juhtidega (Roomlastele 12:18; 13:1—7). Miks on nad siis teiste ”vihaalused”?

 3. Mis on üks põhjus, miks Jehoova tunnistajaid on alusetult vihatud?

³ Põhiliselt on Jehoova tunnistajaid vihatud ebaõiglaselt samadel põhjustel, kui algkristlasigi taga kiusati. Esiteks Jehoova tunnistajad tegutsevad kooskõlas oma religioossete uskumustega viisil, mis teeb neid mõningate silmis ebapopulaarseks. Näiteks kuulutavad nad innukalt Jumala Kuningriigi head sõnumit, kuid sageli mõistavad inimesed nende innukust vääriti ja peavad nende kuulutustööd ”agressiivseks värbamiseks”. (Võrdle Apostlite teod 4:19, 20.) Samuti on nad erapooletud rahvaste poliitika ja sõdade suhtes ning mõnikord on sellele antud vale tõlgendus, et tunnistajad on ebalojaalsed kodanikud (Miika 4:3, 4).

4., 5. a) Milliseid valesüüdistusi on Jehoova tunnistajate kohta esitatud? b) Kes on sageli olnud Jehoova teenijate tagakiusamise peamised õhutajad?

⁴ Teiseks on Jehoova tunnistajate kohta esitatud valesüüdistusi — räägitud häbematuid valesid ja väänatud tõde seoses nende uskumustega. Selle tagajärjel on nad mõnel maal põhjendamatu rünnaku alla sattunud. Peale selle, kuna nad taotlevad vereta meditsiinilist ravi, mis on kooskõlas nende sooviga kuuletuda Piibli käsule ’hoiduda vere eest’, on neid sõimatud ”lapsetapjateks” ja ”enesetapjate sektiks”. (Apostlite teod 15:29.) Kuid fakt on see, et Jehoova tunnistajad hindavad väga elu ja taotlevad nii endale kui oma lastele parimat olemasolevat arstiabi. Süüdistus, et igal aastal sureb vereülekandest keeldumise tõttu hulgaliselt Jehoova tunnistajate lapsi, on täiesti alusetu. Lisaks sellele, kuna Piibli tõde ei avalda ühesugust mõju kõigile pereliikmetele, on tunnistajaid süüdistatud ka perekondade lõhkumises. Ent need, kes on tuttavad Jehoova tunnistajatega, teavad, et nad peavad perekonnaelu väga tähtsaks ja püüavad järgida Piibli käske, mille kohaselt mees ja naine peavad teineteist armastama ja lugupidavad olema ning lapsed peavad kuulama oma vanemate sõna, olgu need siis usklikud või mitte (Efeslastele 5:21—6:3).

⁵ Paljudel juhtudel on selgunud, et Jehoova teenijate tagakiusamise peamisteks õhutajateks on religioossed vastased, kes on kasutanud mõju, mis neil on poliitilistele võimudele ja meediale, et püüda tunnistajate tegevust pidurdada. Kuidas peaksime meie, Jehoova tunnistajad, sellisele vastupanule reageerima — olgu selle põhjuseks siis meie uskumused ja tegevus või valesüüdistused?

”Teie mõistlikkus saagu teatavaks kõigile inimestele”

 6. Miks on tähtis suhtuda tasakaalukalt neisse, kes on väljaspool kristlikku kogudust?

⁶ Eelkõige peab meil olema õige suhtumine — Jehoova suhtumine — neisse, kes ei jaga meie religioosseid veendumusi. Vastasel juhul me võime teiste vaenulikkuse või põlguse asjata esile kutsuda. ”Teie mõistlikkus saagu teatavaks kõigile inimestele,” kirjutas apostel Paulus (Filiplastele 4:5, UM). Seega innustab Piibel meid suhtuma tasakaalukalt neisse, kes on väljaspool kristlikku kogudust.

 7. Milles seisneb enda hoidmine ”maailmast reostamatuna”?

⁷ Ühes küljest manitseb Pühakiri väga selgelt, et meil tuleb ”hoida ennast maailmast reostamatuna” (Jakoobuse 1:27; 4:4). Sõna ”maailm” viitab siin, nagu ka paljudes teistes piiblikohtades, inimeste hulgale, kes pole tõelised kristlased. Me elame selle ühiskonna keskel, me puutume nende inimestega kokku töö juures, koolis ja ümbruskonnas (Johannese 17:11, 15; 1. Korintlastele 5:9, 10). Kuid me hoiame end maailmast reostamatuna siis, kui hoidume hoiakutest, kõneviisist ja käitumisest, mis on vastuolus Jumala õiglaste teedega. Meil on tähtis ka mõista, millist ohtu kujutab endast tihe läbikäimine selle maailmaga, eriti just nendega, kes üldse ei hooli Jehoova mõõdupuudest (Õpetussõnad 13:20).

 8. Miks ei anna nõuanne jääda maailmast reostamatuks meile vähimatki alust teistele ülalt alla vaadata?

⁸ Kuid nõuanne jääda maailmast reostamatuks ei anna meile vähimatki alust enesekindlalt halvustada neid, kes pole Jehoova tunnistajad (Õpetussõnad 8:13). Meenuta juudi usujuhtide näidet, mida arutati eelmises artiklis. Religioon, mille nad kujundasid, ei võitnud Jehoova soosingut; ka ei edendanud see häid suhteid mittejuutidega (Matteuse 21:43, 45). Oma eneseõigluse mätta otsast vaatasid need fanaatilised mehed mittejuutidele ülalt alla. Meie ei võta omaks sellist kitsarinnalist suhtumist ega kohtle mittetunnistajaid põlgusega. Sarnaselt apostel Paulusega soovime ka meie, et kõik, kes kuulevad Piibli tõe sõnumit, saavutaksid Jumala heakskiidu (Apostlite teod 26:29; 1. Timoteosele 2:3, 4).

 9. Millist mõju peaks avaldama tasakaalukas, piibliline suhtumine sellele, kuidas me räägime neist, kes ei jaga meie uskumusi?

⁹ Tasakaalukas Piiblil põhinev suhtumine peaks mõjutama seda, kuidas me räägime neist, kes pole tunnistajad. Paulus andis Tiitusele nõu tuletada Kreeta saare kristlastele meelde, et nad ”ei laimaks [”teotaks”, EP 97] kedagi, ei oleks riiakad, vaid leebed, osutades kõike tasadust kõigi inimeste vastu” (Tiitusele 3:2). Pane tähele, et kristlased ei tohtinud teotada ”kedagi” — isegi mitte Kreetal elavaid mittekristlasi, kellest mõned olid tuntud valetamise, liigsöömise ja laiskuse poolest (Tiitusele 1:12). Niisiis oleks see Piibliga vastuolus, kui me kasutaksime halvustavaid väljendeid, rääkides neist, kes ei jaga meie uskumusi. Üleolev hoiak ei tõmba teisi Jehoova kummardamise ligi. Ent sellega, kui me suhtume teistesse ja kohtleme neid kooskõlas Jehoova Sõna mõistlike põhimõtetega, ’kaunistame Jumala õpetust’ (Tiitusele 2:10).

Millal vaikida, millal rääkida

10., 11. Kuidas näitas Jeesus, et ta teadis, millal on a) ”aeg vaikida”? b) ”aeg rääkida”?

¹⁰ On ”aeg vaikida ja aeg rääkida”, ütleb Koguja 3:7. Selles ongi probleem: tuleb otsustada, millal vastupanijaid ignoreerida ja millal rääkida, et oma usku kaitsta. Me võime palju õppida eeskujust, mille jättis tema, kelle otsustusvõime oli alati täiuslik — Jeesus (1. Peetruse 2:21). Ta teadis, millal on ”aeg vaikida”. Näiteks kui ülempreestrid ja vanemad Jeesusele Pilaatuse ees valesüüdistusi esitasid, ”ei vastanud ta midagi” (Matteuse 27:11—14). Ta ei tahtnud öelda midagi, mis võiks takistada täitumast Jumala tahtel tema suhtes. Selle asemel otsustas ta lasta enda eest rääkida oma tegudel, mida kõik teadsid. Ta mõistis, et isegi tõde ei muudaks usujuhtide uhket meelt ja südant. Seega ta ignoreeris nende süüdistust ja ei lõpetanud oma sihilikku vaikimist (Jesaja 53:7).

¹¹ Ent Jeesus teadis ka, millal oli ”aeg rääkida”. Mõnikord väitles ta otsekoheselt ja avalikult oma kritiseerijatega ning kummutas nende valesüüdistused. Näiteks siis, kui kirjatundjad ja variserid üritasid teda rahvahulga ees häbistada, süüdistades teda selles, et ta ajab deemoneid välja Peeltsebuli abil, otsustas Jeesus mitte lasta valesüüdistustel püsida. Hävitava loogika ja jõulise näitega kummutas ta selle vale (Markuse 3:20—30; vaata ka Matteuse 15:1—11; 22:17—21; Johannese 18:37). Nii oli ka siis, kui Jeesus pärast reetmist ja arreteerimist Süneedriumi ette veeti ja ülempreester Kaifas nõudis kavalalt: ”Ma vannutan sind elava Jumala juures, et sa meile ütled, kas sina oled Kristus, Jumala Poeg?” Nüüdki oli ”aeg rääkida”, sest tema vaikimist oleks võidud tõlgendada, nagu eitaks ta, et on Kristus. Seepärast Jeesus vastas: ”Mina olen see” (Matteuse 26:63, 64; Markuse 14:61, 62).

12. Millised asjaolud ajendasid Paulust ja Barnabast Ikoonionis julgelt rääkima?

¹² Vaadelgem ka Pauluse ja Barnabase eeskuju. Apostlite teod 14:1, 2 öeldakse: ”Ikoonionis sündis, et nad üheskoos läksid juutide kogudusekotta ja kõnelesid nõnda, et niihästi suur hulk juute kui kreeklasi sai usklikuks. Aga uskmatud juudid kihutasid üles ja ärritasid paganate meeled vihale vendade vastu.” The New English Bible ütleb: ”Kuid juudid, kes ei pöördunud, ässitasid mittejuute ja mürgitasid nende meeli kristlaste vastu.” Juutidest vastupanijad, keda ei rahuldanud see, et nad ise selle sõnumi hülgasid, algatasid laimukampaania ja üritasid mittejuutidest elanikkonna hulgas kristlaste vastu eelarvamusi tekitada.a Kui suur pidi nende vihkamine kristluse vastu küll olema! (Võrdle Apostlite teod 10:28.) Paulus ja Barnabas tundsid olevat ”aeg rääkida”, et uued jüngrid avaliku laimu tõttu julgust ei kaotaks. ”Siis nad [Paulus ja Barnabas] viibisid seal kauemat aega, kuulutades julgesti” Jehoova meelevallaga, kuna ta ilmutas oma heakskiitu, andes neile väge teha imelisi tunnustähti. Seetõttu olid mõned ”juutide, teised apostlite poolt” (Apostlite teod 14:3, 4).

13. Millal on tavaliselt ”aeg vaikida”, kui meid mustatakse?

¹³ Kuidas me peaksime siis reageerima, kui meid mustatakse? Kõik sõltub asjaoludest. Mõne olukorra puhul tuleb meil rakendada põhimõtet, et on ”aeg vaikida”. Eriti on see nii siis, kui sihikindlad vastupanijad üritavad meid mõttetutesse väitlustesse tõmmata. Me ei tohi unustada, et mõned inimesed lihtsalt ei taha teada tõde (2. Tessalooniklastele 2:9—12). Pole mingit mõtet üritada arutleda nendega, kes on südames uhkelt ja kindlalt uskmatud. Veelgi enam, kui me laskuksime väitlusse iga laimajaga, kes meid ründab, eksitaks see meid kõrvale hoopis tähtsamast ja tulemusrikkamast tegevusest — ausa südamega inimeste aitamisest, kes tõesti Piibli tõde õppida tahavad. Niisiis, kui puutume kokku vastastega, kelle kinnisidee on meie kohta valesid levitada, kõlab inspireeritud nõuanne: ”Tõmbuge neist tagasi” (Roomlastele 16:17, 18; Matteuse 7:6).

14. Kuidas me võime kaitsta oma usku teiste ees?

¹⁴ See ei tähenda muidugi seda, et me ei kaitse oma usku. On ju olemas ka ”aeg rääkida”. Me tunneme põhjendatult muret siiraste inimeste pärast, kes on puutunud kokku meie vastu suunatud laimava kriitikaga. Me oleme meeleldi valmis selgitama teistele seda, milles me südamest veendunud oleme, ja kui avaneb võimalus, kasutame seda rõõmuga. Peetrus kirjutas: ”Pühitsege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on. Aga vastake tasaduse ja kartusega” (1. Peetruse 3:15, 16a). Kui tõeliselt huvitatud inimesed küsivad tõendeid uskumuste kohta, mis meile on kallid, kui nad esitavad küsimusi vastupanijate esitatud valesüüdistuste kohta, on meil kohustus kaitsta oma usku ja anda neile kohased Piiblil põhinevad vastused. Lisaks sellele võib meie hea käitumine suurt muljet avaldada. Kui eelarvamusteta vaatlejad panevad tähele, et me püüame tõesti elada kooskõlas Jumala õiglaste mõõdupuudega, pole neil raske näha, et meie vastu esitatud süüdistused on valed (1. Peetruse 2:12—15).

Mida arvata avalikust laimust?

15. Milline on üks näide sellest, kuidas Jehoova tunnistajate kohta on meedias moonutatud infot levitatud?

¹⁵ Aeg-ajalt levitatakse meediakanalites Jehoova tunnistajate kohta moonutatud informatsiooni. Näiteks 1997. aasta 1. augustil avaldas üks vene ajaleht laimuartikli, kus väideti muu hulgas, et tunnistajad esitavad oma liikmetele kindla nõude ’jätta maha oma naised, mehed ja vanemad, kui need ei mõista ega võta omaks nende usku’. Igaüks, kes on Jehoova tunnistajatega tõesti tuttav, teab, et see süüdistus on vale. Piibel näitab, et kristlased peavad kohtlema oma uskmatuid pereliikmeid armastuse ja lugupidamisega ning tunnistajad püüavad seda nõuannet järgida (1. Korintlastele 7:12—16; 1. Peetruse 3:1—4). Sellegipoolest läks see artikkel trükki ja paljudele lugejatele anti sellega valeinformatsiooni. Kuidas me saame oma usku kaitsta, kui meie kohta valesüüdistusi esitatakse?

16., 17. ja kast lk. 16. a) Mida ütles ”Vahitorn” kunagi massimeedias esitatud valeinformatsioonile reageerimise kohta? b) Millisel juhul võiksid Jehoova tunnistajad negatiivsetele meediateadetele vastukaja osutada?

¹⁶ Ka siin on ”aeg vaikida ja aeg rääkida”. Kunagi väljendas ”Vahitorn” seda järgmiselt: ”See, kas me ignoreerime massiteabevahendites avaldatavat valeinformatsiooni või kaitseme kohasel viisil tõde, sõltub nii olukorrast, kritiseerijast kui ka tema eesmärgist.” Mõnel juhul on ehk kõige parem negatiivseid teateid ignoreerida, et valedele rohkem reklaami mitte teha.

¹⁷ Teistel puhkudel võib olla ”aeg rääkida”. Vastutustundeline ajakirjanik või reporter on Jehoova tunnistajate kohta ehk valeinformatsiooni saanud ja tal võib hea meel olla, kui ta saab meie kohta õiget infot. (Vaata kasti ”Ebaõigete väidete kummutamine”.) Kui negatiivsed meediateated tekitavad inimestes eelarvamusi, mis takistavad meie kuulutustööd, võivad Vahitorni ühingu harubüroo esindajad astuda samme selleks, et mõnel sobival viisil tõde kaitsta.b Näiteks võib kompetentsetele kogudusevanematele teha ülesandeks esitada fakte kas või mõnes teleprogrammis, juhul kui mitteilmumisest võidakse järeldada, et Jehoova tunnistajatel pole midagi vastu väita. Tunnistajatel üksikisikutena on mõistlik järgida sellistes asjades Vahitorni ühingu ja selle esindajate juhtnööre (Heebrealastele 13:17).

Hea sõnumi seaduslik kaitsmine

18. a) Miks ei vaja me kuulutustööks luba inimvalitsustelt? b) Mida me teeme siis, kui meil ei lubata kuulutada?

¹⁸ Me oleme saanud taevast ülesande kuulutada Jumala Kuningriigi head sõnumit. Jeesusele, kes volitas meid tegema seda tööd, on antud ”kõik meelevald taevas ja maa peal” (Matteuse 28:18—20; Filiplastele 2:9—11). Järelikult pole meil kuulutustööks tarvis luba inimeste valitsustelt. Siiski me mõistame, et usuvabadus soodustab Kuningriigi sõnumi levitamist. Maades, kus meil on vabadus tegelda oma usuga, me kasutame selle kaitsmiseks õigussüsteemi. Kus meile seda vabadust pole antud, püüame seaduse võimaluste piires seda saavutada. Meie eesmärk pole mitte ühiskonda reformida, vaid ’head sõnumit kaitsta ja seaduslikult kinnitada’ (Filiplastele 1:7, UM).c

19. a) Milline võib olla tagajärg, kui me ’anname Jumalale, mis kuulub Jumalale’? b) Mida me oleme kindlalt otsustanud teha?

¹⁹ Jehoova tunnistajatena me tunnustame Jehoovat kui Universumi Suverääni. Tema seadus on ülim. Me kuuletume kohusetundlikult inimvalitsustele, seega ’andes keisrile, mis kuulub keisrile’. Kuid me ei lase mitte millelgi takistada ennast täitmast oma palju tähtsamat kohustust — ’anda Jumalale, mis kuulub Jumalale’ (Matteuse 22:21). Me mõistame täielikult, et selle tegemine muudab meid rahvaste ”vihaaluseks”, kuid me võtame seda kui osa jüngriksolemise hinnast. Jehoova tunnistajate kohtuasjad 20. sajandi jooksul annavad tunnistust meie otsusekindlusest kaitsta oma usku. Jehoova abi ja toetusega me ’ei lakka õpetamast ja kuulutamast evangeeliumi’ (Apostlite teod 5:42, UT).

[Allmärkused]

Kas sa mäletad?

◻ Miks on Jehoova tunnistajad ”vihaalused”?

◻ Kuidas me peaksime suhtuma neisse, kes ei jaga meie religioosseid uskumusi?

◻ Millist tasakaalukat eeskuju andis Jeesus, puutudes kokku vastupanijatega?

◻ Kuidas me saame rakendada põhimõtet, et on ”aeg vaikida ja aeg rääkida”, kui meid mustatakse?

[Kast lk 16]

Ebaõigete väidete kummutamine

”Boliivias Yacuibas näitas üks telejaam kohalike evangelistide rühmituse ettevõtmisel filmi, mille ilmselt on valmistanud ärataganejad. Pidades silmas selle saate halba mõju, otsustasid vanemad külastada kahte telejaama ja pakkuda oma kulul rahvale näitamiseks videoid ”Jehoova tunnistajad — organisatsioon selle nime taga” (”Jehovah’s Witnesses—The Organization Behind the Name”) ja ”Piibel — faktide ja prohvetiennustuste raamat” (”The Bible—A Book of Fact and Prophecy”). Kui ühe raadiojaama omanik oli näinud neid ühingu videoid, sai ta ärataganejate programmis esitatud tõeväänamise tõttu päris pahaseks ja pakkus Jehoova tunnistajatele seoses nende eelseisva piirkonnakonvendiga tasuta reklaamiaega. Kohalviibijate hulk oli ebatavaliselt suur ja paljud ausa südamega inimesed hakkasid esitama siiraid küsimusi, kui tunnistajad neid teenistuses olles külastasid.” (Jehoova tunnistajate aastaraamat 1997 [”1997 Yearbook of Jehovah’s Witnesses”], lk. 61—62.)

[Pilt lk 17]

Mõnikord kummutas Jeesus avalikult oma kriitiseerijate valesüüdistused