Armastagem siiraste tegudega

 1. Mis on armastuse ülevaim vorm ning miks võib nii väita? (Vaata pilti artikli alguses.)

PÕHIMÕTTELINE armastus (agápe) on Jehoova and. Tema on selle allikas. (1. Joh. 4:7.) Agaape on armastuse ülevaim vorm. Sellise armastusega võib küll kaasneda kiindumus ja soojus, kuid eeskätt iseloomustavad seda teiste heaks tehtud isetud teod. Ühe teatmeteose järgi on agaapet võimalik ära tunda üksnes tegudest. Kui saame säärast isetut armastust tunda või osutame seda teistele, on meie elu mõttekas ja pakub meile rõõmu.

2., 3. Milles on ilmnenud Jehoova isetu armastus inimeste vastu?

² Jehoova armastas inimesi juba enne nende loomist. Ta tegi maakera inimeste igaveseks koduks – kohaks, kus nad võiksid mitte lihtsalt eksisteerida, vaid nautida elu kogu selle täiuses. Jehoova tegi seda üksnes meie heaolu silmas pidades, mitte omakasu pärast. Tema isetu armastus ilmnes ka selles, et ta andis oma maistele lastele väljavaate elada igavesti paradiisis, mille ta oli neile valmistanud.

³ Pärast Aadama ja Eeva mässu avaldus Jehoova isetu armastus võimsaimal moel. Ta korraldas nende kahe mässaja tulevaste järglaste jaoks lunastuse, olles kindel, et mõned neist vastavad tema armastusele. (1. Moos. 3:15; 1. Joh. 4:10.) Sellest hetkest, kui Jehoova andis tõotuse tulevase päästja kohta, oli lunastusohver tema silmis sama hästi kui toodud. Umbes neli tuhat aastat hiljem ohverdas Jehoova oma ainusündinud poja inimkonna heaks. (Joh. 3:16.) Kas pole me Jehoova isetu armastuse eest tänulikud?

 4. Mis näitab, et ebatäiuslikud inimesed on võimelised isetult armastama?

⁴ Meiegi oleme võimelised isetult armastama, kuna Jumal on loonud meid endasarnaseks. Tõsi, päritud patu tõttu on armastust ilmutada raske, kuid mitte võimatu. Armastusest ohverdas Aabel Jehoovale kõige parema, mis tal oli. (1. Moos. 4:3, 4.) Noa armastas ligimesi omakasupüüdmatult, kuulutades aastakümneid Jumala sõnumit, ilma et keegi oleks teda kuulda võtnud. (2. Peetr. 2:5.) Aabrahami erakordne armastus Jumala vastu ilmnes siis, kui tal kästi oma poeg Iisak ohvriks tuua. (Jaak. 2:21.) Nii nagu nood ustavad mehed, soovime meiegi näidata üles armastust, isegi kui meil on raske.

 5. Mismoodi me saame isetut armastust üles näidata?

⁵ Piibel kutsub meid üles: „Ärgem armastagem mitte sõnade, vaid siiraste tegudega.” (1. Joh. 3:18.) Kas siis ehtne armastus sõnades ei väljendugi? Seda see ei tähenda. (1. Tess. 4:18.) See tähendab hoopis, et meie armastus ei tohiks piirduda sõnadega, vaid peaks avalduma ka tegudes, eriti kui olukord just tegusid nõuab. Näiteks kui meie usukaaslasel puudub eluks hädavajalik, ei piisa meie lahketest sõnadest. (Jaak. 2:15, 16.) Ja kui meie armastus Jehoova ja ligimeste vastu on ehtne, siis me mitte üksnes ei palu Jumalat, et ta saadaks töötegijaid välja lõikusele, vaid lööme kuulutustöös ka ise innukalt kaasa. (Matt. 9:38.)

6., 7. a) Milline ehtne armastus ei ole? b) Too näiteid võltsarmastuse kohta.

⁶ Johannes kirjutas, et me armastaksime siiraste tegudega. Seega ei tohi meie armastus olla silmakirjalik. (Rooml. 12:9; 2. Kor. 6:6.) Meie armastus pole ehtne, kui kanname maski, kui üritame olla keegi, kes me pole. Kas silmakirjalikkus sobib kokku armastusega? Ei. Siis pole tegu armastuse, vaid väärtusetu võltsinguga.

⁷ Mõtleme mõnele näitele võltsarmastuse kohta. Eedeni aias teeskles Saatan, et soovib Eevale head, kuid tegelikult oli ta isekas ja silmakirjalik. (1. Moos. 3:4, 5.) Taaveti nõuniku Ahitofeli tegudest ilmnes, et tema sõprus kuningaga oli võlts. Ahitofel osutus reeturiks, kes otsis omakasu. (2. Saam. 15:31.) Tänapäeval üritavad usutaganejad ja teised, kes koguduses lõhesid tekitavad, „oma libekeelsuse ja meelitavate sõnadega” näidata, et neid ajendab armastus, kuid nende tegelik ajend on isekus. (Rooml. 16:17, 18.)

 8. Mida oleks meil hea endalt küsida?

⁸ Silmakirjalikkus on eriti suur jultumus armastuse ilmutamisel, sest võltsitakse kõige ülevamat jumalikku omadust. Teeskluse õnge võivad minna küll inimesed, ent mitte Jehoova. Jeesus ütles, et silmakirjatsejaid karistatakse kõige karmimal moel. (Matt. 24:51.) Loomulikult ei taha Jehoova teenijad kunagi olla silmakirjalikud. Meil oleks aga hea endalt küsida: kas minu armastus on alati siiras, nii et sel pole ühtegi isekuse ega pettuse plekki? Räägime nüüd üheksast võimalusest osutada siirast armastust.

 9. Mida ajendab ehtne armastus meid tegema?

⁹ Teeni rõõmsalt tagaplaanil. Me peaksime olema valmis tegema armastuse tegusid oma vendade heaks „salajas”, ilma et oleksime tähelepanu keskpunktis. (Loe Matteuse 6:1–4.) Hananias ja Safiira polnud sellised. Nad tahtsid, et teised teaksid nende annetusest, ja nad valetasid selle häbitult suuremaks. Asi lõppes traagiliselt. (Ap. t. 5:1–10.) Ehtne armastus ajendab meid aga oma vendi teenima, ilma et me sellest pasundaksime või teistelt tunnustust ootaksime. Näiteks vennad, kes aitavad juhtival kogul vaimset toitu valmistada, jäävad anonüümseks. Nad ei tõmba endale tähelepanu ega räägi, mille kallal nad on töötanud.

10. Kuidas me saame teisi austada?

¹⁰ Austa teisi. (Loe Roomlastele 12:10.) Jeesus jättis meile eeskuju sellega, et oli valmis tegema teiste heaks üht kõige tagasihoidlikumat tööd. (Joh. 13:3–5, 12–15.) Meil tuleb ehk pingutada, et arendada alandlikkust, mis on vajalik teiste teenimiseks. Ka apostlitele oli see raske. Isegi kui Jeesus näitas neile ette, mida teha, ei mõistnud nad, kuidas tema eeskuju järgida, enne kui nad said püha vaimu. (Joh. 13:7.) Kui austame teisi, ei arva me endast liiga palju ei oma haridustaseme, majandusliku olukorra ega ülesannete tõttu Jehoova teenistuses. (Rooml. 12:3.) Me ei kadesta neid, kes saavad tunnustuse osaliseks, vaid oleme nende üle rõõmsad, isegi kui meile tundub, et väärime tehtu eest samasugust või vähemalt mingit austust.

11. Miks peab meie kiitus olema siiras?

¹¹ Kiida vendi-õdesid siiralt. Meil tuleks otsida võimalusi üksteise kiitmiseks, kuna kiitus on kosutav. (Efesl. 4:29.) Ent seejuures peaksime olema siirad. Vastasel korral me lipitseksime teise inimesega või hiiliksime kõrvale vastutusest anda talle vajalikku nõu. (Õpet. 29:5.) Kui kiidaksime kedagi, kuid seejärel teda seljataga maha teeksime, oleks see silmakirjalikkus. Paulus armastas teisi südamest ja see ilmnes ka selles, kuidas ta neid kiitis. Näiteks kiitis ta siiralt Korintose kristlasi selle eest, mida nad hästi tegid. (1. Kor. 11:2.) Ent kui nende teod polnud kiitust väärt, vaid neile tuli nõu anda, selgitas ta lahkelt ja selgelt selle põhjust. (1. Kor. 11:20–22.)

12. Kuidas me saame ilmutada ehtsat armastust külalislahkuse ja heldusega?

¹² Ole külalislahke ja helde. Jehoova on käskinud meil olla oma vendade ja õdede vastu heldekäelised. (Loe 1. Johannese 3:17.) Meil ei tohiks seejuures aga olla isekaid eesmärke. Küsi endalt: „Kas ma osutan külalislahkust eeskätt headele sõpradele, tuntud vendadele-õdedele või neile, kellelt võib vastuteenet oodata? Või kas pööran pigem tähelepanu sellistele usukaaslastele, keda ma hästi ei tunne ja kellel pole mulle millegagi tasuda?” (Luuka 14:12–14.) Oletame, et kaaskristlane satub mõne kehva otsuse tõttu kitsikusse või ei täna meid külalislahkuse eest. Sellistes olukordades tuleks meil rakendada Piibli nõuannet „Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata”. (1. Peetr. 4:9.) Nii võid tunda rõõmu, mida toob andmine õigel ajendil. (Ap. t. 20:35.)

13. a) Millal võib olla keeruline nõrku toetada? b) Kuidas me saame nõrgemaid toetada?

¹³ Toeta nõrku. Meie armastuse ehtsuse võib panna proovile Piibli käsk „Toetage nõrku, olge kannatlikud kõigiga”. (1. Tess. 5:14.) Paljud, kes on vaimselt nõrgad, saavad mõne aja pärast usus tugevaks. Kuid teistega on tarvis olla kannatlik ning neile tuleb anda pikemaajalist abi. See võib hõlmata seda, et julgustame neid mõne piiblisalmiga, kutsume neid kaasa kuulutustööle või lihtsalt võtame aega nende kuulamiseks. Selle asemel et lahterdada vennad-õed kategooriatesse „tugev” või „nõrk”, tuleks meeles hoida, et meil kõigil on tugevaid ja nõrku külgi. Ka apostel Paulus tunnistas oma nõrkusi. (2. Kor. 12:9, 10.) Niisiis kulub usukaaslaste toetus meile kõigile ära.

14. Kuidas hoida teistega rahu?

¹⁴ Ole rahumeelne. Me teeme kõik mis meie võimuses, et hoida vendade-õdedega rahu, isegi kui tunneme, et meid on vääriti mõistetud või ebaõiglaselt koheldud. (Loe Roomlastele 12:17, 18.) Vabandus võib aidata haavatud tundeid heastada, kuid see peab olema siiras. Näiteks selle asemel et öelda: „Mul on kahju, et sa nii tunned”, võiksid tunnistada omapoolset süüd ja öelda: „Palun vabandust, et ma oma sõnadega sulle haiget tegin.” Rahu on iseäranis tähtis abielus. Mees ja naine ei tohiks avalikkuse ees teha nägu, et nad teineteist armastavad, kuid siis omavahel olles põlglikult vaikida või kasutada sõnalist või füüsilist vägivalda.

15. Mida me saame teha, et meie andestus oleks tõeline?

¹⁵ Ole andestav. Me oleme andestavad, kui anname andeks inimesele, kes on meid solvanud, ega pea tema vastu vimma. Kui keegi on teinud meile haiget, ilma et ta seda ise teaks, saame talle andestada, kui järgime Piibli üleskutset „Sallige üksteist armastuses, tehke kõik, mis võimalik, et säilitada ühtsust püha vaimu abil, ja teid ühendagu rahuside”. (Efesl. 4:2, 3.) Et meie andestus oleks tõeline, ei tohiks me teise eksimust aina meelde tuletada. Armastus „ei pea arvet kogetud ülekohtu kohta”. (1. Kor. 13:4, 5.) Kui me kannaksime vimma, võiksime jäädavalt kahjustada oma suhteid nii selle usukaaslasega kui ka Jehoovaga. (Matt. 6:14, 15.) Tõeline andestus avaldub ka selles, kui palvetame nende eest, kes on meie vastu eksinud. (Luuka 6:27, 28.)

16. Millise hoiakuga me peaksime olema, kui saame Jehoova teenistuses eesõigusi?

¹⁶ Ole ohvrimeelne. Kui meile antakse Jehoova teenistuses eesõigusi, saame tõendada oma armastuse ehtsust sellega, et juhindume põhimõttest „Igaüks taotlegu teise, mitte enda kasu”. (1. Kor. 10:24.) Näiteks vennad, kes on meie kokkutulekutel teenindajad, tulevad kokkutulekupaika enne teisi. Ehkki neil on oma ülesande tõttu võimalus panna endale ja oma perele kinni parimad istekohad, valivad paljud neile määratud sektoris ebamugavamad kohad. Sellises ohvrimeelsuses peegeldub nende isetu armastus. Kuidas sina saaksid nende eeskuju järgida?

17. Mida ajendab ehtne armastus kristlast tegema, kui ta on tõsiselt patustanud?

¹⁷ Tunnista üles salajased patud ja loobu neist. Mõned kristlased, kes on sooritanud ränga patu, üritavad seda varjata, et pääseda häbist või säästa teisi pettumusest. (Õpet. 28:13.) Kuid niisugune toimimisviis pole armastav, sest see teeb kahju nii patustajale endale kui ka teistele. See võib takistada Jumala vaimul meie heaks tegutseda ning ohustada terve koguduse rahu. (Efesl. 4:30.) Ehtne armastus ajendab kristlast, kes on tõsiselt patustanud, rääkima kogudusevanematega, et saada neilt vajalikku abi. (Jaak. 5:14, 15.)

18. Kui tähtis on ehtne armastus?

¹⁸ Armastus on kõigist omadustest suurim. (1. Kor. 13:13.) Selle järgi tuntakse meid kui Jeesuse järelkäijaid, kes võtavad endale eeskujuks Jehoova, armastuse allika. (Efesl. 5:1, 2.) „Kui ... mul poleks armastust,” kirjutas Paulus, „ei oleks ma midagi.” (1. Kor. 13:2.) Ärgem siis armastagem üksnes sõnadega, vaid ka siiraste tegudega.