Millal tegelikult tuleb kestev rahu?

„SÕDA on üks ajaloo koostisosadest ja seda ei vähenda tsivilisatsioon ega demokraatia,” kirjutasid Will ja Ariel Durant oma raamatus The Lessons of History. „Rahu on ebakindel tasakaal, mida võib hoida ainult tunnustatud ülemvõim või võrdne jõud.”

Tõepoolest, vaatamata tugevatele pingutustele on kestev rahu seni ennast inimkonnast eemale hoidnud. Miks? Asi on selles, et sõja põhjused on palju sügavamalt juurdunud kui väliselt nähtavad poliitilised, territoriaalsed või sotsiaalsed võitlused. Durantid täheldasid: „Sõja põhjused on samad, mis üksikisikute vahel oleva konkurentsivaimu põhjused: saamahimu, võitlushimu ja uhkus; soov saada toitu, maad, asju, kütust, võimu.”

Kuid Piibel näitab üksikasjalikult vaenu ja sõja sügavama põhjuse nii üksikisikute vahel kui ka laiemas ulatuses. Me loeme: „Kust tõusevad võitlemised ja kust tülid teie seas? Kas mitte sealt, teie himudest, mis sõdivad teie liikmetes? Te himustate ja teil siiski ei ole; te tapate ja kadestate ega või midagi saavutada; te tülitsete ja sõdite.” — Jakoobuse 4:1, 2.

Väljapääs on järelikult see: et tuleks tõeline rahu, on meil vaja kõrvaldada kõigist inimestest mitte ainult sümptomid — sõjad, ülestõusud, riigipöörded ja revolutsioonid —, vaid ka nende sügavamad põhjused: kahtlustus, ahnus, vihkamine ja vaen. Need tuleb asendada tegudega, mis on kooskõlas selliste omakasupüüdmatute omadustega nagu armastus, headus, usaldus ja heldus. Kas on olemas keegi, kes oleks suuteline seda täide viima? Kui see sõltuks ebatäiuslikest, surelikest maistest inimestest, siis on vastus eitav. Aga on keegi, kellele see ei ole liiga raske. See on Keegi, kellel on vastus küsimusele: millal tegelikult tuleb rahu?

Keegi, kes võib tuua rahu

Ligi 28 sajandit tagasi inspireeriti prohvet Jesajat teatama: „Meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst! Suur on valitsus ja otsatu on rahu.” — Jesaja 9:5, 6.

Hiljem avaldati, et isik, kes toob otsatu rahu, ei ole keegi muu kui Jeesus Kristus, „Kõigekõrgema Poeg”. (Luuka 1:30—33; Matteuse 1:18—23) Aga miks see temal õnnestub, kui kõigil teistel vürstidel ja valitsejatel see on ebaõnnestunud? Ennekõike tuleb märkida, et tõotatud „laps” ei jää mitte igavesti abituks väikelapseks, nagu mõningad teda võivad kujutleda. Selle asemel pidi tal „Rahuvürstina” olema „valitsus” inimkonna igaveseks õnnistuseks.

Jeesuse valitsus on veel midagi rohkemat. Temal kui „Imelisel Nõuandjal” on erakordne arusaamine inimloomusest ja kõrgeimad võimed, tänu millele ta võib võtta südamesse keerulisi küsimusi ja lahendada niimoodi raskeid probleeme, mis seisavad tänapäeva maailma valitsejate ees ja nurjavad nende kavatsusi. (Matteuse 7:28, 29; Markuse 12:13—17; Luuka 11:14—20) Ja siis hakkab „Vägev Jumal”, ülesäratatud jumalasarnane Jeesus Kristus, kes on nüüd taevastes troonitud Messias-Kuningaks, tegutsema rahu heaks, korrates suures ulatuses seda, mida ta tegi maa peal olles: ravima parandamatuid haigeid, kindlustama rahvahulki toidu ja joogiga ning juhtima isegi ilmastikku. (Matteuse 14:14—21; Markuse 4:36—39; Luuka 17:11—14; Johannese 2:1—11) „Igavese Isana” on Jeesusel võim tuua ellu tagasi need, kes on surnud, ja anda neile igavene elu. Ja tema ise elab igavesti, mis kindlustab, et tema valitsus ning rahu on lõputu. — Matteuse 20:28; Johannese 11:25, 26; Roomlastele 6:9.

Selliselt varustatuna on Jeesus Kristus kindlasti see, kes on suuteline toime tulema sõja ja vaenu sügavalt juurdunud põhjustega. Ta lihtsalt ei koosta rahvastele rahulepingut ega niinimetatud rahuliku kooseksisteerimise kava, mis kehtiks ainult kuni järgmise sõjani. Selle asemel ta kõrvaldab igasuguse poliitilise, territoriaalse, sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse, viies inimkonna üheainsa valitsuse, tema Messia-Kuningriigi alla. Juhtides kõiki inimesi ainsa tõelise Jumala, Jehoova kummardamisel, kõrvaldab ta selle, mis on sageli olnud sõda toetavaks põhjuseks — valereligiooni. Ei ole mingit kahtlust, et Jeesus Kristus, Rahuvürst, seda kõike teeb. Aga küsimus on, millal?

Kestvale rahule viivad sündmused

Pärast Jeesuse ülesäratamist ja taevasseminekut 33. aastal m.a.j. pidi ta ootama tegutsemiseks määratud aega. See oli kooskõlas Jehoova käsuga: „’Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!’ Sinu võimuse valitsuskepi läkitab Jehoova Siionist! Valitse keset oma vaenlasi!” (Laul 110:1, 2; Luuka 22:69; Efeslastele 1:20; Heebrealastele 10:12, 13) Millal see toimub? Rohkem kui 70 aastat on Jehoova tunnistajad kuulutanud üle maailma head sõnumit, et Jeesus Kristus hakkas 1914. aastal taevases Jumala Kuningriigis valitsema.a

Kuid sa võid ütelda: „Alates 1914. aastast ei ole mingit rahu olnud. Vastupidi, olukorrad on sellest alates järjest halvemaks läinud.” Sul on täiesti õigus. See näitabki, et on toimumas ettekuulutatud sündmused. Piibel räägib meile, et just sel ajal, kui ’maailma valitsus oli saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks, vihastusid paganrahvad’. (Ilmutuse 11:15, 18) Jehoova Jumala ja tema Rahuvürsti valitsusele allumise asemel on rahvad sööstnud meeletusse võitlusse maailmavalitsemise pärast ja näidanud üles viha eriti kristlaste vastu, kes annavad tunnistust Jumala rajatud Kuningriigist.

Ilmutusraamat avaldab ka seda, et kohe, kui Jeesus Kristus sai Kuningriigi võimu, asus ta tegutsema, et eemaldada taevast Saatan ja tema deemonid: „Nüüd on õnnistus ja vägi ja kuninglik valitsus saanud meie Jumala ja meelevald tema Kristuse kätte, sest välja on visatud meie vendade süüdistaja, kes nende peale kaebab meie Jumala ees päevad ja ööd!” Ja millise tulemusega? Aruanne jätkab: „Seepärast olge väga rõõmsad, taevad, ja teie, kes seal sees elate! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!” — Ilmutuse 12:10, 12.

Viimane märguanne

See aitab meil sügavamalt mõista, miks rahvad pole vaatamata kõigile oma pingutustele olnud võimelised saavutama rahu. Kuradi suur viha, mida peegeldab rahvaste vihastumine, on hoidnud maailma ärritatuna ja rahutuna rohkem kui kunagi varem inimajaloos. Millal see kõik lõpeb? Piibel annab tähtsa võtme: „Kui nad ütlevad: ’Nüüd on rahu ja julgeolek!’, tabab neid äkiline hukatus.” — 1. Tessalooniklastele 5:3.

Kas sa hindad selle hoiatuse tähendust? Sellised maailma sündmused, mida me kirjeldasime eelmises artiklis, näitavad, et valitsejad ja paljud inimesed räägivad sellest ja püüdlevad selle poole rohkem kui kunagi varem. Mõned arvavad, et külma sõja lõpuga on tuumakatastroofi oht vajunud minevikku. Jah, rahvad on rahust ja julgeolekust palju rääkinud. Aga kas maailma olukord liigub tõesti selles suunas? Tuleta meelde, mida Jeesus ütles nende kohta, kes elavad viimseil päevil, mis algasid 1914. aastal: „Tõesti ma ütlen teile, et selle põlve rahvas ei lõpe ära, enne kui see kõik sünnib!” (Matteuse 24:34) Jah, rahu tuleb tõesti selle rahvapõlve ajal, aga mitte rahvaste jõupingutustega. Jehoova Jumala tõotatud kindlalt rajatud õige ja õiglane rahu võib tulla ainult tema Rahuvürsti Jeesus Kristuse läheneva valitsuse kaudu. — Jesaja 9:6.

Kui sa igatsed näha päeva, mil tegelikult tuleb rahu, ja kogeda seda koos oma armsate omastega, siis looda Rahuvürstile ja pea hästi meeles tema rahustavat kinnitust: „Valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!” — Luuka 21:36.

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

RAHU DEFINITSIOON

Tänapäeval mõtleb enamik inimesi rahule kui sõja ja vaenu puudumisele. See on siiski selle sõna väga kitsas definitsioon. Piibli aegadel kasutati sõna „rahu” (heebrea keeles ša·lomʹ) või väljendust: „Rahu olgu sulle!” tavapärase tervitusviisina. (Kohtumõistjate 19:20; Taaniel 10:19; Johannese 20:19, 21, 26) On ilmne, et see ei ole lihtsalt viide sõdade puudumisele. Pane tähele, mida raamat The Concept of Peace selle kohta ütleb: „Kui rahu kohta on kasutatud sõna šalom, siis neil, kes seda kasutasid, oli algselt meeles selline maailma või inimühiskonna olukord, kus on täius, ühtsus, terviklikkus, täielikkus. . . . Kus on rahu, siis nii rahu tervikuna kui ka selle koostisosad on seal saavutanud oma maksimaalse ja optimaalse taseme.” Kui Jumal toob rahu, siis mehed mitte üksnes „ei õpi enam sõdima”, vaid ’igaüks istub oma viinapuu ja oma viigipuu all’. — Miika 4:3, 4.

[Pilt lk 7]

Rahu puudumine on end pärast Esimest maailmasõda teravalt tunda andnud