Vanemad, andkem oma lastele head eeskuju

„PSÜHHOLOOGID võivad lõpetada sajandipikkused hea lapse kasvatamise võtme otsingud – mitte et nad selle oleksid leidnud, vaid et seda polegi olemas.” Nõnda tõdes ajakiri „Time” ühe lapsekasvatusalase raamatu ülevaates. Raamatu väitel võtavad lapsed omaks eakaaslaste väärtushinnangud, mitte vanemate omad.

Tuleb tõesti tunnistada, et kaaslaste mõju on võimas jõud (Õpetussõnad 13:20; 1. Korintlastele 15:33). Kolumnist William Brown täheldab: „Kui peaks eksisteerima mingi ilmalik teismeliste jumal, on see sarnanemise jumal. ... Erinev olla on teismelistele hullem kui surm.” Kui vanemad ei loo südamlikku ja meeldivat kodust õhkkonda või ei veeda koos lastega piisaval määral aega – mis mõlemad on tänapäeva kiires maailmas üldlevinud olukorrad –, loovad nad tegelikult soodsa pinnase lapsi eksiteele juhtida võivale kaaslaste mõjule.

Lisaks on perekond neil „viimseil päevil” tõsise surve all, sest vastavalt Piibli ettekuulutusele on inimesed täielikult haaratud rahast, naudingutest ja enda soovide rahuldamisest. Kas on siis põhjust imestada, nähes, kuidas lapsed on „sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud [„loomupärase kiindumuseta”, UM]”? (2. Timoteosele 3:1–3.)

Piibli väljend „loomupärane kiindumus” käib perekondliku armastuse kohta. Selline armastus on loomulik side, mis paneb vanemaid oma laste eest hoolitsema ja seob lapsi tugevalt vanematega. Ent kui vanematel jääb seda loomupärast kiindumust vajaka, hakkavad lapsed otsima emotsionaalset tuge mujalt – tavaliselt oma kaaslaste seast, kelle väärtushinnangud ja hoiakud nad tõenäoliselt omaks võtavad. Aga kui vanemad juhinduvad perekonnaelus Piibli põhimõtetest, saab sellist olukorda üldjuhul vältida (Õpetussõnad 3:5, 6).

Perekond kui Jumala korraldus

Kuulutanud Aadama ja Eeva meheks ja naiseks, andis Jumal neile järgmise käsu: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa.” Nii saigi tõelisuseks perekond – isa, ema ja lapsed. (1. Moosese 1:28; 5:3, 4; Efeslastele 3:14, 15.) Tegemaks lapsekasvatamise inimestele kergemaks, kujundas Jehoova mõningad selle põhiaspektid instinktiivseks. Ent erinevalt loomadest vajavad inimesed lisaabi, mistõttu Jehoova andis neile kirjalikud juhtnöörid. Nende seas on kõlbelisi ja vaimseid küsimusi ning laste kohast distsiplineerimist puudutavad juhendid (Õpetussõnad 4:1–4).

Eeskätt just isadele ütles Jumal: „Need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:6, 7; Õpetussõnad 1:8, 9). Pangem tähele, et kõigepealt tuli vanematel endil kinnitada Jumala seadus oma südamesse. Miks oli see tähtis? Sest inimesi tõeliselt tegudele ajendav õpetus ei ole mitte rääkimise, vaid südame asi. Vanemad jõuavad oma laste südameni ainult siis, kui nad südamega õpetavad. Sellised vanemad on ka suurepäraseks eeskujuks oma lastele, kes ebasiiruse kiiresti läbi näevad (Roomlastele 2:21).

Kristlikel vanematel kästakse lapsi juba väiksest peast kasvatada „juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi” (Efeslastele 6:4, P 1997; 2. Timoteosele 3:15). Kas tõesti väiksest peale? Jah, tõesti! „Mõnikord meie, vanemad, alahindame oma lapsi,” kirjutab üks ema. „Me ei oska nende võimeid piisavalt hinnata. Potentsiaal on olemas – meil kui vanematel tuleb see ära kasutada.” Tõepoolest, lapsed armastavad õppida, ja kui neid õpetavad jumalakartlikud vanemad, siis õpivad nad ka armastama. Sellised lapsed tunnevad neile kehtestatud piirides püsides end turvaliselt. Seepärast püüavad tublid vanemad olla armastavad kaaslased, head suhtlejad ja kannatlikud, kuid samas kindlameelsed õpetajad, kes kujundavad tervemeelse õhkkonna, kus lapsed hästi edenevad.a

Kaitskem oma lapsi

Saksamaa murelik koolidirektor kirjutab lapsevanematele: „Tahaksime ergutada teid, kallid lapsevanemad, oma laste kasvatamisega rohkem tegelema, aga mitte jätma seda televisiooni või tänava hooleks, sest vastutus nende isiksuse arengu eest lasub just teil.”

Jätta laps televisiooni või tänava hooleks tähendab lasta tegelikult maailma vaimul lapse kasvamist mõjutada (Efeslastele 2:1, 2). Olles Jumala vaimu täielik vastand, kannab selline maailma vaim nagu tugev tuul „muldse, maise, kurjast vaimust pärit” mõttelaadi seemneid laiali ning külvab neid ohtralt kogenematute ja rumalate meelde ja südamesse (Jakoobuse 3:15). Selline vohav umbrohi rikub lõpuks südame. Jeesus piltlikustas südamesse külvatu mõju järgmiste sõnadega: „Hea inimene toob esile head oma südame heast tagavarast ja halb inimene toob esile halba oma südame halvast tagavarast. Sest mida süda täis, sellest suu räägib!” (Luuka 6:45). Seepärast kutsub Piibel meid üles: „Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!” (Õpetussõnad 4:23).

Tõsi küll, lapsed on lapsed ning mõningad neist on kangekaelsed, ka isemeelsed (1. Moosese 8:21). Mida saavad vanemad teha? „Meeletus on seotud poisi südamesse, aga karistusvits saadab selle temast kaugele!” ütleb Piibel (Õpetussõnad 22:15). Seda võidakse pidada karmiks kohtlemiseks, mis on ajast ja arust. Tegelikult on Piibel igat sorti vägivalla ja kuritarvitamise vastu. „Karistusvits”, kuigi mõnikord ka sõnasõnaline, kujutab vanemlikku autoriteeti, mida rakendatakse kindlalt, ent armastavalt ja asjakohaselt, lähtudes murest laste igavese heakäekäigu pärast (Heebrealastele 12:7–11).

Lahutagem koos lastega meelt

On üldteada fakt, et lapsed vajavad heaks arenguks mängu ja meelelahutust. Targad vanemad kasutavad alati ära võimalusi oma lastega meelt lahutades vanema-lapse sidet tugevdada. Lisaks sellele, et vanemad saavad sel kombel suunata lapsi valima õiget laadi meelelahutust, avaneb neile ka võimalus näidata, kui väga nad laste seltskonda hindavad.

Tunnistajast isa ütleb, et tihtilugu mängis ta pärast töölt kojujõudmist pojaga palli. Ema mäletab, et tema lapsed armastasid lauamänge mängida. Täiskasvanud tütar meenutab, et nende perele meeldis üheskoos jalgrattasõite ette võtta. Kõik need lapsed on nüüd juba täiskasvanud, ent nende armastus oma vanemate – ja Jehoova – vastu on ikka tugev ning tugevneb üha.

Tõepoolest, vanemad, kes nii sõna kui teoga näitavad, et nad armastavad oma lapsi ja tahavad olla koos nendega, jätavad laste südamesse tihtilugu kogu eluks sügava jälje. Näiteks hulk Vahitorni Gileadi piiblikooli ühe kursuse lõpetajaid jutustas, et nende soovi astuda täisajalisse teenistusse sütitas vanemate eeskuju ja ergutus. Milline suurejooneline pärand lastele ja milline õnnistus vanematele! Muidugi mõista mitte kõigil lastel pole võimalik suuremaks saades täisajalist teenistust alustada, ent kõigile on vaieldamatult toeks austusväärsed jumalakartlikud vanemad, kes on nende lähimad sõbrad ning rollimudelid (Õpetussõnad 22:6; Efeslastele 6:2, 3).

Üksikvanemate püüdlused võivad õnnestuda

Tänapäeval kasvatavad paljusid lapsi üksikvanemad. Ehkki see lapse kasvatamist raskendab, on õnnestumine siiski võimalik. Üksikvanematele on julgustuseks Piiblis eeskujuks toodud Euniike, esimesel sajandil elanud juudikristlane. Olles abielus uskmatuga, ei saanud Euniike oma mehelt küllap vist mitte mingit vaimset tuge. Sellest hoolimata õpetas ta Timoteost eeskujulikult. Hea mõju, mida avaldasid Timoteosele juba lapsest saadik nii tema ema kui ka vanaema Loise, osutus tugevamaks negatiivsest mõjust, mida võisid avaldada mõningad Timoteose kaaslased (Apostlite teod 16:1, 2; 2. Timoteosele 1:5; 3:15).

Paljude tänapäeva noorte juures, kes on kasvanud uskmatu lapsevanemaga või üksikvanemaga peres, võib täheldada nagu noore Timoteosegi juures suurepäraseid isikuomadusi. Praegu 22-aastane täisajaline jumalateenija Ryan sirgus koos vanema venna ja õega üksikvanemaga peres. Isa oli alkohoolik ja jättis perekonna maha, kui Ryan oli nelja-aastane. „Ema oli kindlal seisukohal, et meie pere teenib ikka Jehoovat edasi,” meenutab Ryan, „ja ta hoidis sellest seisukohast kinni täie südikusega.”

Ryan jutustab: „Näiteks hoolitses ema selle eest, et mõju, mida kaaslased meile, lastele, avaldavad, oleks positiivne. Ta ei lubanud meil kunagi ei väljaspool kogudust ega koguduses käia läbi nendega, keda Piibel iseloomustab kui halba seltskonda. Ka kujundas ta meis õiget suhtumist kooliharidusse.” Ehkki Ryani ema oli tihtilugu tööga väga hõivatud või sellest väsinud, ei takistanud see teda laste elu vastu armastavalt huvi tundmast. „Ta tahtis alati meiega koos olla ja juttu ajada,” ütleb Ryan. „Ta oli kannatlik, kuid kindlakäeline õpetaja ning andis korrapärase perekondliku piibliuurimise nimel oma parima. Tema puhul oli igasugune kompromiss Piibli põhimõtete suhtes välistatud.”

Tagasi vaadates mõistab Ryan, et inimene, kes tema ning ta vanema venna ja õe elu kõige tugevamalt on mõjutanud, oli ema, kes Jumalat ja oma lapsi siiralt armastas. Ka teie, kristlikud vanemad – abielus või lesed, uskliku abikaasaga või ilma –, ärge laske lapsi õpetada püüdes end heidutada ajutistest tagasilöökidest. Mõnikord võivad lapsed kadunud poja kombel tõest ära pöörduda, ent nähes, kui tühine ja külm maailm tegelikult on, võivad nad tagasi tulla. Jah, „õige elab oma vagaduses, õnnelikud on ta lapsed pärast teda” (Õpetussõnad 20:7; 23:24, 25; Luuka 15:11–24).

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 11]

Jeesuse vanemad valis välja Jumal

Kui Jehoova läkitas oma Poja Jeesuse, et see sünniks inimesena, valis ta hoolikalt vanemaid. On huvitav, et ta valis välja tagasihoidliku, vaimse meelelaadiga abielupaari, kes Jeesust liialt ei poputanud, vaid õpetas teda hindama Jumala Sõna ning hoolsat tööd ja vastutustunnet (Õpetussõnad 29:21; Nutulaulud 3:27). Joosep õpetas Jeesusele puusepatööd ning kindlasti nõudsid nii Joosep kui Maarja, et Jeesus kui esmasündinu aitaks neil hoolitseda teiste laste eest, keda oli vähemalt kuus (Markuse 6:3).

Võib kujutleda, kuidas Joosepi pere tegi ettevalmistusi iga-aastaseks 200-kilomeetriseks edasi-tagasi jalgsirännakuks, et käia Jeruusalemmas paasapüha pidamas. Kindlasti tuli üheksast või enamast inimesest koosneval perel sellise pika retke õnnestumise nimel tublisti vaeva näha (Luuka 2:39, 41). Joosep ja Maarja kahtlemata hindasid raskustest hoolimata neid retki ning võib-olla kasutasid nad teel olles ära võimalust jutustada lastele möödunud aegade piiblilisi sündmusi.

Kodus kasvades oli Jeesus oma vanematele allaheitlik ning edenes „tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures” (Luuka 2:51, 52). Jah, Joosep ja Maarja väärisid Jehoova usaldust. Milline oivaline eeskuju tänapäeva lapsevanematele! (Laul 127:3.)