² Tõenäoliselt just sellisel hirmsal ajal vangistati apostel Paulus Roomas teist korda. Kas teised kristlased tulid talle appi? Paulus võis olla selle pärast mures, sest ta kirjutas Timoteosele: „Kui ma end esimest korda kaitsesin, ei toetanud mind keegi, vaid kõik jätsid mu maha. Ärgu arvatagu seda neile süüks.” Siiski ta tunnistas, et ta polnud jäänud täiesti ilma abita. Ta kirjutas: „Meie isand seisis mu kõrval ja andis mulle jõudu.” Tõepoolest, isand Jeesus andis Paulusele jõudu, mida ta vajas. Kui suur abi talle sellest oli? Pane tähele, mis oli tulemus: „Meie isand päästis mu lõvi suust.”a (2. Tim. 4:16, 17.)

³ Kahtlemata andis selle juhtumi meenutamine Paulusele kindlust usaldada Jehoovat selles, et ta annab talle jõudu vastu pidada nii käesolevates kui ka tulevastes raskustes. Paulus ütles veendunult: „Ta [isand] päästab mind kõigest kurjast.” (2. Tim. 4:18.) Paulus oli tõesti mõistnud seda, et kui inimesed ei suuda teda aidata, suudavad seda teha Jehoova ja tema poeg.

„ISAND PÄÄSTIS MU LÕVI SUUST”

10.—12. a) Miks võib olla olukord eriti raske neil, kes hoolitsevad haige pereliikme eest? b) Kuidas mõjutab raskel ajal Jehoova usaldamine meie suhteid temaga? Too näide.

¹⁰ Raskes olukorras võid sa tunda end nagu Paulus — justkui lõvi lõugade vahel või kohe sinna sattumas. Sellisel ajal on ülitähtis usaldada Jehoovat, kuigi see ei pruugi kerge olla. Oletame näiteks, et sa hooldad oma kallist pereliiget, kel on raske pikaajaline haigus. Ilmselt oled palunud Jehoovalt tarkust ja jõudu.b Kui oled teinud kõik, mis võimalik, kas ei tunne sa siis rahu teadmisest, et ta hoiab sul silma peal ja annab sulle, mida sa vajad, et ustavalt vastu pidada? (Laul 32:8.)