Kirjakohti on kohaselt selgitatud

TEISI õpetades tuleb teha enamat kui vaid lugeda Piiblist salme ette. Apostel Paulus kirjutas oma kaaslasele Timoteosele: ”Püüa hoolega osutuda kõlbavaks Jumalale kui töötegija, kellel pole tarvis häbeneda, kes tõesõna jagab õieti” (2. Tim. 2:15, meie kursiiv).

Seda teha tähendab selgitada kirjakohti kooskõlas sellega, mida õpetab Piibel. See eeldab, et me arvestame kaastekstiga, selle asemel et lihtsalt valime välja meile meeldivad väljendid ning lisame siis need oma mõtetele. Jehoova hoiatas prohvet Jeremija kaudu selliste prohvetite eest, kes väitsid, et nende sõnad on Jehoova suust, kuid tegelikult rääkisid ”oma südame ilmutusest” (Jer. 23:16). Apostel Paulus hoiatas kristlasi, et nad ei rüvetaks Jumala Sõna inimfilosoofiatega, kirjutades: ”Me oleme loobunud salajastest häbitegudest ega ela tigedas kavaluses ega võltsi Jumala sõna.” Noil päevil lahjendasid ebaausad veinikaupmehed veini, et seda rohkem oleks ja et see suuremat kasumit tooks. Meie ei võltsi Jumala Sõna, segades seda inimfilosoofiatega. ”Me ei ole nagu mitmed, kes Jumala sõnaga hangeldavad,” kuulutas Paulus, ”vaid puhtast meelest, jah, otsekui Jumalast, me kõneleme Kristuses Jumala ees” (2. Kor. 2:17; 4:2).

Ehk tsiteerid sa mõnikord mingi põhimõtte rõhutamiseks kirjakohta. Piiblis on rohkesti põhimõtteid, mis annavad head juhatust kõige erinevamate olukordadega toimetulekuks (2. Tim. 3:16, 17). Ent sa peaksid veenduma selles, et sa selgitad kirjakohta õigesti ega väärkasuta seda, lastes sel paista sellisena, nagu sina seda tahaksid (Laul 91:11, 12; Matt. 4:5, 6). Kirjakohti tuleb selgitada Jehoova eesmärgi kohaselt, kogu Jumala Sõnaga kokkusobivalt.

’Jagada tõesõna õieti’ tähendab mõista ka Piibli sõnade vaimu. Piibel ei ole nui, millega inimesi hirmutada. Jeesus Kristusele vastu seisnud usujuhid tsiteerisid küll Pühakirja, ent sulgesid silmad palju olulisemate asjade, õigluse ja halastuse ja ustavuse ees, mille osutamist ootab Jumal (Matt. 22:23, 24; 23:23, 24). Jeesus peegeldas Jumala Sõna õpetades oma Isa isiksust. Tema innukus tõe eest seismisel oli seotud sügava armastusega inimeste vastu, keda ta õpetas. Me peaksime püüdma tema eeskuju järgida (Matt. 11:28).

Kuidas me võime tagada seda, et me kirjakohta õigesti selgitame? Seda aitab teha Piibli korrapärane lugemine. Samuti on meil tarvis hinnata Jehoova abi ”ustava ja mõistliku sulase”, vaimuga võitud kristlaste kogu näol, kelle vahendusel ta jagab usuperele vaimset rooga (Matt. 24:45). Selle ustava ja mõistliku sulaseklassi kaudu tulevast õpetusest saame kasu isikliku uurimise ning ka koguduse koosolekutel käimise ja osalemise teel.

Kui õpid raamatut ”Arutlusi Pühakirja põhjal” oskuslikult käsitlema, on sul alati käepärast tarvilik juhatus, et selgitada õigesti neid sadu kirjakohti, mis on teenistuses sageli kasutusel. Kui plaanid kasutada kirjakohta, millega sa pole tuttav, siis ajendab alandlikkus sind vajalikku uurimistööd tegema, et võiksid siis, kui kõneled, jagada tõesõna õigesti (Õpet. 11:2).

Selgita kasutust. Teisi õpetades hoolitse selle eest, et nad näeksid selget seost arutletava teema ja kasutatava kirjakoha vahel. Kui juhid kirjakohale tähelepanu küsimusega, peaksid kuulajad mõistma, kuidas kirjakoht sellele küsimusele vastab. Kui kasutad kirjakohta mingi väite tõestuseks, hoolitse selle eest, et õpilane hästi mõistaks, kuidas see tekst mõtet toetab.

Tavaliselt ei piisa pelgalt kirjakoha rõhutatult ettelugemisest. Ärgem unustagem, et üldjuhul inimene ei tunne Piiblit, nii et arvatavasti ta ei taipa ühekordsel lugemisel mõtet, mida sa tahad edasi anda. Juhi tema tähelepanu sellele tekstiosale, mis arutletava mõttega otseselt seondub.

Tavapäraselt eeldab see arutletava mõttega otseselt seonduvate võtmesõnade esiletõstmist. Kõige lihtsam meetod on lausuda mõtet kandvad sõnad uuesti. Kui kõneled ühe inimesega, võiksid esitada küsimusi, mis aitaksid tal võtmesõnu leida. Inimeste grupile kõneldes eelistavad mõned kõnelejad jõuda oma eesmärgini kas sünonüüme kasutades või mõtet uuesti korrates. Ent seda tehes ole hoolas, et kuulajatel ei läheks kaduma arutletava mõtte ja kirjakoha sõnastuse vaheline seos.

Võtmesõnade väljatoomisega oled rajanud hea aluse. Nüüd mine edasi. Kas näitasid kirjakohta sisse juhatades selgelt ära, mis põhjusel sa seda teksti kasutad? Kui näitasid, siis osuta sellele, kuidas rõhutatavad sõnad seonduvad sellega, mida sa oma kuulajaid ootama panid. Too see seos selgelt välja. Ka siis, kui sa pole teinud tekstile sellist selgesõnalist sissejuhatust, tuleks seda teksti hiljem kuidagi selgitada.

Variserid esitasid Jeesusele endi arvates keerulise küsimuse, nimelt: ”Kas on luba oma naist enesest lahutada igasugusel põhjusel?” Jeesus tugines vastust andes kirjakohale 1. Moosese 2:24. Pangem tähele, et ta võttis tähelepanu keskmesse vaid osa sellest, seejärel aga selgitas seda asjakohaselt. Toonud välja mõtte, et mehest ja tema naisest saab ”üks liha”, jõudis Jeesus järelduseni: ”Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (Matt. 19:3—6).

Kui põhjalikku seletust sul tuleks kirjakoha kohta anda? Seda peaks määrama see, kes on su kuulajad, ning see, kui oluline on arutletav mõte. Olgu sinu sihiks lihtsus ja sirgjoonelisus.

Arutle Pühakirja üle. Apostlite teod 17:2, 3 ütleb seoses apostel Pauluse teenistusega Tessaloonikas, et ta ’arutles ja väitles Pühakirja üle’ (EP 97). Seda oskust peaksid püüdma arendada kõik Jehoova teenijad. Näiteks tõi Paulus esile Jeesuse elu ja teenistusega seotud faktid, näitas, et need olid Heebrea Kirjades ette kuulutatud, ning tegi seejärel jõulise kokkuvõtte: ”See Jeesus, keda mina teile kuulutan, on Kristus!”

Kirjutades heebrealastele, tsiteeris Paulus korduvalt Heebrea Kirju. Tihti tõi ta mõtte rõhutamiseks või selgitamiseks välja sõna või lühikese fraasi ning osutas seejärel selle tähendusele (Heebr. 12:26, 27). Heebrealastele 3. peatükis tsiteeris Paulus Laulu 95:7—11. Pangem tähele, et ta käsitles pikemalt selle kolme osa: 1) viidet südamele (Heebr. 3:8—12), 2) väljendi ”täna” tähendust (Heebr. 3:7, 13—15; 4:6—11) ja 3) lausungi ”nad ei pääse mitte minu hingamisse” tähendust (Heebr. 3:11, 18, 19; 4:1—11). Püüa alati seda eeskuju järgida mis tahes kirjakohta selgitades.

Pangem tähele, kui mõjusalt arutles Jeesus Pühakirja üle Luuka 10:25—37 jutustuses. Keegi käsutundja küsis: ”Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?” Vastust andes palus Jeesus kõigepealt sel mehel enda arusaamist asjast väljendada, seejärel aga rõhutas ta, et tähtis on teha seda, mida ütleb Jumala Sõna. Kui selgus, et mees mõtet ei taipa, käsitles Jeesus põhjalikult vaid üht selle kirjakoha sõna: ”ligimene”. Selle asemel et seda sõna vaid defineerida, aitas ta tähendamissõna kasutades mehel ise õigele järeldusele jõuda.

Ilmneb, et küsimustele vastates ei piirdunud Jeesus otseseid ja selgeid vastuseid andvate tekstide pelga tsiteerimisega. Ta ka analüüsis neid ning andis käsitletavale küsimusele nende abil selgitust.

Kui saduserid esitasid vastuväite ülestõusmislootusele, võttis Jeesus tähelepanu keskmesse ühe osa kirjakohast 2. Moosese 3:6. Ent ta ei piirdunud vaid kirjakoha tsiteerimisega. Ta ka arutles selle üle, näitamaks selgelt ära, et ülesäratamine kuulub Jumala eesmärgi hulka (Mark. 12:24—27).

Et võiksid saada võimekaks õpetajaks, on oluline omandada oskus arutleda Pühakirja üle õigesti ja mõjusalt.