Lugejate küsimusi
◼ Kas kristlikul naisel on sobiv kasutada ehteid või jumestust, värvida juukseid või teha muud taolist?
Minevikus ja tänapäeval on mõned, kes väidavad end Piiblit järgivat, ilmutanud seoses ehtimisega kindlaid, kuid väga erinevaid seisukohti.a
Teatud kirikutes naised täielikult väldivad jumestust ja ehteid. Näiteks teatab raamat The Amish People, et nad „seavad oma füüsilisele välimusele piirangud, sest nad arvavad, et iga liige, kel on elav huvi ilmaliku välimuse vastu, on ohus, sest [see] huvi peaks olema suunatud vaimsele, mitte füüsilisele kasule. Mõned . . . tsiteerivad Pühakirja”.
Seejärel tsiteeritud pühakirjakoht oli 1. Saamueli 16:7: „Jehoova ütles Saamuelile: ’Ära vaata ta välimusele ja kõrgele kasvule . . . Inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!’ ” Kuid see tekst viitas Taaveti venna Eliabi pikkusele. Kontekstist saab selgeks, et Jumal ei arvustanud siin välimuse kaunistamise harjumust, seda, kas Taavet või ta vennad kaunistasid oma soenguid või kas nad kasutasid oma rõivastuse juures iluasju. — 1. Moosese 38:18; 2. Saamueli 14:25, 26; Luuka 15:22.
See näitab piltlikult, et need, kes arvavad, et kristlased peaksid olema väljapaistvalt ilustamata, üldse mitte jumestust või ehteid kasutama, otsivad tuge vääraltkasutatud pühakirjakohtadest. Tegelikult ei anna Piibel mingit detailset arutlust enda kaunistamise kohta; samuti ei kiida ta heaks teatud kosmeetikatavasid samal ajal teisi keelates. Mida ta tõesti annab, on arukad juhtnöörid. Uurigem neid ja vaadakem, kuidas neid tänapäeval rakendada saab.
Apostel Paulus pakkus inspireeritud juhatust: „[Ma tahan], . . . et naised, viisakalt riietatud, endid ehiksid häbeliku ja mõistliku meelega, mitte juuksepalmikutega ega kullaga ega pärlitega ega kalliste riietega.” (1. Timoteosele 2:9) Peetrus kirjutas sarnaselt: „Teie ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine, kulla ümberriputamine ega toredate riietega [„pealiskuubedega”, NW] riietumine, vaid varjul olev südame inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuses, mis on kallis Jumala ees.” — 1. Peetruse 3:3, 4.
Kreekakeelsed sõnad, mis siin on tõlgitud sõnadega „ehtima”, „viisakalt” ja „ehted”, on vormid sõnast koʹsmos, mis on ka sõna „kosmeetika” tüveks, mis tähendab „kauniks tegema, põhiliselt näojumet kauniks tegema”. Seega aitavad need tekstid meil vastata küsimustele kosmeetika või jumestuse ja ehete kasutamise ning teiste naiseliku ehtimise külgede kohta.
Kas Paulus ja Peetrus arvasid, et kristlased ei peaks juukseid palmitsema, pärleid ega kuldehteid kandma ega ka kaudselt kosmeetikat mitte kasutama? Ei. Väites, et selline on asja tähendus, peaks nõudma, et kristlikud õed ka ’pealiskuubedega ei riietuks’. Ometigi oli Dorkas, kelle Peetrus üles äratas, armastatud, sest ta valmistas õdedele „pealiskuubesid”. (Apostlite teod 9:39, NW) Järelikult ei arva 1. Timoteosele 2:9 ja 1. Peetruse 3:3, 4, (NW), et õed peaksid vältima palmikuid, pärleid, pealiskuubesid ja nii edasi. Pigem rõhutas Paulus mõõdukuse ja terve mõistuse vajadust naiselikul kaunistamisel. Peetrus näitas, et naised peaksid uskmatute abikaasade enda poole võitmiseks pöörama suuremat tähelepanu oma seesmisele vaimule, mitte rõhutama väljanägemist või jumestust.
Otse öeldes, Piibel ei keela kõiki püüdeid parandada või kaunistada inimese välimust. Mõned Jumala sulased nii mehed kui naised kasutasid ehteid. (1. Moosese 41:42; 2. Moosese 32:2, 3; Taaniel 5:29) Ustav Ester nõustus ulatusliku iluraviga, mis hõlmas kosmeetilisi õlisid, parfüüme ja massaaže. (Ester 2:7, 12, 15; võrdle Taaniel 1:3—8.) Jumal ütles, et ta kattis Iisraeli piltlikult käevõrude, kaelakee, ninarõnga ja kõrvarõngastega. See aitas kaasa, et ta sai „üpris väga ilusaks”. — Hesekiel 16:11—13.
Aga Hesekieli kirjeldus annab meile õppetunni vältida tähelepanu koondamist välimusele. Jumal ütles: „Sina olid kindel oma ilus ja armatsesid oma kuulsuse varal ning pillasid oma armatsemisi igale möödaminejale, saades tema omaks.” (Hesekiel 16:15; Jesaja 3:16, 19) Seega kriipsutab Hesekiel 16:11—15 alla Pauluse ja Peetruse hilisema nõuande tarkust — mitte rõhutada väljanägemist. Kui naine otsustab end ehetega kaunistada, peaks ehete hulk ja stiil olema mõõdukas, mitte liialdatud või suurustlev, kirev-uhke. — Jakoobuse 2:2.
Mida öelda kristliku naise kosmeetika, nagu näiteks huulepulga, põsepuna või lauvärvide ja ripsmetušši kasutamise kohta? Arheoloogid on Iisraelist ja selle lähiümbrusest leidnud jumestamisvahendinõusid, samuti ka kosmeetikavahendeid ja peegleid. Jah, vanaaja Idamaa naised kasutasid kosmeetikat, mis oli suurel määral eelkäijaks kaasaegsetele toodetele. Iiobi tütre nimi Keren-Hapuuk tähendas tõenäoliselt „Musta (Silma) Värvi Sarve” ehk silmade jumestamisvahendi nõud. — Iiob 42:13—15.
Iisraelis kasutati kosmeetikat, kuid Piibli näited osutavad ohule minna liiale. Aastaid peale Iisraeli kuningannaks saamist Iisebel „värvis oma silmnäo ja kaunistas pea”. (2. Kuningate 9:30) Hiljem ütles Jumal, kirjeldades, kuidas Iisrael ihaldas paganrahvaste ebamoraalset tähelepanu, et ta ’ehib ennast kuldehetega, suurendab oma silmi musta värviga, ilustab ennast’. (Jeremija 4:30; Hesekiel 23:40) Need ega ka mingid teised salmid ei ütle, et on väär kasutada kunstlikke vahendeid välimuse parandamiseks. Ometigi näitab Iisebeli lugu, et ta pani niipalju musta värvi oma silmade ümber, et see oli kauge maa tagant märgatav, seda nägi isegi Jehu väljaspool lossi. Milline on õppetund? Ära kasuta liialdatult, suures koguses jumestust.b
Muidugi, vaevalt, et ükski naine, kes kasutab ehteid ja jumestust, ütleb, et ta meetodid ja määrad on sobimatud. Ometigi ei saa vastu vaielda, et naine, olles ebakindel või mõjutatud kasuahnest reklaamist, võib arendada harjumuse kasutada liiga tugevat jumestust. Ta võib olla nii harjunud väljakujunenud välimusega, et ei suuda mõista, et see on vastuolus enamiku kristlike naiste „mõõdukuse ja terve mõistusega”. — Vaata Jakoobuse 1:23, 24.
On õige, et maitsed on erinevad; mõned naised kasutavad jumestust ja ehteid vähe või üldsegi mitte, teised kasutavad rohkem. Seega on tark mitte mõista kohut kellegi üle, kes kasutab erineval määral jumestust või ehteid. Teine tegur on kohalik tava. See, et mõned stiilid on kusagil maal vastuvõetavad (või olid vanal ajal levinud), ei tähenda, et nad on tänapäeval teatud paigas soovitatavad.
Tark kristlik naine hindab aeg-ajalt uuesti enda kaunistamist, küsides endalt täiesti ausalt: „Kas ma kasutan ehteid või jumestust tavaliselt rohkem (või tugevamalt) kui enamik minu piirkonna kristlasi? Kas ma võtan enda kaunistamisel eeskujuks ennast armastavad seltskonnakihid või edevad filmitähed või juhendun peamiselt nõuandest 1. Timoteosele 2:9 ja 1. Peetruse 3:3, 4? Jah, kas on mu kaunistamine tõepoolest mõõdukas, näidates üles tõelist lugupidamist teiste arvamuste ja tunnete vastu?” — Õpetussõnad 31:30.
Naised, kellel on kristlikud mehed, võivad küsida nendelt arvamust ja nõu. Samuti võib saada teistelt õdedelt abistavat nõu, kui seda siiralt taotletakse. Kuid selle asemel, et pöörduda sõbra poole, kellel on samasugune maitse, oleks parem rääkida vanemate õdedega, kelle tasakaalukus ja tarkus on üldtuntud. (Võrdle 1. Kuningate 12:6—8.) Piibel ütleb, et jumalakartlikud vanemad naised „võiksid mõistlikult juhatada noori naisi . . . olema viisakad [„terve mõistusega”, NW], kasinad . . . , et Jumala sõna mitte ei pilgataks”. (Tiitusele 2:2—5) Mitte ükski küps kristlane ei sooviks, et ta pealetükkiv ehete ja jumestuse kasutamine põhjustaks Jumala Sõna või ta rahva ’pilkamist’.
Piibli aruanne Taamarist näitab, et naise kaunistatus võib liigitada teda teatud tüübi hulka, andes edasi tugevat sõnumit. (1. Moosese 38:14, 15) Millist sõnumit edastab kristliku naise soeng ja juuste värv (kui need on värvitud), või tema poolt kasutatavad ehted ja kosmeetika? Kas seda: see on puhas, mõõdukas ja tasakaalukas Jumala sulane?
Inimene, kes näeb kristlasi põlluteenistusel või viibib meie koosolekutel, peaks saama meeldiva mulje. Vaatlejad üldiselt saavad. Enamik kristlikke naisi ei anna võõrastele mingit põhjust järeldada, et nad on kas ühest küljest lohakad või teisest küljest liialdatult jumestatud või ehitud; pigem kaunistavad nad endid „nõnda kui sobib naistele, kes endid tunnistavad jumalakartlikeks”. — 1. Timoteosele 2:10.
[Allmärkused]
a Kolmandal sajandil m.a.j. väitis Tertullianus, et naised, „kes hõõruvad nahka medikamentidega, värvivad põski näopunaga, rõhutavad silmi [musta] antimoniga, patustavad Tema vastu”. Ta kritiseeris ka neid, kes oma juukseid värvivad. Kasutades vääralt Jeesuse sõnu Matteuse 5:36, süüdistas Tertullianus: „Nad teotavad Issandat! ’Ennäe!’ ütlevad nad, ’valge või musta asemel teeme [oma juuksed] kollaseks’.” Ta lisas: „Sa võid isegi leida isikuid, kes häbenevad, et nad on vanad, ja püüavad oma valgeid juukseid mustaks muuta.” See oli Tertullianuse isiklik arvamus. Kuid ta moonutas asjaolusid, sest kogu ta argumentatsioon põhines väitel, et naised on inimsoo hukkamõistmise põhjuseks, seega peaksid nad käima ’leinas ja kahetsuses nagu Eeva, esimese patu teotuse tõttu’. Piibel taolist asja ei räägi. Jumal pidas Aadamat inimkonna patususe eest vastutavaks. — Roomlastele 5:12—14; 1. Timoteosele 2:13, 14.
b Hiljuti tõstsid Ühendriikide teabevahendid skandaalset kära ühe televisioonijutlustaja ümber, kuna ta kaasesinejanna — tema naine — tõmbas endale peaaegu sama palju tähelepanu. Vastavalt uudistele kasvas ta üles usus, et „nii jumestus kui ka kinofilmid” on patused, ometigi muutis ta hiljem oma arvamust ja köitis tähelepanu pöörase „jumestusega, mis oli nii paks, et paistis raidkujuna”.
[Pilt lk 31]
Arheoloogilised leiud Lähis-Idast: elevandiluust kosmeetikakarp, peegel ja kullast ning karneoolist kaelakeed
[Allikaviide]
Kõik kolm: Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.