Apollos — kõneosav kristliku tõe kuulutaja
KÕIK Kuningriigi kuulutajad, kes on olnud kristliku koguduse liikmed kas siis palju või vähe aastaid, peaksid olema huvitatud edenemisest hea sõnumi kuulutajatena. See tähendab seda, et suurendame teadmisi Jumala Sõnast ning arendame oskusi õpetada seda teistele. Mõningatele võib see tähendada raskustega silmitsi seismist, takistuste ületamist või seda, et nad peavad endast rohkem andma.
Piiblis on mitmeid näiteid muistse aja pühendunud meeste ja naiste kohta, kes vaimselt mitmeti edenesid ja kes tänu oma pingutustele tasu lõikasid. Üks neist oli Apollos. Pühakiri tutvustab teda meile inimesena, kes ei mõista veel kristlikke õpetusi täielikult; kuid vaid mõne aasta pärast on ta esimese sajandi koguduse reisiv esindaja. Mis aitas tal niiviisi edeneda? Tal oli omadusi, mille jäljendamine tuleb meile kõigile kasuks.
„Kes tundis hästi Pühakirja”
Piiblikirjutaja Luukas kirjutas umbes aastal 52 m.a.j., et „keegi juut, Apollos nimi, Aleksandriast pärit, vahva kõnemees [„kõneosav mees”, NW] ja vägev kirjaseletaja [„kes tundis hästi Pühakirja”, NW], tuli Efesosse. Teda oli õpetatud tundma Issanda teed ja ta oli tuline vaimult, rääkis ja õpetas õigesti Jeesusest, aga tundis ainult Johannese ristimist. Tema hakkas julgesti õpetama kogudusekojas” (Apostlite teod 18:24—26).
Egiptuse Aleksandria oli maailma suurimast linnast Roomast järgmine ning oli tolle aja üks tähtsamaid kultuurikeskusi nii juutidele kui ka kreeklastele. Tõenäoliselt omandas Apollos Heebrea Kirjade põhjaliku tundmise ja erilise kõneosavuse tänu koolitusele, mida talle anti selle linna suures juudi ühiskonnas. Kuid raskem on aimata seda, kus Apollos Jeesuse kohta teadmisi sai. „Ilmselt oli ta reisija — võib-olla rändkaupmees,” arvab õpetlane Frederick F. Bruce, „ja kristlikke kuulutajaid võis ta kohata ükskõik millises neist paljudest kohtadest, mida ta külastas.” Igatahes isegi siis, kui ta rääkis Jeesusest ja jagas tema kohta teadmisi õigesti, tundub, et talle anti tunnistust enne 33. aasta nelipühi, kuna ta „tundis ainult Johannese ristimist”.
Ristija Johannes, kes oli Jeesuse eelkäija, andis võimsalt tunnistust kogu Iisraeli rahvale ja paljud lasid temal end ristida, sümboliseerimaks kahetsust (Markuse 1:5; Luuka 3:15, 16). Vastavalt mõningate ajaloolaste arvamusele piirnesid Rooma keisririigi juudi ühiskonna paljude liikmete teadmised Jeesuse kohta sellega, mida oli kuulutatud Jordani jõe ääres. „Nende kristlus oli samal tasemel, nagu see oli olnud meie Issanda teenistuse alguses,” ütlevad W. J. Conybeare ja J. S. Howson. „Nad polnud teadlikud Kristuse surma täielikust tähendusest; on võimalik, et nad ei teadnud isegi seda, et Ta on üles tõusnud.” Tundub, et Apollos polnud teadlik ka püha vaimu väljavalamisest 33. aasta nelipühil. Sellest hoolimata oli ta omandanud mingil määral õiget informatsiooni Jeesuse kohta ja ta ei hoidnud seda endale. Tegelikult otsis ta kartmatult võimalusi, et rääkida seda, mida teab. Ometi polnud tema innukus ja entusiasm veel kooskõlas täpse tundmisega.
Innukas, kuid alandlik
Luuka aruanne jätkub: „Aga kui Priskilla ja Akvila teda kuulsid, võtsid nad ta eneste juurde ja seletasid talle selgemini ära Jumala tee” (Apostlite teod 18:26). Akvila ja Priskilla panid ilmselt tähele, et Apollose usul oli palju ühist nende omaga, kuid nad käitusid targalt ega hakanud tema mittetäielikku arusaamist avalikult parandama. Võib arvata, et nad vestlesid Apollosega mitmeid kordi ja et nende eesmärk oli teda aidata. Kuidas reageeris Apollos, „vägev kirjaseletaja”? (Apostlite teod 18:24.) Tõenäoliselt oli Apollos kuulutanud mittetäielikku sõnumit avalikult juba mõnda aega enne seda, kui ta Akvila ja Priskillaga kohtus. Uhke inimene oleks väga kergesti võinud keelduda vastu võtmast ükskõik millist parandamist, kuid Apollos oli alandlik ja tänulik, et võis oma teadmisi täiendada.
Samasugust tagasihoidlikku suhtumist võis Apollose juures näha ka siis, kui ta oli valmis vastu võtma soovituskirja Efesose vendadelt Korintose kogudusele. Aruanne jätkub: „Aga kui ta tahtis minna Ahhaiasse, julgustasid vennad teda selleks ning kirjutasid jüngritele, et nad tema vastu võtaksid” (Apostlite teod 18:27; 19:1). Apollos ei nõudnud, et teda vastu võetaks tema enda saavutuste eest, vaid järgis tagasihoidlikult kristliku koguduse korraldusi.
Korintoses
Apollose teenistuse esialgsed tulemused Korintoses olid suurepärased. Apostlite tegude raamatus teatatakse: „Kui ta sinna oli saabunud, saatis ta palju kasu neile, kes armu läbi olid saanud usklikuks. Sest suure osavusega lükkas ta avalikult juutide väited ümber ja näitas Kirjast, et Jeesus on Messias” (Apostlite teod 18:27, 28).
Apollos andis end koguduse teenistusse, õhutades vendi oma teenistusvalmiduse ja innukusega. Mis oli tema edu võti? Apollosel oli kindlasti loomupäraseid võimeid ja tal oli julgust juutidega avalikult väidelda. Aga mis veelgi tähtsam, ta arutles Pühakirja kasutades.
Kuigi Apollos avaldas korintlastele võimsat mõju, tekitas tema kuulutustöö kahjuks ka ootamatuid halbu tagajärgi. Kuidas nii? Nii Paulus kui ka Apollos olid teinud palju head, istutades ja kastes Kuningriigi tõe seemneid Korintoses. Paulus oli seal kuulutanud umbes aastal 50 m.a.j., paar aastat enne Apollose tulekut. Umbes aastaks 55, mil Paulus kirjutas esimese kirja korintlastele, olid lõhenemised juba ilmnema hakanud. Mõned pidasid oma juhiks Apollost, samal ajal aga eelistasid teised Paulust või Peetrust või pidasid oma juhiks vaid Kristust (1. Korintlastele 1:10—12). Mõned ütlesid: „Mina olen Apollose poolt!” Miks?
Sõnum, mida Paulus ja Apollos kuulutasid, oli üks ja seesama, kuid nad olid erisugused isiksused. Nagu Paulus ise möönis, oli ta „kõnekunstis koolitamata”; Apollos aga „kõneosav” (2. Korintlastele 10:10; 11:6, UT). Tal olid võimed, mis aitasid tal Korintose juudi ühiskonnas kuulajaid leida. Tal õnnestus ’lükata juutide väited ümber’, Paulus oli aga veidi aega tagasi sünagoogist lahkunud (Apostlite teod 18:1, 4—6).
Kas see võis olla põhjus, miks mõned Apollose poole hoidsid? Mõned kommentaatorid teoretiseerivad, et kreeklaste kaasasündinud kirg filosofeerida võis viia selleni, et mõned hakkasid eelistama Apollose haaravamat lähenemisviisi. Giuseppe Ricciotti arvab, et „tänu ilmekale keelele ja kõrgelennulisele mõistukõnele imetlesid [Apollost] paljud, kes eelistasid teda Paulusele, tagasihoidlikule ja tahumatule oraatorile”. Kui mõned tõesti lubasid sellisel inimeste eelistamisel vendade hulgas jagunemisi tekitada, pole raske mõista, miks Paulus „tarkade tarkuse” ülistamist nii teravalt kritiseeris (1. Korintlastele 1:17—25).
Selline kriitika ei tähendanud aga hõõrumisi Pauluse ja Apollose vahel. Kuigi mõned on arvanud, et need kaks kuulutajat olid verivaenlased, kes omavahel Korintose kristlaste kiindumuse saavutamiseks võistlesid, ei toeta Pühakiri sellist mõtet. Selle asemel, et Apollos oleks püüdnud end kildkonna juhiks teha, lahkus ta Korintosest, pöördus tagasi Efesosse ning oli seal koos Paulusega, kui see esimese kirja lõhenenud kogudusele kirjutas.
Nende vahel polnud lahkarvamusi ega võistlemist; pigem tegid need kaks silmanähtavalt teineteist usaldades koostööd, et lahendada Korintoses probleeme. Võib-olla oli Paulusel mõne Korintose kristlase suhtes kahtlusi, kuid kindlasti mitte Apollose suhtes. Nende kahe mehe töö oli täielikus kooskõlas; ühe õpetus täiendas teise oma. Paulus ise kirjutas: „Mina istutasin, Apollos kastis”, sest nad mõlemad olid „Jumala kaastöölised” (1. Korintlastele 3:6, 9, 21—23).
Sarnaselt Paulusega pidasid ka korintlased Apollosest sügavalt lugu ning ootasid igatsusega tema järgmist külastust. Aga kui Paulus palus Apollosel Korintosesse tagasi pöörduda, keeldus aleksandrialane. Paulus ütleb: „Mis aga puutub vend Apollosesse, siis olen ma temale sageli peale käinud, et ta tuleks teie juurde .., aga tal ei olnud üldse tahtmist nüüd tulla; ta tuleb, kui tal leidub parajat aega” (1. Korintlastele 16:12). Apollos võis olla tõrges tagasi pöörduma kartusest õhutada veelgi lõhenemisi või keeldus ta lihtsalt sellepärast, et oli kusagil mujal tööga hõivatud.
Viimane kord, kui Apollost Pühakirjas mainitakse, reisis ta Kreetale ja ehk sealt ka edasi. Jälle näitab Paulus erilist hoolt oma sõbra ja kaastöölise vastu, paludes Tiitusel varustada Apollost ja tema reisikaaslast Zeenast kõigega, mida neil teekonnal vaja võib minna (Tiitusele 3:13). Selleks ajaks oli Apollos saanud umbes kümme aastat kestnud kristlikku väljaõpet ning ta oli piisavalt edenenud, et olla koguduse reisiv esindaja.
Jumalikud omadused, mis aitavad vaimselt kasvada
See aleksandrialasest kuulutaja andis hea eeskuju kõigile hea sõnumi kuulutajaile tänapäeval, kõigile neile, kes soovivad vaimselt edeneda. Me ei ole ehk nii kõneosavad kui tema, kuid kindlasti võime eeskujuks võtta seda, kuidas ta Pühakirja tundis ja seda osavalt kasutas, aidates seega siiraid tõeotsijaid. Oma innuka tegevusega tõi Apollos „palju kasu neile, kes .. olid saanud usklikuks” (Apostlite teod 18:27). Apollos oli alandlik, ennastohverdav ning valmis teisi teenima. Ta mõistis hästi, et võistlemisel ja auahnusel pole kohta kristlikus koguduses, sest me kõik oleme „Jumala kaastöölised” (1. Korintlastele 3:4—9; Luuka 17:10).
Sarnaselt Apollosega võime ka meie vaimselt edeneda. Kas me tahame oma püha teenistust parandada ja laiendada, lastes end Jehooval ja tema organisatsioonil veelgi täielikumalt kasutada? Sel juhul oleme innukad õpilased ja kristliku tõe kuulutajad.