Ära anna alla elu võidujooksus!
”Jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist.” (HEEBREALASTELE 12:1)
1., 2. Millised erutavad tõsiasjad on rõõmustanud Jehoova sulaseid viimseil päevil?
ME ELAME erutaval ja ka raskel ajal. Aastal 1914, rohkem kui 80 aastat tagasi, seati Jeesus troonile kui Jumala taevase Kuningriigi Kuningas. Algas ”Issanda päev” ja ühtlasi ka praeguse asjadesüsteemi ”lõpuaeg” (Ilmutuse 1:10; Taaniel 12:9). Sestsaadik on kristlase elu võidujooks suurema tähtsusega kui kunagi varem. Jumala sulased on kõvasti ponnistanud, pidamaks sammu Jehoova taevase vankriga — tema taevase organisatsiooniga —, mis liigub peatumata edasi, et viia täide Jehoova eesmärgid (Hesekiel 1:4—28; 1. Korintlastele 9:24).
2 Kas ”võidujooksmine” igavese elu poole on Jumala teenijatele ka rõõmu toonud? Jah, on küll! Nad on rõõmustanud, nähes Jeesuse viimaste vendade kogumist, ja neid vaimustab teadmine, et 144000 jäänuse lõplik pitseriga märgistamine läheneb lõpule (Ilmutuse 7:3, 4). Lisaks sellele erutab neid arusaamine, et Jehoova määratud Kuningas on pistnud oma sirbi sisse, koristamaks ”maa lõikust” (Ilmutuse 14:15, 16). Ja milline lõikus see küll on! (Matteuse 9:37.) Praeguseks on rohkem kui viis miljonit hinge kogutud ”suurde hulka rahvasse, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest” (Ilmutuse 7:9). Keegi ei tea öelda, kui suureks see rahvahulk viimaks kasvab, sest ükski ei või neid inimesi ära lugeda.
3. Millest hoolimata me peame alati püüdma ilmutada rõõmsat vaimu?
3 On tõsi, et Saatan püüab meid selles võidujooksus komistama või tempot aeglustama panna (Ilmutuse 12:17). Samuti pole olnud sugugi kerge joosta läbi sõdade, näljahädade, taudide ja kõigi teiste raskuste, mis lõpuaega tähistavad (Matteuse 24:3—9; Luuka 21:11; 2. Timoteosele 3:1—5). Siiski hüppab meie süda rõõmust, kuna finiš läheneb. Me püüame ilmutada samasugust vaimu, mida Paulus õhutas oma aja kristlastes: ”Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!” (Filiplastele 4:4).
4. Millist vaimu ilmutasid Filipi kristlased?
4 Pole kahtlustki, et kristlased, kellele Paulus need sõnad suunas, juba leidsid rõõmu oma usust, sest Paulus ütles neile: ”Rõõmutsege [”jätkuvalt”, UM] Issandas!” (Filiplastele 3:1). Filiplaste kogudus oli heldekäeline ja armastav ning teenis innukuse ja entusiasmiga (Filiplastele 1:3—5; 4:10, 14—20). Kuid kõik esimese sajandi kristlased ei olnud sellise vaimuga. Näiteks mõned nendest juudi kristlastest, kelle jaoks Paulus kirjutas Kirja heebrealastele, tegid meele murelikuks.
’Pööra tavalisest rohkem tähelepanu’
5. a) Milline vaim oli heebrea kristlastel, kui esimene kristlik kogudus moodustati? b) Milline vaim oli mõnel heebrea kristlasel umbes aastal 60?
5 Maailma esimene kristlik kogudus koosnes sünnipärastest juutidest ja proselüütidest ning see moodustati Jeruusalemmas aastal 33 m.a.j. Milline vaim ses koguduses valitses? Piisab Apostlite tegude raamatu esimeste peatükkide lugemisest, et veenduda selle koguduse entusiasmis ja rõõmus, mis ei hääbunud isegi mitte tagakiusamises (Apostlite teod 2:44—47; 4:32—34; 5:41; 6:7). Kuid aastakümnete möödudes olukorrad muutusid ning ilmselt võtsid paljud juudi kristlased elu võidujooksus tempo maha. Üks teatmeteos kirjeldab olukorda, mis valitses nende seas 60. aasta paiku: ”Esines loidust ja kurnatust, luhtunud lootusi, pikaks veninud ootusi, kohustuste teadlikku mittetäitmist ja usupuudust igapäevaelus. Nad oli kristlased, kuid hindasid vaid õige pisut oma aulist kutset.” Kuidas küll said võitud kristlased selliseks muutuda? Kui uurime lõike Pauluse kirjast heebrealastele (mille ta kirjutas umbes aastal 61), saame selles küsimuses selgust. Samuti aitab see meil kõigil tänapäeval jälgida, et me ei laseks oma vaimsusel samasuguseks nõrgaks muutuda.
6. Mille poolest erineb Moosese Seadusel põhinenud Jumala teenimine kummardamisest, mis rajaneb usul Jeesusesse Kristusesse?
6 Heebrea kristlased olid pärit judaismist — usundist, mis väitis end järgivat Seadust, mille Jehoova oli Moosese kaudu andnud. Paistab, et paljud juudi kristlased olid Seadusest endiselt sisse võetud, võib-olla seetõttu, et hulga sajandite vältel oli see olnud ainuke viis, kuidas Jehoovale sai läheneda. Ning see oli ka muljetavaldav kummardamisviis, millega olid seotud preesterkond, korrapärane ohverdamine ja maailmakuulus Jeruusalemma tempel. Kristlus on teistsugune. See nõuab vaimset nägemist, sellist, nagu oli Moosesel, kes ”tõstis oma silmad [tulevikus saadava] tasu poole” ning ”otsekui nähes teda, kes on nähtamatu, püsis .. kindlana” (Heebrealastele 11:26, 27). Paljudel juudi kristlastel aga vaimne nägemine ilmselt puudus. Nad lonkasid, selle asemel et sihiteadlikult joosta.
7. Kuidas võib asjadesüsteem, kust oleme pärit, mõjutada seda, kuidas me elu võidujooksu jookseme?
7 Kas tänapäeval on olukord samasugune? Mitte päris. Siiski, kristlased on pärit asjadesüsteemist, mis paljuga hoopleb. Maailm pakub erutavaid võimalusi, kuid samal ajal esitab inimestele ka ränki nõudmisi. Ning paljud meist elavad maades, kus üldiselt valitseb skeptiline eluvaade ja inimestel on isekas mina-enne-hoiak. Kui laseme sellisel ümbrusel end mõjutada, võivad meie ”südame silmad” kergesti töntsiks minna (Efeslastele 1:18). Kuidas me aga saame elu võidujooksus hästi osaleda, kui me ei näe enam selgelt, kuhu me läheme!
8. Mille poolest on kristlus parem Seadusel põhinevast kummardamisest?
8 Selleks et juudi kristlasi elavdada, tuletas Paulus neile meelde, et kristlus on Moosese Seadusest parem. On tõsi, et siis, kui lihalik Iisrael oli Jehoova rahvana tema Seaduse all, kõneles Jehoova oma rahvaga inspireeritud prohvetite kaudu. Nüüd aga kõneleb ta ”Poja kaudu, kelle ta on pannud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on teinud maailmaajastud”, ütleb Paulus (Heebrealastele 1:2). Pealegi on Jeesus suurem kõigist teistest Taaveti soost kuningatest, oma ”kaaslastest”. Ta on inglitestki kõrgem (Heebrealastele 1:5, 6, 9).
9. Miks tuleb meil Pauluse kaasaegsete juudi kristlaste sarnaselt pöörata Jehoova sõnadele ”tavalisest rohkem tähelepanu”?
9 Seepärast andis Paulus juudi kristlastele nõu: ”Meil [tuleb] tavalisest rohkem tähelepanu pöörata sellele, mida me oleme kuulnud, et me mitte kunagi eemale ei triiviks” (Heebrealastele 2:1, UM). Ehkki teadmiste omandamine Kristuse kohta oli imeline õnnistus, oli tarvis midagi enamat. Neil tuli pöörata hoolsalt tähelepanu Jumala Sõnale, et seista vastu neid ümbritseva juudi ühiskonna mõjule. Kuna maailm meid pidevalt oma propagandaga üle kallab, tuleb ka meil pöörata Jehoova sõnadele ”tavalisest rohkem tähelepanu”. See tähendab, et meil tuleb arendada häid uurimisharjumusi ja pidada kinni heast piiblilugemise graafikust. Nagu Paulus oma kirjas heebrealastele tagapool ütleb, kuulub selle juurde ka korrapärane koosolekutel käimine ja oma usu kuulutamine (Heebrealastele 10:23—25). Taoline tegevus aitab meil püsida vaimselt erksana ja nii me ei kaota silmist oma suurepärast lootust. Kui täidame oma meele Jehoova mõtetega, ei suuda miski selles maailmas meid ära muserdada ega tasakaalust välja lüüa (Laul 1:1—3; Õpetussõnad 3:1—6).
”Manitsege üksteist”
10. a) Mis võib juhtuda sellega, kes ei pööra Jehoova Sõnale tavalisest rohkem tähelepanu? b) Kuidas me saame ’üksteist manitseda’?
10 Kui me ei pööra vaimsetele asjadele hoolsalt tähelepanu, võivad Jumala tõotused hakata tunduma meile ebareaalsed. Nii juhtus isegi esimesel sajandil, kui kogudused koosnesid üksnes võitud kristlastest ja mõned apostlidki veel elasid. Paulus hoiatas heebrealasi: ”Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast, vaid manitsege üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse ”täna”, et ükski teie seast ei paaduks patu pettusest!” (Heebrealastele 3:12, 13). Sõnaga ”katsuge” toonitas Paulus vajadust püsida valvel. Meid varitseb oht! Meie südames võib leida koha usupuudus — ”patt” —, mille tõttu me võime Jumalast eemalduda, selle asemel et talle ligemale tulla (Jakoobuse 4:8.) Paulus tuletab meelde, et me ’manitseksime üksteist’. Me vajame südantsoojendavat vennalikku seltsingut. ”Kes enda eraldab, otsib, mida ta himustab; kõige taibu vastu paisutab ta tüli” (Õpetussõnad 18:1, Suur Piibel). Tarve sellise seltsingu järele ajendab tänapäeva kristlasi käima korrapäraselt koguduse koosolekutel, kokkutulekutel ja konventidel.
11., 12. Miks me ei peaks rahulduma vaid sellega, et tunneme kristlikke põhiõpetusi?
11 Hiljem oma kirjas annab Paulus veel sellist väärt nõu: ”Teie, kes aja poolest peaksite olema õpetajad, vajate jälle, et teile õpetataks Jumala sõnade esimesi algeid, ja olete saanud nende aruliseks, kellele läheb tarvis piima, aga mitte tahket rooga. [—] Täisealiste jaoks on tahke roog, nende jaoks, kelle meeled vilumuse tõttu on harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel” (Heebrealastele 5:12—14). Ilmselt polnud mõned juudi kristlased arusaamises edenenud. Nad olid Seadusele ja ümberlõikamisele heidetud suurema valgusega pikaldased kohanema (Apostlite teod 15:27—29; Galaatlastele 2:11—14; 6:12, 13). Võib-olla pidasid mõned ikka veel kalliks selliseid igipõliseid tavasid kui iganädalase hingamispäeva ja iga-aastase pühaliku lepituspäeva pidamine (Koloslastele 2:16, 17; Heebrealastele 9:1—14).
12 Sellepärast ütleb Paulus: ”Jätkem kõrvale algõpetus Kristusest ja püüdkem täiuslikkusele [”küpsuse poole”, UM]” (Heebrealastele 6:1). Maratonijooksja, kes oma toidusedelile hoolsalt tähelepanu pöörab, suudab pikal kurnaval distantsil edukamalt vastu pidada. Samamoodi suudab ka kristlane, kes vaimsele toitumisele hoolsalt tähelepanu pöörab ega piirdu vaid põhiliste ’algõpetustega’, edukamalt rajal püsida ja lõpuni joosta. (Võrdle 2. Timoteosele 4:7.) Selleks on tarvis kasvatada endas huvi tõe ”laiuse ja pikkuse ja kõrguse ja sügavuse” vastu, nii saab edeneda küpsuse poole (Efeslastele 3:18).
”Kannatlikkust läheb teile tarvis”
13. Kuidas olid heebrea kristlased möödanikus usku ilmutanud?
13 Mõnda aega vahetult pärast 33. aasta nelipühi seisid juudi kristlased kindlalt, vaatamata ägedale vastupanule (Apostlite teod 8:1). Võib-olla pidas Paulus silmas just seda aega, kui ta kirjutas: ”Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust” (Heebrealastele 10:32). Selline ustav vastupidamine tõendas nende armastust Jumala vastu ning andis neile tema ees kõnejulguse (1. Johannese 4:17). Paulus manitseb neid, et nad seda julgust usupuuduse tõttu ära ei heidaks. Ta rõhutab: ”Kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse. Sest ”veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita mitte”” (Heebrealastele 10:35—37).
14. Millised tõsiasjad peaksid aitama meil vastu pidada isegi siis, kui oleme juba palju aastaid Jehoovat teeninud?
14 Kuidas on lugu meiega tänapäeval? Kristlikku tõde õppides oli enamik meist innukad. Kas oleme ikka veel sama innukad? Või oleme ”maha jätnud oma esimese armastuse”? (Ilmutuse 2:4.) Kas oleme jahtunud või ehk pisut pettunud või väsinud Harmagedooni ootamast? Peatu ja mõtle järele. Tõde ei ole varasemaga võrreldes vähem tore. Jeesus on endiselt meie taevane Kuningas. Me loodame endiselt elada igavesti paradiisliku maa peal ja meil on endiselt suhted Jehoovaga. Ja ära iial unusta: ’See, kes peab tulema, ei viivita mitte.’
15. Kuidas on mõned kristlased rängas tagakiusamises Jeesuse sarnaselt vastu pidanud?
15 Seega on väga kohased need Pauluse sõnad, mis on kirjas Heebrealastele 12:1, 2: ”Pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt [usupuudus] ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele.” Käesolevail viimseil päevil on Jumala sulased pidanud nii mõndagi läbi elama. Sarnaselt Jeesusega, kes jäi ustavaks kuni piinarikka surmani, on mõned meie vennad ja õed jäänud ustavaks kõige julmemaski tagakiusamises — neid on saadetud vangilaagritesse, piinatud, vägistatud, isegi surmatud (1. Peetruse 2:21). Kas nende laitmatusele mõeldes ei täitu meie süda armastusest nende vastu?
16., 17. a) Milliste usukatsetega tuleb enamikul kristlastel võidelda? b) Mille meelespidamine võib aidata meil elu võidujooksu üha jätkata?
16 Enamiku kristlaste kohta kehtivad siiski järgmised Pauluse sõnad: ”Teie ei ole veel vereni vastu pannud võideldes patuga” (Heebrealastele 12:4). Sellegipoolest pole tõeteel käimine selles maailmas kellelegi meist kerge. ’Patuste vastuhakkamine’ töökohal või koolis, pidevalt pilke all olemine või alaline vastuseismine survele teha pattu on mõnelt julguse võtnud (Heebrealastele 12:3). Tugev kiusatus on nõrgestanud mõningate otsustavust järgida Jumala kõrgeid mõõdupuid (Heebrealastele 13:4, 5). Ärataganejad on löönud vaimsest tasakaalust välja need vähesed, kes nende mürgist propagandat on kuulanud (Heebrealastele 13:9). Isiksuste vahelised probleemid on mõnelt rõõmu röövinud. Osa kristlasi on jäänud nõrgemaks selle tõttu, et nad on pannud ülearu suurt rõhku meelelahutusele ja jõudeaja ettevõtmistele. Ning enamikku meist rõhuvad probleemid, mis kaasnevad eluga selles asjadesüsteemis.
17 Tõsi, ükski neist olukordadest pole veel ’vereni vastu panemine’. Ning mõned olukorrad on tingitud meie endi tehtud valedest otsustest. Kuid igas neist pannakse proovile meie usk. Sellepärast me peaksimegi hoidma silme ees suurepärast eeskuju, mille Jeesus vastupidavuses andis. Ärgem iial unustagem, kui võrratu on meie lootus. Ärgu kunagi kadugu meie veendumus, et Jehoova ”annab palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:6). Nii jätkub meil vaimset jõudu elu võidujooksu üha jätkata.
Me suudame vastu pidada
18., 19. Millised ajaloosündmused annavad alust arvata, et Jeruusalemmas olnud heebrea kristlased võtsid kuulda Pauluse inspireeritud nõuandeid?
18 Millist vastukaja juudi kristlased Pauluse kirjale osutasid? Umbes kuus aastat pärast seda, kui Kiri heebrealastele kirjutati, käis Juudamaal sõda. Aastal 66 piiras Rooma sõjavägi Jeruusalemma ja viis sellega täide Jeesuse sõnad: ”Kui te näete Jeruusalemma olevat sõjaväe poolt ümber piiratud, siis tundke, et ta hävitus on ligidal!” (Luuka 21:20). Kuid mõeldes kristlaste peale, kes sel ajal Jeruusalemmas on, oli Jeesus öelnud: ”Siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu mingu linna” (Luuka 21:21). Seega pani sõda Roomaga juudi kristlased katsele: kas nad on valmis lahkuma Jeruusalemmast — juutide kummardamiskeskusest ja uhke templi asupaigast?
19 Ootamatult ja teadmata põhjusel roomlased taandusid. Ilmselt pidasid usklikud juudid seda tõendiks selle kohta, et Jumal kaitseb nende püha linna. Kuidas toimisid kristlased? Ajalugu kinnitab, et nad põgenesid. Aastal 70 roomlased naasid ning hävitasid Jeruusalemma täielikult, kusjuures kohutavalt palju inimesi hukkus. Jeruusalemma oli tabanud Joeli ennustatud ”Jehoova päev”. Ent ustavad kristlased polnud enam seal. Nemad ’pääsesid’ (Joel 3:3—5; Apostlite teod 2:16—21).
20. Mida peaks ajendama meid tegema teadmine, et suur ”Jehoova päev” on lähedal?
20 Meie tänapäeval teame, et peagi tabab kogu praegust asjadesüsteemi taas ”Jehoova päev” (Joel 4:12—14). Me ei tea, millal see päev tuleb. Kuid Jumala Sõna kinnitab, et tulemata see ei jää! Jehoova on öelnud, et see ei hiline (Habakuk 2:3, UM; 2. Peetruse 3:9, 10). Seepärast, ’pöörakem tavalisest rohkem tähelepanu sellele, mida me oleme kuulnud’. Jälgigem, et meil poleks usupuudust, ”meid nii hõlpsasti takerdavat pattu”. Pidagem otsusekindlalt vastu nii kaua kui vaja. Ärgem unustagem, et Jehoova suur vankrisarnane taevane organisatsioon liigub edasi ja viib täide oma eesmärgi. Jätkakem siis kõik jooksmist! Ärgem andkem alla elu võidujooksus!
Kas sa mäletad?
◻ Milline Pauluse üleskutse filiplastele võib aidata meil pidada vastu elu võidujooksus?
◻ Mis aitab meil vastu panna selle maailma püüdele meelitada meid rajalt kõrvale?
◻ Kuidas me saame aidata üksteisel võidujooksus vastu pidada?
◻ Mis on mõningad neist asjadest, mis võivad panna kristlast tempot aeglustama?
◻ Kuidas võib Jeesuse eeskuju aidata meil vastu pidada?
[Pilt lk 8, 9]
Sarnaselt jooksjatega ei või kristlased lasta millelgi end rajalt kõrvale meelitada
[Pilt lk 10]
Miski ei suuda takistada Jehoova suurt taevast vankrit teostamast Jumala eesmärki