Ohvrid, mis olid Jumalale meele järgi

„Iga ülempreester seatakse ohverdama ande ja ohvreid.” (HEEBREALASTELE 8:3)

 1. Miks tunnevad inimesed vajadust pöörduda Jumala poole?

„OHVERDAMINE näib olevat inimesele sama loomupärane kui palvetaminegi; esimene näitab tema suhtumist endasse, teine tema suhtumist Jumalasse,” on kirjutanud piibliajaloolane Alfred Edersheim. Alates ajast, mil patt tuli maailma, on inimesed tundnud süütunnet, Jumalast võõrdumust ja abitust. Neile tunnetele on vaja kergendust. On arusaadav, miks inimesed enda lootusetut olukorda tajudes tunnevad vajadust pöörduda abi saamiseks Jumala poole (Roomlastele 5:12).

 2. Mida räägib Piibel esimestest Jumalale toodud ohvriandidest?

² Esimest korda mainib Piibel Jumalale ohvriandide toomist seoses Kaini ja Aabeliga. Me loeme: „Mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Jehoovale roaohvri maaviljast, ja ka Aabel tõi oma pudulojuste esimesest soost ning nende rasvast” (1. Moosese 4:3, 4). Järgmisena, kes „ohverdas altaril põletusohvreid” Jehoovale, on räägitud Noast – mehest, keda Jumal hoidis elus suure veeuputuse ajal, milles hukkusid tolle aja kurjad inimesed (1. Moosese 8:20). Seejärel on mitmel korral mainitud, et Jumala ustav sulane ja sõber Aabraham ehitas altari ning hüüdis appi Jehoova nime, sest ta pidas kalliks Jumala tõotusi ja õnnistusi (1. Moosese 12:8; 13:3, 4, 18). Hiljem käskis Jehoova Aabrahamil oma poja Iisaki põletusohvriks tuua, mis oli Aabrahamile elu suurim usuproov (1. Moosese 22:1–14). Need jutustused on küll lühikesed, ent nagu me järgnevalt näeme, heidavad need rohket valgust ohverdamise teemale.

 3. Millist osa etendab ohverdamine jumalakummardamises?

³ Need ja mitmed teised Piibli jutustused näitavad, et ohvrite toomine oli jumalakummardamise tähtis osa ammu enne seda, kui Jehoova andis ohverdamise kohta konkreetsed juhtnöörid. Ühe teatmeteose järgi on ohverdus „usuline rituaal, milles jumalusele tuuakse and eesmärgiga rajada, säilitada või taastada head suhted inimese ja püha väe vahel”. Seoses sellega kerkib tähtsaid küsimusi, mis väärivad hoolsat tähelepanu, näiteks: miks on ohverdamine jumalakummardamise osa? Millised ohvrid on Jumalale meelepärased? Mis tähendus on muistsetel ohvritel meile praegu?

Miks on ohverdamine vajalik?

 4. Milline oli patustamise tagajärg Aadama ja Eeva jaoks?

⁴ Aadam patustas tahtlikult. Võttes ja süües hea ja kurja tundmise puust, astus ta teadlikult üle Jumala keelust. Selle teo karistuseks oli surm, nagu Jumal oli selgelt öelnud: „Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moosese 2:17). Aja möödudes said Aadam ja Eeva kätte oma patu palga – nad surid (1. Moosese 3:19; 5:3–5).

 5. Miks hakkas Jehoova tegutsema Aadama järeltulijate heaks ja mida konkreetselt on ta neile teinud?

⁵ Kuidas on aga lugu Aadama järeltulijatega? Aadamalt päritud patu ja ebatäiuse tõttu tunnevad ka nemad Jumalast võõrdumust ja lootusetust ning on surma võimuses nagu esimene inimpaargi (Roomlastele 5:14). Kuid Jehoova pole üksnes õiglane ja vägev, ennekõike on ta armastav Jumal (1. Johannese 4:8, 16). Ta on teinud esimese sammu tekkinud olukorra parandamiseks. „Patu palk on surm,” ütleb Piibel, lisab aga seejärel, et „Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Roomlastele 6:23).

 6. Mida tahab Jehoova teha Aadama patust tulenenud kahjuga?

⁶ Et inimesed võiksid selle armuanni saada, tegi Jehoova Jumal midagi selleks, et katta kinni Aadama üleastumisest tingitud kahju. Heebrea sõna ka·farʹ algne tähendus oli tõenäoliselt ’katma’, kuid võib-olla ka ’ära pühkima’, ning samuti tõlgitakse seda vastega ’lepitus’.a Teiste sõnadega, Jehoova astus samme selleks, et katta kinni Aadamalt päritud patt ning pühkida ära sellest tulenenud kahju. Tänu sellele võivad selle armuanni väärilised inimesed pääseda vabaks patu ja surma vangistusest (Roomlastele 8:21).

 7. a) Millist lootust kätkes Jehoova kohtuotsus Saatanale? b) Millist hinda nõuab inimsoo vabastus patust ja surmast?

⁷ Lootus vabaneda patu ja surma orjusest tehti vihjamisi teatavaks kohe pärast seda, kui esimene inimpaar oli patustanud. Kui Jehoova kuulutas välja kohtuotsuse Saatanale, kes tegutses mao kaudu, ütles ta: „Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!” (1. Moosese 3:15). Nende prohvetlike sõnadega hakkas paistma lootuskiir kõigile, kes ilmutavad usku sellesse tõotusse. Kuid sel vabastusel on oma hind. Tõotatud Seeme ei pidanud lihtsalt tulema ja Saatanale lõpu tegema, vaid Seemne kanda pidi salvatama, see tähendab, et ta pidi surema, ehkki mitte jäädavalt.

 8. a) Kuidas tõi Kain pettumust? b) Miks oli Aabeli ohver Jumalale meelepärane?

⁸ Võib arvata, et Aadam ja Eeva mõtlesid palju sellele, kes on see tõotatud Seeme. Kui Eeva tõi ilmale oma esmasündinu Kaini, ütles ta: „Ma olen Jehoova abiga mehe ilmale toonud!” (1. Moosese 4:1). Kas ta mõtles, et tema poeg ehk ongi see Seeme? Mida ta ka ei mõelnud, igatahes tõid nii Kain kui ka tema ohvriand üksnes pettumust. Seevastu Kaini vend Aabel ilmutas usku Jumala tõotusse ja tõi Jehoovale ohvri oma pudulojuste esimesest soost. Me loeme: „Usu läbi tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, ja usu kaudu ta sai tunnistuse, et tema oli õige” (Heebrealastele 11:4).

 9. a) Mida Aabel uskus ja kuidas ta seda usku väljendas? b) Mida Aabeli ohvriand korda saatis?

⁹ Aabeli usk ei olnud pelgalt veendumus, et Jumal on olemas, sest selles ei kahelnud ilmselt Kaingi. Aabel uskus Jumala tõotust Seemnest, kes toob ustavatele inimestele pääste. Ta ei saanud ilmutust selle kohta, kuidas see kõik teoks saab, ent ta teadis Jumala tõotuse põhjal, et kellegi kanda peab salvatama. Ilmselt tegi ta järelduse, et see nõuab verevalamist – milles ohverdamise idee seisnebki. Aabel tõi elu Allikale ohvrianniks elu ja vere, soovides tõenäoliselt näidata, kui väga ta igatseb ja ootab Jehoova tõotuse täitumist. Just usk, mis Aabeli ohvrianni kaudu avaldus, tegi tema anni Jehoovale meelepäraseks, ning väikesel määral näitas see ühtlasi, milline peab oma olemuselt olema ohver kui abinõu, mis võimaldab patusel inimesel tulla Jumala juurde tema soosingu saamiseks (1. Moosese 4:4; Heebrealastele 11:1, 6).

10. Kuidas tehti ohverdamise tähendus selgeks sellega, kui Jehoova andis Aabrahamile käsu Iisak ohvriks tuua?

¹⁰ Ohverdamise sügav tähendus tehti dramaatilisel kombel selgeks siis, kui Jehoova käskis Aabrahamil tema poja Iisaki põletusohvriks tuua. Seda ohverdust tegelikult ei toimunud, vaid see oli piltlik võrdlus selle kohta, mida Jehoova ise viimaks teeb: annab oma ainusündinud Poja suurimaks eales toodud ohvriks, et viia ellu oma eesmärk inimkonnaga (Johannese 3:16). Moosese seaduses nõutud ohvrid olid prohvetlikud eelpildid, mille kaudu Jehoova õpetas oma äravalitud rahva liikmetele, mida nad peavad tegema pattude andeks saamiseks ja endale pääste tagamiseks. Aga mida meie nendest ohvritest õppida võime?

Jehoovale meelepärased ohvrid

11. Milliseid kahesuguseid ohvriande tõi Iisraeli ülempreester ja mis eesmärgiga ta seda tegi?

¹¹ „Iga ülempreester seatakse ohverdama ande ja ohvreid,” kirjutas apostel Paulus (Heebrealastele 8:3). Pane tähele, et Paulus jagab muistse Iisraeli ülempreestri toodud ohvriannid kahte kategooriasse: „andideks” ning „ohvriteks” ehk „ohvriteks pattude eest” (Heebrealastele 5:1). Tavaliselt jagavad inimesed ande ehk kingitusi siis, kui nad soovivad väljendada kiindumust ja tänulikkust, edendada sõprust, leida soosingut või heakskiitu (1. Moosese 32:21; Õpetussõnad 18:16). Ka paljusid Seadusega ettenähtud ohvriande võib vaadata kui „kingitusi” Jumalale, mida toodi eesmärgiga leida tema heakskiitu ja soosingut.b Seadusest üleastumise korral pidi inimene taastama hea seisundi Jumala ees ning selleks toodi „ohvreid pattude eest”. Pentateuhi raamatud, eeskätt 2., 3. ja 4. Moosese raamat, annavad rohkesti teavet eri liiki ohvrite ja ohvriandide kohta. Tõsi küll, võib olla üpris raske süveneda kõigisse ohverdamisega seotud üksikasjadesse ja neid meelde jätta, ent mõned võtmemõtted seoses erisuguste ohvritega väärivad siiski meie tähelepanu.

12. Millistest piiblikohtadest võime leida ülevaate Seaduses nõutud ohvrite kohta?

¹² Me võime märgata, et 3. Moosese peatükkides 1–7 kirjeldatakse eraldi viit põhilist ohvriliiki – põletus-, roa-, tänu-, patu- ja süüohvrit –, ehkki mõningad neist ohverdati tegelikult koos. Samuti võime tähele panna, et neis peatükkides kirjeldatakse neid ohvreid kaks korda, kummalgi korral ise eesmärgiga. Kõigepealt räägitakse 3. Moosese 1:2–5:26 üksikasjalikult, mida ohverdati altaril. Seejärel salmides 6:1–7:36 näidatakse, millised osad ohvritest eraldati preestritele ja millised jäid ohvritoojale. Ning 4. Moosese peatükkidest 28 ja 29 leiame täpsed juhised selle kohta, milliseid ohvreid oli tarvis tuua iga päev, iga nädal, iga kuu ja iga-aastastel pühadel.

13. Milliseid ohvreid toodi Jumalale vabatahtlike andidena?

¹³ Põletus-, roa- ja tänuohvreid toodi Jumalale vabatahtlike andidena või soovides tulla tema juurde, et pälvida tema soosingut. Mõned õpetlased on seisukohal, et vastega „põletusohver” tõlgitud heebrea sõna tähenduseks on ’tõusev ohvriand’. See vaste on sobiv, sest kui tapetud ohvriloom altaril põletati, tõusis hea magus lõhn taevasse Jumala poole. Põletusohvri iseärasuseks oli see, et pärast ohvri vere piserdamist altarile anti ta tervenisti Jumalale. Preestritel tuli süüdata „see kõik altaril põlema” kui „põletusohver, healõhnaline tuleohver Jehoovale” (3. Moosese 1:3, 4, 9; 1. Moosese 8:21).

14. Kuidas toodi roaohver?

¹⁴ Roaohvrit kirjeldatakse 3. Moosese 2. peatükis. See oli vabatahtlik and peenest jahust, millele tavaliselt valati õli ja lisati viirukit. „Preester võtku sellest peotäis, peenest jahust ja õlist, ja kõik viiruk, ja preester süüdaku see altaril põlema kui meenutusohver, kui healõhnaline tuleohver Jehoovale.” (3. Moosese 2:2.) Viiruk oli ka üks koostisaine pühas suitsutusrohus, mida põletati kogudusetelgi ning templi suitsutusaltaril (2. Moosese 30:34–36). Ilmselt seda silmas pidades ütles kuningas Taavet: „Olgu mu palve suitsutusohvriks su palge ees, ja mu käte tõstmine olgu õhtuseks roaohvriks!” (Laul 141:2).

15. Mis eesmärk oli tänuohvritel?

¹⁵ Tänuohver oli samuti vabatahtlik ohvriand ja seda kirjeldatakse 3. Moosese 3. peatükis. Selle ohvrianni nimetust võib tõlkida ka „rahuohver”. Heebrea keeles tähendab sõna „rahu” midagi märksa enamat kui sõja või rahutuste puudumist. „Piiblis hõlmab see lisaks ka rahu Jumalaga, heaolu, rõõmu ja õnne,” öeldakse raamatus „Studies in the Mosaic Institutions”. Niisiis ei toodud tänuohvreid mitte selleks, et saavutada rahu Jumalaga, otsekui püüdes teda lepitada, vaid selleks, et väljendada talle tänu ning ülistada teda õnnistatud rahu eest, mis valitseb Jumala ja nende vahel, kelle tema heaks kiidab. Pärast seda kui tänuohvri veri ja rasv olid Jehoovale ohverdatud, sõid ohvrit nii preestrid kui ohvritooja (3. Moosese 3:17; 7:16–21; 19:5–8). See, et ohvritooja, preestrid ja Jehoova Jumal osalesid piltlikult ühisel söömaajal, sümboliseeris kaunilt nendevahelist rahusidet.

16. a) Mis eesmärgiga toodi patuohvreid ja süüohvreid? b) Mille poolest erinesid need põletusohvrist?

¹⁶ Patu- ja süüohvreid toodi selleks, et saada andestust pattude pärast või hüvitada Seadusest üleastumisi. Ehkki ka neid ohvreid põletati altaril, erinesid need põletusohvrist selle poolest, et Jumalale ei ohverdatud mitte tervet looma, vaid ainult teatud osad ja rasv. Ülejäänud osa ohvrist põletati väljaspool leeri või mõnel juhul anti osa sellest süüa preestritele. See erinevus on tähelepanuväärne. Põletusohver toodi Jumalale kui and, mis võimaldas tulla tema juurde, ja seetõttu anti see tervenisti üksnes Jumalale. Huvitav on tähele panna, et enne põletusohvrit toodi tavaliselt patuohver või süüohver. Seega, patune inimene võis Jumalale meelepärase anni tuua alles pärast seda, kui tema patud olid andeks antud (3. Moosese 8:14, 18; 9:2, 3; 16:3, 5).

17., 18. Milliste eksimuste eest toodi patuohvreid ja mis eesmärk oli süüohvritel?

¹⁷ Patuohver oli vastuvõetav üksnes juhul, kui Seaduse vastu oli patustatud kogemata, liha nõrkuse tõttu. „Kui keegi kogemata patustab mõne Jehoova käsu vastu, mida ei tohi teha”, siis pidi patustanu tooma patuohvri vastavalt oma positsioonile ühiskonnas (3. Moosese 4:2, 3, 22, 27). Seevastu mittekahetsevad patustajad surmati; nad ei saanud enda eest ohvrit tuua (2. Moosese 21:12–15; 3. Moosese 17:10; 20:2, 6, 10; 4. Moosese 15:30; Heebrealastele 2:2).

¹⁸ Süüohvri tähendus ja eesmärk saab selgeks 3. Moosese 5. peatükist. Inimene võis küll olla patustanud kogemata, kuid oma üleastumisega oli ta siiski rikkunud kaasinimeste õigusi või eksinud Jehoova Jumala vastu, ning ta pidi oma süüteo heastama. Patte oli mitut laadi. Oli isiklikke patte (5:2–6), patte „Jehoova pühade asjade vastu” (5:14–16) ning patte, mis polnud küll tehtud täiesti teadmatult, ent tulenesid valedest soovidest või lihalikest nõrkustest (5:20–22). Lisaks patu ülestunnistamisele nõuti süüdlaselt kahju hüvitamist, ning seejärel pidi ta tooma Jehoovale süüohvri (3. Moosese 5:23–26).

Midagi paremat oli ees

19. Miks kaotasid iisraellased rahvana Jumala soosingu, ehkki neil oli Seadus ja nad tõid ohvreid?

¹⁹ Moosese seadus, mis nõudis paljude ohvrite toomist, anti iisraellastele selleks, et nad kuni tõotatud Seemne saabumiseni võiksid tulla Jumala juurde ning saada tema soosingu ja õnnistuste osaliseks. Apostel Paulus, kes oli juudi soost, väljendas seda mõtet nii: „Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust” (Galaatlastele 3:24). Kurb küll, kuid Iisrael rahvana ei allunud sellele kasvatusele, vaid suhtus oma eelisolukorda väga hoolimatult. Tagajärjeks oli see, et nende arvukad ohvritalitused muutusid Jehoovale jäledaks. Ta ütles: „Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast! Värsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle!” (Jesaja 1:11).

20. Kuidas puudutas 70. aastal toimunu Seadust ja selles nõutud ohverdamist?

²⁰ Aastal 70 m.a.j. saabus juudi elukorralduse lõpp ning ei eksisteerinud enam ei templit ega preestriteenistust. Pärast seda ei olnud Seadusega nõutud ohvritalitusi enam võimalik läbi viia. Kas see tähendab, et ohverdamine kui Seaduse lahutamatu osa ei oma mingit tähendust Jumala nüüdisaegsete kummardajate jaoks? Seda uurime järgmises artiklis.

[Allmärkused]

Kas sa oskad selgitada?

• Mis ajendas vanaaja ustavaid mehi Jehoovale ohvreid tooma?

• Miks oli ohverdamine vajalik?

• Millised olid põhilist liiki ohvrid, mida toodi Seaduse all, ja mis oli nende eesmärk?

• Kuidas Paulus selgitas Seaduse ja selles nõutud ohvrite peamist otstarvet?

[Pilt lk 14]

Aabeli ohver oli Jehoovale meelepärane, kuna selle kaudu avaldus tema usk Jehoova tõotusse

[Pilt lk 15]

Kas sa mõistad selle sündmuse tähendust?